Obsah (4)

§ 331§ 68§ 66§ 268

1-09-22231 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 4. juuli 2012 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-09-22231 Kohtukoosseis Mati Kartau, Agu Timmi,

§-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu

1. märtsi 2012 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-22231 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
2. juulil
3. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. juulist
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
6. juuli
7. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 13.03.2012 otsusega tunnistati F.V süüdi KarS § 320 lg 1 järgi ning mõisteti talle rahaline karistus 50 päevamäära ulatuses, s.o 159,78 eurot. Maakohus arutas F.V süüdistust KarS § 320 lg 1 järgi selles, et tema andis Viru Maakohtu Rakvere kohtumajas 25.08.2008 toimunud kohtuistungil tunnistajana ülekuulamisel teadvalt valeütlusi selle kohta, et 17.03.2007 kella 05.00 paiku ei löönud süüdistatav H.V. XXX asuva A baari ees kannatanut S.K. ühe korra rusikaga näkku, vaid kannatanut lõi J.A. F.V end esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud, andes kohtuistungil ütlusi, et 17.03.2007 A baaris toimunud löömingu suhtes võis ta asjad segamini ajada, kuna sel ajal käis ta seal baaris tihti ja seal toimus lööminguid sagedasti. 25.08.2008 andis sündmuste kohta ütlusi nii, nagu ta neid siis mäletas. Kuna J.A. on palju löönud, siis mõtles, et see võis see juhtum olla. 25.08.2008 kohtuistungil ta ei selgitanud, et võib asju segi ajada, kuna ei pruugi neid mäletada, sest oli siis esimest korda kohtus ega osanud seetõttu käituda. Maakohus luges F.V süü tõendatuks järgmiste tõenditega kogumis: F.V allkirjaga hoiatusest valeütluste andmise eest; F.V tunnistajana antud ütlustega Viru Maakohtu istungil 25.08.2008; Viru Maakohtu kohtuistungite protokollide koopiatega; Viru Maakohtu 02.02.2009 kohtuotsusega; Tartu Ringkonnakohtu 25.05.2009 otsusega; kahtlustatava F.V ütlustega. Nimetatud tõenditega kogumis on kummutatud süüdistatav F.V KarS § 320 lg 1 järgi täielikult enda süüd eitavad ütlused. KarS § 320 lg 1 järgi vastutavad kuriteo täideviijatena ainult kannatanu ja tunnistaja. F.V oli kriminaalasjas kaitsja poolt kutsutud tunnistaja, olles seega KarS §-s 320 nõutud kuriteo subjektiks – erilise isikutunnusega isikuks. F.V-le selgitati tunnistaja õigusi ja kohustusi Viru Maakohtu 25.08.2008 istungil ning teda hoiatati allkirja vastu selle eest, et teadvalt valeütluste andmine on kriminaalkorras karistatav, seega on täidetud ka KarS § 320 lg 1 ettenähtud kuriteo koosseisu objektiivse külje teine nõue. Ütluste andmine kohtuistungil tunnistajana, keda on enne allkirja vastu hoiatatud KarS § 318 järgi ütluste andmisest aluseta keeldumise eest ja KarS § 320 järgi teadvalt valeütluste andmise eest, on teadlik ja tahtlik tegevus. Tunnistaja F.V andis teadvalt valeütlusi selle kohta, et mitte H.V. ei löönud kannatanu S.K. e, vaid seda tegi hoopis J.A. Kohtuistungil 25.08.2008 ütlusi andes kinnitas ta, et mäletab 2007 märtsikuus toimunud A.A. sünnipäeva, mis toimus O baaris, kust edasi mindi kella 03.30 ajal koos M. K., J.A. i ja A. A. A juurde, kuhu H.V. juba eelnevalt läinud oli. Nägi ise, kui J.A. lõi S.K. e kaela- või näopiirkonda. H.V. oli sel ajal 2 baaris. Kuulis sellest, et H.V. on süüdistus esitatud juba
8. a, kuid ei teadnud kuhu minna ütlusi andma, et viimane pole seda teinud. Maakohtu hinnangul olid nimetatud ütlused kantud soovist, et tema tuttavat H.V., keda eeldatavalt ähvardas reaalne vangistus, kuna temale inkrimineeritud süütegu oli toime pandud katseajal, kuriteo eest süüdi ei mõistetaks. Viru Maakohus 02.02.2009 kohtuotsusega mõistis H. V. süüdi KarS § 263 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises – alaealise S.K. löömises. Nimetatud kohtuotsusega on tuvastatud, et tunnistaja F.V ütlused ei ole tõesed, kuna kaitsjapoolsed tunnistajad J.A. , F.V, M.K. ja A. A. on omavahel ütluste andmises osas kokku leppinud. Nimetatud tunnistajate ütlused on omavahel vastuolus, samuti on nad vastuolus süüdistatava H.V. ütlustega ning ei haaku kannatanu S.K. ning tunnistajate K.S. ja A. K. ütlustega. Kaitsjapoolsed tunnistajad ei ole tegelikult tajunud seda sündmust, millest nad räägivad ning tegemist on valeütlustega. Tartu Ringkonnakohus 25.05.2009 otsusega jättis Viru Maakohtu otsuse H. V. süüdimõistmises muutmata ja nõustus maakohtu seisukohaga, et mitmed tunnistajad, sh F.V, on andnud valeütlusi. Maakohus leidis, et F.V andis valeütlusi teadvalt ning tegutses vähemalt otsese tahtlusega. F.V selgitused, et tegemist on inimliku mittemäletamisega ja sündmuste võimaliku segamini ajamisega, ei ole kohtu hinnangul asjakohased. Tuleb pidada normaalseks, et inimene unustab sündmuse üksikuid detaile, kuid tema kindlasõnalist väidet, et H.V. asemel lõi kannatanut J.A. , so eksimist lööja isikus, ei ole alust tõlgendada mitte inimese mälu eripärana, vaid tahtliku valeütlusena. Ei ole tuvastatud F.V erutust, ärritust või muud erilist emotsionaalset seisundit, mis oleks olulisel määral mõjutanud mälu või seganud temal sündmusi adekvaatselt tajuda ning seega on kohus seisukohal, et tema poolt antud valeütlused on antud tahtlikult. Käesolevas kohtuasjas antud ütlustes kinnitas F.V prokurörile, et tegelikult ta ikka mäletab hästi, et sündmused leidsid aset märtsis 2007 ning tegemist oli J.A. i
