Väärteoasi nr 4-12-4093 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Ülle Raag Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht 28. september 2012.a, Jõgeva Väärteoasj

§ 56lg-st 1.

Kergendava asjaoluna arvestas kohtuväline menetleja kahetsust (

§ 57lg 1 p 3).

Kohtuväline menetleja leidis, et kohaldatud karistus on kooskõlas menetlusaluse isiku süü raskuse ja karistuse eesmärgiga. Kohtuväline menetleja määras T.H-le karistuseks eriõiguse äravõtmise 1 kuuks. Otsuse kohaselt algab juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg otsuse jõustumise päevast (kaebuse esitamise viimane tähtpäev 31.08.2012.a) ja lõpeb 30.09.2012.a. LS § 127 kohaselt tuleb juhiluba 5 tööpäeva jooksul loovutada Maanteeametile. T.H kaebus T.H esitas maakohtule kaebuse, milles taotleb Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 14.08.2012.a otsuse jõustumise edasilükkamist kaks-kolm nädalat ja vajadusel pikendada karistuse aega või kui lubade äravõtmine pole vältimatu, kohaldada rahatrahvi (tl 4). Olles väärteo toime pannud, ei vaidlusta T.H väärteo aset leidmise fakti ning on valmis eksimuse eest vastavalt seadustele karistust kandma. T.H leiab, et määratud karistuse kohaldamine ajavahemikul 31.08.2012.a kuni 30.09.2012.a oleks karistuseks eelkõige tema tööandjale (Jõgeva Sordiaretuse Instituut). Kuna T.H on ametialaselt seotud Jõgeva Sordiaretuse Instituudi ning Kuresoo OÜ ja Jaan Tooming Väljaotsa talu vahel toimuva põllumajandusliku rakendusuuringuga ja käesoleva aasta septembrisse on kavandatud rajada hulgaliselt eelnimetatud ettevõtete põldudele põldkatseid, mille otseseks kavandajaks ja teostamisel osalejaks on T.H. Tegemist on üsna spetsiifilise uuringuga ja nii kiiresti ei ole võimalik teda asendada. See tähendaks tööandjale keerulist ülesannet kiirel sügistööde ajal kellegi eemaldamiseks põhitöölt, et tagada T.H transport Avinurme ja Jõgeva vahel. Menetluse käik Kohus nõudis välja väärteotoimiku (tl 11), võttis väärteoasja menetlusse ja küsis kohtuväliselt menetlejalt kirjaliku vastuse kaebusele (tl 1). Kohtuväline menetleja taotles esitatud seisukohas kohtuvälise menetleja otsuse osalist tühistamist ning teha uus otsus juhtimisõiguse äravõtmine jõustumise kuupäev lükata edasi kolme nädala võrra (tl 22-23). Kohtuväline menetleja nõustub T.H taotlusega. Muuhulgas viitab kohtuväline menetleja vastuses T.H suhtes esinevale karistust kergendavale asjaolule ning 2 karistusregistri väljavõttele, millest nähtuvalt ei ole T.H kehtivaid karistusi, kuigi samalaadne rikkumine on toimunud, on see olnud aastal

