, § 121 järgi lühimenetluses Kohtuistungi toimumise aeg 20.09.2012.a Prokurör Natalia Duškina Süüdistatav F.Z – isikukood: XXX; Eesti kodanik; põhiharidusega; kindla elukohata; töötu; varem kriminaalkorras karistatud: 27.05.2010 Harju Maakohtu otsusega
järgi - 2 kuud 20 päeva vangistust tingimisi 2-aastase katseajaga; tõkend: vahistamine alates 05.05.2012 (kahtlustatavana oli kinni peetud 04.05.12) Kaitsja advokaat Kadi Mägi RESOLUTSIOON 1. Süüdi tunnistada F.Z
järgi ning karistuseks mõista 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud vangistust;
järgi 6 (kuus) kuud vangistust.
lg 1 alusel, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõista liitkaristuseks 1 (üks) aasta 9 (üheksa) kuud vangistust. 2 KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku (7 kuu vangistuse) võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 1 (üks) aasta ja 2 (kaks) kuud vangistust.
otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (2 kuud 20 päeva vangistust) võrra ning liitkaristuseks mõista 1 (üks) aasta 4 (neli) kuud ja 20 (kakskümmend) päeva vangistust. Tõkend – vahistamine jätta muutmata otsuse jõustumiseni või mõistetud karistusaja saabumiseni,
lg 1 alusel lugeda eelvangistus karistusaja hulka ning mõistetud vangistuse alguseks lugeda 04.05.2012.a. 2. Välja mõista F.Z-ilt menetluskulud riigieelarve tuludesse: määratud kaitsjale makstud tasu 259,20 eurot (kakssada viiskümmend üheksa eurot ja 20 senti) ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 435 (nelisada kolmkümmend viis) eurot. Kohus määrab, et menetluskulusid on võimalik tasuda vabatahtlikult 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034796011 SEB pangas või arvele nr 221023778606 Swedbank pangas, viitenumber mõlemal juhul 2800049777; maksekorraldusele märkida kriminaalasja number 1-12-8175 ja süüdimõistetu nimi. Kui menetluskulud ei ole tähtaegselt tasutud, suunatakse need täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus esitada apellatsioon 15 päeva jooksul Harju Maakohtu kaudu. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Otsus tervikuna koostatakse vaid pärast apellatsiooniteate saamist ning on kättesaadav kohtu kantseleis 15-ndal päeval pärast apellatsiooniteate saamist ning saadetakse vahistatule. SÜÜDISTUS F.Z, 2010.a. detsembril õhtusel ajal Tallinnas Õismäel renditud korteris tõstis DI välja rõdule, ajal kui seal oli miinustemperatuurDI oli kergete riiete väel, paljajalu ja hoidis süles xxx.a. sündinud poega II. F.Z laskis nad 15 minuti pärast tuppa. Last süles hoidvat DI lõi ta korduvalt käega vastu selga ning jalgadega vastu jalgu. Seejärel tõukas kannatanut, mille tagajärjel kannatanu kukkus põrandale ja lõi pea ära vastu põrandat ning tundis füüsilist valu. Samuti tema 20.01.2012 õhtusel ajal Tallinnas XXXmaja trepikojas lõi alaealise lapse II juuresolekul DI korduvalt käega vastu selga ning jalgadega vastu reisi ja põlvi, seejärel lõi plastikpudeliga (milles oli limonaad) kannatanut vastu pead. Nende tegudega tekitas ta kannatanule füüsilist valu, parema jala ülaosa punetused ja nahamarrastused. Oma tahtliku tegevusega pani F.Z toime
teise inimese kehalise väärkohtlemise. 3 F.Z ajavahemikul 2010.a detsembri lõpust kuni 20.01.2011.a helistas korduvalt DI mobiiltelefonile ja ähvardas teda tapmisega. Samuti ähvardas F.Z nende ühise lapse II tapmisega juhul, kui nad keelduvad F.Z-i juurde tagasi tulemast edasiseks kooseluks. DI tajus neid ähvardamisi reaalsena, sest F.Z-i on varem kriminaalkorras karistatud kannatanule kehavigastuste tekitamise eest ning kannatanu on korduvalt näinud tema agressiivsust enda ja lapse suhtes. Samuti F.Z ajavahemikul 2011 märtsist kuni 2012 maini helistas korduvalt AI mobiiltelefonile ja ähvardas, et põletab maha tema suvila, mis asub Tallinnas XXX, ja auto Hyunday registrimärgiga XXX. AI tajus neid ähvardusi reaalsena, sest F.Z on korduvalt rakendanud füüsilist vägivalda tema tütre DI suhtes ning ta on näinud F.Z-i agressiivset käitumist teiste inimeste suhtes. Oma tahtliku tegevusega pani F.Z toime
tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise, kui on alust karta ähvarduse täideviimist. Poolte seisukohad Prokurör taotles F.Z-i süüditunnistamist kõikides talle süüks arvatud kuritegudes ning tema karistamist
järgi vangistusega 9 kuud; § 120 järgi vangistusega 3 kuud ning karistuseks kuritegude kogumi eest § 64 lg 1 alusel 1 aasta vangistust, mida lühimenetlusest tingituna vähendada kolmandiku võrra ja kandmisele kuulub 8 kuud vangistust. Kuna uued kuriteod olid toime pandud katseajal, siis liitkaristuseks
Kaitsja leidis, et kuna kohtuistungil tunnistas F.Z oma süüd vaid 20.01.2012.a. kannatanu väärkohtlemises XXX maja trepikojas, siis teistes süüdistustes tuleb ta õigeks mõista, sest puuduvad objektiivsed tõendid, mis tema süüd kinnitaksid DI ja tema vanemad on asjast huvitatud isikud, kes soovivad süüdistatavale vaid karmi karistust ning ainult nende ütlustele ei saa rajaneda süüdimõistev otsus. F.Z-i karistamiseks piisab 9-kuulisest vangistusest, mida kolmandiku võrra vähendades jääb kanda 6 kuud. Menetluskulude osas palus kaitsja anda F.Z-ile võimaluse tasuda neid 12 kuu jooksul, kuna nende kohene tasumine käib talle ilmselt üle jõu. Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused 1. Kohus leiab, et F.Z-i süü kõigis talle inkrimineeritud kuritegudes on tõendamist leidnud järgmiste kohtuistungil kontrollitud tõenditega. 1.1DI väärkohtlemine 20.01.2012 XXX maja trepikojas -Kannatanu DI 20.01.12 ütlustega (tl 2-5), millest nähtub, et F.Z peksis teda maja koridoris lapse juuresolekul, mida nägid pealt ka I korruse naabrid. Jalgadega reite piirkonda saadud löögid tekitasid talle sellist valu, et ta oli sunnitud pöörduma traumapunkti. Laps oli nii ehmunud, et ei suutnud pikka aega toibuda. Samas ülekuulamises räägib kannatanu ka ähvardamisest, et F.Z ähvardab teda telefoni teel, saadab ähvardusi SMS-sõnumitena; 25.01.12 ülekuulamisel kannatanu ütlusi täpsustatakse (tl 11-15, tõlge tl 17-18): nii varasema vägivalla ja ähvarduste osas; aga ka peksmise kohta 20.01.12, mil ta kohtus F.Z-iga Solarise keskuse juures. Mees soovis siis teda ja last koju (Lasnamäele) saata, kuid tee peal tekkinud tülis tõukas F.Z teda juba Mustakivi peatuse maa-aluses käigus. Mees jooksis talle trepikotta järele ja hakkas teda peksma, kuigi laps seisis kõrval. F.Z lõi kannatanut mitu korda rusikaga selga, siis peksis jalgadega vastu kannatanu reisi ja põlvi, paar korda lõi 4 plastikpudeliga vastu pead. Peksmise ajal tundis kannatanu valu ja hüüdis appi. Kui üks naabritest korterist väljus, F.Z ehmus ja jooksis minema. Naabrinaine viis kannatanu enda juurde rahunema, hiljem viis isa ta traumapunkti. Telefonitsi süüdistatav teatas, et kannatanu ise on kõiges süüdi ja nii hakkab kestma kogu aeg. -kannatanu läbivaatuse protokollis 20.01.12 on fikseeritud parema sääre ja reie punetus (tl 69); -kannatanu patsiendikaardil (tl 10) on 20.01.12 anamneesis fikseeritud valu paremas sääres; et kannatanu selgituste kohaselt peksis teda abikaasa jalgadega; objektiivselt esines parema sääre ülemises osas punetus ja nahamarrastus. Arst on DI diagnoosinud pindmist säärevigastust ja