4-13-4638/15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Väärteoasja number 4-13-4638 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Maarika Kuusk Väärteoasi U.S-i väärteoasi LS § 227 lg 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)
2. juuli 2013 otsus Apellatsiooni esitaja menetlusalune isik U.S Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Jõgeva politseijaoskonna vanemliikluspolitseinik Kajar Pent Menetlusalune isik U.S isikukood XXX, elukoht XXX RESOLUTSIOON Juhindudes V™S §-st 147 lg 1 p-st 1 jätta Tartu Maakohtu
3. juuli 2013 otsus lisakaristuse kohaldamise osas muutmata ja menetlusaluse isiku U.S-i apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord: Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel oli võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Menetlusalusel isikul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu
4. Tartu Maakohus tunnistas U.S-i süüdi LS § 227 lg 4 järgi ja mõistis karistuseks 5 päeva aresti. LS § 227 lg 5 p 3 alusel kohaldas maakohus U.S-i suhtes lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuuks.
5. Maakohtu hinnangul U.S-i karistust kergendavaid ega karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. U.S on nii väärteoprotokollis, liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis kui ka 15.07.2013 toimunud kohtuistungil korduvalt kahetsenud, kuid maakohtu hinnangul ei saa esitatut käsitleda kui KarS § 57 lg 3 toodud puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtule nähtuvalt oli isikul selgelt piinlik aresti all olla (kinni peeti 13.07.2013 ning kohtuistung oli 15.07.2013), kuid kohtule ei nähtunud kohtuistungil, et isik oleks kahetsenud enamat kui seda, et ta nimetatud teo toimepanemiselt tabati. Pelgalt kahetsuse sõnastamine, ei näita seda, et isik ka tegelikult tehtut kahetseb. 2.
6. Kohtuväline menetleja on esitanud kohtule tõendi isiku varasematest rikkumistest. Nimetatud rikkumiste eest mõistetud karistused ei ole kehtivad, kuna rahatrahvid on tasutud, kuid on esitatud iseloomustava materjalina. Samas näitab ülevaade varasematest rikkumistest varasemalt mõistetud ja ära kantud karistuste olematut mõju: U.S on fikseeritud lubatud sõidukiiruse ületamist rikkumisena nii aastal 2012, 2011 kui ka 2010 ja aastal 2008 koguni kuuel korral. U.S andis kohtuistungil selle kohta seletuse, et oma mootorratta müüs ta
7. a sellepärast maha, et kiiruse ületamisi tuli palju. Sellele vaatamata on kiiruseületamised aset leidnud ka aastatel 2011 ja
8. Seejuures märgib kohus, et kaheksast kiiruseületamisest seitse on nn teise lõike rikkumised, st kiiruse ületamine 21-40 kilomeetrit tunnis ehk siis mitte minimaalselt võimalik (kuni 20 kilomeetrit tunnis), vaid rohkem. Aastal 2008 on kohaldatud karistusena ka mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Sellise kronoloogia alusel tuleb asuda seisukohale, et U.S-i poolt ei ole tegemist juhusliku, ootamatu või kogenematusest aset leidnud rikkumisega. 2.
9. LS § 227 lg 4 sätestab karistuse kiiruse ületamise eest üle 60 km tunnis, mis on ühtlasi ka säte, mis sätestab suurima võimaliku karistuse kiiruse ületamise eest. Samas arvestab kohus karistuse määra valikul asjaoluga, et U.S puuduvad kehtivad väärteokaristused. Kohus leiab, et seetõttu on põhjendatud määrata isikule arest kohtuvälise menetleja poolt taotletud määras, s.o 5 päeva aresti (ühtlasi ka miinimumilähedane määr). Kohtuotsuse tegemise ajaks, s.o
10. juuliks on sellest ära kantud 2 päeva. Kohus leiab, et isiku suhtes on põhjendatud kohaldada LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakohustusena juhtimisõiguse äravõtmist. Kohus märgib, et juhtimisõigus ei ole inimesele sünniga kaasa antud võõrandamatu õigus, vaid tegemist on privileegiga, mida isikul on võimalik endale taotleda ning teatud tingimusi järgides ka saada. Samuti on võimalik seda teatud tingimuste esinemisel karistuse eesmärkide täideviimiseks ära võtta. Juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena on eelkõige eripreventiivse iseloomuga ning on suunatud isiku mõjutamisele ja kaudselt ka isiku hoiakute ja suhtumise muutmisse liikluskultuuri terviku suhtes. 2.
