S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: D.R, ik: XXX, elukoht: XXX. Kaitsja: advokaat Henrik Kirsimäe, AB Legalia, Narva mnt 13, 10151, Tallinn RESOLUTSIOON 1. Jätta D.R kaitsja Henrik Kirsimäe kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 29.01.2013 otsusele nr 2316,13,000008 D.R karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 29.01.2013 otsus nr 2316,13,000008 D.R karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks muutmata ja tühistamata.
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks selles, et menetlusalune isik 01.01.2013 kell 08.56 Tuukri 54 maja juures juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris juhi väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,50 +/- 0,05 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse, milles leiti, et liiklusjärelevalvet teostanud liikluspolitseinikud suhtlesid kaebajaga vaheldumisi eesti ja inglise keeles. Kaebajal tuvastati indikaatorvahendiga joove, kuid enne indikaatorvahendisse puhumist temale tema õigusi arusaadavas keeles ei tutvustatud, ühtegi dokumenti ei koostatud ning kirjalikku nõusolekut ei küsitud. Tõlk kaasati alles politseijaoskonnas, kus joove tuvastati tõendusliku alkomeetriga. Kaebuses asutakse seisukohale, et indikaatorvahendi kasutamisel on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust ning esinevad väärteomenetlust välistavad või lõpetamist võimaldavad asjaolud. KrMS § 10 lg 2 kohaselt menetlusosalisele ja kohtumenetluse poolele, kes ei valda eesti keelt, tagatakse tõlgi abi ning KrMS § 161 lg 4 kohaselt on tõlgi kohustuslikku osalemist nõudev menetlustoiming tõlgi puudumise tõttu õigustühine. Politsei ja piirivalve seaduse § 724 lg 1 sätestab alkoholi sisaldumise kontrollimise väljahingatavas õhus indikaatorvahendiga ning positiivse tulemuse korral edasised toimingud. Enne indikaatorvahendiga alkoholijoobe kontrollimist selgitatakse isikule sama paragrahvi lõikes 2 märgitud õigusi. Kuivõrd kõnealuse liiklusjärelevalve raames läbiviidud toimingute puhul ei kaasatud enne indikaatorvahendiga alkoholijoobe kontrolli tõlki KrMS § 161 lg 2 tähenduses PPVS § 724 lg 2 ettenähtud selgituste andmiseks, siis on rikutud KrMS § 10 lg 2 ja § 161 lg 1 nõudeid. Seega on kaebaja suhtes teostatud indikaatorvahendiga alkoholijoobe kontroll kui menetlustoiming ja ka kõik järgnevad menetlustoimingud KrMS § 161 lg 2 mõistes õigustühised, mistõttu ei saa lugeda joobe tuvastamist legitiimseks ning tuleb kohaldada V™S § 29 lg 1 p 1 sätteid. Seetõttu tuleb 29.01.2013 otsus väärteoasjas nr 2316,13,000008 tühistada ja väärteomenetlus antud asjas lõpetada. Kohtuistungil selgitas menetlusalune isik, et vaidlusalusel ajal juhtis oma autot Volvo V70 Suurtüki tänaval, oli koos tüdruksõbraga. Eelmisel õhtul oli tarvitanud alkoholi. Eeldas, et enam alkoholijoovet ei ole. Olid püüdnud saada taksot, magas autos parkimisplatsil. Millegagi kontrollida ei olnud, eeldas, et joovet enam ei ole. Kui politsei peatas, toimus vestlus eesti ja inglise keeles. Politsei ei osanud inglise keelt rohkem kui paar sõna, tema ei osanud eesti keelt rohkem kui paar sõna. On samalaadse väärteo eest karistatud. Peab seda halvaks õnneks, ei ole suur alkoholi tarbija, politsei varitseb kõikjal. Kõik on toimunud peale sündmusi, purjus peaga väljas ei käi, kui on sündmus, jääb vahele. Varasematest kordadest läbi viidud toiminguid ei mäleta, oli šokis kui kinni peeti, sest pidi tööle jõudma. Teadis mis toimingut hakatakse tegema kui politsei tuli indikaatorvahendiga, kuid kaitsja selgitas, et politsei ei 2 käitunud õigesti, ei öelnud kõike seda, mida pidanuks ütlema. Ei selgitatud, et on võimalus minna vereproovi andma. Ei mäleta, et tutvustatud õigust keelduda puhumisest, küsiti miks tuled põlevad, pärast esimest küsimust paluti puhuda indikaatorvahendisse. Ilmselt öeldi eesti keeles, küsiti kas räägite eesti keelt, vastas, et natuke. See ei tähenda, et aru sai. Tõlk kaasati politseijaoskonnas, võeti proove, pidi paberitele alla kirjutama, viidi teise tuppa, siis oli võimalus tõlgi abi kasutada. Kirjutas dokumentidele inglise keeles. Väärteoprotokolli on tema käekirjaga eesti keeles, kuid kirjutas dikteerimise järele mida ütles kõrval seisnud isik. Politsei ütles mida kirjutada. See härra kõrval ütles mida peaks eesti keeles kirjutama. Kirjutas dikteerimise järgi, ise aru ei saanud. Arvab, et see on tavaline lause mida kirjutatakse. Peatamise järgselt ei öeldud, et on õigus keelduda puhumisest. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis on tema enda kirjutatud sõnad, mida ütles ette see härra jaoskonnas. Vaatasid koos materjalid läbi. Mis keeles eelmised menetlused toimusid, seda ei mäleta, otsused tõlgiti, sai aru miks otsused tehti. Tunnistaja Erlika Malberg selgitas, et 01.01.2013 hommikul sõitis kaebuse esitaja oma sõidukiga Ahtri tänavalt Tuukri tänavale. Sõiduvõtted oli ebaühtlased, äratas kahtlust. Peatati Tuukri 54 maja juures. Tutvustas ennast, palus dokumente. Oli tunda alkoholi lõhna. Küsis kas on tarvitanud alkoholi, vastust ei saanud. Selgitas, et on vaja puhuda indikaatorvahendisse. Indikaatorvahendi näit oli positiivne. Palus väljuda sõidukist, et täpsemalt tuvastada ning parkis kaebuse esitaja sõiduki ära ning liikusid edasi jaoskonda, kus kutsusid tõlgi. Selgitati õigusi, kohustusi, puhus tõenduslikku alkomeetrisse. Kui kinni pidasid, siis suhtles kaebuse esitajaga eesti keeles. Mõni aeg hiljem oli aru saada, et palub küsimusi korrata. Kõrvalistuja ütles, et rääkigu inglise keeles. Kuna isik oli eelnevalt rääkinud eesti keeles, jätkas vestlemist eesti keeles, kolleegi abil ka inglise keeles. Palusid kõrvalistujal tõlkida juhul, kui isik aru ei saa mis edasi toimuma hakkab. Jaoskonnas suheldi läbi tõlgi inglise keeles. Ütles alguses, et võib puhumisest keelduda, kuid hiljem peab puhuma kas tõenduslikku alkomeetrisse või andma analüüsi. Õiguste selgitamine on tavapärane protseduur. Isik pidi temast aru saama, isik suhtles temaga eesti keeles. Indikaatorvahendi kasutamise protokoll koostati jaoskonnas. Isik hakkas selgitama, et ei saanud taksot, et on varajane hommik, peab saama koju. Kaitsja leidis, et väärteomenetluse raames on rikutud menetlusaluse isiku õigusi, temale on arusaadavas keeles jäetud selgitamata tema õigused ja kohustused. Kohtuliku arutamisega on välja selgitatud, et õigusi tutvustati alles pärast toiminguid ja seetõttu on rikutud väärteomenetlusõiguse norme, mistõttu on teostatud väärteomenetluslikud toimingud tühised ja karistamine ei olnud õiguspärane. Kohtuvälise menetleja väide, et tegemist oli haldusmenetlusega, on asjakohatu, kuivõrd tegemist on menetlustoimingutega, mis loovad alused edasisteks väärteotoiminguteks. Ka haldusmenetlus võib olla eelduseks väärteomenetluse õiguspärasuse selgitamiseks ja seetõttu on kaebaja õigusi rikutud. Kohtuväline menetleja leidis, et indikaatorvahendiga joovet tuvastada ei tohi, tegemist on haldustoiminguga, mistõttu väärteomenetlusõigust kohaldada ei saa. Ei ole võimalik olulisel määral rikkuda õigusnormi, mida ei saa kohaldada. Joobe olemasolu tõendatakse tõendusliku alkomeetriga ja selle toimingu juures oli tõlk olemas. Väita, et tõlgist aru ei saa, oleks kohatu. Väärteomenetlust alustatakse esimese väärteotoiminguga, indikaatorvahendi kasutamisel ei ole väärteomenetlust alustatud. Järgneb haldustoiming, kas toimetada isik tõendusliku alkomeetri juurde või arsti juurde. Kui tõenduslik alkomeeter näitab 0, siis puudub väärteomenetluse alus sõltumata indikaatorvahendi näidust. Järgitud on kõiki väärteomenetluse norme ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, tunnistaja ütlused, kaitsja ja kohtuvälise menetleja arvamused, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas 3 õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 10 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni 2/3 ületavas ulatuses ettenähtud sanktsioonist. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,50 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,45 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on sätestatud rikkumise keskmise määra lähedane. Esitatud kaebuses taotleti otsuse tühistamist, kuivõrd kaebuse kohaselt leiti, et menetlusaluse isikuga menetlustoimingute läbiviimisel rikuti menetlusaluse isiku õigusi, sest toimingutele ei kaasatud tõlki. Kuigi hilisemate menetlustoimingute läbiviimisel politseijaoskonnas osales ka tõlk, siis enne seda läbi viidud toimingud on tõlgi kaasamata jätmise tõttu tühised ning sellest tulenevalt ka sellele järgnenud toimingud. Kaebuses on seejuures viidatud Politsei ja piirivalve seaduse § 724 sätestatud toimingute läbiviimisel tõlgi puudumisele, mistõttu jäid menetlusalusele isikule läbi viidud toimingud arusaamatuks. Kohtuistungil väitis kaitsja esialgselt, et tegemist oli väärteomenetlusõiguse normide rikkumisega, kohtuväline menetleja leidis, et indikaatorvahendi kasutamisel viidi läbi haldustoimingut. Kohus leiab, et kuigi kaitsja viitas eelmärgitud sätte lõikes 2 märgitud isiku õigustele, millised on märgitud punktides 1-5, jättis kaitsja punkti 5 sisu läbi lugemata. Vastasel juhul ei oleks ta hakanud esitama kaebuses väiteid väärteomenetlusõiguse normide rikkumisele. Nimelt sätestab viidatud p 5 üheselt, et enne alkoholijoobe kontrollimist indikaatorvahendiga selgitatakse isikule muuhulgas ka õigust esitada vaie Politsei- ja Piirivalveameti peadirektorile või kaebus halduskohtule. Teadupärast halduskohus väärtegude menetlemisega ei tegele ning sellest viidatud sättest saab üheselt järeldada, et tegemist on Haldusmenetluse seaduse reguleerimisalasse kuuluva küsimusega. Peale selle on Politsei ja piirivalve seaduse kaitsja viidatud säte oma asukoha poolest jaos, mis sätestab järelevalve erimeetmed ning üheselt on arusaadav, et tegemist oli politsei järelevalvetegevusega. Kaitsja viidatud Politsei ja piirivalve seaduse § 724 lg 4 välistab võimaluse liiklusalaste süütegude kahtluse korral piirduda indikaatorvahendi näiduga, mis üheselt viitab sellele, et indikaatorvahendi näit ei ole tõendina kasutatav. Vastavalt senisele kohtupraktikale alustatakse väärteomenetlust siis kui esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad väärteo toimepanemisele. Sama praktika kohaselt ei kujuta joobeseisundi tuvastamine indikaatorvahendiga endast väärteomenetluse toimingut kuna puudub menetluse alustamise alus. Küll on see alus olemas siis kui indikaatorvahendiga on joobeseisund tuvastatud ja edasised toimingud joobe olemasolu tõendamiseks kujutavad endast väärteomenetluse toiminguid. Indikaatorvahendi kasutamine annab seega alust kahtluseks väärteo toimepanemise kohta, kuid selle teo toimepanemine tuleb tõendada tõendusliku alkomeetriga. Seega esimeseks väärteomenetluse toiminguks on õiguste selgitamine tõendusliku alkomeetriga joobe tuvastamise kohta, samuti õiguse selgitamine loobuda tõendusliku alkomeetri kasutamisest. See menetlustoiming on läbi viidud politseijaoskonnas ja toimingus osales tõlk, mida on kaebuse esitaja ise kohtuistungil kinnitanud. Mis puudutab haldusmenetluse käigus saadud tõendit ja selle kasutamist hilisemas väärteomenetluses, siis leiab kohus, et edasised väärteomenetluse toimingud süü tõendamisel saavad muutuda õigustühiseks juhul, kui haldusmenetluses saadud teave on väärteomenetluses tõendamiseseme tuvastamiseks oluline. Kuna indikaatorvahendi kasutamisel saadud teave võib LS § 224 lg 1 või 2 ettenähtud väärteo mõttes olla vaid kahtluse tekkimise aluseks väärteo toimepanemise kohta, kuid ei ole kasutatav tõendina, ei 4 saa ka väita, et väärteomenetluses oleks tõendite kogumise korda rikutud. Seetõttu jätab kohus kaebuse väited väärteomenetlusõiguse normide olulise rikkumise kohta tähelepanuta ning kohus asub seisukohale, et vaidlusaluse väärteo menetlemisel ei ole väärteomenetlusõigust rikutud. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus on oma sisult alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Samas peab kohus vastavalt V™S § 123 sätetele arutama väärteoasja täies ulatuses sõltumata kaebuse piiridest ning kohus asub seisukohale, et nii menetlusaluse isiku enese kohtuistungil antud süüd tunnistavate ütluste kui ka tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga on menetlusaluse isiku süü tõendatud ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Allpool käsitleb kohus menetlusalusele isikule määratud karistust. Karistamise aluseks on vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on keskmises suuruses või mõningal määral alla selle. See omakorda tingiks karistuse ranguse ja sellest tulenevalt ka karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja oma otsuses selliseid asjaolusid tuvastanud ei ole ning neid ei ilmnenud ka kaebemenetluses. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitajat alates 2008 aastast väärtegude toimepanemise eest karistatud seitsmel korral, neist kuuel korral liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Seejuures nähtub samadest andmetest, et kaebuse esitajat on menetlusesemeks oleva väärteoga samalaadsete väärtegude toimepanemise eest karistatud 14.11.2008 otsusega LS § 7419 lg 1 järgi rahatrahviga praeguses vääringus summas 843,63 eurot ja 20.12.2011 otsusega LS § 224 lg 1 järgi rahatrahviga 300 eurot. Seejuures on mõlemal juhul lisakaristus jäetud kohaldamata. Viimase trahvi on kaebuse esitaja aga tasunud alles pärast käesolevas väärteoasjas menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist. Seega kuus eelmist rahatrahvi liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ja kaks nendest trahvidest samalaadse väärteo toimepanemise eest ei sundinud kaebuse esitajat hoiduma järgmise samalaadse väärteo toimepanemisest. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt peab ta halvaks õnneks seda, et politsei varitseb kõikjal ja kõik kinnipidamised on toimunud peale teatud sündmusi. Seega saab sellisest väitest teha järelduse, et kaebuse esitaja heidab politseile ette, et teda peetakse kinni mootorsõiduki juhtimiselt juhile keelatud seisundis. Kohus leiab, et taoline väide ning nüüdseks juba kolmas samalaadse väärteo toimepanemine viitavad sellele, et kaebuse esitaja peab mootorsõiduki juhile keelatud seisundis juhtimist tavapäraseks ja iseenesestmõistetavaks. Seega ei ole varasemad karistused sundinud kaebuse esitajat uue väärteo toimepanemisest hoidumisele ja eelnevad karistused oma eesmärki ei saavutanud. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest ja kohtuistungil antud menetlusaluse isiku ütlustest saab järeldada, et menetlusalune isik veendus täielikult selles, et ta on uut aastat vastu võttes ja alkoholi tarvitades viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud. Arvestades kaebuse esitaja varasemat kogemust samalaadsete väärtegude toimepanemisel ei tohiks kaebuse esitajale olla üllatuseks, et alkoholi sihtotstarbeline kasutamine põhjustab alkoholijoobe. Kohtu arvates viitab alkomeetri näit sellele, et kaebuse esitaja juhtis sõidukit juhile keelatud seisundis teadlikult ning ta ei teinud ka midagi selleks, et oma seisundit kindlaks teha, vaid otsustas sõidukit juhtides koju sõita sõltumata tema seisundist, tegutsedes seega eesmärgipäraselt. Seejuures pidas kaebuse esitaja vajalikuks sõidutada ka kõrvalist isikut. Kohus leiab, et 5 taoline isik on teistele liiklejatele ja iseendale ohtlik. Käesoleval juhul juhtis ta sõidukit, mis temale ei kuulunud, ohustades võõrast vara ja sõidutas kõrvalist isikut, millega seadis kohtu arvates ohtu võõra vara, kõrvalise isiku ja iseenda, rääkimata teiste kaasliiklejate tervisest ja kõrvaliste isikute varast. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest võimalikult pikaks ajaks kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra, et varasemad karistused samalaadsete väärtegude toimepanemise eest ei sundinud isikut uue süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud rahatrahv ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras täielikult põhjendatud ja kohtu arvates puudub igasugune alus selle põhikaristuse kergendamiseks. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Asjaolu, et menetlusalune isik ise viis end seisundisse, mis piirab tema taju ümbritsevast või ajast ja kohast, siis ei ole selline seisund kohtu arvates sellise puudena arvestatav, kuivõrd menetlusaluse isiku selline seisund on enamasti mööduv. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kuivõrd kaebuse esitajat on juba korduvalt samalaadsete väärtegude toimepanemise eest karistatud, siis on lisakaristuse määramine ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras täielikult põhjendatud, kuivõrd kaebuse esitaja kujutab endast liikluses jätkuvalt ohtu, mida ta on püsiva järjekindlusega tõestanud. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata nii põhikaristuse suuruse kui ka lisakaristuse kohaldamise ja määra osas. Märt Toming Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.