Obsah (5)

§ 121§ 263§ 65§ 56§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2013, Tallinn Kriminaalasja number 1-13-2317 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Pavel

§ 121

, §136 lg 1 - § 25 lg 2 ja § 263 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

1. mai 2013 aasta otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav ja kaitsja Prokurör Riigiprokurör Taavi Pern Süüdistatav K.G, ik: xxx, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, kinni peetud 31.oktoober 2012 Kaitsja Vandeadvokaat Andres Past RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
2. mai 2013 otsus krimnaalasjas nr 1-13-2317 K.G süüdistusasjas muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist 1 kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS:
3. K.G-le oli esitatud süüdistus selles, et ta lõi 02.08.
4. a, kella 15.25 ajal Tallinnas, Linnamäe teel asuvas Priisle bussipeatuses s.o avalikus kohas, avalikku korda ja bussipeatuses viibinud isikute rahu ning põhiseadusega tagatud õiguseid rikkudes ilma nähtava põhjuseta bussipeatuses viibinud Johan St ühel korral rusikaga vastu nägu põhjustades sellega kannatanule tugevat füüsilist valu ja tervisekahjustusi lüües kannatanul välja ühe esihamba ning vigastades teist. Avaliku korra raske rikkumisega, kui see on toime pandud vägivalda kasutades, pani K.G toime

§ 263p 1 tunnustega kuriteo.

2. K.G-le oli esitatud süüdistused ka

§ 121ja §25 lg 2 - § 136 lg 1 järgi.

Maakohus tegi nendes süüdistustes õigeksmõistva otsuse, mida pole apellatsiooni korras vaidlustatud. HARJU MAAKOHTU OTSUS: 3. Maakohus mõistis K.G süüdistustes

§ 121, §25 lg 2 - § 136 lg 1 järgi õigeks.

Tunnistas K.G süüdi

§ 263

p 1 järgi ja karistas vangistusega 1 aasta.

§ 65lg 2 alusel suurendas mõistetud karistust Harju Maakohtu 15.02.2012.a.

otsusega mõistetud ärakandmata karistuse (6 kuud) võrra ja mõistis liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. Karistuse kandmise algust arvestas alates kinnipidamisest, s.o. 31.10.2012.a. Tõkendi – vahistamine – jättis muutmata kuni otsuse jõustumiseni, otsuse jõustumisel tühistas. APELLATSIOONID: 4. Kaitsja vaidlustades otsuse süüdimõistva osa, leiab, et asja lahendamisel on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust. Kohus on rikkunud kohtuasja mõistliku aja jooksul menetlemise põhimõtet, mis oleks välistanud raske puudega süüdistatava viibimist pika aja jooksul vahi all. Kaitsja esitab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 p 1 sisu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika seisukohad menetlusaja mõistlikkuse hindamisel. Kriminaalasja eeluurimisel kogutud tõenditest nähtub, et 16.08.2012 ilmus K.G koos kaitsjaga uurija juurde ning andis 02.08.2012.a. Priisle kaupluse juures toimunud sündmuste kohta omapoolsed ütlused. K.G tunnistati 16.08.2012 kahtlustatavaks

§-s 263 p 1 ettenähtud süüteo toimepanemises ja tema suhtes valiti tõkendiks allkiri elukohast mittelahkumise kohta. K.G tunnistas ennast

§ 263p 1 ettenähtud süüteo toimepanemises süüdi.

Asja kohtuliku uurimise käigus ei leidnud tõendamist K.G süü

§ 121

ja § 136 lg 1 - § 25 lg 2 ettenähtud süütegude toimepanemises ning ta mõisteti nendes süüdistustes õigeks. Samas, K.G peeti 31.10.2012 kahtlustatavana kinni 31.10.2012 2 toimepandud tegude eest, milles talle esitati kahtlustus

§ 121ja § 136 lg 1 - § 25 lg 2 ettenähtud süütegude toimepanemises.

Kaitsja arvamusel tuleb kohtuasja mõistliku menetlemise põhimõtet rakendada iga juhtumi puhul eraldi, ja seda eriti selleks, et vältida olukorra tekkimist, milles raske puudega (insuldi üleelanud epileptik) süüdistatav viibib eeluurimise ja kohtuliku menetluse käigus ebamõistlikult pikalt vahi all kahtlustuse ja süüdistuse eest süütegude toimepanemises, milles ta hiljem õigeks mõistetakse. Kaitsja hinnangul ei saa materiaalõiguslikust aspektist käesolevat kriminaalasja pidada keerukaks ja seda eriti 02.08.2012 Priisle kaupluse episoodi osas. Arvestada tuleb asjaoludega, et 02.08.2013 sündmuskohal fikseeriti 4 tunnistaja nimed ja elukohad, tehti kindlaks teo toimepanija, süüdistatav tunnistas iseenda süüd, kannatanu määras kindlaks talle tekkinud kahju ulatuse ja kannatanu likvideeris talle tekitatud kahju (asendas vigastatud hamba proteesiga). Arvestades eeltoodud asjaolusid, ongi tegemist 02.08.2012 Priisle kaupluse juures toimunud episoodi ebamõistlikult pika menetlemisega, mis on toonud kaasa süüdistatava õiguste rikkumise.

