Väärteoasi 4-12-4742 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. novembril 2012.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Kohtukoosseis Kohtunik Piret Liivo Kohtuistun

§ 227lg.2 alusel Kaebuse esitanud isik H.B, isikukood XXX, elukoht XXX.

Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja H.B ja tema esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk. Kohtuväline menetleja – Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse esindaja Hannes Küünarpuu LÕPPOSA Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 03.09.2012.a. otsus väärteoasjas nr: 2650,12,001986 H.

§ 227lg.2 alusel muutmata ja kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kassatsiooni korras Riigikohtule, teatades sellest seitsme päeva jooksul Harju Maakohtule arvates otsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades advokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu kolmekümne päeva jooksul arvates otsuse tutvumiseks kättesaadavusest. Kassatsioonkaebuse teate esitamise korral on kohtuotsus tervikuna menetlusosalistele kättesaadav 10.12.2012.a. Vaidlustatud otsuse sisu: Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse otsusega väärteoasjas nr 2650,12,001986 karistati menetlusalust isikut H.B Liiklusseaduse § 227 lg.2 alusel rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses, so 60 eurot. Otsuse kohaselt H.B juhtis 14.07.2012 kl 00.53 Kanepi vallas, Tallinn-Tartu-VõruLuhamaa tee 229 km-l mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 116 +- 5km/h, millega ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h (lubatud suurim sõidukiirus antud teelõigul on 90 km/h). Otsuse kohaselt on menetlusalune isik rikkunud Liiklusseaduse § 15 lg 1 p 1 nõuet ja pani toime Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kaebuse sisu: 24.09.2012.a esitas H.B esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk Harju Maakohtule kaebuse milles taotleb nimetatud otsuse tühistamist ja menetluse lõpetamist V™S § 29 lg.1 p.1 alusel. Kaebuse kohaselt on väärteoasjas kogutud tõendite vahel vastuolud. Kaebuse esitaja kohaselt on vastulause käsitletav tõendina ning sellega tuleb arvestada V™S § 72 lg 1, § 74 lg 1 p 8 kohaselt. Vastulause kajastab menetlusaluse isiku seisukohti ning hinnangut talle esitatud süüdistuse osas. Kohtuvälisel menetlejal on kohustus arvestada menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustega ka otsuse tegemisel. Kohtuväline menetleja ei võimaldanud V™S § 19 lg 1 p 4 sätestatud õiguseid rikkudes menetlusalusel isikul ütlusi anda. Süüdistus baseerub vaid ühel tõendil ning Marius Pedoski ütlusi eelistatakse teistele tõenditele. Samuti on kaebuses viidatud RK otsusele nr 3-1-1-4-07 p 7.

1. Kaitsja hinnangul on ebaseaduslik eelistada ühte tõendit teisele. Täiendavaid tõendeid enam ei ole võimalik koguda, küll aga oli seda võimalik teha sündmuskohal. Liiklusjärelevalve teostamine ja salvestamine videokaameraga on võimalik ning see oli politseinikel olemas, selle kasutamiseks on menetlustoimingu protokolli tehtud vastav lahter. Videosalvestus võimaldaks selgelt tuvastada juhtunu asjaolusid. Kaitsja leiab, et väärteoasjas juhtunu toimunu osas ei piisa ainult kohtuvälise menetleja ametnikust kui tunnistajast. Kohtuväline menetleja on võtnud omaks menetlustaktika, mida iseloomustatakse terminiga „politseiriik“ – õige on ainult see, mida väidab politsei. Kaebuses on viidatud KrMS § 7 lg-le 3 ja § 61 lg-le 1 – keeld eelistada üht tõendit teisele. Põlva politseijaoskond on püüdnud takistada menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal tõenditega tutvumist kohustades menetlusalust isikut toimikuga tutvumiseks sõitma Tallinnast Põlvasse. Väärteotoimikus olev kiirusemõõteseadme tabloost tehtud fotod ei tõenda, et H.B oleks sõitnud kiirusega 116 km/h. Politseinikud võisid eksida kiiruse mõõtmisel, kuivõrd ei ole võimalik välistada, et selline näit oli politseisõiduki kiirusemõõteseadmel juba varem ning menetlusaluse isiku näol leiti sobiv sihtmärk. Viga mõõtmisel võis tekkida olukorras, kus tagantpoolt läheneva sõiduki kiirust püüti mõõta ajal, kui see oli reastunud vastassuunavööndisse möödasõiduks. Kui menetlusaluse isiku sõiduk jõudis vastassuunavööndis liikudes piisavalt lähedale politseisõidukile, siis ei andnud tagumine kiirusemõõteseadme antenn enam piisavalt signaali ning püüdis kinni järgmise tagantpoolt läheneva sõiduki signaali. Tegelik lubatud sõidukiirust ületanud sõiduk oli järgmine sõiduk. 2 Kaebuse esitaja palub tühistada kohtuvälise menetleja otsus väärteoasjas nr 2650,12,001968 ning lõpetada menetlus ja hüvitada menetlusalusele isikule kantud õigusabikulud. Kohtuvälise menetleja seisukoht: Kohtuväline menetleja leiab, et isik on väärteo toime pannud, rikkumine on tõendatud tunnistaja ütluste ja liiklusjärelevalve kiirusmõõtmeseadme protokolliga. Mõõtetulemuse näit on tõendatud, kui jälgitakse mõõtemetoodikat. Mõõtevahend oli taadeldud. Mõõtja on jälginud mõõteseaduse alusel kehtestatud õigusaktist tulenevaid nõudeid. Möödasõidu ajaks oli juba sõidukiirus fikseeritud, sel ajal enam sõiduki liikumiskiirust ei mõõdetud. Politseiametnikel puudub vajadus valetada. Otsuse tegemise aluseks on liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll ning tunnistaja ütlused. Menetlusalune isik ja tema abikaasa on keeldunud ütluste andmisest, neid ei ole otsuse tegemisel aluseks võetud. Tõendite vahelised vastuolud puuduvad. Menetlusnormide rikkumiseks ei saa pidada seda, kui tunnistaja kuulatakse üle peale väärteoprotokolli koostamist. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et tehtud otsus on seaduslik ja palub jätta kaebuse rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Kaebuse arutamisel kohus tegi kindlaks: Kohtuistungil jäi H.B ja tema esindaja oma kaebuse juurde. Menetlusalune isik selgitas, et sõitis reede südaöö paiku oma abikaasa ja 2 lapsega mööda Tallinn-Tartu maanteed, auto püsikiiruse hoidja oli seadistatud 96 km/h. Lähenedes eessõitvale autole nägi, et see sõidab aeglaselt ja auto on eravärvides politseiauto, sõitis tema taga ning kui tekkis võimalus, alustas möödasõitu. Menetlusaluse isiku liikumiskiirus ei olnud üle 90 km/h. Peale möödasõidu lõpetamist pidas politsei ta kinni ning ütles, et menetlusalune isik ületas kiirust. Politseiametnik näitas talle tablood, kus oli tema väidetav kiirus fikseeritud – 116 km/h. Näiduga ta ei nõustunud. Küsis politseinikelt, kas ta saab näha videosalvestust, kuid seda talle ei näidatud. Teel oli nii vastutulevaid kui ka tema taga sõitvaid autosid. Politseiautost möödudes nägi tahavaate peeglist teiste autode tulesid, arvas, et oli veel kaks autot. Politsei auto taga sõitis