1-11-14164 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. september 2012. a Tallinn Kriminaalasja number 1-11-14164 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava

§ 25

lg 2 - § 113, § 120 ja § 418 lg 2 p 3 järgi, I.F-i süüdistuses

§ 25

lg 2- § 22 lg 3 - § 113 järgi, Andrus Mi süüdistuses

§ 307lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 5.

märtsi

1. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava I.F-i kaitsja Urmas Simon ja August Ruusmanni kaitsja Leelo Viil Prokurör Rita Siniväli Süüdistatav August Ruusmann 35510070309 elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, ei tööta, varem karistatud
2. märtsil
3. a Pärnu Maakohtu poolt KrK § 207 lg 1, § 195 lg 3 järgi 2 aasta 6 kuu vangistusega KrK § 47 sätete kohaldamisega tingimisi 3 aastase katseajaga, kinni peetud 05.07.2011 I.F xxx elukoht xxxxxxxxxxxx, karistatus puudub xxxxxxxxxxxx, Kaitsja Vandeadvokaadid Leelo Viil ja Urmas Simon Kannatanu esindaja Marko Woronowicz RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
4. märtsi
5. a kohtuotsus jätta August Ruusmanni ja I.F-i suhtes muutmata ning apellatsioonid rahuldamata. Välja mõista August Ruusmannilt 384 (kolmsada kaheksakümmend neli) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr
6. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „August Ruusmann“, 1-11-14164, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Välja mõista I.F-ilt 576 (viissada seitsekümmend kuus) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr
7. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „I.F“, 1-11-14164, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
8. septembril
9. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. Harju Maakohtu
11. märtsi
12. a otsusega üldmenetluses tunnistati: 1.1 A. Ruusmann süüdi ja karistati

§ 25

lg 2 - § 113 järgi 6 aasta 6 kuu vangistusega,

§ 418

lg 2 p 3 järgi 6 kuu vangistusega ja

§ 120

järgi 3 kuu vangistusega.

§ 63

lg 2 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 6 aastat 6 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 4. juuli 2011. a. 1.2 I.F süüdi

§ 25

lg 2 - § 22 lg 3 - § 113 järgi ja talle mõisteti karistuseks

§ 60

lg 1 sätteid kohaldades 2 aastat 6 kuud vangistust, mis jäeti

§ 74alusel tingimuslikult täitmisele pööramata 3 aastase katseajaga.

1.3 A. Ruusmannilt ja I.F-ilt mõisteti solidaarselt välja M. D kasuks 30 000 eurot moraalse kahju hüvitist. 1.4 Apelleeritud kohtuotsusega tunnistati süüdi veel A. M, kuid tema suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud. 1.5 K. Sikka suhtes kriminaalmenetlust läbi ei viidud, sest ta laskis ennast vahetult pärast kuriteo toimepanemist kuriteorelvast maha. 2. A. Ruusmann tunnistati süüdi alljärgnevate kuritegude toimepanemises: 2

§ 113– 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2.2 A. Ruusmann tunnistati süüdi veel selles, et tema omamata Relvaseaduse §-de 32 ja 34 kohaselt tulirelva ja laskemoona omandamise ja hoidmise luba, koos K. Sikkaga käitles ebaseaduslikult tulirelva ja laskemoona, kuna võttis 1. juulil 2011 ajavahemikul kella 02:00 – 02:25 xxxxxxxxxx maja ees K. Sikka käest tuvastamata koguses 7,62x38R kaliibriga padrunitega laetud revolvri Nagan ja kasutas seda, püüdes koos K. Sikkaga tappa M. Dt, sihtides temale pähe ning vajutades korduvalt päästikule, kuid lasku ei järgnenud. Seejärel andis nimetatud relva K. Sikkale tagasi, kes viis selle endale koju. Tulirelva ja laskemoona ebaseadusliku käitlemisega isikute grupis pani A. Ruusmann toime

§ 418lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2.3 Samuti tunnistati A. Ruusmann süüdi selles, et tema ähvardas koos K. Sikkaga 1. juulil 2011 ajavahemikul kella 02:00- 02:25 xxxxxxxxxxxxx maja ees sama maja aknal viibinud ja enda elukaaslase tulistamist pealt näinud T. L tapmisega. Viimasel, nähes, et tema abikaasat tulistati K. Sikka ja A. Ruusmanni poolt, oli reaalselt alus karta ähvarduse täideviimist ning karta oma elu ja tervise pärast. Teise isiku tapmisega ähvardamisega, kui on alust karta ähvarduse täideviimist, pani A. Ruusmann toime