1. Kohtuvälise menetleja hinnangul osundab karistusregister, et T.H ei ole tihe liiklusnõuete rikkuja. Kohtu seisukoht ja põhjendused
2. Kohus leiab, et kuna kohtumenetluse pooled ei ole avaldanud soovi asja arutamisest kohtuistungil osa võtta, on võimalik väärteoasi lahendada VTMS § 120 lg 1 kohaselt kirjalikus menetluses, juhindudes kohtulahendi tegemisel V™S §-st
4. Kohus, tutvunud väärteoasja materjalidega, uurinud ja hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et T.H suhtes väärteoasjas nr 2490,12,002977 tehtud otsus tuleb jätta muutmata ning T.H kaebus rahuldamata (VTMS § 132 p 1). Kaebuses on T.H taotlenud kohtuvälise menetleja otsuse jõustumise edasilükkamist kaks-kolm nädalat ja vajadusel karistuse aja pikendamist. Alternatiivsena, kui juhtimisõiguse äravõtmine pole vältimatu, on T.H taotlenud rahatrahvi kohaldamist (tl 4). Kuigi T.H ei ole vaidlustanud kohtuvälise menetleja otsust täies ulatuses, peab kohus vajalikuks viidata VTMS § 123 lg-le 2, mis sätestab, et . Seega ei saa kohus lähtuda üksnes esitatud kaebuse piiridest, vaid kohtul tuleb võtta seisukoht ka T.H süü ja kogutud tõendite osas, lahendamaks kõikvõimalikud VTMS §-s 133 sätestatud küsimused.
5. LS § 227 lg 2 sätestab, et eest 21 40 kilomeetrit tunnis kuuni. Väärteokirjelduse kohaselt juhtis T.H 17.07.2012.a kell 15.20 Jõgeva-Mustvee mnt 2-l kilomeetril mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 74 +/- 3 km/h. Lubatud kiirus 50 km/h. Seega ületas T.H lubatud sõidukiirust mitte rohkem kui 21 km/h. Kiirust mõõdetud seadmega STALKER (tl 15). Väärteoprotokollis sisalduvate faktiliste asjaolude kirjeldus vastab LS § 227 lg-le 2 ning seega on kohtu hinnangul T.H-le etteheidetav tegu õigesti kvalifitseeritud. Kohus leiab, et väärteoasja materjalidest nähtuvalt on tõendatud, et T.H pani toime talle etteheidetava väärteo. Nimetatud kohtu veendumus tugineb liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile, mille kohaselt mõõdeti 17.07.2012.a kell 15.20 Jõgeva-Mustvee mnt 2-l kilomeetril T.H juhitava mootorsõiduki kiiruseks, kasutades mõõteseadet Stalker (testitud 17.07.2012.a kell 8.10), 74 km/h ning arvestades laiendmääramatust +/- 3 km/h ja lubatud sõidukiirust 50 km/h, ületas T.H sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h (tl 16). Lisaks kinnitab väärteo toimepanemist T.H poolt ka tunnistaja Üllar Kiisleri ütlused (tl 17-18). Väärteorikkumise toimepanemist on tunnistanud ka menetlusalune isik ise ning seda vahetult pärast süüteo toimepanemist. Nii on väärteoprotokollis menetlusaluse isiku ütluste kohta T.H omakäeliselt märkinud järgmist: „palun karistuse mõistmisel arvestada lubade äravõtmist eelisjärjekorras ja alles seejärel kohaldada rahatrahvi! Tunnistan rikkumist“. Menetlusalune isik on kinnitanud oma süüd ka kohtule esitatud kaebuses ning sellest 3 tulenevalt ei ole T.H pidanud vajalikuks vaidlustada väärteo toimepanemise fakti, vaid on leidnud, et ta on valmis eksimuse eest vastavalt seadustele karistust kandma (tl 4). Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul väärteoasja materjalidega tõendatud, et menetlusalune isik T.H ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h ning sellega rikkus T.H LS § 15 lg 1 p-s 2 sätestatut ( asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis ). Seega on tuvastatud, et T.H pani toime LS § 227 lg-s 2 sätestatud väärteo. Ühtlasi leiab kohus, et väärteo menetlemisel on järgitud väärteomenetlusõigust.
6. Kohus leiab, et väärteo toimepanemise eest karistuse mõistmisel tuleb juhinduda

§ 56lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise põhimõtetest.

LS § 224 lg-s 2 sätestatud sanktsiooni kohaselt karistatakse isikut nimetatud sättes toodud süüteo toimepanemise eest i .