umbes 500 meetrit, eessõitva auto liikumiskiirus oli tema hinnangul 70 km/h. Politsei ise ja selle klaasid olid tumedad. Väärteoprotokolli koopia on kätte saanud, kuid politseiautos ei olnud tal väga võimalik lugeda – pime oli. Ta ei saa aru, kuidas, kus ja mis asjaoludel politseiametnikud kiirust mõõtsid. Ta ei olnud nõus ilma kaitsjata ütluseid andma. Täiendavalt ei ole teda keegi välja kutsunud. Selgitas, et tema ei saanud kutset selle kohta, et peab Põlvasse minema. Kutse saadeti kaitsjale ja seal oli kirjas menetlusaluse isiku kohustused. Eraldi kutset ei olnud. Tunnistaja MKP selgitas kohtuistungil, et
2. juulil sõitis koos abikaasa H.B-ga Tallinn-Tartu maanteel, oli fikseeritud püsikiiruse hoidja. Abikaasa ütles talle, et ees sõidab politseiauto – sellel on väga palju antenne. Lähenedes politseiautole, abikaasa aeglustas kiirust, kuna politseiauto sõitis suhteliselt väiksel kiirusel. Abikaasa tegi manöövri, kui veendus, et vastutulevaid autosid ei olnud ning sõitis politseiautost mööda. Ka tema jälgis, et abikaasa kiirust ei ületaks, kui nad politseiautost möödusid, siis anti peatumismärguanne. Ta oli üllatunud. Tagant oli samuti lähenemas sõiduautosid. Enne seda ei olnud kolonnis sõitu. Kui neile oli antud peatumismärguanne, sõitsid need autod politseiautost mööda. Püsikiirusehoidja oli 96 km/h. Ta keeldus ütluste andmisest. Politseiauto klaasid olid tumedad. Ta ise sõidab ka sama autoga. Püsikiirusehoidja ei mõjuta gaasipedaali tööd. Kui abikaasa ütles, et ees on politseiauto, siis ta vaatas autot, kuid pigem pööras tähelepanu 3 kiirusele kui politseiautole. Selgitas, et auto sõidukiiruse muutumine on aru saada, sest auto on väga täpne. Tunnistaja Marius Peedosk on andnud ütluseid, et kokkupuude kaebajaga on tööalaselt.
3. juulil teostas liiklusjärelevalvet Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa teel, liikusid Võru poole. Paarimees ütles talle, et tagant läheneb kiiresti sõiduk, nad fikseerisid sõiduauto kiiruse, milleks oli 116 km/h, nende kiirus oli 71 km/h. Kiirus fikseeriti Jõksi orus enne Kanepit, sel hetkel ei olnud veel sõiduk neile lähedale jõudnud, pärast seda umbes 200-300 meetrit sõitis veel sõiduk nende taga ning mäe peal möödus neist. Nad andsid peatumismärguande. Kui nad nägid neile lähenemas sõidukit, siis tuli tagant ainult üks sõiduk. Tema istus autos kõrvalistmel, kiirust mõõtis Lenno Ziukman. Tagumist sõidukit vaatas tahavaatepeeglist. Juhtum võis aset leida natuke enne kella ühte öösel. Möödasõidu ajal ei mõõtnud enam kiirust. Kui kiirus oli mõõdetud, siis ei saanud nad peatada tagant sõitvat sõidukit, seepärast pidi sõiduk mööduma. Peatatud sõiduki juurde läks Lenno Ziukman ning kutsus juhi politseiautosse, kus juht ei nõustunud rikkumisega. Videokaamerat ei ole sellel politseisõidukil peal. Tehnilistest vahenditest oli kaasa patrullitööks fotoaparaat, ei olnud käsiradarit ja videokaamerat. Tunnistaja kuulati üle Põlva politseijaoskonnas. Tema ei koostanud ühtegi dokumenti paarimees L. Ziukman vormistas liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme protokolli, menetlusaluse ülekuulamise protokolli, tunnistaja ülekuulamise protokolli. Koostati ka väärteoprotokoll. Neil on alati kombeks, et paarimehe ütlused kirjutab menetleja. Tunnistajana ütlusi andes teadis, et kvalifikatsiooniks peab olema LS § 227 lg.