§ 120järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. I.F tunnistati süüdi selles, et tema osutas A. Ruusmannile ja K. Sikkale tapmise toimepanemiseks moraalset ja füüsilist kaasabi. Nimelt teades, et K. Sikka ja A. Ruusmann ajendatuna isiklikust vihavaenust nende ühise tuttava M. D vastu soovivad viimase tappa ning, et K. Sikka omab tapmise toimepanemiseks tulirelva, leppis nendega kokku, et tema teatab neile M. D liikumisest
2. juuni 2011 öösel vastu
3. juulit 2011, samuti, millal ta läheb koos M. Dga pärast tööd šašlõkki sööma ja millal M. D koju saabub. I.F sai eelnevalt K. Sikkalt sularaha 80 eurot, et ta 3

§-de 113 – 25 lg 2 - 22 lg 3 järgi. 4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A. Ruusmann ja tema kaitsja L. Viil ning I.F-i kaitsja U. Simon. 4.1 A. Ruusmann taotleb

§ 25

lg 2 - § 113 ja

§ 120

järgi õigeksmõistmist.

§ 418lg 2 p 3 järgi süüditunnistamist ta ei vaidlusta.

Apellatsiooni motiivide kohaselt ta tunnistab, et hoidis käes K. Sikkale kuulunud ebaseaduslikku revolvrit, kuid ei teinud sellest ühtegi lasku ega tekitanud kannatanule kehavigastusi. Ta ei ole öelnud, et tahaks kannatanul kõri läbi lõigata. Läks vaid öösel K. Sikkaga M. D maja juurde kaasa ja jäi teda sinna ootama. A. Ruusmann teadis, et K. Sikkal oli kaasas kaheraudne kärbik ja revolver. Kannatanu M. D annab tema kohta valeütlusi. Ei vasta tõele kannatanu ütlused selle kohta, et neil olid omavahel vaid tööalased suhted, sest A. Ruusmann oli M. D õppelaenu käendaja. Lisaks sellele oli A. Ruusmann kannatanule vigastuste tekitamise ajal veel M. D alluvuses tööl, sest ta vabastati töölt alles vahi all viibimise ajal. Kui A. Ruusmann oleks olnud nii halb töötaja nagu kannatanu räägib, siis miks lasti tal selles firmas kuus aastat töötada ja maksti isegi preemiat. Suure koondamislaine ajal teda ei koondatud ja omal soovil lahkumisavaldusele ei kirjutanud meister alla. Kannatanu väide, et teda rünnati kolme relvaga, ei vasta tõele, sest A. M nägi K. Sikka käes vaid kahte relva. Seega pidi kolmas relv jääma sündmuskohale. Sündmuskohalt aga relva ei leitud. Samuti ei ole A. M kordagi oma ütlustes maininud nuga, mis pidavat autos olema. See, et tal olid viimasel ajal kannatanuga suhted keerulised, ei anna alust arvata, et ta sooviks kannatanule halba. A. Ruusmann tunnistab, et võis T. Lehtlale küll midagi öelda, kuid see ei olnud tema ja tema poja ähvardamine füüsilise vägivalla kasutamisega. I.F annab samuti valeütlusi ja püüab kogu süü tema peale veeretada. I.F-i kirjalikes tunnistustes ei märgita kordagi, et A. Ruusmann oleks talle helistanud ja palunud kannatanule ähvardused edasi öelda. Ta ei ole end uurimise eest varjanud, sest pärast politseist saabunud telefonikõnet läks ta ise politseijaoskonda, kus ta vahi alla võeti. Ringkonnakohtule saadetud hilisemates avaldustes taotles A. Ruusmann anda kohtuistungil täiendavaid ütlusi ning kutsuda kohtuistungile kannatanu M. D ja tunnistaja T. Lehtla, et ta saaks neile täiendavaid küsimusi esitada. Ringkonnakohus jättis need taotlused eelmenetluses rahuldamata. 4.2 A. Ruusmanni kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist KrMS § 339 lg 1 p 7 ja KrMS § 339 lg 2 alusel ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja hinnangul on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest A. Ruusmanni käitumine ei vasta tapmiskatse objektiivsele ja subjektiivsele koosseisule. Tema käitumine oleks tulnud kvalifitseerida

§ 120järgi.

