4-13-316/4

Väärteoasi nr.4-13-316 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev 31.01.2013.a Kohus Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja Kohtunik Aime Ivanson Kaevatav otsus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 27.12.2012.a otsus väärteoasjas nr 2230,12,046369 Menetlusalune isik (kaebuse esitaja) K.G, isikukood XXX, elukoht XXX Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus (Rahumäe tee 6/1, 11316 Tallinn) Menetluse liik kaebemenetlus, kirjalik menetlus LÕPPOSA Jätta ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo Politseiliiklusmenetlustalituse 27.12.2012.a otsus väärteoasjas nr 2230,12,046369 muutmata ja K.G kaebus lisakaristuse tühistamiseks rahuldamata. Edasikaebe kord Otsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadi vahendusel või kohtuväline menetleja Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kaudu 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise päevast, teatades Harju Maakohtule kassatsiooni esitamise soovist eelnevalt 7 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Otsus jõustub, kui seitsme päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest ei ole kohtule teatatud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist. Kaevatava otsuse sisu K.G karistati kohtuvälise menetleja 27.12.2012.a. otsusega väärteoajas nr 2230,12,046369 liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1 alusel võeti lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus üheks kuuks selle eest, et tema 08.12.2012.a. kell 14:21 Tallinnas Sõpruse puiesteel juhtis mootorsõidukit kiirusega 78+-5 km/h, millega ületas lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 23 km/h. Oma tegevusega rikkus K.G otsuse kohaselt LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid. Taotlus Kohtule esitatud kaebuses palus K.G tühistada kohtuvälise menetleja otsus osas, millega talle määrati lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine üheks kuuks. Kaebusest nähtuvalt K.G kiiruse ületamist ei vaidlusta, kuid taotleb muuta otsust lisakaristuse osas.. Kaebuses toodud selgituse kohaselt on juhtimisõiguse olemasolu vajalik töökohustuste täitmiseks. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja ei vaielnud vastu kaebuse arutamisele kirjalikus menetluses ja esitas omapoolse seisukoha, milles palus kaebus jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ning tühistamata. Kohtuväline menetleja märkis, et mootorsõiduki juht on kohustatud jälgima ja järgima ümbritsevat liikluskeskkonda, mille alla käib ka liikluskorraldusvahenditest kinnipidamine. Arvestades isikut iseloomustavaid andmeid (varem korduvalt karistatud samalaadsete õigusrikkumiste toimepanemise eest, määratud karistused on kehtivad) ja teo ohtlikku laadi, on karistus õiglane ja proportsionaalne. Kohtu seisukoht Kohus, tutvunud K.G poolt esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja seisukohaga ja kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Nähtuvalt kohtule esitatud kaebusest ei vaidlusta K.G kiiruse ületamist kohtuvälise menetleja otsuses näidatud ajal ja kohas ning lisaks süü omaksvõtule tõendavad asetleidnud rikkumist liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll ja tunnistaja Max-Sander Mikli ütlused. Nimetatud protokolli kohaselt oli Tallinna linnas Sõpruse puiesteel lubatud suurim kiirus 50 km/h, sõiduk Volkswagen Passat reg.märgiga XXX, mida juhtis K.G, sõitis aga kiirusega 78+-5 km/h. Kiirust mõõdeti kiirusmõõteseadmega Stalker Dual. Mõõtevahendi taatlustunnistus nr. TTRSS-12/00042 (kehtis kuni 23.01.2013.a.) tõendab, et mõõteseade oli taadeldud. Seadet oli testitud 08.12.2012.a. kell 07:00 ja seade oli töökorras. Seega oli sõiduki Volkswagen Passat reg.märgiga XXX kiiruse näit õige ning K.G ületas sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h võrra. Max-Sander Mikli tunnistajana antud ütlused kattuvad kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis märgituga. Seega on tuvastatud väärteo toimepanemine K.G poolt ning tema tegevus vastab LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele, s.o mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamisele 21–40 kilomeetrit tunnis. Arvestades menetlusaluse isiku ütlusi, mille kohaselt ületas ta lubatud piirkiirust, kuna allhankijale oli vaja tööriistu tähtaegselt ära viia, on subjektiivsete tunnuste poolest väärtegu toime pandud tahtlikult ja tahtluse liigiks on kavatsetus. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole ning kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust. Samuti on menetlusalusele isikule karistuse määramine toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. LS § 227 lg 2 sanktsioon annab võimaluse rikkumise toimepanijat karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Sama paragrahvi lõige 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni. 2 Vastavalt karistusseadustiku §-le 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Samuti tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. K.G karistati rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses ehk summas 200 eurot ning lisakaristusena võeti ära juhtimisõigus üheks kuuks, seega on kohtuväline menetleja karistanud menetlusalust isikut põhikaristuse osas sanktsiooni keskmises määras, lisakaristuse osas aga sanktsiooni alammääras, karistust kergendava asjaoluna on arvestatud kahetsust, raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et karistuse kergendamiseks, s.o juhtimisõiguse äravõtmise tühistamiseks, puudub alus. Kohtu hinnangul on lisakaristuse kohaldamine antud juhul igati õigustatud ning kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus vastab K.G süü suurusele ning on õiguskorra kaitsmise huvisid arvestav. Karistusregistri teatisest nähtuvalt omab K.G kahte kehtivat väärteokaristust, mis kõik on määratud mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest ning karistusena on kohtuväline menetleja kohaldanud seni üksnes rahatrahvi. Hinnates analoogsete liiklusalaste rikkumiste järjepidevust (karistused on määratud 23.11.2011.a. ja 10.05.2012.a.) saab sellest vaid järeldada, et varasematest karistustest ei ole K.G vajalikke järeldusi teinud ning seetõttu on lisaks põhikaristusele eripreventiivsel eesmärgil vajalik ka lühiajaline juhtimisõiguse äravõtmine. K.G on küll oma rikkumist tunnistanud ja tehtut kahetsenud, kuid ainuüksi sellele asjaolule toetudes ei ole lisakaristuse tühistamine põhjendatud. On oluline, et isik ka tegelikult tunnetaks oma vastutust liikluses osalejana ning saaks aru oma teo keelatusest. Kaebuses toodud selgitus, et juhtimisõiguse olemasolu on vajalik seoses tööga, ei saa olla aluseks lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Isik, kellele juhtimisõiguse omamine on igapäevaselt vajalik, peab ka ise käituma seda õigust säilitaval viisil, st järgima igapäevaselt liikluseeskirju, mitte jätkama õigusvastast tegevust lootuses, et rikkumisi kas ei märgata või nendele siis seaduses ettenähtud rangusega ei reageerita. Menetlusalusele isikule oli töö iseloom teada ka väärteo toimepanemise ajal. Karistuse eesmärgiks on mõjutada rikkujat karistuse läbi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta sellega ka ühiskonna üldisi õiguskorra kaitsmise huvisid. Kuna K.G on see juba kolmas kiiruse ületamine, on ilmne, et seni mõistetud karistused rahatrahvide näol ei ole vajalikku mõju avaldanud ning põhjendatud on talle rikkumiste eest mõistetavaid karistusmäärasid karmistada ning lisaks põhikaristusele kohaldada ka lisakaristust. Eeltoodu alusel jätab kohus kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Kohus juhindub V™S § 120 lg 1, § 132 p.1. Kohtunik 3