4. Kohtuistungil andis ütlusi Lenno Ziukman seoses menetlustoimingutega.
5. juulil mõõtis kiirust Stalker Dualiga. Töö alustades lülitas kiirusemõõte seadme sisse, tehakse helihargi test. Kiirust mõõtis tagumine antenn ja nad mõõtsid samas suunas liikuvat sõidukit. Mõõdeti politseiautole tagant lähenevat sõidukit. Videokaamerat autos ei olnud, sest kaamera tarkvara või süsteem läks katki, videokaamerat ei ole autos olnud vähemalt kuu aega. Ta näitas kiirusemõõteseadme näitu juhile. Tema tegeles nii kiiruse mõõtmise kui ka politseisõiduki juhtimist. Vahetult enne kiiruse fikseerimist ütles paarimehele, et tagant läheneb kiirelt sõiduk. 14.juulil mõõtis ta ka teiste autode kiirust seal maanteel, et kontrollida, et nad ei rikuks seadust. Kui kiirus sai fikseeritud, siis see auto sõitis nende taga veel umbes 200-300 meetrit. Sõitis mäest üles, tegi neist möödasõidu ja nad panid vilkurid sisse, et anda peatumise märguanne, sõiduk peatus. Tema rääkis juhiga ning selgitas, et peatamise põhjuseks on lubatud sõidukiiruse ületamine. Juht ei olnud sellega nõus. Kindlasti ei küsinud ta juhilt küsimust „millise kiirusega te siis olete nõus“, vaid kas juht nõustub kiirmenetlusega või koostavad väärteoprotokolli. Peale seda kutsuti juht autosse. Kiirmenetlusega juht ei nõustunud. Seejärel vormistas kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli, isikule anti võimalus ütlusi anda, millest ta keeldus. Siis palus juhil minna oma autosse ja kutsuda tunnistaja, kes oli veel seal autos, tema abikaasa, ja kelle ta soovis tunnistajana üle kuulata. Tutvustas temale tema õigused ja siis H.B abikaasa keeldus ütluste andmisest, kuna tema abikaasa on menetlusalune isik. Peale seda kutsus H.B tagasi politseiautosse ja vormistas talle väärteoprotokolli. Väärteoprotokoll oli ainuke dokument, millele ta alla kirjutas. Siis juht lahkus. Kohapeal rohkem menetlustoiminguid ei teinud, vaid nad suundusid edasi liiklusjärelevalvet teostama. Umbes tund hiljem võttis paarimehe ütlused tunnistajana. Kiirusemõõtja peaks umbes 1 kilomeetri pealt mõõtma, täpsemalt 800-900 meetri pealt. Ainult temal on õigus protokollile parandusi teha. Tunnistaja kuulas üle lg.2 järgi. Viga ilmnes hiljem, mistõttu saadeti ka kutse menetlusalusele isikule, et ta tuleks Põlvasse ning saaks parandused teha. Enne kutse saatmist helistas ka menetlusalusele isikule, kuid tema soovitas rääkida kaitsjaga. 4 Kohtu järeldused: Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ning uurinud antud asjas olevaid materjale, leidis, et H.B kaebus ei kuulu rahuldamisele ning seda alljärgnevatel asjaoludel. Vastavalt V™S § 123 lg-le 2 kontrollib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, s.o selgitab välja, kas isik on pannud toime teo, mille eest kohtuväline menetleja teda karistas. Seejuures tugineb kohus talle esitatud tõenditele, hindab tõendeid nende kogumis. Tunnistaja M. Peedosk andis kohtuistungil ütluseid, et paarimees teavitas teda tagant kiiresti lähenevast sõidukist, selle kiirus fikseeriti – 116 km/h. Politseipatrull liikus kiirusega 71 km/h. Kiirus fikseeriti enne seda, kui sõiduauto oli politseiautole lähedale jõudnud ja alustas möödasõitu, enne möödumist sõitis sõiduk nende taga veel umbes 200-300 meetrit. Tol hetkel teisi sõidukeid tagant ei lähenenud. Kiiruse