Lisaks sellele on kohtuotsus karistuse mõistmise ja tsiviilhagi osas veenvalt põhjendamata. Kohus on kohtuotsuse tegemisel arvestanud vaid kannatanu M. D ütlustega, ehkki on tegemist nö sõna-sõna vastu olukorraga. Kohus ei võtnud kannatanu ütluste hindamisel arvesse seda, et kannatanu ja A. Ruusmanni suhted olid juba pikka aega vaenulikud. Neil olid ka töövälised suhted, sest A. Ruusmann oli kannatanu M. D õppelaenu käendaja. A. Ruusmann tunnistab, et K. Sikka võttis sündmuskohale kaasa relvad ja lubas kannatanu maha lasta, kuid A. Ruusmann ei uskunud 4

§ 120järgi.

A. Ruusmanni süüditunnistamist

§ 418lg 2 p 3 ja T.

Lehtla suhtes toime pandud

§ 120kaitsja ei vaidlusta.

Maakohus on küll nimetanud A. Ruusmanni karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, kuid talle karistuse mõistmisel ei ole sellega piisavalt arvestanud. Samuti oleks kohus pidanud arvestama karistust kergendava asjaoluna süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist. Kohus seda teinud ei ole. A. Rusmann ei ole varem kuritegusid toime pannud. xxxxxxxxx töötas ta alates 2006. aastast. Töökohast iseloomustatakse teda positiivselt. Kuritegu ajendas toime panema kannatanu enda eelnev käitumine, sest ta oli ülemusena oma töötajatega karm ja hoolimatu, sageli tujukas. Kaitsja leiab, et karistuse eesmärke oleks tema puhul võimalik saavutada lühema vangistusajaga. 4.3 I.F-i kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest tema käitumises puudub tapmisele kaasaaitamise objektiivne ja subjektiivne koosseis. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei teadnud I.F planeeritavast ründest ega teatanud kellelegi, millal kannatanu koju saabub. Kohus on oma otsuses lähtunud ainult A. Ruusmanni ütlustest, jättes täielikult kõrvale I.F-i ütlused. Muid tõendeid I.F-i süüdistamiseks toimikus ei ole ja kohtus ei uuritud. Ebaõige on kohtu järeldus, et I.F viis kannatanu sööma A. Ruusmanni soovil. See, et pärast vahetuse lõppu öösel veel sööma mindi, oli tavaline. See oli üldteada fakt, et K. Sikka ähvardas järjepidevalt M. D ära tappa. Kohtus ütles kannatanu, et ta ei võtnud ähvardusi tõsiselt, sest ta sai iga päev samasisulisi ähvardusi. Seega ei võtnud kannatanu ise reaalseks osutunud ähvardust tõsiselt, miks pidi seda siis I.F tegema. Kindlasti tuleb siinjuures arvestada ka asjaoluga, et kannatanu oli korduvalt teinud politseile avaldusi ähvarduste osas. Ka selles tegi ta avalduse, kui sai I.F-ilt teada, et K. Sikka on väidetavalt muretsenud endale relvad. Kannatanu sõnade kohaselt ei teinud politsei midagi, mida siis oleks pidanud I.F tegema? Seega ei saa nii otseselt ainult I.F-i süüdistada selles, et ta teadis nii plaanitavast rünnakust kui ka K. Sikkal relvade olemasolust. Kohtuotsuse kohaselt oleks pidanud ka Eesti Politsei, kannatanu ja kogu Kuusalu asula möönma, et kannatanule võidakse tulirelvadega tekitada igasuguseid vigastusi, seega peaksid nad kõik vähemalt kaudse tahtlusega olema kaasaaitajad toimepandud õigusvastase teo suhtes. Ebaõige on ka kohtu järeldus, et I.F teadis tol õhtul, et K. Sikka ja A. Ruusmann kavatsevad kannatanu juurde relvadega minna. Kohus on otsuse tegemisel lähtunud ainult A. Ruusmanni ebausaldusväärsetest ütlustest. Mis puudutab moraalse kahju hüvitamist, siis see ei kuulu lahendamisele kriminaalmenetluse raames. Sellise hagi oleks kannatanu pidanud esitama lahendamiseks tsiviilmenetluse korras. Kohus kirjutab ise oma otsuses, et I.F-i ülalpidamisel on kaks alaealist last ja ta töötab tavalise töölisena tehases. I.F andis ka kohtus ütlusi, et pärast vahetuse lõppu sai ta kolleegidega sööma minna ainult siis, kui eelmisest palgapäevast oli raha järgi jäänud. Samas kohustab aga kohus teda hüvitama kannatanule moraalse kahju katteks 30 000 eurot, jättes märkimata, kust peaks isik selle raha võtma. Otsuses ei ole märgitud, milles kannatanu moraalne kahju seisneb. Ka kannatanu ise ega tema esindaja ei ole oma nõuet hagis kuidagi motiveerinud ega õiguslikult põhjendanud. Seega on kohus väljunud esitatud hagi raamidest ning asunud ise hagi põhistama. 5

