Obsah (6)

§ 121§ 199§ 275§ 68§ 70§ 74

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 16. jaanuar 2013 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-6016 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuus

§ 121järgi, üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 8.

oktoobri 2012 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav T.L Prokurör prokurör Konstantin Rostovtsev Süüdistatav T.L Elukoht XXX , viibimiskoht Viru Vangla, isikukood XXX, EV kodanik, põhiharidus, emakeel - vene keel, töötu. Varasemad karistused: - 20.03.2002 Narva Linnakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3, § 197 lg 2 p 1, 2 järgi vabaduskaotusega 2 aastat 6 kuud; - 26.10.2005 Narva Linnakohtu poolt

§ 199

lg 2 p 4 § 25 lg 2, § 201 lg 2 p 1 järgi vangistusega 6 kuud; - 30.10.2007 Viru Maakohtu poolt

§ 275

järgi rahalise karistusega 40 päevamäära ulatuses ehk summas 2000 krooni,

§ 68lg 1 alusel rahalise karistusega 37 päevamäära ulatuses ehk summas 1850 krooni.

Viru Maakohtu 16.01.2009 määrusega asendati

§ 70

lg 1 alusel vangistusega 12 päeva; - 01.08.2008 Viru Maakohtu poolt

§ 199

lg 2 p 9 § 25 lg 1, 2 järgi vangistusega 2 kuud; - 28.01.2009 Viru Maakohtu poolt

§ 199

lg 2 p 4, 8, § 121 järgi vangistusega 8 kuud,

§ 68

lg 1 alusel vangistusega 7 kuud 28 päeva; - 11.07.2011 Viru Maakohtu poolt

§ 199

lg 2 p 4, 8, § 121 järgi

§ 74alusel tingimisi vangistusega 11 kuud 8 päeva katseajaga 3 aastat.

Viru Maakohtu 01.03.2012 kohtumäärusega pöörati karistus 11 kuud 8 päeva täitmisele. Kaitsja Tõkend – vahistamine, vahistamise algus 20.02.

1. vandeadvokaat Vladimir Rogulski RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 331 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu
2. oktoobri 2012 otsus muutmata ja süüdistatav T.L apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
3. jaanuaril
4. Kassatsiooni esitamise õigus on prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ja teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
5. jaanuarist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. jaanuarist
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu
9. Viru Maakohtu otsusega tunnistati T.L süüdi

§ 121

järgi ja mõisteti talle karistuseks 8 kuud vangistust, mida suurendati

§ 74

lg 5 ja § 65 lg 2 alusel Viru Maakohtu 11.07.2011 otsuse järgi ärakandmata karistuse (11 kuud 8 päeva) võrra ning mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 7 kuud 8 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg alates 05.08.2011 kuni 07.08.2011, s.o 3 päeva ja alates 20.02.2012 kuni 07.10.2012, s.o 7 kuud 18 päeva, kokku 7 kuud 21 päeva, ning mõisteti lõplikult ärakandmisele 11 kuud 17 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 08.10.

1. T.L-ile valitud tõkend, vahistamine, jäeti muutmata. T.L-ilt mõisteti riigituludesse välja menetluskulud: sundraha 435 eurot, kaitsja V. Rogulski poolt eeluurimisel osutatud õigusabi eest 211 eurot ja 2 senti, kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise eest 0,45 eurot, kaitsja V. Rogulski poolt 08.08.2012 eelistungil osutatud õigusabi eest 134 eurot ja 40 senti ning 27.09.2012 kohtuistungil osutatud õigusabi eest 192 eurot. KrMS § 180 lg 3, § 423, § 424 alusel määrati T.L-ile menetluskulude summas 972,87 eurot tasumine ositi 1 aasta jooksul võrdsetes osades alates kohtuotsuse jõustumisest. Maakohtu otsuse kohaselt ei tohi üks osamakse olla väiksem kui 81 eurot ja 07 senti.
2. T.L süüdistatakse selles, et tema, olles 05.08.2011 kella 08.00 paiku alkoholijoobes XXX asuvas korteris, isiklike suhete pinnal tekkinud tülis enda elukaaslase I.R. , lõi kannatanut rusikaga vastu lõua paremat poolt ja peaga vastu nina, millega tekitas I.R. füüsilist valu ja ninaluude murru. Oma tahtlike tegudega pani T.L süüdistuse kohaselt toime kehalise väärkohtlemise, teise inimese löömise, st

§ 121ettenähtud kuriteo.