mõõtmine ei toimunud enam möödasõidu ajal. Videokaamerat politseiautos ei olnud. Tunnistaja M. Peedoski ütlused on kokkulangevad tunnistaja Lenno Ziukmani ütlustega, kes andis neid seoses menetlustoimingutega. Ka tunnistaja L. Ziukman kirjeldas täpselt, kuidas tema juhtis politseisõidukit ning mõõtis tagant läheneva sõiduauto liikumiskiirust. Peale sõidukiiruse fikseerimist sõitis auto politseiauto taga veel umbes 200-300 meetrit ning seejärel möödus neist mäe peal, seejärel kiiruse ületaja peatati. Lisaks on kirjalike tõenditena kohtule esitatud liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll, mis on koostatud 14.07.2012.a ning mille kohaselt H.B ületas Kanepi vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee 229 km-l sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h teelõigul, kus lubatud sõidukiirus oli 90 km/h, seega sõitis kiirusega 116 km/h +- 5 km/h. Protokolli kohaselt oli tegemist asulavälise teega, nähtavus oli hea, oli pime aeg, mõõdeti samas suunas liikuva auto kiirust liikuvast politseiautost. Väärteotoimikus on olemas ka fototabel, millelt näha eravärvides patrullauto Škoda Superb reg.märgiga XXX armatuurlaud, kus on kiirusemõõteseade Stalker Dual nr DC095738 ja selle tabloo ning tabloo näit – mõõdetud sõidukiirus 116 km/h, politseiauto sõidukiirus 71 km/h. Kohtueelses menetluses on nii menetlusalune isik kui ka tema abikaasa kasutanud oma seadusest tulenevat õigust keelduda ütluste andmisest. Kohtuistungil selgitas menetlusalune isik H.B, et Tallinn-Tartu maanteel kasutas püsikiiruse hoidjat, mis oli seadistatud 96 km/h. Politseiautole järele jõudes lülitas püsikiirusehoidja eelnevalt välja. Politsei taga sõitis umbes 500 meetrit. Enda väitel kiirust ei ületanud. Menetlusaluse isiku abikaasa andis tunnistajana ütlusi ja selgitas ka muuhulgas seda, et kui püsikiirusehoidja on sisse lülitatud ja vajutada gaasipedaali, siis auto kiirendab. Kui gaasipedaal vabastada, siis auto hakkab vaikselt liikuma, püsikiirusehoidja ei mõjuta gaasipedaali tööd. Pärast abikaasalt kuuldut, et ees sõidab politseiauto, pööras sellele tähelepanu. Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, et menetlusaluse isiku väitel tema ei ületanud lubatud sõidukiirust ning et ei ole välistatud, et politseiautos olnud isikud mõõtsid tema sõidukiirust alles siis, kui ta hakkas neist mööduma ning tegelikkuses mõõdeti tema taga liikunud sõiduki kiirust. Kohtu hinnangul on täielikult tõendamist leidnud, et H.B rikkus LS § 15 lg 1 p 1 ning pani toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Eelkõige on isiku rikkumine tõendatud tunnistaja M. Peedoski ütlustega ning liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja sellele lisatud fototabeliga. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja M. Peedoski ütlustes pelgalt seetõttu, et tegemist on politseiametnikuga – tunnistaja on kirjeldanud sündmuste käiku ja seda, millal ja kuidas kiirust mõõdeti, detailselt. Nimelt, peale 5 tagantpoolt läheneva sõiduki liikumiskiiruse fikseerimist sõitis sõiduk veel enne möödumist politseiauto taga umbes 200-300 meetrit, ka H.B ise kinnitas, et kokku sõitis politseiauto taga umbes 500 meetrit, samas on kohtuistungil selgunud, et politseisõidukil olev tagumine antenn võimaldab sõiduautode