KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. veebruar 2013, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-12-11521
(12922500025)Kohtukoosseis Urmas Reinola, Pavel Gontšarov, Malle Preimer Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
- detsembri 2012 otsus N.D süüdistuses KarS § 316 järgi lühimenetluses süüdistatava kaitsja Talvi Vaske Apellatsiooni esitaja RESOLUTSIOON
- Jätta Harju Maakohtu
- detsembri 2012 otsus N.D KarS § 316 järgi süüditunnistamises ja karistamises muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
- veebruaril 2013 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Harju Maakohtu
- detsembri 2012 otsusega lühimenetluses tunnistati N.D süüdi KarS § 316 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta, KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti karistuseks vangistus 8 kuud. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 13.04.2012 otsusega mõistetud karistuse - 1 aasta 26 päeva vangistust- võrra ning mõisteti liitkaristuseks vangistus 1 aasta 8 kuud 26 päeva, arvestades liitkaristuse ärakandmist alates 11.04.
- Menetluskuludena mõisteti N.D-lt välja määratud kaitsjale makstud tasu 134,40 eurot, mis tuleb tasuda riigieelarve tuludesse12 kuu jooksul, alates kohtuotsuse jõustumisest. Menetluskuludena N.D-lt välja mõistetav sundraha 435 eurot ja kaitsjale kriminaaltoimikust koopiate tegemise kulu 45 senti jäeti KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda.
- N.D tunnistati süüdi selles, et tema,
- mail 2012 kella 10.10 paiku Tallinnas Magasini 35 asuva Tallinna Vangla I üksuse kabinetis nr 148 toimunud täiendaval kannatanuna ülekuulamisel kriminaalmenetluses nr 12922500020, rebis puruks talle tutvumiseks antud
- aprillil 2012 kannatanuna ülekuulamise protokolli kaks lehte ning viskas tükid prügikorvi, kõrvaldades sellega tõendi, eesmärgiga takistada kuriteona karistatava teo olemasolu tuvastamist.
- Maakohtu otsuse vaidlustas ringkonnakohtus süüdistatava kaitsja, paludes vaidlustatud otsus tühistada ja N.D esitatud süüdistuses õigeks mõista. Apellandi arvates kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust sellega, et jättis arvestamata asjaolu, et süüdistatav oli kuritegu toime pannes hädaseisundis. Veel leiab apellant, et asitõend ei ole nõuetekohaselt vormistatud.
- Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks esitas kirjaliku seisukoha süüdistatav, kes on pealkirjastanud oma seisukohad kui apellatsiooni, mida kohtukolleegium käsitleb kui süüdistatava seisukohta, sest seaduses sätestatud tähtaja jooksul süüdistatav apellatsiooni esitanud ei ole. N.D palub talle mõistetud karistust kergendada RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
- Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kriminaalasja materjalide ja kaitsja apellatsiooni väidetega leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.
- Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väidete pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta N.D talle esitatud süüdistuses süüdi mõistab ja selliselt karistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Kaitsja apellatsioonis korratakse samu väiteid, mida kaitsja esitas esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtuistungil on kaitsja süüdistuse kvalifikatsiooniga nõustunud. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata.
- Lühimenetluses kohaldatakse üldmenetluse KrMS § 293 sätteid vaid siis, kui toimub süüdistatava ülekuulamine (KrMS § 237 lg 5). Käesoleval juhul on tegemist lühimenetlusega, millega süüdistatav nõustus ning enda ülekuulamist kohtus ei taotlenud (tl 51-52). Toimiku materjalidest nähtuvalt avaldati maakohtus m.h. ka N.D poolt kohtueelses menetluses antud ütlused ja asitõendi vaatlusprotokoll (tl 8-11). Tulenevalt KrMS § 3051 lg-s 2 sätestatule, oli kohtul seega õigus hinnata kõiki N.D poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi kogumis teiste kogutud tõenditega. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-127-06 p-s 6 selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse p 11 asjas nr 3-1-1-88-06 RT III, 2006, 37, 311). See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel. 2
(3)- Kriminaalasja materjalidest ei nähtu ühtegi asjaolu, mis annaksid alust kahtluseks lugeda N.D ütlused selles, et teda ähvardaks pärast kuritegu mingi oht ning et ta pidas vaid võimalikuks, et juhul, kui ta oma ütlusi ei muuda ning varasemaid ütlusi ei kõrvalda, võib jätkuda tema survestamine, põhjendatuteks. Süüdistatava enda ütluste kohaselt pani ta toime kuriteo, kuna teiste kinnipeetavate kaudu survestas teda tema suhtes süüteo toime pannud isik. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-1-01 leidnud, et oht peab olema vahetu, milleks ei saa lugeda siiski kujutletavat või kunagi tulevikus ähvardavat ohtu. Seega ei viibinud N.D hädaseisundis nagu apellant ekslikult leiab. Et süüdistatavale esitati tutvumiseks 20.04.2012 kannatanu ülekuulamise protokollist tema enda poolt kirja pandud ütlused 2-l lehel, nähtub üheselt asitõendi vaatlusprotokolli fotodelt ja süüdistatava enda ütlustest. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-63-08 märgitu kohaselt võib KrMS § 63 lg 1 kohaselt kehtivas kriminaalmenetlusõiguses süüküsimuse lahendamisel tugineda vaid nimetatud sättes loetletud tõendiliikidele. Seega on seadusandja isiku süüd puudutavate asjaolude tuvastamisel otsustanud nn range tõendamismenetluse kasuks, mida iseloomustab lubatud tõendiliikide ammendav loetelu. Teave kuriteo asjaolude kohta, mis ei ole protsessuaalselt vormistatud KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendiliikide kujul, pole menetlusõiguslikult lubatav. Kannatanu ütlus on KrMS § 63 lg 1 kohaselt tõendiks. Seega on maakohus andnud N.D teole õige juriidilise hinnangu.
- Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium, et vaidlustatud otsus N.D süüditunnistamises KarS § 316 järgi on seaduslik ja põhjendatud, apellatsiooni põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
- detsembri 2012 otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Urmas Reinola Pavel Gontšarov Malle Preimer 3
(3)