11. Kohtuistungil on U.S tõdenud, et enne kiiruse ületamist ei tulnud talle pähe, et tegemist on tema poolt suure rikkumisega. U.S küll teab, et meedias räägitakse liiklusohutusest, kuid kohtule ei nähtu, et isik oleks aru saanud liiklusohutuse alustest. Isiku süü suurust näitab asjaolu, et isik ületas kiirust asulavälisel teel vähemalt 126 km/h, mis on märkimisväärselt suur- kiiruseületamine on suurem kui lubatud sõidukiirus iseenesest (90 km/h). Samuti on U.S tunnistanud kohtuistungil, et soovis proovida, kuidas mootorratas kiirendab. Eeltoodu näitab eelkõige isiku poolt tahtliku teoakti toimepanemist, millise juures isik on üritanud sõita suurimal kiirusel, mille mootorsõiduk välja võtab, sealjuures vähemalt kaudselt soovides ületada kiirust antud mootorsõidukiga suurimal võimalikul määral (vastasel juhul ei oleks isik saavutanud suurimat võimalikku kiirust eelnimetatud mootorsõidukiga). Kui kiiruseületamine fikseeriti Jõhvi-Tartu-Valga maantee
12. kilomeetril ja motopolitseinik jõudis rikkuja peatada Vedu bussipeatuse juures, siis tähendab see, arvestades vahemaid Jõhvi-TartuValga maanteel, et suurel kiirusel liikumine toimus umbes 10 kilomeetri ulatuses. Fikseeritud rikkumisaeg – umbes kella 20.30 paiku õhtupoolikul ja laupäevane päev – viitavad sellele, et tegemist oli aktiivse liiklusajaga ja seega suurest kiirusest tulenev oht nii kaasliiklejatele kui ka U.S-ile endale oli ülisuur. Selline isiku käitumine viitab selgelt tema suhtumisele liiklusnõuetesse ja soovimatusele järgida ühiskonna poolt seatud reegleid. Juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena distsiplineerib isikut ning on suunatud tema suhtumise muutmisele liikluskultuuri ja -nõuetesse. 2 2.
13. Asjaolu, et isik vajab tööalaselt juhtimisõigust, ei ole iseenesest aluseks jätta lisakaristus kohaldamata. Igapäevase sissetuleku seotus juhtimisõigusega ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. U.S on kohtuistungil avaldanud, et omab töökohta, ta on äriühingu tegevjuht, võrdluses riigi keskmise kuupalgaga on tema sissetulek keskmisest oluliselt suurem. Eeltoodu põhjal saab järeldada, et isikul on vajadusel võimalik suuremate raskusteta kasutada autojuhi tellimise teenust või oma töö ümber korraldada selliselt, et tema igapäevane töökorraldus või muu tegevus ei oleks takistatud. Seega ei koorma juhtimisõiguse äravõtmine isikut ebaproportsionaalselt. Kuigi isik on tahtlikult rikkunud liiklusnõudeid ning seda väga suures ulatuses, on antud hetkel piisav juhtimisõiguse äravõtmine LS § 227 lg 5 p 3 sätestatud alammääras, s.o kuueks kuuks. Nimetatud lisakaristus on piisav, et panna isikut mõtlema oma tegude võimalikele tagajärgedele ning mõjutada tema suhtumist liikluskultuuri, eriti veel olukorras, kus juhtimisõiguse äravõtmine mõjutab tema elukorraldust. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu
14. U.S taotleb maakohtu otsuse tühistamist lisakaristuse mõistmise osas ja alternatiivselt lisakaristusena mõistetud juhtimisõiguse äravõtmise asendamist A-kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega, vähendades juhtimisõiguse äravõtmise perioodi. 3.