§ 263

p 1 süüteo menetlemisel ja karistuse mõistmisel ei ole maakohus arvestanud piisavalt

§ 56lg 1 ettenähtud süüpõhimõtet.

Kohus oleks pidanud arvestama süüteo toimepanemise asjaoludega, millele juhtis tähelepanu süüdistatav, st et J S sõitis jalgrattal suure kiirusega mööda kõnniteed ega arvestanud jalakäijatega.

§ 263

p 1 süüteo menetlemisel ja karistuse mõistmisel ei ole maakohus arvestanud

§ 56lg 2 ettenähtud süüdistatava isikut.

Kriminaalasja menetluses on kahetsusväärselt jäänud arvestamata asjaoluga, et K.G on raskekujulise insuldi 2011.aastal üle elanud täielikult töövõimetu (100%) invaliidsuspensionär, kellel esineb ka raskekujuline langetõbi. K.G on insuldi tagajärjel keskmisele puude raskusastmele vastav keele- ja kõnefunktsiooni mõõdukas kõrvalekalle, raskele puude raskusastmele vastav liikumisfunktsiooni suur kõrvalekalle, raskele puude raskusastmele vastav liigutuste funktsiooni suur kõrvalekalle. Tema parema käe liikuvus on piiratud. 2011.aastal ja 2012.aastal kuni vahistamiseni sai K.G insuldist taastumiseks vajalikku taastusravi, ta käis võimlemas ning kõne taastamiseks logopeedi juures. Kahetsusväärselt ei ole kriminaalasja eeluurimise ja kohtuliku uurimise ajal piisavalt tähelepanu pööratud süüdistatava tervislikule seisundile. Arvestada tuleks sellegagi, et süüdistatav on hüvitanud kannatanule viimase esitatud tsiviilhagi. Eeltoodust tulenevalt ja tuginedes KrMK §-le 337 lg 1 p 4; 338 p 3 ja 4 kaitsja palub : Tühistada Harju Maakohtu 28.05.2013 otsus osas, millega K.G tunnistati süüdi

§ 263

p 1 järgi ja mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust ja

§ 65lg 2 järgi mõistetud karistuse osas.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega K.G karistada

§ 263p 1 järgi vangistusega 3 kuud.

K.G vabastada vahi alt. Alternatiivselt, teha tühistatud osas uus otsus, millega K.G-le vähendatakse

§ 263

p 1 järgi mõistetud karistust selliselt, et vahi all viibimise ajaga loetakse kantuks K.G-le mõistetud karistus ning K.G vabastatakse vahi alt. Lugeda Harju Maakohtu 15.02.2012 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse osa kantuks. Hüvitada süüdistatavale menetluskulu. 5. Süüdistatav esmases apellatsioonis taotleb tema poolt toimepandu ümber kvalifitseerida kas

§ 121järgi või omavoliks.

Kannatanu rikkus ise korda. Soovis sõita otsa koerale. 3 Uues apellatsioonis esitab omapoolse ülevaate vangistuses viibimise ajal invaliidisse suhtumisest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

