4-12-3552 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. september 2012 a Tallinn Väärteoasja number 4-12-3552 (2302,12,008864) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi

§ 224lg 3 p 2 ja Kar

S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Reegat Manetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: J.S, ik xxx, elukoht: xxx RESOLUTSIOON 1. Jätta J.S-i kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 05.07.2012 otsusele nr 2302,12,008864 J.S-i karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses,

§ 224lg 3 p 2 ja Kar

S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 05.07.2012 otsus nr 2302,12,008864 J.S-i karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses,

§ 224lg 3 p 2 ja Kar

S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 10 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 10 kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 25.09.
3. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 25.10.
4. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 26.10.
5. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 03.10.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 05.07.2012 otsusega nr 2302,12,008864 karistati J.S LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses,

§ 224lg 3 p 2 ja Kar

S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks selles, et menetlusalune isik 16.06.2012 kell 09.05 Põhja pst 17 juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,47 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märgiti, et kaebuse esitaja väga kahetseb. Mõtles, et organismis ei ole enam alkoholi, aga ei arvestanud sellega, et ei ole enam noor ja hommikul võttis vana õuna mahla. Ei taha loobuda vastutusest ja on valmis kandma karistust. Ilma juhiloata ei saa ta tööd teha kuna töö on seotud sõitmisega. Peab iga kuu maksma liisingut ja abistama 76 aastast invaliidist ema, kellel on jalad haiged. Teda on vaja sõidutada arstide juurde. Palub juhtimiselt mitte kõrvaldada ja asendada karistust, sest ilma loata ei saa edasi elada. On nõus kandma rahalist karistust. Lubab sellist rumalat tegu mitte korrata. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et alles leidis endale töö. Tuli reisilt tagasi, käis vannis, võttis õlut, heitis magama. Hommikul otsustas minna kalale, pani asjad kokku ja sõitis. Koostati protokoll. Millest alkoholisisaldus tuli, ei oska öelda, jõi mahla, mis reisil kaasas oli. Öeldi, et käärinud, võis joove tekkida. Õhtul jõi pool liitrit õlut. Töötab kaugsõiduautojuhina, hetkel on katseaeg. Kui kinni peeti, siis ei töötanud, töötas selliselt, et kui helistati, siis läks sõitma, alalist tööd ei olnud. Samasuguse teo eest on karistatud 5 aastat tagasi, jõi kalja, võis olla ka vähem kui viis aastat tagasi. Tahaks, et juhtimisõigus säiliks, siis saaks alalise töökoha. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et kaebuse esitaja on väärteo toime pannud, määratud on õiglane ja proportsionaalne karistus. Arvestades kaebuse esitaja vanust, siis ei ole usutav, et kaebuse esitajale oleks alkoholi tarvitamine võõras. Liiklusregistrist nähtub, et tegemist staažika juhiga ja kogemuste tõttu peaks teadma liiklusseadust. Karistusandmetest nähtub, et kaebuse esitajat on varem samalaadse teo eest karistatud, täna arutame jälle samalaadset rikkumist. Kaebuse esitaja ei ole järeldusi teinud. Karistusandmete kohaselt on ta ka teiste liiklusnõuete vastu eksinud, mis näitab, et tegemist ei ole seaduskuuleka liiklejaga. Kaebus tuleks jätta rahuldamata ja otsus muutmata. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes 2 grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses,

§ 224lg 3 p 2 ja Kar

S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 10 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas ulatuses ja lisakaristus samuti 2/3 määra ületavas ulatuses. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,52 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,47 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on sätestatud rikkumise keskmises määras. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on keskmine. See aga omakorda tingiks karistuse ranguse. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul on kohtuväline menetleja tuvastanud karistust kergendava asjaolu ning karistust raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on kaebuse esitajat samalaadse rikkumise eest karistatud 20.10.2010 otsusega ning määratud rahatrahv tasuti 09.11.