1. Maakohus leidis, et kannatanu poolt kohtus ning kohtueelses menetluses antud ütlustes esineb vastuolusid, mida kannatanu on põhjendanud asjaoluga, et vahetult pärast sündmust ütlusi andes oli ta šokiseisundis, mistõttu ei pruugi need ütlused olla päris täpsed. Olles aga hiljem rahulikult järgi mõelnud on ta kindel, et sündmus leidis aset just nii nagu ta kohtus kirjeldas. Lisaks eelnimetatud vastuolule on maakohtu hinnangul kannatanu ütlused osaliselt lahknevad ka S.G. ütlustest. Nimelt selles osas, kas maja ees õues olles oli võimalik korteris toimuvat näha või mitte ning ka selles, millal tema poeg N.R. helistas S. G. Arvestades, et S. G ütlustes ei ole mingeid muid vastuolusid tuvastatud, kuid kannatanu ütlustes esineb vastuolusid ka tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustega, asus maakohus seisukohale, et puudub alus kahelda S. 2 G. ütluste tõepärasuses, kuid I. R. ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Seega tuleb need tõendite kogumist välja jätta. Tunnistaja S. G. ütlustes ei ole maakohtu otsuse kohaselt kohtumenetluse raames mingeid vastuolusid tuvastatud. Samuti ei ole tuvastatud mingeid muid asjaolusid, mis annaksid alust kahelda tema ütluste usaldusväärsuses. Eelnevast lähtuvalt arvestas maakohus neid ütlusi süüdistuse tõendatuse hindamisel. Maakohtu otsuse kohaselt oli kaitsja soovil kohtusse tunnistajana kutsutud ka lapseealine N. R., kuid tunnistaja ei vastanud kohtu küsimustele, mis puudutasid süüdistusaktis kirjeldatud tegu ning kaitsja loobus tunnistaja ütluste tõendina kasutamisest.
2. Maakohus, olles uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leidis alljärgnevat. 4.
3. Süüdistuses kirjeldatud rusikaga vastu lõuga löömine ei ole maakohtu hinnangul tõendamist leidnud. Taolise löögi tagajärgede fikseerimist ei nähtu SA Narva Haigla tõendist ega ka muudest tõenditest. Asjaolu kohta, et T.L lõi kannatanule rusikaga vastu lõuga, on ütlusi andnud kannatanu ise, kuid maakohus ei arvanud neid ütlusi tõendite kogumisse. Samuti on S. G. andnud ütlusi, et ei mäleta täpselt, kuid 05.08.2011 emaga koos haiglasse minnes, rääkis I. R. aset leidnud sündmustest ning muuhulgas vist ka sellest, et T.L lõi teda rusikaga vastu lõuga. Kuna nimetatud jutuajamine toimus pärast seda, kui kannatanu oli käinud politseijaoskonnas ütlusi andmas, ei saa S. G. ütlusi emalt kuuldu kohta maakohtu hinnangul lugeda lubatavaks tõendiks KrMS § 66 lg 21 p-st 2 tähenduses. Muid tõendeid, mis kinnitaksid T.L poolt kannatanule rusikaga vastu lõuga löömist, maakohtu hinnangul ei ole. 4.
4. Asjaolu, et I. R. oli 05.08.2011 ninaluu murd, kinnitab maakohtu otsuse kohaselt SA Narva Haigla 26.10.2011 tõend, millest nähtuvalt pöördus kannatanu 05.08.2011 seoses vägivaldse traumaga erakorralise meditsiini osakonda ning tal diagnoositi ninaluude murd. Süüdistuses toodud väidet, et nimetatud kehavigastus oli tekitatud süüdistav T.L poolt kinnitavad maakohtu hinnangul eelkõige S. G. ütlused, millest nähtuvalt helistas talle 05.08.2011 hommikul kella kaheksa ajal N. R. ning ütles, et S. palun tule meie juurde, A. peksab ema, vii meid siit ära. Tegemist on küll ütlusega tõendamiseseme asjaolu kohta, millest tunnistaja on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, kuid lähtuvalt KrMS § 66 lg 21 p-st 2 on tegemist lubatava tõendiga. S. G. ütlustest nähtuvalt helistas N. R. talle sündmuste toimumise ajal ning seega oli N. R. telefonikõne ajal tajutava mõju all ning puuduvad ka muud asjaolud, mis annaks alust arvata, et N. R. võis moonutada tõde. Maakohus leidis, et lisaks sellele kinnitab T.L poolt ninaluu murru tekitamist see, et S. G. nägi umbes pool tundi pärast N. R. i kõnet ema XXX tänava korterisse sisenedes, et I. R. l jookseb ninast verd ning peale I. R. ja T.L kedagi korteris ei olnud. Ka T.L enda ütlustest nähtuvalt tekitas kõnealuse kehavigastuse just tema. Ta on küll väitnud, et ta üksnes riivas oma õlaga kannatanu nina ega põhjustanud sellega ninaluu murdu. Tema sõnul oli I. R. l olnud varasemalt korduvalt ninaluu murde ning piisab üksnes väikesest puudutusest, kui tal jookseb ninast verd. Seega tunnistab T.L, et 05.08.2011 hommikul I. R. l olnud nina verejooks oli põhjustatud tema tegevusest. Maakohus märkis, et T.L sõnul ei ole tema ning kannatanu kasvu vahet arvestades võimalik, et ta sai kannatanule peaga vastu nina lüüa. Maakohtu hinnangul ei tee 20sentimeetrine pikkuse vahe võimatuks peaga endast lühemale inimesele vastu nina löömist. Samuti ei ole eluliselt usutav, et üksnes riivamise tagajärjel võis tekkida luumurd. Isegi juhul, kui kannatanul oli ka varasemalt olnud ninaluu murde ning verejooks oli kerge tekkima, ei kinnitaks see süüdistatava väidet, et ta üksnes riivas kannatanu nina. Antud juhul on tuvastatud, et 05.08.2011 oli kannatanu ninaluu katki, st tegemist ei olnud üksnes verejooksuga, vaid verejooks oli põhjustatud luumurrust. Lisaks sellele on süüdistatava väited kannatanu varasemate luumurdude kohta paljasõnalised, maakohtule ei ole esitatud ühtki tõendit, mis neid väiteid kinnitaks. 3 Maakohus leidis, et luumurru tekitamiseks on siiski vajalik olulisel määral jõu rakendamine. Maakohtu hinnangul on kannatanul fikseeritud tervisekahjustus ilmselgelt sellise iseloomuga, mis sai tekkida üksnes löögi tagajärjel, mistõttu ei ole usutav süüdistatava väidet, et antud juhul oli vigastus põhjustatud kogemata toimunud riivamisest. Kõike eelnevat arvestades on maakohtu hinnangul tõendatud, et T.Lekitas 05.08.2011 hommikul kella kaheksa paiku I. R. le kehavigastuse – ninaluude murru. Olemasolevate tõenditega ei ole küll täpselt tuvastatud, millega lüües (st kas õlaga, peaga, rusikaga vm viisil) süüdistatav kannatanule ninaluude murru tekitas, kuid siiski on tuvastatud, et nimetatud tervisekahjustus tekkis just süüdistatava tegevuse, st löögi, tagajärjel ning seega on tuvastatud