1. Süüdistatav toetab esitatud apellatsioone. Kaitsja toetab esitatud apellatsiooni ja palub eelkõige uue esmases taotluses märgitud karistuse mõistmist. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. Palub jätta apellatsioonid rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
2. Kolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsioonide väidetega ja ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja apellatsioonid ei anna alust süüdimõistva otsuse tühistamiseks. 7.
3. Kaitsja on leidnud, et rikutud on kohtuasja mõistliku menetlusaja põhimõtet, mis omakorda on kaasa toonud süüdistatava viibimise vahi all ebamõistlikult pikalt. Kaitsja on asjakohaselt viidanud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 esimesest lausele ja Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktikale. Samuti tuleneb isiku õigus enda kohtuasja menetlemisele mõistliku aja jooksul KrMS § 2742 lg-st
4. Kolleegium ei pea vajalikuks uuesti kaitsja apellatsioonis lahti kirjutatud kriteeriumeid korrata, kuid leiab, et antud juhul ei ole tegemist menetluse mõistliku aja möödumisega ning kõik kaitsja poolt viidatud põhimõtted on antud menetluse käigus järgimist leidnud. Riigikohus oma otsuses 3-1-1-43-10 kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see periood, mida EIÕK art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema niipea, kui isikule on esitatud (konventsiooni tähenduses) "süüdistus". Seejuures on inimõiguste kohus kriminaalsüüdistust EIÕK art 6 lg 1 mõttes määratlenud kui pädeva asutuse poolt isikule esitatud ametlikku teadet kahtlusest selle kohta, et isik on pannud toime kuriteo. Samuti tulevad menetlusaja kulgemise käivitajana arvesse muud ametivõimude meetmed või toimingud, mis viitavad küll üksnes kaudselt riigipoolsele kuriteokahtlusele isiku suhtes, kuid mis mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda. Puutumuses antud kriminaalasjas esitatud süüdistusega seonduvalt on menetlusaja kulgemise alguseks võimalik lugeda september 2012, mil K.G poolt kuriteo toimepanemise osas on andnud ütlusi kannatanu J.S ja K.G oli kahtlustatavana üle kuulatud. Asjaolu, et tema suhtes oli alustatud eelnevalt veel teine kriminaalasi, pole antud kriminaalasja menetlusse puutuv.
5. märts 2013 oli kriminaalasi üldmenetluse läbiviimiseks saadetud maakohtusse.
6. aprill 2013 toimus eelistung, mis kaitsja taotluse alusel edasi lükati. Uus eelisting toimus
7. aprill 2013, mil lepiti kokku ka asja kohtuliku arutamise päevad. Kohtuistungid toimusid
8. mai 2013 ja 20.mai 2013, mil kohus lahkus nõu pidama. Kohtuotsuse resolutiivosa kuulutati
9. mai
11. juuli 2013 on saabunud kriminaalasi ringkonnakohtusse. Ülaltoodu alusel saab jõuda järeldusele, et mõistliku menetlusaja rikkumisest antud menetlus käigus rääkida ei saa. Kogu menetlus kokku on toimunud 1 aasta, mida ei saa üldmenetluses arutatavas asja pidada ebamõistlikult pikaks. Menetlustoiminguid on viidud läbi aktiivselt nii kohtueelsel uurimisel kui kohtus. 4 Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-10-10 märkinud, et vahi all pidamise tähtaeg ei tohi ületada teatud mõistlikku piiri. Selle piiri määramisel tuleb muu hulgas arvesse võtta ka seda, kui aktiivselt on riik kriminaalmenetlust toimetanud. K.G vahistati
12. oktoobril
13. Eelistungil
14. aprill 2013 on kohus kohtu alla andmisel kontrollinud vahistuses viibimise seaduslikkust. Seega jääb antud juhul vahi all viibimine KrMS § 130 lg 3 ettenähtud tähtaja raamidesse. Taotlust tõkendi tühistamise osas kohtule ei esitatud.
15. mai 2013 aasta otsusega mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks 1 aasta 6 kuuline vangistus. Kohtukolleegium leiab, et riigi poolt on menetlustoiminguid viidud läbi piisava kiirusega ning omaalgatuslikult tõkendi muutmiseks kohtul seaduslikud alused puudusid. Kolleegium ei tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. 7.
16. Süüdistatav taotleb tema poolt toimepandu kvalifitseerimist kas siis

§ 121järgi või § 257 järgi.

Samas ei ole apellant asjakohast põhistust taotluse osas esitanud ja ka apellatsioonikohtus ei osanud süüdistatav esitatud ümberkvalifitseerimise taotlust sisustada. Riigikohtu lahendites on korduvalt sedastatud/ nt 3-1-1-1-29-10, 3-1-1-60-10/, et avaliku korra rikkumine

§-de 262 ja 263 mõttes eeldab obligatoorselt, et tegu oleks toime pandud avalikus kohas või et teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või avalikku korda muul viisil. Seejuures loetakse avalikuks kohaks selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õigusrikkujaga isiklikult seotud. Teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes. Kolleegium leiab, et antud juhul on maakohus kvalifitseerides süüdlase tegevuse avaliku korra raske rikkumisena tuvastanud, et süütegu pandi toime avalikus kohas, tänaval bussipeatuse lähedal. Samuti on maakohus lisaks vägivalla tarvitamisele tuvastanud, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu, need isikud on tuvastatud ja nad on oma ütlused andnud, kusjuures mõlemad tunnistajad kinnitasid, et tegemist oli võõraste isikutega ning asjaolu, et süüdistatav lõi näkku teismelist last oli nende jaoks häiriv, inimesed kogunesid kannatanu juurde ja peeti vajalikuks ka politsei sekkumist, kusjuures püüti kinni hoida ka süüdistatavat, kuid viimane siiski lahkus sündmuskohalt. Lüües kannatanut tänaval, paljude kõrvaliste isikute juuresolekul pidas süüdistatav võimalikuks, et selline käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste õigusrahu. Ülaltoodust tulenevalt kolleegium leiab, et maakohus on süüdistatava käitumisele andnud õige juriidilise hinnangu ning toimepandu ümberkvalifitseerimiseks seaduslikud alused puuduvad. 7.3 Apellantide poolt on vaidlustatud

§ 263p 1 järgi mõistetud karistust.

