4-12-6888/11

4-12-6888 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07.märts 2013, Tallinn Väärteoasja number 4-12-6888 Kohtukoosseis eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Malle Preimer Kohtuistungi toimumise aeg ja koht Väärteoasi

1. märts 2013, Tallinn Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 23.01.2013 otsus Kaebuse esitaja Z.D (ik: xxx) väärteokorras karistatud. Z.D väärteoasi liiklusseaduse (LS) § 201 lg 2 järgi , varem RESOLUTSIOON
2. Harju Maakohtu 23.01.2013 otsus Z.D väärteoasjas nr 4-12-6888 jätta muutmata.
3. Z.D apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lõuna politseijaoskonna patrullpolitseinik Anu Põder koostas 10.11.2012 väärteoprotokolli nr AB 1328783 selle kohta, et Z.D juhtis 10.11.2012 kell 10.45 Tallinnas, Akadeemia tee 68, liikudes Kadaka tee suunas, mootorsõidukit Audi A6, registreerimismärgiga xxx xxx, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, kui juhtimisõigus oli karistusena ära võetud alates 12.09.2012 kuni 11.02.
5. Kirjeldatud tegevusega rikkus Z.D LS § 90 lg 1 p 1 nõudeid, pannes toime LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. 1 Leides, et Z.D tuleks karistada arestiga, saatis kohtuväline menetleja väärteoasja vastavalt väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-le 71 Harju Maakohtule arutamiseks. Maakohtu otsus
6. 23.01.2013 kohtuotsusega väärteoasjas nr 4-12-6888 mõistis Harju Maakohus Z.D süüdi LS § 201 lg 2 järgi ja karistas teda 12 päeva pikkuse arestiga, kohustades teda aresti kandma asuma kuni 01.03.
7. Maakohus pidas vajalikuks kohaldada Z.D-le karistuseks aresti, kuivõrd Z.D on
8. a karistatud kahel korral samalaadsete väärtegude eest, mõistetud rahatrahvid on tasumata, sõiduki juhtimise õigus on ära võetud 5 kuuks. Eelnevatest karistustest pole ta mingeid järeldusi teinud ja jätkas õiguskorra rikkumist. Oma sellist teguviisi põhjendas ta vajadusega tööd teha. Kohus arvestas karistuse mõistmisel Z.D puhtsüdamlikku kahetsust ja tema noorust. Apellatsioon
9. Harju Maakohtu 23.01.2013 kohtuotsuse peale esitas apellatsiooni Z.D, kes palub maakohtu otsus tühistada täies ulatuses ja saata väärteoasi uueks arutamiseks maakohtule teises koosseisus. Apellant leiab, et Harju Maakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, jättes kohaldamata KarS § 69 lg 1, mida oleks pidanud kohaldama. Maakohtu menetluses puudus apellandil kaitsja ning maakohus ei ole üldse kaalunud võimalust aresti asendamiseks üldkasuliku tööga. Apellant leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus aresti näol ei vasta väärteo raskusele ja menetlusalusele isikule. Karistuse mõistmisel ei ole maakohus arvestanud apellandi puhtsüdamlikku kahetsust ja noorust ning ka seda, et apellant juhtis oma sõidukit ilma lubadeta, sest oli vaja töötegemiseks kasutada sõidukit. LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Apellant on seisukohal, et antud juhul on alust karistusena rahatrahvi kohaldamiseks. Eeltoodust tulenevalt RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel.
11. Seoses apellatsioonis esitatud väitega, et maakohtu menetluses puudus apellandil kaitsja märgib ringkonnakohus järgmist. V™S § 19 lg 3 kohaselt on kaitsja osavõtt alates kohtumenetlusest kohustuslik, kui menetlusalune isik on 14- kuni 18-aastane või ta ei ole psüühikahäire tõttu ise suuteline end esindama. Z.D ei ole 14- kuni 18- aastane isik, samuti puuduvad andmed selle kohta, et ta ei ole psüühikahäire tõttu ise suuteline end kohtus esindama. Seega kaitsja osavõtt kohtumenetluses Z.D väärteoasjas kohustuslik ei ole. Vastavalt V™S § 22 lg-le 2, kui kohus leiab, et menetlusalune isik ei ole ise võimeline kaitsma oma õigusi ja tema olulised huvid võivad advokaadi abita jääda kohtumenetluses kaitseta, võib kohus oma algatusel otsustada isikule riigi õigusabi andmise riigi õigusabi seaduses ettenähtud alustel ja korras. Seda, et menetlusalune isik ei ole ise võimeline kaitsma oma õigusi ja tema olulised huvid võivad advokaadi abita jääda kohtumenetluses kaitseta, maakohus käsitletavas väärteoasjas ei tuvastanud. V™S § 22 lg 1 kohaselt antakse riigi õigusabi väärteomenetluses riigi õigusabi seaduses ettenähtud alustel ja korras. Riigi õigusabi seaduse § 9 lg 1 sätestab, et riigi õigusabi andmine otsustatakse isiku taotluse alusel ja vastavalt sama seaduse § 10 lg - le 1 esitatakse taotlus riigi õigusabi saamiseks väärteoasjas menetlusosalisena kohtumenetluses kohtule, kes asja menetleb 2 või kelle pädevuses oleks asja menetleda. Harju Maakohtu 23.01.2013 kohtuotsusest nähtuvalt kohtumenetluse pooled kohtuistungi protokolli vormistamist ei taotlenud. Kuivõrd aga maakohus ei ole oma otsuses võtnud seisukohta Z.D taotluse suhtes riigi õigusabi saamiseks, järeldub, et Z.D maakohtule sellekohast taotlust ei esitanud. Seetõttu leiab kohtukolleegium, et väärteoasja arutamine Harju Maakohtu 23.01.2013 istungil oli seaduslik ja menetlusaluse isiku kaitseõiguse rikkumisena antud väärteoasjas ei ole käsitletav asjaolu, et väärteoasja arutamisel eelnimetatud kohtuistungil ei osalenud menetlusaluse isiku kaitsja. Siinjuures osutab kolleegium, et apellatsioonikohtule on apellant teatanud, et ei soovi kohtuistungile kaitsjat.