põrutust; -tunnistaja OD (XXX maja elanik) ütlustest (tl. 60 - 64) nähtub, et 20.01.12 õhtul kella seitsme paiku tuli ta poeg trennist ja rääkis, et üks mees ja naine riidlevad, naine nutab ja hoiab lapsel käest kinni. Seejärel kuulsid nad lapse nuttu ja naise karjumist. Uksesilmast nägi, et mees peksab naist plastpudeliga vastu nägu. Kui nad ukse lahti tegid, jooksis mees minema. Naist ja last püüdis ta enda koridoris rahustada. Ülaltoodud tõendeid kogumis hinnates ei ole kohtul alust kahelda kannatanu ütlustes, kuna need ütlused on kooskõlas teiste tõenditega. Süüdistatav väitis eeluurimisel, et 20.01.12 kohtus ta oma naise ja lapsega juhuslikult linnas ja läks koos nendega Lasnamäele. Naine nõudis, et nad jälle koos elama hakkaksid, kuid tema seda ei tahtnud. Ta saatis naise majani ja läks ära, trepikotta ei sisenenud ning ta ei oska seletada, kust naisele verevalumid tekkisid (tl 33-36, tõlge lk 37). Kohtuistungil F.Z enda ülekuulamist ei taotlenud, kuid selles kuriteos tunnistas oma süüd. 1.2DI väärkohtlemine 2010.a. detsembris: -kannatanu ütluste (tl.11 - 18) kohaselt elas ta detsembris 2010 oma mehe F.Z-iga ja lapsega üürikorteris Õismäel, kui mees ta läbi peksis. Koos lapsega tõstis mees ta rõdule. Oli külm ja DI oli seljas vaid T-särk, laps oli mähitud teki sisse. Pärast lasi mees nad tuppa. Kuna laps ei suutnud rahuneda, nuttis, ajas see Maksimi vihale. Kui mees teda (DI) peksma hakkas, oli kannatanul laps süles. Mees lõi teda rusikatega selga, jalgadega jalgadesse, tõukas teda sellise jõuga, et ta põrandale kukkus ja pea vastu põrandat lõi. Pärast seda intsidenti läks ta lapsega elama oma vanemate juurde. -kahtlustatavana üle kuulatud F.Z (tl. 35, tõlge tl 37) tunnistas, et detsembris 2010 oli tal naisega riid, kuid naine olevat ise toariiete väel lapsega rõdule läinud. Sellepärast andis ta naisele võmmu kuklasse, lõi käega vastu pead. Rohkem ta naist ei peksnud, põrandale ei lükanud. Arvas, et naine korjas oma asjad kokku ja läks tema juurest ära seetõttu, et tahtis oma ema juurde minna. Kohtuistungil F.Z eitas naise suhtes vägivalla kasutamist ega soovinud selles episoodis oma ütlusi anda. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et külmal talveõhtul kannatanu toariietes vabatahtlikult oma mõnekuise lapsega ise rõdule läks. Samuti on kannatanut, erinevalt kahtlustatavast, hoiatatud valeütluste andmise eest ning kohus ei näe põhjust, miks oleks pidanud DI andma oma mehe kohta valeütlusi. Pealegi on F.Z ise osaliselt vägivalda tunnistanud. Seetõttu kannatanu ütlusi peab kohus usaldusväärsemaks. 5 Kuigi sellel peksmisel ei olnud pealtnägijaid, on DI vanemad kirjeldanud oma tütre seisundit vahetult pärast toimunut. See omakorda annab kohtule aluse väita, et mehepoolset vägivalda ei ole kannatanu välja mõelnud, vaid oma ütlustes on ta kirjeldanud sündmusi nii nagu need tegelikult aset leidsid. Kannatanu isa AI ütluste kohaselt (tl.55, tõlge tl.58) tütar helistas hilja õhtul ja palus järele tulla, tütar oli hüsteerias. Õismäele jõudes ei olnud Maksimi kohal, korteris oli segadus, osa asju oli puruks löödud, vedeles põrandal. Maksim oli D sel õhtul koos lapsega rõdule ajanud, tütre vist läbi peksnud. Ta viis D koos pojaga enda juurde. Kannatanu ema TI ütlustest (tl 67-68, tõlge tl 70) nähtub, et kui mees tütre koos tütrepojaga Õismäelt koju tõi, oli D närvivapustus. Ei ole eluliselt usutav, et kannatanu oma vanemate ees fantaseeris, oma elamise ise segi pööras ja vägivalla välja mõtles. Pidi olema tõsine põhjus, et ta ei julgenud oma lapsega jääda F.Z-i juurde Õismäele. F.Z-i jõhkrust ja hoolimatust oma lähedaste vastu iseloomustavad tema enda ütlused, sest „võmmu kuklasse“ või lööki oma naisele vastu pead ei loe ta ise vägivallaks. Ta on oma naist peksnud ka raseduse ajal nii käega kui jalaga ning selle eest on teda karistatud 27.05.2010 Harju Maakohtu otsusega (tl.94-95). Kohus ei nõustu kaitsja väitega, et üks löök pähe või kuklasse (vägivald, mis F.Z on eeluurimisel ise ka tunnistanud) ei saa põhjustada kannatanule valu ega ole kvalifitseeritav