§ 120järgi, siis oleks ta pidanud taotlema ringkonnakohtult Kr

MS § 340 lg 2 p 3 alusel maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tunnistada oma kaitsealune süüdi kergemas kuriteos. Taotluse rahuldamise korral oleks ringkonnakohus mõistnud A. Ruusmannile uue, oluliselt kergema karistuse ning võimalik, et vähendamisele oleks kuulunud ka moraalse kahju hüvitis. Kuid kaitsja apellatsioonis A. Ruusmanni käitumisele M. D suhtes uue õigusliku hinnangu andmist ei taotleta. Kuna sisuliselt heidab kaitsja maakohtule ette materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, siis ei nõustu kohtukolleegium kaitsja taotlusega tunnistada kuriteole ebaõige juriidilise hinnangu andmine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. 6.2 Teiseks peatub kohtukolleegium A. Ruusmanni kaitsja apellatsiooni väitel, et kohtuotsuses puuduvad karistuse mõistmise ja tsiviilhagi osas põhjendused, mistõttu kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kohtukolleegiumi hinnangul on apelleeritud kohtuotsuses A. Ruusmannile mõistetud karistust ja temalt välja mõistetud moraalse kahju hüvitise suurust piisava põhjalikkusega käsitletud. Pigem nähtub kaitsja apellatsiooni põhjendustest, et ta ei nõustu maakohtu poolt A. Ruusmannile mõistetud karistusega ja temalt kannatanu M. D kasuks välja mõistetud moraalse kahju hüvitise suurusega. Riigikohtu praktika selles küsimuses on jätkuvalt seisukohal, et kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (18. mai 199. a otsus nr 3-1-1-57-99, 23. detsembri 2005. a otsus nr 3-1-1-139-05 ja 24. aprilli 2011. a otsus nr 3-1-1-23-11). Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium ka selle kaitsja apellatsiooni väitega, et kuna kohtuotsuses puudub karistuse ja tsiviilhagi osas põhjendus, siis tuleks kohtuotsus kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada ja kriminaalasi saata uueks arutamiseks maakohtule. 6.3 Seejärel osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 31-1-17-03 väljendatud seisukohale, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist 6

§ 21lg 2 esimene lause, mille kohaselt järgneb kaastäideviimise eest vastutus, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo 7

§ 21

lg 2 esimest lauset tuleb sisustada teovalitsemise teooriast lähtuvalt kui funktsionaalset teovalitsemist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu

1. jaanuari
2. a otsus nr 3-1-1-97-04). Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsus nr 3-1-1-101-05). Otsustamaks, kas tegemist on kaastäideviimisega, tuleb kohtul tuvastada iga toimepanija panus teosse, analüüsides seda kõigi ülejäänud isikute teopanuste suhtes tervikuna. Seega peab kohtuotsuses olema obligatoorselt kirjeldatud kõigi grupi liikmete tegusid. Vaid sel teel on võimalik kindlaks teha, kes toimepanijatest täitis keskset rolli, st kes osales täideviijana, ning kellele neist olid pandud vaid abistavad ülesanded, ehk kes osales osavõtjana.