9. sünnipäevaga, mil J.A. S. nimelist noormeest lõi. S.K. e on H.V. löönud vaid ühel korral ning seega ei ole võimalik sündmusi segamini ajada. F.V ei ole väitnud, et ta ei mäleta, kes oli lööjaks, vaid kinnitanud veendunult, et lööjaks oli J.A. Seega ei ole alust rääkida eksimusest ning F.V poolt 25.08.2008 Viru Maakohtu kohtuistungil antud ütlusi tuleb tõlgendada tahtlikult ja teadvalt antud valeütlustena, mis olid antud eemärgiga vabastada H.V. süüst. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu F.V kaitsja palub apellatsioonis tühistada maakohtu otsuse F.V süüdimõistmises KarS § 320 lg 1 järgi ning mõista F.V õigeks talle esitatud süüdistuses. Apellant leiab, et ei ole tõendatud, et F.V oli teadlik, et annab valeütlusi. Valeütlus seisneb tõendamisel tähtsate asjaolude teadvalt moonutamises. Seega peab ütlusi andev isik olema teadlik tegelikkusele vastavatest asjaoludest, seega ka mäletama täpselt kõiki asjaolusid ning neid teadvalt moonutama. F.V andis tunnistajana ütlusi baaris A 16.03.2007 toimunud löömingu kohta, kusjuures teda ei kuulatud üle kohtueelses menetluses, vaid alles kohtumenetluses ning seda alles 25.08.2008 s.o. ligi poolteist aastat peale kuriteosündmust. Apellant juhib tähelepanu, et F.V oli löömise ajal alaealine ning oli ka alkoholi tarvitanud. Seega F.V ei saanudki 1,5 a hiljem täpselt mäletada kõiki sündmusi ning neid siis teadvalt moonutada. 3 Apellant viitab, et 25.08.2008 kohtuistungi protokollist nähtub, et F.V on vastanud, et ta täpselt kuupäeva ei mäleta, millal pidu toimus. Ka järgnevalt on ta kaitsja küsimustele andnud vastuseid, mis kinnitavad, et F.V peol toimunud asjaolusid enam täpselt ei mäletanud. Näiteks kaitsja küsimusele, kas ta nägi, kuidas J.A. S.K. e lõi, vastas F.V, et täpselt ei näinud. Seega on F.V korduvalt juba 25.08.2008 kohtuistungil kinnitanud, et ei mäleta täpselt kõiki asjaolusid. Ka 01.03.2012 toimunud kohtuistungil kahtles F.V kõikides asjaoludes ning ka isikutes, kelle suhtes oli ütlusi andnud ning korduvalt kasutas väljendit "ei mäleta". Apellant leiab, et kohtu poolt esitatud väide, et F.V andis valeütlusi selleks, et H.V. ei mõistetaks vanglakaristust, on meelevaldne. Nimelt ei ole millegagi tõendatud, et F.V pidi teadma, et H.V. on katseaeg. Tegelikult F.V sellekohane teave üldse puudus. Apellandile jääb arusaamatuks, millistele asjaoludele tuginedes leiab maakohus, et ei ole tuvastatud F.V erilist emotsionaalset seisundit, mis oleks olulisel määral mõjutanud mälu või seganud temal sündmusi adekvaatselt tajuda. F.V on nii 25.08.2008 kohtuistungil, kui ka 01.03.2012 kohtuistungil andnud ütlusi selle kohta, et baaris A on sageli kaklused, kus osalevad ka tema sõbrad. F.V oli sel päeval alkoholijoobes, samuti oli ta juhtumi ajal alaealine. Seega ei pruukinud F.V tajuda kõiki asjaolusid täpselt, kuid hiljem kohtus rääkis nii nagu juhtunut mäletas ning tema mäletamist mööda H.V. ei löönud S.K. e. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-81-00 märkinud, et ütluste lahknemine neist tõendeist, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, võib olla tingitud ka näiteks eksimisest ega pea alati tähendama valeütluste andmist. Apellant toob välja asjaolu, et 25.08.2008 kohtuistungil F.V kinnitas, et ei teadnud löömise ajal, et kannatanu on S.K. , seega ei ole ka välistatud, et F.V ütluste andmise ajal võis kirjeldada mingit muud löömist, kus osales lööjana J.A. . Seega olid F.V poolt 25.08.2008 antud ütlused 1,5 a tagasi toimunud sündmuse kohta seotud sellega, mida ta A baaris kas varem või vahetult enne 17.03.2007 sündmusi nägi või tajus, mh. ka seda, et J.A. oli seal F.V nähes kedagi löönud. Teades, et H.V. ei ole ta kunagi löömas näinud, tegi F.V ühese järelduse, et löödi S.K. e ja lööjaks sai olla J.A. . Isikule ei saa karistusõigusliku järelmiga ette heita kõikide asjaolude mittemäletamist või mälupildis eksimist rohkem kui aastatagusest sündmusest, samuti ei saa teha isiku suhtes süüdistavaid järeldusi selle alusel, et kohus kohtuotsuse tegemisel tema ütlusi ei arvestanud. Lisaks saab tunnistaja tutvuda oma ütlustega, mille suhtes on algatatud kriminaalasi KarS § 320 alusel, alles siis kui kaitsja talle toimikut tutvustab. Seega ei ole välistatud ega saagi kunagi välistada, et kõik kohtuistungil antud ütlused ka protokollis täpselt kajastuvad. Tunnistajal puudub õigus protokolli paranduste tegemiseks. Lähtudes eeltoodust kaitsja leiab, et F.V tegevuses puudub KarS §-s 320 lg 1 sätestatud kvalifitseeriv tunnus – teadvalt valeütluste andmine. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus vaatas

