järgi lühimenetluse korras Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 17.oktoobri 2012 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdistatava S.F apellatsioon RESOLUTSIOON
2. Viru Maakohus tunnistas S.F-i süüdi
MS §-le 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra, mõistes karistuseks 8 kuud vangistust.
lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg alates 16.07.2011 kuni 18.07.2011, s.o. 3 (kolm) päeva karistusaja hulka ning mõisteti lõplikult ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 7 (seitse) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust.
lg 2, § 64 lg 1 alusel liideti karistusele Viru Maakohtu Narva kohtumaja 17.10.2009 otsuse alusel mõistetud vangistus – 8 (kaheksa) kuud 27 (kakskümmend seitse) päeva ja S.F-i liitkaristuseks jäi üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 1 (üks) aasta 4 (neli) kuud 24 (kakskümmend neli) päeva vangistust. Karistusaega arvestatakse alates 12.09.2012. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu 3. Kohus märkis, et
§-s 424 sätestatu kohaselt on mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest karistuseks rahaline karistus või kuni 3-aastane vangistus. Kohus arvestas karistuse mõistmisel vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. S.F-i on varem korduvalt kohtu poolt karistatud, sh reaalse vangistusega - vaatamata sellele pani ta toime uue tahtliku kuriteo. Ülaltoodu alusel asub kohus seisukohale, et S.F-i karistamine rahalise karistusega ei ole preventiivsete eesmärkide saavutamise vaatenurgast põhjendatud. Kohus asus seisukohale, et karistus uue, tahtlikult toimepandud kuriteo eest ei saa olla eelnevast karistusest leebem. Kohus arvestas, et S.F pani kuriteo toime katseaja jooksul, olles vabastatud vanglast tingimisi enne tähtaega. Sellega seoses ei ole otstarbekohane ka määratud vangistuse asendamine üldkasuliku tööga. S.F-i on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest üksnes reaalse vangistusega. Kohus märkis, et S.F-i karistust kergendavaks asjaoluks
Raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus arvestas, et süüdistataval on olemas alaline elukoht, pere ja lapseootel elukaaslane ning tema ülalpidamisel on väike laps, mistõttu leidis, et S.F-i vangistus võib jääda alla
§-s 424 ettenähtud vangistuse keskmist määra. Apellatsioonis esitatud taotluse sisu 4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav S.F, kes palub tühistada Viru Maakohtu otsuse
Kohus tegi valejärelduse, et S.F-i varasem karistus ei ole talle mõju avaldanud. S.F-i arvates ei ole kohus sisuliselt arvestanud kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Samuti palus ta kohtul arvestada karistuse mõistmisel perekonna olukorda ja kuigi sellest on otsuses kirjutatud, ei ole seda otsust tehes arvestatud. Apellant lisab, et ta on vabaabielus, tal on 2004 a sündinud poeg ja detsembris sünnib teine laps. Seega ei ole kedagi, kes naist ja lapsi ülal peaks, mistõttu pikaajaline vangistuses viibimine tingib perekonna materiaalselt raske olukorra. 2 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 5. Ringkonnakohus, hinnates S.F-i apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata. Riigikohtu määruse nr 3-1-1-49-10 punkt 5 kohaselt on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes tuleb lugeda sellist apellatsiooni, mida on põhjust pidada perspektiivituks ehk mille rahuldamist ei pea kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks. Tegemist on olukorraga, kus kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata. 5.1 Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja maakohtu seisukohtadega, nõustub maakohtu otsuses tehtud järeldustega S.F-ile määratud karistuse osas ja leiab, et see on õiglane ning kooskõlas kohtupraktikas väljakujunenud seisukohtadega. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. 5.2 Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isikule mõistetava karistuse aluseks tema süü. Lisaks arvestatakse karistuse mõistmisel ka süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid ja õiguskorra huvisid (RKK 3-1-1-13-11, p 9). Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, samuti
§-s 57 sätestatud karistust kergendavatest ja
§-s 58 loetletud karistust raskendavatest asjaoludest (Riigikohtu üldkogu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-116-09, p 20, RKK nr 3-1-1-12-06, p 12 ja RKK 3-1-1-18-11, p 8.1). Käesoleval juhul on maakohus andnud piisava hinnangu kõigile
lg 1 sätestatud karistuse mõistmise eesmärkidele kogumis ja ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. 5.3 Apellatsioonis leiab süüdistatav, et kohus on tulnud põhjendamatult järeldusele, et varasemad mõistetud karistused ei ole teda vajalikul määral mõjunud. Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonist ei ilmne, miks on maakohtu eeltoodud hinnang põhjendamatu. Võttes arvesse asjaolu, et S.F on varem korduvalt erineva raskusastme kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras karistatud, käesoleva liiklusalase süüteo pani ta toime ajal, mil ta oli vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastatud, on igati põhjendatud maakohtu seisukoht sellest, et varasemad karistused ei ole talle õiguskuulekusele suunavat mõju avaldanud. 5.4 Maakohtu otsusest nähtub, et karistuse mõistmisel on arvestatud S.F-i poolt avaldatud kahetsust ning tema perekondlikku olukorda. Kolleegium ei nõustu apellandi etteheitega, et kohus ei ole nendele asjaoludele sisulist tähendust omistanud.
sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või vangistuse kuni kolme aastani. Rahalise karistuse mõistmine S.F-ile on maakohtu poolt põhjendatult välistanud. S.F-ile mõisteti 1 aasta vangistust, mida lühimenetluse sätete alusel vähendati 1/3 võrra ning mõisteti 8 kuud vangistust. 3 Ringkonnakohus leiab, et arvestades maakohtu poolt arvestatud asjaolusid (kahetsus ning perekond), on vangistus alla sanktsiooni keskmises määras S.F-ile kooskõlas tema süü suuruse ja tema isikuga. Kohtukolleegium rõhutab, et isikule karistuse mõistmisel peab kohus silmas pidama ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega (3-1-1-26-03). Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS §-st 326 lg 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata. Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 4 Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.