1-12-10548/24

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2013 Kriminaalasja number 1-12-10548 Kohtukoosseis Paavo Randma, Maarika Kuusk, Mati Kartau Vaidlustatud kohtuotsus Viru Maakohtu
2. detsembri 2012 otsuses J.J-i süüdistuses KarS § 263 p 3 järgi, kokkuleppemenetluses J.J, isikukood XXX, Eesti Vabariigi kodanik, põhiharidus, emakeel vene keel, elukoht XXX, töökoht puudub, varem kriminaalkorras karistatud 9 korda. Määruskaebuse esitaja Resolutsioon
3. Maakohtu
4. detsembri 2012 otsus jätta muutmata ning J.J-i esitatud määruskaebus jätta rahuldamata.
5. Jätta läbi vaatamata ning tagastada J.J-ile
6. detsembri 2012 kuupäeva kandev apellatsioon. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Viru Maakohtu
8. detsembri 2012 otsusega tunnistati J.J kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 263 p 3 järgi ja mõisteti talle karistuseks 30 päeva vangistust, millele liideti KarS § 65 lg 2 alusel Tartu Maakohtu 21.03.2011 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa kestusega 6 kuud. Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti J.J-ile 7 kuud vangistust, karistuse kandmise alguseks määras kohus 18.09.
9. Kohtuotsusega mõisteti süüdistatavalt välja ka menetluskulud summas 1513 eurot, mille osas määras kohus, et see tuleb tasuda ühe aasta jooksul. 1
10. Maakohtu otsuse peale esitas J.J apellatsiooni, milles ta vaidlustab temalt välja mõistetud menetluskulusid ning taotleb nende riigi kanda jätmist. Põhjustena märgib J.J, et ta ei tööta, tal on töövõimetus 80% ja väike pension.
11. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku
12. detsembri 2012 määrusega määrati viitega RKKK määrusele nr 3-1-1-38-06, et apellatsioonimenetlus viiakse läbi kirjalikus menetluses. Kaebemenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade esitamiseks aega
13. jaanuarini
14. Nimetatud kuupäevaks kohtule täiendavaid seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
15. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leiab esmalt, et puudub alus J.J-i poolt esitatud kaebuse kui apellatsiooni menetlemiseks. Käesolev kriminaalasi on lahendatud kokkuleppemenetluses, mis seab selged piirangud ka kohtuotsuse apelleerimisele. Kriminaalmenetluse seadustiku § 318 lg 3 p 4 sätestab nimelt, et apellatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud juhul, kui on tegemist käesoleva seadustiku
16. peatüki
17. jao sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni veel ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et kui kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonis pole osutatud ühelegi KrMS § 318 lg-s 4 nimetatud rikkumisele, tuleb apellatsioon jätta KrMS § 326 lg 2 ls 1, § 323 lg 2 p 2 ja § 318 lg 3 p 4 alusel läbi vaatamata (RKKKo 3-1-1-38-06, p 9). Ühelegi KrMS § 318 lg-s 4 sätestatud alusele apellatsioonis seejuures ei viidata, mistõttu puudub alus apellatsioonimenetluse läbiviimiseks.
18. Samas osundab ringkonnakohus KrMS § 189 lg-s 3 sätestatule, mille kohaselt juhul, kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi Kriminaalmenetluse seadustiku
19. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 ei ole ette nähtud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut. Seega tulenevalt KrMS § 189 lg-st 3 ei laiene KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatud kaebepiirang J.J-i poolt ringkonnakohtule esitatud kaebuses sisalduvale taotlusele muuta Viru Maakohtu
20. detsembri 2012 otsuses ette nähtud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. Järelikult tuleb ringkonnakohtul J.J-i taotlus menetluskulude vähendamiseks lahendada lähtudes Kriminaalmenetluse seadustiku
21. peatükis sätestatud menetluskorrast, s.o määruskaebemenetluses. Seejuures selgitab kohtukolleegium J.J-ile, et KrMS § 390 lg 3 kohaselt lahendab ringkonnakohus määruskaebused kirjalikus menetluses ning siis kohtuistungit ei korraldata, mistõttu puudus võimalus ka tema kutsumiseks kohtuistungile, mida J.J iseenesest kohtule esitatud pöördumistes korduvalt taotles.