järgi, sest mingeid vigastusi ei ole kannatanule selles episoodis fikseeritud ning objektiivsed tõendid puuduvad. Kuriteokoosseis
järgi ei eelda obligatoorselt kannatanul kehavigastuste tuvastamist ning näiteks valu, mida kannatanu löögi või tõukamisest tingitud kukkumise tagajärjel tunneb, ei ole võimalik dokumentaalselt fikseerida. Riigikohtu praktikas on valu põhjustanud muu kehalise väärkohtlemise tõlgendamisel asutud seisukohale, et see on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-4804). Kohus leiab, et F.Z-i süü mõlemas väärkohtlemise episoodis on tõendamist leidnud ja õigesti on tema käitumine kvalifitseeritud
Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. 1.3DI ähvardamine tapmisega, AI ähvardamine suvila ja auto mahapõletamisega (
Ähvardamisega kahjustatakse kannatanu vaimset heaolu, tekitatakse temas emotsionaalselt kurnavat hirmutunnet. See kuritegu on suunatud ka isiku tahtevabaduse vastu, sest hirm süüdlase ees võib sundida kannatanut oma tahte vastaselt käituma. Koosseisu realiseerimiseks piisab, et kannatanus kutsutakse esile sedavõrd tugev hirmuaisting, et ta leiab, et on alust karta selle ähvarduse täideviimist. Ei ole oluline, kas ähvardaja saab või tahab enda ähvardust realiseerida. Ähvardaja ei pea ise uskuma enda ähvarduse realiseeritavusse; piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu seda usub. 6 Süüdistatav F.Z eitas kohtuistungil igasugust ähvardamist. Kahtlustatavana ülekuulamisel (tl.77, tõlge 78) pidas ta aga võimalikuks, et ütles vihahoos, et põletab maha kannatanute suvila ja auto, kuid tegelikult ta ei tahtnud seda teha. D ei tahtnud tema ise enam edasi elada ning seetõttu ei ähvardanud ta naist ka tapmisega, kui naine lapsega tema juurde elama ei tule. Nii tapmisega ähvardamise kui vara mahapõletamise ähvarduste kohta on andnud üksikasjalikke ütlusi nii DI (tl 13-14; tõlge tl 17-18; 49-51), AI (tl. 52-59) kui ka tunnistaja TI (tl. 65-70), millest nähtub ähvarduste sisu, et F.Z on ähvardanud neid korduvalt ja tegi seda telefoni teel. Oma naist ja last ähvardas süüdistatav ära tappa, kui naine temaga uuesti elama ei hakka. Neid ähvardusi kartes on DI nõustunud mehega ajutiselt elama Linnamäe teel (2011.a. jaanuarist märtsini). Vanemate juurde tagasi kolides ähvardused jätkusid. Vanemad on korduvalt näinud oma tütart nutmas, kui ta F.Z-iga telefonitsi räägib. Kannatanu AI ütlustest nähtub, et süüdistatav helistas tema tütrele nii päeval kui öösel, ähvardas tütart tapmisega ka pärast 2011.a märtsi, mil D oli uuesti koju elama asunud ning seejärel hakkas süüdistatav ka temale helistama, ähvardas nii suvila kui auto põlema panna. Kuna Maksim on ettearvamatu ja agressiivne inimene, arvasid kannatanud, et ta on valmis ükskõik milleks ja pidasid tema ähvardusi reaalseteks. Kannatanutele helistamist ei ole süüdistatav ka ise vaidlustanud. Mõlemat kannatanut, aga ka tunnistaja TI on hoiatatud teadvalt valeütluste andmise eest. Asja tehiolusid arvestades ei ole kohtul põhjust nende ütlustes kahelda. DI, kes oli eelnevalt korduvalt talunud mehe vägivalda ning seda ka lapse juuresolekul, oli põhjust