§ 16

lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsuses nr 31-1-141-04 väljendatud seisukoha kohaselt ei ole kavatsetuse puhul koosseisupärane tagajärg mitte ainult isiku teo eesmärgiks, vaid ühtlasi selleks sisemiseks põhjuseks, miks isik üldse teo toime paneb, so toimepanijat liikumapanevaks jõuks. Kohtukolleegium osundab siinjuures veel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsuses nr 3-1-1-128-06 väljendatud seisukohale, et enamasti on subjektiivse külje avamisel abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivsed ehk siis välised tehiolud. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et A. Ruusmann teadis juba mitu aastat, et K. Sikka peab kannatanu M. D peale viha ja on lubanud teda ära tappa. A. Ruusmann teadis ka seda, et K. Sikkal on ebaseaduslikud relvad. Kuriteoplaani mõtleski välja A. Ruusmann. Just tema oli see, kes käskis I.F kannatanu M. Dle K. Sikka poolt saadetud tapmisähvardus edasi öelda. Ta käskis I.F pärast tööd kannatanuga sööma minna ning sellele võimalikult palju aega kulutada. Kuna I.F endal raha ei olnud, siis andis A. Ruusmann talle 80 krooni, et osta baaris süüa. Samuti käskis ta I.F osta telefoni kõnekaardi, et ta saaks A. Ruusmannile teatada, millal nad kannatanu M. Dga baarist koju hakkavad tulema. A. Ruusmann helistas korduvalt ka A. Mile ja käskis tal endale öösel sõiduautoga M. D elukoha lähedale järele tulla. Jälitusprotokollidest nähtubki, et
5. juuni
6. a öösel vastu
7. juulit
8. a on A. Ruusmanni ja A. Mi vahel tehtud kokku 10 kõnet, A. Ruusmanni ja K. Sikka vahel 3 kõnet, A. Ruusmanni ja I.F-i vahel 10 kõnet. A. Ruusmann ja K. Sikka läksid kannatanu maja juurde ootama, millal ta baarist koju tuleb. A. Ruusmann teadis, et K. Sikka võttis kannatanu M. D elukoha juurde relvad kaasa. Kannatanu koju saabudes hakkasid K. Sikka ja A. Ruusmann kannatanut tulirelvadest elutähtsate organite piirkonda tulistama. A. Ruusmann ei tekitanud kannatanule kehavigastusi vaid seetõttu, et tema käes olnud revolver tõrkus. Kui revolver tõrkus, siis avaldas A. Ruusmann kahetsust, et tal nuga kaasas ei ole, muidu lõikaks M. Dl kõri läbi. A. Ruusmanni väiteid selle kohta, et ta püüdis kannatanu peast mööda sihtida, ei pea 8

§ 120

sätestatud kuriteokoosseisu objektiks on inimese vaimne tervis, mille ründamiseks süüdlane kasutab psüühilist vägivalda. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas ollakse jätkuvalt seisukohal, et selle kuriteokoosseisu realiseerimiseks piisab, kui kannatanus kutsutakse esile sedavõrd tugev hirmuaisting, et ta leiab, et on alust karta selle ähvarduse täideviimist. Siin ei eeldata, et ründajal oleksid kuriteo toimepanemise hetkel olemas ründevahendid, millega ta ähvardab (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. jaanuari
2. a otsus nr 3-1-11-00). Käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistuse kohaselt ähvardas A. Ruusmann T. Lehtla ära tappa. Kohtukolleegiumi hinnangul oli T. Lehtlal kahtlemata alust karta ähvarduse täideviimist, sest agressiivsed ja joobes isikud olid vahetult enne seda tulistanud mitmest tulirelvast tema abikaasat ja tekitanud talle eluohtlikud kehavigastused. M. D peahaavast voolas rohkesti verd. Kohtukolleegium rõhutab veelkord, et siinjuures ei oma tähtsust asjaolu, kas A. Ruusmann tegelikult tahtis T. Lehtlat tappa ja kas tal see üldse võimalik oleks olnud. 6.7 Järgnevalt annab kohtukolleegium hinnangu A. Ruusmannile mõistetud karistusele.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub

§-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

§ 113sanktsioon näeb karistusena ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse.

A. Ruusmannile mõisteti karistuseks 6 aastat 6 kuud vangistust, seega sanktsiooni alamäära lähedane karistus. Karistuse mõistmise tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra võimaldas asjaolu, et maakohus võttis karistust kergendava asjaoluna arvesse A. Ruusmanni puhtsüdamliku kahetsuse ning karistust raskendavate asjaolude puudumise, aga samuti asjaolu, et tapmine jäi katse staadiumi. Samuti võttis maakohus arvesse seda, et A. Ruusmannil karistatus puudub.