kiirust mõõta 800-900 meetri pealt. Kiirusemõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlust ja kiirust mõõtis vastava koolituse läbinud pädev politseiametnik. Vastavad dokumendid on lisatud ka väärteotoimikusse. Ei menetlusaluse isiku kaitsja ega menetlusalune isik ise pole kohtulikul arutamisel tõstatanud kahtluseid menetlustoimingu käigu ja tulemuste usaldusväärsuse suhtes. Kohtuistungil on üle kuulatud ka menetleja ametnik L. Ziukman, kes selgitas menetlustoimingu (so sõidukiiruse mõõtmise) läbiviimise käiku. Kooskõlas RK varasema praktikaga on lubatud menetlejat üle kuulata tunnistajana osas, mis puudutab menetlustoimingu läbiviimise käiku 3-1-1-82-09). Lisaks tunnistaja MKP selgitused, mille kohaselt püsikiiruse hoidja ei mõjuta gaasipedaali tööd – kui seda vajutada, liigub auto kiiremini ning gaasipedaali vabastades langeb auto sõidukiirus uuesti näidule, mis oli fikseeritud püsikiiruse hoidjaga. Ei ole ka välistatud ega millegagi ümber lükatud asjaolu, et menetlusalune isik vahepeal kasutas püsikiiruse hoidja asemel gaasipedaali, ning seda just hetkel, mil politseiametnikud mõõtsid sõiduauto liikumiskiirust. Kohus ei nõustu menetlusaluse isiku kaitsja väitega, mille kohaselt on kohtuväline menetleja oma otsuse tegemisel aluseks võtnud ainult tunnistaja M. Peedoski ütlused ning käesoleval juhul on tegemist nn sõna-sõna vastu olukorraga. Kohtuvälise menetleja otsusest ka ilmneb, et kohtuväline menetleja on lisaks tunnistaja M. Peedoski ütlustele analüüsinud ka kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli, sellele on otsuses viidatud. Kohtuvälisel menetlejal ei olnudki võimalik arvesse võtta menetlusaluse isiku ütluseid ning tunnistaja MKP ütluseid, kuivõrd mõlemad isikud kasutasid oma seadusest tulenevat õigust ning keeldusid ütluste andmisest. Kohus ei ole kohtuliku uurimise käigus tuvastanud muid tõenditevahelisi vastuolusid. Seega on kohtu hinnangul meelevaldne menetlusaluse isiku kaitsja väide selle kohta, et õige on ainult see, mida väidab politsei ja alternatiivsed seisukohad välistatakse. Ka jääb paljasõnaliseks menetlusaluse isiku kaitsja väide selle kohta, et menetlusalusele isikule näidatud näit oli politseisõiduki kiirusemõõteseadmel juba varem ning menetlusaluse isiku näol leiti sobiv sihtmärk. Samuti kaitsja väide, et viga mõõtmisel võis ka tekkida olukorras, kus tagantpoolt läheneva sõiduki kiirust püüti mõõta ajal, kui see oli reastunud vastassuunavööndisse möödasõiduks, on ümber lükatud tunnistaja M. Peedosk ütlustega, kes selgitas kohtuistungil, et tagant liikuva, so menetlusaluse isiku auto liikumiskiirus fikseeriti Jõksi orus enne Kanepit, sel hetkel ei olnud veel sõiduk neile lähedale jõudnud, pärast kiiruse fikseerimist liikus sõiduk veel enne möödasõitu nende taga umbes 200-300 meetrit. Seega ei ole kohtule eluliselt usutav ka väide, et sõiduauto kiirust püüti mõõta sel hetkel, kui sõiduk möödus. Tunnistaja on eelnevalt ka selgitanud, et nad ei saanud menetlusalusele isikule anda peatumismärguannet enne, kui sõiduk oli neist möödunud. Samuti on ebaõige ka väide, et menetlusalusele isikule näidatud näit oli politseisõiduki kiirusemõõteseadmel juba varem. Tunnistaja Lenno Ziukman selgitas menetlustoimingut – sõidukiiruse mõõtmist – enne kiiruse mõõtmist lülitas ta vastava