§ 56

lg 1 sätestab, et Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on põhjendatult määranud T.H-le karistuseks juhtimisõiguse äravõtmise LS § 227 lg-s 2 sätestatud sanktsiooni alammäära lähedases määras, s.o 1 kuuks. Vaatamata sellele, et T.H poolt toimepandud väärteokoosseis näeb ette põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise, on kohtu arvates käesoleval juhul oluline arvestada ka asjaolu, et T.H on juba väärteoprotokollis märgitud ütluste kohaselt palunud eelisjärjekorras karistada teda juhtimisõiguse äravõtmisega, mitte rahatrahviga (tl 15). Nimetatut kinnitavad ka väärteomenetluse alustamise juures olnud politseiametnikust tunnistaja ütlused, mille kohaselt „palus isik tungivalt, et karistuseks oleks ta nõus lubade äravõtmisega, et mitte saada rahatrahvi“ (tl 18). Kohtule esitatud kaebuses on T.H taotlenud kohtuvälise menetleja otsuse jõustumise edasilükkamist ning seejärel alternatiivsena rahatrahvi kohaldamist (tl 4), millest järeldub, et menetlusalune isik T.H ei ole pidanud ebamõistlikuks talle määratud karistuse liiki või määra, vaid üksnes selle täitmise aega. Seega on menetlusalune isik kohtult taotlenud kohtuvälise menetleja otsuse jõustumise edasilükkamist. Kohus osundab sellele, et

§ 56

lg-s 1 sätestatut arvestades tuleb süüdlasele karistuse määramisel lähtuda karistuse eripreventiivsest eesmärgist, s.o mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Kohtu hinnangul on liiklusalaste rikkumiste puhul efektiivseimaks karistusliigiks just eripreventsioonist lähtuvalt juhtimisõiguse äravõtmine, st liikluses toimepandud süüteo eest järgneb liiklusest eemaldamine. Selle karistusliigi mõjusus seisneb eelkõige selles, et liikluses mitteosalemise fakt meenutab süüdlasele toimepandut ning seetõttu omab tegu ja sellele järgnenud karistus vahetut mõju tema igapäevaelule. Ühtlasi on märkimisväärne, et selleliigilise sanktsiooni kohaldamisel ei ole määravaid kulutusi (nagu nt rahatrahvide puhul), mist õttu peab kohus tõenäoliseks, et T.H, paludes määrata talle karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine ning alles seejärel kaaluda rahatrahvi kohaldamist, võis majanduslikest kaalutlustest lähtuda. Kuigi LS § 227 lg 2 sanktsioon näeb ette võimaluse kohaldada süüdlase suhtes põhikaristusena ka rahatrahvi, ei pea kohtu arvates põhikaristusena rahatrahvi kohaldamine olema alati obligatoorne ning eelnema juhtimisõiguse äravõtmisele. 4 Vastupidi, arvestades liiklusalaste süütegude eripära ning eelkirjeldatud juhtimisõiguse äravõtmise karistusliigi mõjusust, ongi juhtimisõiguse äravõtmine ka LS § 227 lg-s 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest ette nähtud põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine. Eeltoodust ning arvestades menetlusaluse isiku suhtes esinevat kergendavat asjaolu – kahetsus (

§ 57

lg 1 p 3) – tema süü raskust (asulasisesel teel kiiruse ületamine LS § 227 lg-s 2 sätestatud koosseisu dispositsiooni alammääras, s.o vähemalt 21 km/h) ning karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke, on kohtu arvates menetlusalusele isikule määratud karistus, s.o juhtimisõiguse äravõtmine 1 kuuks, põhjendatud ja tuleb jätta muutmata.