tunda hirmu, pidada reaalseks ähvardusi nii enda kui lapse elule ja tervisele. Süüdistatav teadis, kus asub kannatanute suvila, millist autot kasutatakse, kus autot hoitakse või pargitakse. Kannatanutel oli alust karta, et F.Z oma ähvardused millalgi teoks teeb. F.Z-i varasemat käitumist silmas pidades ei olnud mingit alust arvata, et tema juttu auto ja suvila põletamisest tuleks võtta naljana. Järjepidevad ähvardused tekitasid kannatanutes suurt hirmutunnet, kahjustasid nende heaolu ja vaimset tervist ning see oligi süüdistava eesmärk. Süüdistatav käitumise kvalifitseerimisel
järgi ei oma tähtsust asjaolu, et telefonis edastatud ähvardusi ei olnud tal plaanis täide viia. Õigesti on kvalifitseeritud F.Z-i käitumine
Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. 2. Karistuse mõistmisel lähtub kohus
sätetest ehk F.Z-i süü suurusest, arvestada tuleb kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning arvestada tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvisid.
näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni 1-aastase vangistuse,
F.Z-i süü suurust iseloomustavad tegude toimepanemise asjaolud. Vägivalda kasutas ta oma naise suhtes kahel korral ja tegi seda oma väikese lapse juuresolekul, mis omakorda on kahjustanud ka lapse vaimset tervist. 7 Ähvarduste puhul tuleb arvestada, et kahele kannatanule on ta põhjustanud pikaajalist kurnavat hirmutunnet. Ei ole midagi julmemat kui ähvardada ema lapse tapmisega. Ähvardused maha põletada suvila ja auto kestsid praktiliselt kuni F.Z-i vahistamiseni. Vastutust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. F.Z-i näol on tegemist isikuga, keda analoogse teo eest on juba varem karistatud vangistusega tingimisi. Oma eelnevast karistusest ei soovinud ta teha mingeid järeldusi ning uued kuriteod on ta toime pannud katseaja kestel. Nii kuritegude tehiolud kui süüdlase isik ei võimalda F.Z-i karistada kergemaliigilise karistusega. Rahaline karistus ei oleks tema puhul ka täidetav, sest enne vahistamist puudus tal kindel elu- ja töökoht, ta oli kuulutatud tagaotsitavaks. Süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevad ka menetluskulud. Kohus leiab, et F.Z-i tuleb karistada reaalse vangistusega ning see ei saa olla väiksem sanktsiooni keskmisest määrast. Karistus sellises määras vastab tema süü suurusele, on vajalik tema mõjutamiseks mitte enam toime panna uusi kuritegusid ning selline karistus vastab ka õiguskorra tagamise huvidele. Seega tuleb F.Z-i karistada
järgi 1 aasta ja 6-kuulise vangistusega ning
Liitkaristuseks
järgi, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõista 1 aasta ja 9 kuud vangistust, mida lühimenetlusest tingituna vähendada kolmandiku võrra. Kandmisele jääb sellega 1 aasta ja 2 kuud vangistust. Kuna uued kuriteod on toime pandud katseajal, tuleb mõistetavat karistust suurendada eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, s.o. 2 kuud ja 20 päeva vangistust ning liitkaristuseks
Eelvangistus tuleb lugeda karistusaja hulka ning mõistetud vangistuse alguseks tuleb lugeda 04.05.
180 lg 3 kohaselt annab kohus F.Z-ile võimaluse menetluskulude vabatahtlikuks tasumiseks ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, sest menetluskulude kohene hüvitamine käib vahistatud isikule ilmselt üle jõu. Kriminaalasjas puuduvad andmed selle kohta, mis tingiksid menetluskude jätmise osaliselt riigi kanda. F.Z-i näol on tegemist töövõimelise isikuga. 8 Õigusnormid, millest kohus lähtub otsuse tegemisel, on KrMS §-d 175, 179, 180, 238, 306, 311 - 313. Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.