§ 331lg 11 alusel antud kriminaalasja läbi kirjalikus menetluses.

Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata 4 vastavalt

§-le 342 lg 3 p 1, kuid vajaduse korral tulenevalt apellatsioonis esitatud taotlustest lisab omapoolseid põhjendusi. KarS § 320 lg 1 süüteokoosseisu objektiivne külg seisneb antud juhul F.V poolt maakohtus tunnistajana ülekuulamisel teadvalt valeütluste andmises. Alates 01.01.2006 kehtivast selle sätte redaktsioonist tulenevalt ei ole enam nõutav eelnev hoiatamine karistusest valeütluste andmise eest. Küll aga

§ 68

lg 2 kohaselt vähemalt 14 aastast tunnistajat hoiatatakse ütluse andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, mille kohta võetakse allkiri. Vajaduse korral selgitatakse tunnistajale, et sihilikku vaikimist talle teadaolevatest asjaoludest käsitatakse ütluse andmisest keeldumisena. Kehtiva kohtupraktika kohaselt valeütlus seisneb tõendamisel tähtsate asjaolude moonutamises. Tõe moonutamise all mõistetakse ütluste andmisel tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamist. Valeütluse andmine loetakse lõpuleviiduks selle andmisega kohtus. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav koosseis tahtlust kõigi selle objektiivsete asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt otsese tahtlusega, st isik peab olema teadlik, et ta annab valeütlusi. Tähtsust ei oma, kas valeütlusi anti kellegi kasuks või kahjuks. Teadvalt vale ütluse tuvastamine on iseseisva kriminaalmenetluse ese, mille tõendamisel võib kasutada ka kohtuotsust ja kohtuistungi protokolli (RKKK 3-1-1-100-07 p 7).