1. Kaebuses on T.H taotlenud kohtuvälise menetleja otsuse jõustumise edasilükkamist kaks-kolm nädalat. Kaebuse sisust nähtuvalt peab T.H silmas eelkõige ajavahemikku 31.08.2012.a kuni 30.09.2012.a. Kohus peab vajalikuks viidata VTMS § 199 lg-le 1, mis sätestab, et . VTMS § 200 järgi on territooriumil. Sellest tulenevalt on kohtuvälise menetleja lahendi jõustumine seatud sõltuvusse sellest, kas lahend on edasikaebekorras vaidlustatud või mitte. Seadus ei sätesta aluseid, millest lähtuvalt on kohtul võimalik otsuse jõustumise aega edasi lükata või muul viisil lahendi jõustumise aega vastavalt taotlustele reguleerida. Seega puudub kohtul pädevus väärteomenetluses tehtud lahendite jõustumise tähtaega edasi lükata. Samas peab kohus juhtida tähelepanu sellele, et menetlusalune isik kasutas oma õigust kohtuvälise menetleja lahendile kaebuse esitamiseks ning sellega saavutas soovitud tulemuse, st kohtuvälise menetleja lahend pööratakse täitmisele alles käesoleva kohtuotsuse jõustumisel (juhul, kui menetlusalune isik kassatsiooni ei esita). Seega jõustub käesolev kohtuotsus vastavalt VTMS § 156 lg-le 1 ja § 199 lg-le 1 kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast seitsme päeva möödudes, kui ei ole maakohtule esitatud kirjalikku teadet kassatsiooniõiguse kasutamise soovi kohta, s.o 05.10.2012.a. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kaebuses kirjeldatud probleemid tööandjaga ja kaebuses väljatoodud argumendid selle kohta, et T.H on juhtimisõiguse olemasolu tööalases suhtes vältimatult vajalik 31.08.2012.a kuni 30.09.2012.a, on tõenäoliselt käesolevas väärteomenetluses tehtud kohtulahendi ajaks (isegi, kui käesolevale kohtulahendile kassatsiooni ei esitata) ära langenud.
2. Juhindudes VTMS § 111 p-st 41 märgib kohus, et juhul, kui käesolevat kohtuotsust ei vaidlustata, tuleb menetlusalusel isikul arvates käesoleva otsuse jõustumise päevast 5 tööpäeva jooksul loovutada juhiluba Maanteeametile. Nimetatud kohustus tuleneb LS §-st 127, mis sätestab, et vates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Kohus selgitab, et juhul, kui isik märgitud tähtaja jooksul juhiluba Maanteeametile ei loovuta, on LS §-st 128 tulenevalt Maanteeametil õigus teha sellekohane ettekirjutus ning ettekirjutuse täitmata jätmise korral kohaldada sunniraha.
3. Lisaks eeltoodule peab kohus vajalikuks osundada asjaolule, et kohtuvälise menetleja lahendis märgitud jõustumise aeg, s.o edasikaebe tähtaegade kohta ei ole korrektne. Nii nähtub väärteoprotokollist, et kohtuvälise menetleja lahend on kohtuvälise menetleja juures kättesaadav alates 18.08.2012.a (tl 15). VTMS § 114 lg 4 kohaselt -s 5 . Arvestades, et kohtuvälise menetleja juures oli lahend menetlusaluse isiku jaoks kättesaadav alates 18.08.2012.a, olnuks viimane päev kaebuse esitamiseks 03.09.2012.a (kuna 02.09.2012.a on pühapäev), mitte 31.08.2012.a, nagu on märgitud kohtuvälise menetleja lahendis (tl 19 pöördel). Siiski ei oma nimetatud eksitus käesoleval juhul tähendust, kuna menetlusalune isik on vaidlustanud õigeaegselt, s.o tähtaja jooksul, kasutanud õigust esitada kohtuvälise menetleja otsusele kaebust.
4. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata ning menetlusaluse isiku T.H kaebus rahuldamata. Menetluskulud Kohtule teadaolevalt ei ole väärteoasja menetlemisel tekkinud menetluskulusid, sh kaebuse esitamisel maakohtule. Sellegipoolest peab kohus vajalikuks teha kindlaks menetluskulude jaotuse ning märkida, et vastavalt VTMS § 38 lg-le 1 ja KrMS § 185 lg-le 2 jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kohtunik Ülle Raag 6