Karistusliigi osas pole otsust vaidlustanud, on taotletud lühemaajalise vangistuse mõistmist.

§ 263

sanktsioon näeb ette ühe karistusliigina vangistuse ja seda tähtajas kuni viis aastat. Seega sanktsioonis ettenähtud keskmiseks vangistuseks, ehk karistusmäära otsustamise lähtepunktiks, on kaks aastat kuus kuud. Maakohus on süüdlasele mõistnud karistuseks 1 aastase vangistuse, mis jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. Seejuures on maakohus arvestanud nii karistust kergendavate asjaoludega kui eripreventiivsetest kaalutlustest ka süüdistatava isikuga. Kolleegium leiab, et kannatanu poolt jalgrattaga üle pikalt lahti oleva koera jalutusrihma sõitmine pole selline käitumine, mis oleks käsitatav

§ 57lg 2 alusel karistust kergendava 5 asjaoluna.

Tuvastatud on, et päikese käes kannatanu ei näinud peenikest rihma, et koer mingilgi määral vigastada ei saanud, et kannatanu koheselt peatus. Selline käitumine ei anna alust kannatanule etteheidete tegemiseks rääkimata sellest, et süüdistataval oli põhjus koheselt noorukit näkku lüüa. Kolleegium ei tuvastanud

§ 57

lg 1 loetellu kuuluvaid asjaolusid, mis oleksid jäänud maakohtul karistuse mõistmisel tähelepanuta. Sellistele asjaoludele ei viidata ka apellatsioonides. Maakohus on süü suurusele hinnangu andmisel arvestanud nii teo kui toimepandu tagajärjega ning kolleegium sellise hinnanguga nõustub. Maakohus oli õigustatud pärast süü suuruse tuvastamist arvestama karistuse mõistmisel ka süüdistatava isikuga. Apellatsioonides pikalt käsitatud süüdistatava tervislik seisund oli maakohtule teada. Kõik süüdistatava tervislikku seisundit näitavad tõendid on maakohus vastu võtnud, toimiku materjalide juurde lisanud ning otsuses kajastatu ning mõistetud karistus näitab, et seda on maakohus juba arvestanud. Kolleegium jagab prokuröri seisukohta, et süüdlase seaduskuulekusele mõjutamise aspektist kohus seaduslikult arvestas asjaoluga, et vaidlustatud kriminaalasjas pani süüdistatav toime kuriteo talle kohtu poolt mõistetud karistuse kandmise ajal, talle määratud katseajal. Nimelt on K.G varem korduvalt karistatud vägivallaga seotud kuritegude toimepanemiste eest ning eelmised karistused pole mõjutanud teda õiguskuulekusele, seega oli maakohtul seaduslik alus jõuda järeldusele, et eripreventiivsete eesmärkida saavutamiseks peab karistusmäär olema mõjuv, milleks kolleegiumi seisukohalt ongi 1 aastane vangistus. Asjaolu, et K.G on töövõimetu, et tal esineb langetõbi, pole mõjutanud süüdistatavat mõtlema enda tervise peale vaid ta on jätkuvalt toime pannud vägivallaakte. Asjaolu, et kuriteo pani K.G toime katseajal, tõi seaduslikult endaga kaasa eelmise otsusega kandmata karistuse liitmise vastavalt

§ 65

lg 2 sätestatule, seega on liitkaristuseks mõistetud 1 aasta ja 6 kuuline vangistus kooskõlas seadusega ning selle muutmiseks ja maakohtu poolt põhistatud otsuse tühistamiseks alused puuduvad.

1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 , § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
2. Lepinguline kaitsja esitas taotluse süüdistatavale menetluskulude hüvitamiseks. Apellatsioonimenetlus toimus süüdistatava ja kaitsja apellatsioonide alusel. KrMS § 185 lg 2 sedastab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lg 1 p 1 ettenähtud lahendi, mistõttu jäävad lepingulise kaitsja poolt osutatud õigusabiga seotud kulutused süüdistatava kanda ning tasu hüvitamise taotlus rahuldamisele ei kuulu. Ivi Kesküla Pavel Gontšarov Orvi Tali 6