22. Kriminaalkolleegium leiab, et J.J-i taotlus menetluskulude vähendamisest tuleb jätta rahuldamata ning seda järgmistel põhjustel. 6.1 Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maakohus juba on toiminud selliselt, nagu see oli süüdistatava kaitsja taotluseks kohtuistungil. Süüdistatava kaitsja osundas maakohtus J.J-i puudele, mistõttu taotles ta menetluskulude tasumist ositi ühe aasta jooksul (tlk 119). Ja vastavalt sellisele taotlusele on maakohus ka toiminud – menetluskulude tasumiseks anti aega 1 2 aasta peale kohtuotsuse jõustumist. Menetluskulude osalist riigi kanda jätmist ei kaitsja ega ka mitte J.J maakohtus ei taotlenud. 6.2 Teisalt tuleb silmas pidada, et täielikku vabastust menetluskulude tasumisest kehtiv menetlusseadus üldse ei võimalda. KrMS § 180 lg 3 sätestab üheselt, et kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus neist riigi kanda. Ehk siis – menetluskulude terviklik riigi kanda jätmine, nagu seda taotleb J.J, ei ole üldse võimalik. 6.3 Praegusel hetkel tuleks seega kõne alla üksnes menetluskulude osaline riigi kanda jätmine ja seda määruskaebuses esitatud argumendil, et isikul puudub piisav sissetulek, s.o menetluskulude tasumine käib talle jätkuvalt ilmselt üle jõu. Kriminaalkolleegium möönab, et sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste vähendamist. Kuid toonitada tuleb sedagi, et sissetuleku puudumist ei saa käsitada otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Seejuures lasub mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus isikul, kes taotleb hüvitamisele kuuluvate menetluskulude summade vähendamist. Selleks tuleb esitada tõendid oma majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav (selliselt ka RKKKm 3-1-1-105-12, p 7). 6.4 Seega oleks J.J pidanud kohtule esitama tõendid oma majandusliku olukorra kohta, kuid sellist tõendamiskohustust ta täitnud ei ole. Nii ei selgu määruskaebusest, kas süüdimõistetul võib olla mingit hõlpsalt realiseeritavat vara, mille arvelt tal oleks võimalik kohtuotsusest tulenevaid kohustusi täita. Seejuures on tähelepanuväärne, et kohtutoimikus sisaldub mitmeid J.J-i pöördumisi kohtu poole, milles ta taotleb endale just rahalise karistuse mõistmist toimepandud kuriteo eest (vt nt tlk 102, 111); muuhulgas viidatakse nendes kirjades ka 4-toalisele korterile, mida J.J väidetavalt XXX omab, samuti viidatakse kirjades pensionile, mille arvelt saaks J.J enda kinnitusel kanda rahalist karistust. Kirjeldatud põhjustel ei anna määruskaebuse väited menetluskulude vähendamiseks ringkonnakohtu poolt mingit alust. 6.5 Viimasena märgib ringkonnakohus, et mööda ei saa vaadata veel ka asjaolust, et kohtuotsus käesolevas kriminaalasjas tehti kokkuleppemenetluses. Kuigi seaduse kohaselt ei pea süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega kaasnevate menetluskulude väljamõistmine kajastuma sõlmitavas kokkuleppes, ei takista miski samas ka sellekohase märke tegemist sõlmitavasse kokkuleppesse; ning selliselt on käesoleval juhul ka toimitud. Nii on J.J enda kaitsja ning ka tõlgi kohalolekul sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt tuleb tal seoses süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega kanda ka menetluskulud kaitsjatasu, toimiku koopia tegemise, ekspertiisi teostamise ning sundraha näol (tlk 100). Sellist kohustust sisaldava kokkulepe on J.J allkirjastanud, see on edasiselt avaldatud kohtuistungil ning ka siis on J.J kinnitanud, et kokkulepe on talle arusaadav, ta on sellega nõus ning selle sõlmimine oli tema vaba tahe, mistõttu soovib ta selle kinnitamist (tlk 119). Ka see näitab täiendavalt, et kokkuleppes märgitust kõrvalekaldumiseks puuduvad vähimadki argumendid ning määruskaebus jääb täielikult tagajärjetuks.
23. Kohtuotsus käesolevas kriminaalasjas kuulutati
24. detsembril 2012 ning samal päeval sai J.J selle ka kätte (tlk 126). Seega hakkas järgnevast päevast kulgema ka 15-päevane tähtaeg, mille jooksul sai esitada apellatsiooni selle otsuse peale. Apellatsiooni esitamise (ning ka selle muutmise, vt KrMS § 3211 lg 1) viimaseks tärminiks oli seega
25. detsember
26. KrMS § 326 lg 2 kohaselt tuleb jätta läbi vaatamata apellatsioon ning tagastada see apellandile, kui apellatsioon on esitatud pärast KrMS §-s 319 märgitud apellatsioonitähtaja möödumist ning tähtaja ennistamise taotlust ei ole esitatud. Seetõttu jätab ringkonnakohus läbi vaatamata ning tagastab J.J-ile 3
27. detsembri 2012 kuupäeva kandva apellatsiooni, milles sisalduvad juba uued taotlused ning seisukohad.
28. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 ja KrMS §-st 390 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ning esitatud määruskaebuse rahuldamata. Paavo Randma Maarika Kuusk Mati Kartau 4