15. Apellatsiooni kohaselt ei ole maakohus lisakaristuse määramisel arvestanud KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud kergendava asjaoluga ehk sellega, et U.S on oma tegu korduvalt kahetsenud. Kuigi maakohus oma otsuses korduvalt tsiteerib seda, et U.S on nii väärteoprotokollis, kiirusemõõteseadme protokollis kui ka 15.07.2013 toimunud kohtuistungil oma tegu korduvalt kahetsenud, leidis kohus siiski, et nimetatut ei saa käsitleda KarS § 57 mõistes kui puhtsüdamlikku kahetsust. U.S sellise kohtu mõttekäiguga ei nõustu. Apellatsiooni kohaselt peaks sellise, tõenditega vastuolus oleva järelduse tekkimine olema kohtuotsuses ka loogiliselt jälgitav, mitte abstraktne. Sisuliselt on kohus andnud hinnangu, et U.S ei kahetse tehtud tegu, kuid kummalisel kombel on kohus teinud sellise järelduse justnimelt U.S-i avaldustest, kus ta kordagi oma tegu eitamata süüd tunnistab ja kahetsust nii omakäeliselt erinevatel menetlusdokumentidel kui ka suuliselt nii kohtu kui ka väärteomenetleja ees justnimelt toimepandud väärteo pärast avaldab. Seega leiab U.S, et kohus on jätnud karistust määrates süüd kergendava asjaoluna arvestamata U.S-i teo omaksvõtu ja kahetsuse. 3.
16. Apellandi hinnangul on KarS § 56 lg-s 1 sätestatud eesmärgi (mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest) täitmist võimalik saavutada ka ilma lisakaristuse määramiseta. U.S-i suhtes kohaldati põhikaristusena 5-päevast aresti ehk sisuliselt isoleeriti U.S ootamatult ühiskonnast, lähedastest, takistatud oli tema töölkäimine jne. Arest on oma olemuselt kahtlemata isikut ning tema õigusi ja vabadusi oluliselt riivavam karistus kui rahatrahv. U.S-i jaoks oli selline kogemus esmakordne ning kahtlemata šokeeriv, mistõttu on selline karistus KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistamise eesmärgi U.S-i suhtes tegelikult juba täitnud ning seetõttu puudub vajadus otsusega määratud lisakaristuse kohaldamiseks. U.S kinnitab, et kahetseb puhtsüdamlikult toimepandud tegu ning kinnitab, et selle teo eest põhikaristusena kantud 5-päevane arest on andnud talle kahtlemata valusa õppetunni ning ühtlasi ka eesmärgi liiklusrikkumisi mitte enam toime panna. Kuigi formaalselt vastab kohtu poolt määratud põhi- ja lisakaristus toimepandud teo iseloomule, tuleks samas vältida olukorda, kus isikule määratakse ülemääraselt karm karistus. U.S märgib, et juhtimisõiguse pikaks ajaks äravõtmine pärsib mitte ainuüksi U.S-i tööalast tegevust vaid ka omakorda kogu U.S-i juhitava äriühingu tegevust ning seega ka viimase alluvuses töötavate isikute elukorraldust. Seda nimelt põhjusel, et äriühingu igapäevatöö kujutab endast tihedat suhtlemist ning sagedasi kohtumisi erinevates Eesti piirkondades asuvate ettevõtetega. Selliste tööülesannete täitmine on olnud seni U.S-i igapäevane ülesanne. Pooleks aastaks väikesesse firmasse lisatööjõu palkamine kahandaks aga kahtlemata seniste töötajate töötasusid uue töötaja palkamise arvelt. 3 3.