seadme sisse, et teha nn helihargi testi ning seejärel mõõtis tagant läheneva sõiduauto kiiruse, fikseeris selle kiirusemõõteseadme tablool. Seega ei ole kohtule eluliselt usutav asjaolu, justkui oleks politseisõidukis oleva kiirusemõõteseadme tabloo näidul juba eelnevalt mõne teise auto sõidukiirus. Kohus märgib veel järgmist. Menetlusaluse isiku kaitsja on seisukohal, et vastulause on käesoleval juhul käsitletav tõendina. Vastulause kajastab menetlusaluse isiku seisukohti ning hinnangut talle esitatud süüdistuse osas. Vastulause arvestamise kohustus tuleneb V™S § 72 lg 1 ja § 74 lg 1 p
6. Kohtuväline menetleja on oma otsuses vastulauset võtnud arvesse ning analüüsinud seda järgmiselt: vastulauses esitatud kaitsja väited ei ole samastatavad 6 menetlusaluse isiku ütlustega. Vastulause on esitatud ajendist eksitada kohtuvälist menetlejat või ei ole menetlusalune isik oma kaitsjat teadlikult teavitanud tegelikkuses toimunud asjaoludest ja seeläbi püüdnud vabaneda seadusega ettenähtud karistusest. Kohus ei nõustu kaitsja väitega, justkui vastulauset saab käsitleda tõendina. Vastulause näol on tegemist isiku seisukohaga, kuid mitte aga tõendiga KrMS § 63 mõttes. Samuti on kohut eksitav kaitsja väide, justkui kohtuväline menetleja ei võimaldanud V™S § 19 lg 1 p 4 sätestatud õiguseid rikkudes menetlusalusel isikul ütlusi anda, kuivõrd on tuvastatud, et nii menetlusalune isik kui ka tema abikaasa kasutasid oma seadusest tulenevat õigust ütlusi mitte anda. Menetlusalune isik on ka ise kinnitanud, et ta ei soovinud kohtueelses menetluses ütlusi anda. Menetlusalusele isikule ja tema kaitsjale on võimaldatud tõenditega tutvumist, ning seda V™S § 69 lg 6 kohaselt – menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal on õigus kohtuvälise menetleja juures tutvuda väärteotoimikuga 15 päeva jooksul, alates väärteoprotokolli koopia kättesaamisest. V™S § 114 lg 5 kohaselt asub kaebuse esitamise tähtaja jooksul väärteotoimik kohtuvälise menetleja juures ja seda ei väljasta. Menetlusosalised võivad väärteotoimikuga tutvuda ja teha sellest väljakirjutusi või taotleda tasu eest koopiate tegemist toimiku materjalidest. Toimikuga tutvumist võimaldati Põlva politseijaoskonnas, seega vastavalt seadusesätetele – kohtuvälise menetleja juures. Seda ei saa käsitleda tõenditega tutvumise takistamisena. Väärteoasjas ei ole menetlusaluse isiku rikkumine fikseeritud videosalvestusega, kuivõrd
7. juulil ei olnud politseiautos vastavaid seadmeid. Kohus, tutvunud esitatud tõendite ning menetlusosaliste seisukohtadega, leiab, et menetlusaluse isiku H.B poolt väärteo toimepanemine on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega, väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg.2 järgi. Samuti ei esine antud asjas väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi ega V™S § 29 väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 03.09.2012.a. otsus väärteoasjas nr: 2650,12,001986 H.

§ 227lg.2 alusel on seaduslik ning põhjendatud.

Kuna H.B ei ole taotlenud ka alternatiivina talle mõistetud karistuse kergendamist, jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Menetlusaluse isiku õigusabikulud jätta tema enda kanda. Kohus juhindub Väärteomenetluse seadustiku § 111; §132 p.1; § 133-135. Piret Liivo Kohtunik 7