§ 66

lg 3 (kuni 01.09.2011 kehtinud redaktsioon, sest süüdistus hõlmab 25.08.2008) kohaselt tunnistaja on kohustatud andma tõeseid ütlusi, kui ütluste andmisest keeldumiseks puudub seaduslik alus

§-de 71-73 järgi.

§ 68lg 1 kohaselt tunnistajale selgitatakse tema õigusi ja kohustusi.

25.08.2008 kohtuistungi protokollist (lk 35) nähtub, et F.V oli ülekuulamise ajal 18 aastane. Talle kui tunnistajale selgitati tema õigused ja kohustused ning need olid talle arusaadavad, samuti hoiatati teda teadvalt vale ütluse andmise eest või ütluse andmisest aluseta keeldumise eest ning võeti vastav allkiri. F.V ülekuulamisest (lk 35pöördel-36 pöördel) nähtub, et ta on kaitsja küsimusele – kes keda lõi - vastanud, et – J. lõi S. S. kukkus pikali, ta tõsteti püsti ja viidi sisse. Kaitsja küsimusele – kas sel ajal oli H.V. väljas – on ta vastanud, et ei, ta oli baaris. Kaitsja küsimusele – kas seda kõike te nägite ise – on F.V vastanud jaatavalt. Prokuröri küsimusele – kui J.A. oli S.K. löönud, siis kui palju aega mööda läks, kui H.V. baarist välja tuli – on F.V vastanud, et umbes 3-5 minutit. Prokuröri küsimusele – kas S.K. oli niikaua seal pikali maas – on vastus, et sinna tulid mingid inimesed ja viisid ta sisse. Ringkonnakohus leiab eeltoodu alusel, et F.V on andnud selgeid vastuseid, millest nähtub üheselt, et J.A. lõi S.K. ning H.V. oli sel ajal baaris. Käsitletud protokollist ei nähtu, et F.V oleks väitnud, et ta ei mäleta tema käest küsitud sündmust. Viru Maakohtu 02.02.2009 otsusest (lk 37-46) nähtub, et H.V. mõisteti süüdi S.K. löömises 17.03.2007 kella 05 ajal Tapal A baari juures.

§ 268lg 8 alusel eraldati kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasjast materjalid J.A.