17. Alternatiivselt eelnevalt väljatoodule, leiab U.S, et KarS § 56 lg-s 1 kirjeldatud eesmärgi realiseerumine, võttes samaaegselt arvesse ka asjaolu, et arutatav väärtegu pandi toime mootorrattaga, on võimalik saavutada ka selliselt, kui 15.07.2013 kohtuotsusega mõistetud lisakaristus asendada selliselt, et U.S-ilt võetakse lisakaristusena ära vaid A-kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus, jättes alles B-kategooria juhtimisõiguse. Kuigi V™S § 227 lg 5 p 3 ega KarS § 50 ei näe otsesõnu ette võimalust võtta ära kindla kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus, on õiguskirjanduses leitud, et mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist võib piirata mootorsõiduki kategooriate kaupa. Ka mitmete teiste lisakaristuste (nt tegutsemiskeeld, loomapidamiskeeld) puhul on võimalik lisakaristuse ulatust täpsustada. Eeltoodut arvesse võttes palub U.S kohtul arvestada eelmises alapunktis kirjeldatud U.S-i juhtimisõiguse (eelkõige B-kategooria) säilitamise vajalikkust, seda muuhulgas nii U.S-i juhitava äriühingu kui ka selle töötajaskonna huvidest lähtuvalt ning asendada see, juhul kui kohus leiab, et juhtimisõiguse äravõtmine oli hädavajalik ning õiglane karistus, Akategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega. Sellise väärteokaristuse mõistmise võimalikkust on möönnud ka Riigikohus lahendi 3-1-1-26-10 p-s
18. Vastus apellatsioonile
19. Kohtuvälise menetleja esindaja oli apellatsioonile esitatud vastuses nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses, nõustudes maakohtu poolt tehtud otsustusega ja taotledes kaebuse rahuldamata jätmist. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
20. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on lisakaristuse kohaldamise osas seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks apellatsioonis esitatud motiividel ei ole alust. 5.
21. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud seisukohaga, et maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata U.S-i puhtsüdamliku kahetsusega. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-23-96 kohaselt on kergendavaks asjaoluks selline süüdlase käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest aru saanud ja püüab tagajärge reaalselt leevendada. Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga seisukohal, et U.S-i poolt toimepandud varasemate väärtegude rohkus ja viimase rikkumise iseloom ning kiiruseületamise kohta antud selgitused kogumis ei võimalda pidada tema poolt öeldut toimepandu kahetsemise kohta puhtsüdamlikuks ja siiraks. U.S on väärteoprotokollis põhjendanud kiiruseületamist sellega, et proovis rumalusest, kuidas mootorratas kiirendab ja kahetseb tehtut. Maakohtu istungil on menetlusalune isik aga öelnud, et arestimajas viibides on ta oma teost täielikult aru saanud, kahetseb toimepandut ja edaspidi selliseid asju ei juhtu. Kuna eelnevalt korduvalt samalaadsete rikkumiste eest toimepandud karistused ei ole pannud U.S-i kiiruseületamiste ohtlikkusest aru saama, ei ole U.S-i poolt avaldatu, et ta seekord oma tegude tähendusest aru sai, kolleegiumi hinnangul piisavalt usutav ja veenev. Kuigi Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-33-07 avaldatud seisukohtade kohaselt ei välista eelnev korduv karistatus samalaadsete rikkumiste eest võimalust, et isik oma tegu viimase rikkumise järel kahetseb, järeldub ringkonnakohtu hinnangul nimetatud lahendist siiski, et eelneva elukäigu ja rikkumiste asjaolude arvessevõtmine on kahetsuse siiruse hindamisel lisaks isiku poolt menetluses avaldatule põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega, et menetlusaluse isiku käitumisest järeldub küll asjaolu, et ta ei soovi enam aresti kanda ja seda liiki põhikaristus avaldas talle šokeerivat mõju, kuid see ei veena kohut piisavalt järeldamaks, et isik ka oma teo tähendust on mõistnud. Kuigi sõnaliselt on U.S väljendanud tõepoolest kahetsust korduvalt ja oma süüd menetluse algusest peale tunnistanud, ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul eelkõige tema poolt eelnevalt korduvalt, s.o koguni kaheksal korral toime pandud kiiruseületamised, sh seitsmel korral vahemikus 21-40 kilomeetrit, ning käesoleva rikkumise asjaolud järeldada, et süüdimõistetu ka tegelikult seekord oleks oma teo ohtlikkusest aru saanud ja seda siiralt kahetsenud. 4 5.
22. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonis esitatud väitega, et lisakaristuse kohaldamine U.S-ilt 6 kuuks juhtimisõiguse äravõtmise näol on ülemääraselt karm karistus. Erinevalt apellandi seisukohast, ei täidaks ringkonnakohtu hinnangul U.S-i eelnevaid rikkumisi ja toimepandud kiiruseületamise suurust arvesse võttes vaid A-kategooria juhtimisõiguse äravõtmine karistuseesmärke piisavalt, kuna ei avaldaks isikule piisavat mõju ega riigipoolselt selget hukkamõistu toimepandu taunitavuse ja ohtlikkuse kohta. Erinevalt apellatsioonis esitatust on kolleegium seisukohal, et lisakaristuse kohaldamine juhtimisõiguse kõikide kategooriate ulatuses 6 kuuks äravõtmise näol oli vajalik ja proportsionaalne meede U.S-i mõjutamiseks edasipidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus motiveeritult leidnud, et kuna varasemalt määratud korduvad väärteokaristused, sh korduvalt lubatud sõidukiiruse olulisel määral ületamise eest, ei ole U.S-i mõjutanud liiklusreeglitest kinni pidama, on põhjendatud seekord preventiivseid kaalutlusi arvesse võttes menetlusaluselt isikult juhtimisõiguse äravõtmine. Asjaolu, et U.S-ile ei ole varasemalt aresti määratud, ei välista lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. U.S-i kui varasemalt korduvalt kiiruseületamisi toime pannud isikupoolne järjekordne äärmiselt suur kiiruseületamine, mis ei oleks võimaldanud isikul teel ette tulla võivatele takistustele õigeaegselt reageerida ja seda nädalavahetuse õhtul, mil kihutamine kujutas endast potentsiaalselt teistele liiklejatele väga suurt ohtu, näitab tema ükskõikset suhtumist liiklusnõuetesse ja teiste kaasliiklejate eludesse. Ringkonnakohus märgib, et U.S-i poolt mootorsõiduki juhtimine kiirusel 223 km/h +/7 km/h jääb kohtupraktikas kõige äärmuslikemate kiiruseületamiste kategooriasse ning selle puhul ei oleks riigipoolseks piisavaks reageeringuks vaid lühiajalise aresti kohaldamine, jättes alles võimaluse U.S kergekäeliselt liiklusesse naasta. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti järeldanud, et juhtimisõiguse 6 kuuks äravõtmine lisakaristusena on vajalik selleks, et U.S-i distsiplineerida ja tema suhtumist liiklusnõuetesse muuta. Arvestades, et LS § 227 lg 4 võimaldaks ka põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni kahekümne nelja kuuni ning LS § 227 lg 5 p 3 lubab lisakaristuse kohaldamist karistusraamides kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, on U.S-ile lisakaristust juba mõistetud miinimummääras ja selle vähendamiseks kolleegiumi hinnangul alus puudub. 5.
23. Kolleegium ei pea ka põhjendatuks apellatsiooni väidet, et juhtimisõiguse äravõtmine pärsiks ülemäära U.S-i elu- ja töökorraldust. Nimetatud väite on maakohus oma otsuses juba veenvalt ümber lükanud, leides, et U.S-i töö iseloom äriühingu tegevjuhina ja keskmisest suurem sissetulek võimaldavad tal vajadusel suuremate raskusteta kasutada autojuhi tellimise teenust või oma töö ümber korraldada selliselt, et igapäevane töökorraldus või muu tegevus ei oleks takistatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka apellatsioonis esitatud väited nimetatud seisukohta ümber ega võimalda teha järeldust, et juhtimisõiguse äravõtmine koormaks isikut ebaproportsionaalselt palju. 5.
24. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et U.S-i kohaldatud lisakaristus on põhjendatud, maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 5 Maarika Kuusk