12. Apellant on leidnud, et maakohtu poolt mõistetud karistus aresti näol ei vasta väärteo raskusele ja menetlusalusele isikule ning karistuse mõistmisel ei ole maakohus arvestanud apellandi puhtsüdamlikku kahetsust ja noorust ning ka seda, et apellant juhtis oma sõidukit ilma lubadeta, sest oli vaja töötegemiseks kasutada sõidukit. Ringkonnakohus apellandi eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Z.D on samalaadsete väärtegude eest ka varem karistatud, kuid vaatamata varasematele karistustele on ta jätkanud väärtegude toimepanemist. Seega ei ole varem kohaldatud karistused tema puhul täitnud KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Arvestades Z.D õigusrikkumiste korduvust ja samuti ka seda, et talle varem karistuseks kohaldatud rahatrahvid on tasumata, on põhjendatud Z.D suhtes raskemaliigilisema karistuse – aresti – mõistmine. Harju Maakohtu otsuse põhistusest nähtub, et maakohus on Z.D-le karistuse mõistmisel arvestanud karistust kergendava asjaoluna Z.D puhtsüdamlikku kahetsust ja tema noorust. Seda, et maakohus Z.D-le karistuse mõistmisel eelnimetatud asjaoludega arvestas, iseloomustab asjaolu, et kohus on Z.D-le aresti kohaldanud alla sanktsiooni keskmise määra, s.o 12 päeva. Seega on apellandi vastupidised väited ekslikud. Apellatsioonis toodu, et apellant juhtis oma sõidukit ilma lubadeta, sest oli vaja töötegemiseks kasutada sõidukit, ei ole aga ringkonnakohtu seisukohalt käsitletav karistust kergendava asjaoluna, kuivõrd väidetav vajadus teha tööd ei saa kuidagi olla õigustuseks õigusvastasele käitumisele. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus apellandi seisukohaga, et maakohtu poolt mõistetud karistus aresti näol ei vasta väärteo raskusele ja menetlusalusele isikule. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga selles, et aresti mõistmisel on Harju Maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust kuna jättes kohaldamata KarS § 69 lg 1, mida oleks pidanud kohaldama. Esmalt kolleegium osutab, et apellant on vääralt tõlgendanud seadust kuna KarS § 69 ettenähtud asenduskaristuse kohaldamine ei ole kohtule kohustuslik vaid see on kohtu õigus, kui esinevad seaduses selleks ettenähtud formaalsed ja materiaalsed eeldused. Täiesti asjakohatu on seejuures apellandi viide KarS § 73 ja § 74, kuna need sätestavad tingimisi kohaldatud vangistuse täitmisele pööramist. Antud juhul on maakohus juba põhistanud miks on kooskõlas seadusega aresti kohaldamine ja kolleegium on ülalpool esitatud põhistusega maakohtu järeldusega nõustunud. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks märkida, et esitatud apellatsioonis puudub ka põhjendus asenduskaristuse mõistmiseks. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et asenduskaristuse mõistmise on välistanud Z.D ise oma järjepidevate väärtegude toimepanemistega ehk oma käitumisega, mistõttu ka apellatsioonikohtu poolt KarS § 69 sätestatu kohaldamiseks materiaalsed eeldused puuduvad. 3
13. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus Harju Maakohtu poolt Z.D-le kohaldatud karistuse liigi ja määraga ning leiab, et mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Apellatsioonis esitatu ei anna alust vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes V™S § 145 lg-st 1 ja § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus apelleeritud Harju Maakohtu 23.01.2013 kohtuotsuse väärteoasjas nr 4-12-6888 muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata. Ivi Kesküla Meelika Aava Malle Preimer 4