i, F.V, M.K. ja A.A. kohta nende suhtes kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks KarS § 320 lg 1 tunnustel. Tartu Ringkonnakohtu 25.05.2009 otsusega (lk 47-50) jäeti Viru Maakohtu 02.02.2009 otsus muutmata ja H.V. kaitsja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud kohtuotsused kinnitavad F.V poolt 25.08.2008 kohtuistungil teadvalt valeütluste andmist, sest need on tegelikkusele mittevastavad ja lahknevad nendest kohtute poolt usaldusväärseteks loetud tõenditest, millele tuginevalt H.V. süüdi tunnistati. Kuna kohtuotsustega tuvastatu ei kinnita F.V poolt antud ütlusi, siis saab 5 järeldada, et F.V valetas (andis teadvalt valeütlusi) vaidlusaluste asjaolude kohta, sest tema eelpool viidatud ütlused 25.08.2008 kohtuistungil on antud tõsikindlalt ja veendunult, mitte aga umbmääraselt (järeldades, oletades või arvates). Ringkonnakohus leiab, et eeltoodu lükkab ümber apellatsiooni väited, et F.V oli alaealine ja täpselt ei mäleta käsitletud sündmust. Kaitsja toob apellatsioonis mitmeid näiteid, kus F.V tema küsimustele vastates on väitnud, et täpselt ei mäleta. Ringkonnakohus märgib, et need näited ei kajasta nn põhisündmust – kes lõi S.K. e, vaid kõrvalisi detaile, mis ei mõjuta F.V vastust, et ta nägi, kuidas J. lõi S. ja H. oli sel ajal hoopis baaris. Kaitsja on meelevaldselt kontekstist välja rebinud ühe näite, mille kohaselt tema küsimusele – kas te nägite, kuidas J.A. S.K. lõi, vastas F.V, et täpselt ei näinud. Protokollis (lk 35 pöördel) on kaitsja küsimused ja F.V vastused kajastatud järgnevalt: Kas te nägite, kuidas J.A. S.K. lõi? Täpselt ei näinud. Kas te nägite, kuhu löök oli? Kaela- või näopiirkonda. Kas sellest löögist S.K. kukkus? Jah. Kas sel ajal oli H.V. väljas? Ei, ta oli baaris. Kas seda kõike te nägite ise? Jah. Ringkonnakohus eeltoodu alusel veelkord märgib, et F.V ütlustest ei nähtu sündmuse mittemäletamist. Kaitsja väidab, et pole tõendatud, et F.V oli teadlik sellest, et H.V. oli katseaeg ning ta tegutses soovist, et H.V. ei mõistetaks reaalset vangistust. Ringkonnakohus märgib, et kohtuistungi protokollist nähtuvalt (lk 36) on F.V kinnitanud, et H.V. on tema sõber juba lapsepõlvest ja nad suhtlevad tihedalt. Seda ei ole küll kajastatud, kas F.V oli teadlik sellest, et H.V. oli katseaeg, kuid ringkonnakohus juba eespool märkis, et teadvalt valeütluste andmise kuriteo koosseis ei nõua, et valeütlusi antaks kellegi kasuks või kahjuks. Kaitsja on apellatsioonis viidanud, et F.V oli sel päeval alkoholijoobes, samuti oli ta juhtumi ajal alaealine. Seega ei pruukinud F.V tajuda kõiki asjaolusid täpselt, kuid hiljem kohtus rääkis nii nagu juhtunut mäletas ning tema mäletamist mööda H.V. ei löönud S.K. e. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-81-00 märkinud, et ütluste lahknemine neist tõendeist, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, võib olla tingitud ka näiteks eksimisest ega pea alati tähendama valeütluste andmist. Apellant toob välja asjaolu, et 25.08.2008 kohtuistungil F.V kinnitas, et ei teadnud löömise ajal, et kannatanu on S.K. , seega ei ole ka välistatud, et F.V ütluste andmise ajal võis kirjeldada mingit muud löömist, kus osales lööjana J.A. . Ringkonnakohus ei nõustu eeltooduga, sest protokollis (lk 35 pöördel) viidatud kaitsja küsimused ja F.V vastused neile näitavad üheselt, et F.V nägi, et see oli J.A. , kes S.K. lõi ning mitte mingil juhul H.V., sest too viibis sel ajal baaris. Seega ei ole F.V andnud ütlusi mingi muu löömise kohta, vaid süüdistuses käsitletud sündmusega seoses. 6 Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-81-00 p 7.1 tõepoolest märkinud, et ütluste lahknemine neist tõendeist, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, võib olla tingitud ka näiteks eksimisest ega pea alati tähendama valeütluste andmist. Sama lahendi p 7.3 kohaselt valeütluste andmise tuvastamine peab olema iseseisva kriminaalmenetluse esemeks ja antud juhul maakohus tuvastas (otsuse lk 3-4), et F.V puhul ei ole tegemist mittemäletamise või sündmuste segamini ajamisega. Maakohus märkis, et tuleb pidada normaalseks, et inimene unustab sündmuse üksikuid detaile, kuid F.V kindlasõnalist väidet, et H.V. asemel lõi kannatanut J.A. , so eksimist lööja isikus, ei ole alust tõlgendada mitte inimese mälu eripärana, vaid tahtliku valeütlusena. Ringkonnakohus täielikult nõustub maakohtu järeldusega, sest see tuleneb F.V ülekuulamise protokollist, millele eelnevalt on juba küllaldaselt viidatud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on järginud Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-100-07 p 8 nõudeid, tuvastades, et F.V andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta ja tema ütlused erinesid teistest kohtu poolt usaldusväärseteks tunnistatud tõenditest. Tuvastatud on ka teadvalt valeütluse andmise aeg ja koht, milleks oli kohtulik arutamine Viru Maakohtu Rakvere kohtumajas 25.08.2008. Maakohus tuvastas, et F.V valetas teadlikult vaidlusaluste asjaolude suhtes, st ta ei eksinud ega unustanud vms. Seejuures maakohus tugines järgmiste tõendite kogumile: F.V allkirjale hoiatusest valeütluste andmise eest; F.V tunnistajana antud ütlustele Viru Maakohtu istungil 25.08.2008; Viru Maakohtu kohtuistungite protokollide koopiatele; Viru Maakohtu 02.02.2009 kohtuotsusele; Tartu Ringkonnakohtu 25.05.2009 otsusele; kahtlustatava F.V ütlustele. Ringkonnakohus sarnaselt maakohtule leiab, et nimetatud tõenditega kogumis on kummutatud F.V poolt KarS § 320 lg 1 järgi täielikult enda süüd eitavad ütlused ning apellatsiooni väited ei lükka maakohtu järeldusi ümber. Mati Kartau Tiit Lõhmus 7 Agu Timmi