1. Seega kustunuks karistus 08.11.
2. Samas on kaebuse esitajat karistatud uue väärteo eest 03.11.2011 ning karistuse kustutamise tähtaeg katkes ja algas väärtegude kogumis algusest peale. Menetlusesemeks oleva väärteo pani kaebuse esitaja toime seega ajal, mil karistus eelmise samalaadse väärteo toimepanemise eest ei jõudnud kustuda ning kaebuse esitajal oli menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemise ajal neli kustumata karistust. Seega ei ole eelmised rahatrahvid suutnud kaebuse esitajat sundida hoiduma uute süütegude toimepanemisest ja liikluses nõuetekohaselt käituma. Seejuures ilmneb karistusandmetest ka seda, et pärast menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist on kaebuse esitajat juba uuesti karistatud järgmise liiklusalase väärteo toimepanemise eest. Seega ei ole ka vaidlustatud otsuses kajastunud liiklusest kõrvaldamise ähvardus suutnud kaebuse esitajat sundida liiklusnõudeid järgima. Sellised asjaolud aga näitavad kohtu arvates ilmekalt kaebuse esitaja suhtumist liikluskorda ja –ohutusse. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et hommikul kella üheksaks oli menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus endiselt alkoholi ja seda 0,47 mg/l, mis viitab sellele, et eelmisel õhtul tarvitatud alkoholi kogus pidi olema oluliselt suurem kui üks pooleliitrine hele õlu. Kaebuse esitaja väiteid käärima läinud mahla joomise ja sellest tingitud suhteliselt suure alkoholisisalduse kohta väljahingatavas õhus ei pea kohus eluliselt usutavaks. Varasema elukogemuse põhjal pidanuks kaebuse esitaja 3 oma seisundit tajuma ja väidetavalt mootorsõidukijuhina elatist teeniva isikuna sõiduki juhtimisest loobuma. Kaebuse esitaja seda aga ei teinud. Seega teadis kaebuse esitanud isik õhtul tarvitatud alkoholi kogust ja ilmselgelt ka selle mõju. Selle teadmise põhjal pidanuks kaebuse esitaja ka aru saama, et ta on endiselt juhile keelatud seisundis. Sellise seisundi olemasolu tuvastamiseks ei ole isegi alkomeetri kasutamine vajalik. Sellele vaatamata pidas kaebuse esitaja vajalikuks sõidukit juhtida selleks, et minna oma sõnade kohaselt kalale ning pidas täiesti tähtsusetuks teiste liiklejate elu ja tervist. Seetõttu on oluliseks põhikaristuse määra ja lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse valiku puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra, karistust kergendava asjaolu olemasolu ja raskendava asjaolu puudumist, seda, et kaebuse esitajat on korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, sh ka samalaadse väärteo toimepanemise eest ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud rahatrahv ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras ja lisakaristuse kohaldamine 2/3 määra ületavas määras täielikult põhjendatud ja kohtu arvates puudub igasugune alus selle põhikaristuse või lisakaristuse kergendamiseks. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Asjaolu, et menetlusalune isik ise viis end järjekordselt seisundisse, mis piirab tema taju ümbritsevast või ajast ja kohast, siis ei ole selline seisund kohtu arvates sellise puudena arvestatav, kuivõrd menetlusaluse isiku selline seisund on mööduv. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kohtule esitatud kaebuses märgiti ja kohtuistungil korduvalt ka rõhutati seda, et määratud lisakaristus tingib kaebuse esitajal olukorra, et ta ei saa enam oma tööd teha. Seejuures teatas kaebuse esitaja, et ta töötab katseajaga ning töölepingut tal sõlmitud ei ole. Kohtuistungil ei soovinud kaebuse esitaja nimetada ka võimalikku tööandjat, kelle juures oleks tal võimalik alaline töökoht saada. Seega esitas kaebuse esitaja versiooni asjaolust, mis võiks tingida karistuse muutmist, kuid ei andnud kohtule võimalust seda versiooni kontrollida. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kaebuse esitaja väited võimaliku töökoha kohta mootorsõiduki juhina on tõendamata. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on liikluseeskirja ja liiklusseaduse sätete tundmine ning liikluseksami edukas sooritamine peaks näitama seda, et isik on need teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud sellisesse seisundisse ja teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid, kuivõrd kaebuse esitajal on juba piisav kogemus karistuste osas olemas. Kohus leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus töö tegemiseks ja sellest elatusvahendite saamiseks ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Kaebuse esitaja sõnade kohaselt on ta ka varem elatist teeninud kaugsõiduautojuhina, mistõttu oli talle juhtimisõiguse vajalikkus teada pikemat aega. Samas on menetlusalune isik kui isik, kellele on antud juhtimisõigus, teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad ning sissetulek säiliks. Kaebuse esitanud isiku väärteo iseloomust saab järeldada, et 4 kaebuse esitanud isik viis end taas teadlikult seisundisse, millises ta on liikluses iseenesele ja teistele liiklejatele ohtlik ning kohtu arvates tuleb selline isik lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 10 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras ning kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määra valikul on põhjendatult lähtutud sellest, et menetlusalusel isikul oli väärteo toimepanemise ajal mitu kustumata karistust liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, sh ka samalaadse väärteo toimepanemise eest. Kohus leiab, et arvestades isikul tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra ja kaebuse esitanud isiku jätkuvat ohtlikkust liikluses, mida kaebuse esitaja järjekindlalt ja regulaarselt tõestab, on kohaldatud lisakaristuse määr põhjendatud ning igasugune alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et vaidlustatud otsuse tuhistamiseks või muutmiseks alus puudub ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming Kohtunik 5