§ 63

lg 2 alusel liitkaristuse mõistmisel on maakohus lugenud kergemad karistused kaetuks raskemaga, so kohaldanud liitkaristuse mõistmisel kõige leebemat põhimõtet. Apellatsioonidest ja vaidlustatud kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks A. Ruusmannile karistuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust. Maakohus on A. Ruusmanni puhtsüdamlikku kahetsust karistust 9

§ 22

lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senise praktika kohaselt tähendab kuriteole kaasaaitamine teise isiku õigusvastase teo toetamist ehk soodustamist. Kaasaaitaja tahtlus peab hõlmama täideviija poolt toimepandava teo koosseisu ja ulatuma välja selle objektiivse ning subjektiivse ebaõiguse kõige olulisemate elementideni vähemalt kaudse tahtluse tasemel. Kaasaaitamise objektiivsesse külge kuulub põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel. Siiski ei pea see põhjuslik seos olema nii vahetu kui põhiteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluv põhjuslik seos. Kaasaaitaja tegevus peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning toetama selle arengut. Kaasaaitamisteona käsitletakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu (otsused 3-1-1-94-00, 3-1-1-94-00, 3-11-60-02, 3-1-1-43-10, 3-1-1-97-09, 3-1-1-6-11, 3-1-1-1-13-12). Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et I.F teadis K. Sikka ja A. Ruusmanni konfliktist kannatanuga. Samuti oli ta teadlik, et K. Sikkal on olemas relvad ja ta on lubanud viimased kolm aastat kannatanu tappa.

1. juuni
2. a õhtul andis ta kannatanu M. Dle edasi A. Ruusmanni ähvarduse ning kutsus A. Ruusmanni ettepanekul kannatanu öösel baari sööma. Ta sai A. Ruusmannilt raha kõnekaardi ostmiseks ja söögi eest tasumiseks. A. Ruusmann käskis tal söömisega venitada nii kaua kui võimalik ning baarist lahkumise järel A. Ruusmannile helistada. Ta ütles I.F-ile ka seda, et M. D juurde minnakse relvadega, mistõttu peaks I.F D. D kojusaabumisega võimalikult kaua senitama selleks, et oleks võimalikult pime. I.F püüdiski õhtusööki venitada, ostis A. Ruusmannilt saadud raha eest kõnekaardi ja teatas A. Ruusmannile, et kannatanu saabub koju. Seetõttu kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse seisukohaga, et sellise tegevusega I.F otsese tahtlusega toetas ja soodustas A. Ruusmanni ja K. Sikka kuritegu. Ta osutas neile füüsilist kaasabi, kuna aitas luua olukorra, et kannatanu M. D saabuks koju pimedal ajal, informeeris A. Ruusmanni kannatanu saabumise ajast ning hõlbustas sellega kuriteo toimepanemist ning toetas ja kinnitas süüdistatava A. Ruusmanni tahtlust. Kuna I.F oli teadlik, et kannatanut on ähvardatud tapmisega ning A. Ruusmann ütles, et kannatanu juurde minnakse relvadega, mille reaalsest olemasolust oli I.F samuti teadlik, siis pidi ta vähemalt möönma, et kannatanule võidakse tulirelvadega tekitada igasuguseid vigastusi, sealhulgas surmavaid, mistõttu tal esines vähemalt kaudne tahtlus A. Ruusmanni poolt toimepandud õigusvastase teo suhtes. Kuna I.F osutas tahtlikult A. Ruusmanni õigusvastasele teole füüsilist kaasabi, siis on ta kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult süüdi tunnistatud

§ 113– 25 lg 2 - 22 lg 3 järgi.

Eeltoodud põhjendustel kohtukolleegium ei nõustu I.F-i kaitsja apellatsiooni väitega, et I.F ei ole oma tegevusega M. D tapmiskatsele kaasa aidanud. Kohtukolleegium leiab, et ilmselgelt ei läinud I.F sellel õhtul M. Dga sööma mitte omavahelise sõbraliku läbisaamise tõttu, vaid selleks, et M. D koju jõudes oleks väljas võimalikult pime. 10

§ 185lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse Kr

MS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse A. Ruusmanni ja I.F-i suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud nende enda kanda. 11