§ 121objektiivsete tunnuste esinemine, s.o teise inimese löömine.

Maakohus märkis, et kuigi ei ole välistatud, et luumurdu on võimalik põhjustada ka ettevaatamatusest, tekitati maakohtu hinnangul see käesoleval juhul tahtlikult. Seda kinnitavad eelkõige S. G. ja T.L ütlused. Mõlematest nähtub, et süüdistatava ja kannatanu vahel oli 05.08.2011 hommikul konflikt. Sealjuures andis S. G. ütlusi N. R. i telefonikõne kohta, milles viimane ütles, et Anton peksab ema ning samal ajal oli taustalt kosta süüdistatava ja kannatanu vahelist tülitsemist. Arvestades, et peksmine eeldab aktiivset tegevust, on S. G. ütlustega tõendatud, et konflikti käigus kasutas T.L kannatanu suhtes tahtlikult füüsilist vägivalda, millega põhjustas kannatanu ninaluude murru. Seda, et tegemist oli tahtliku füüsilise vägivallaga kinnitab ka SA Narva Haigla tõend, millest nähtuvalt pöördus kannatanu haiglasse seoses vägivaldse traumaga. Lisaks sellele nähtub süüdistatava ütlustest, et konfliktsituatsioonis teise inimese löömine, on tema jaoks tavapärane ning aktsepteeritav käitumine ja teda on varasemalt

§ 121järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise eest ka korduvalt karistatud.

Lüües teist inimest vastu nina sellise jõuga, et selle tagajärjel murdus ninaluu, sai süüdistatav maakohtu hinnangul väga hästi aru, et tegemist on teise inimese löömisega ning et selle löögiga põhjustab ta kannatanule füüsilist valu. Seega ta teadis, et lööb kannatanut ja tahtis seda. Ülaltoodust lähtuvalt on maakohus seisukohal, et T.L käitumises on tuvastatud

§ 121

tunnuste esinemine, s.o teise inimese tahtlik löömine, millega ta põhjustas kannatanule füüsilist valu. 5. Maakohus märkis, et

§ 121näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.

Karistuse mõistmisel arvestas maakohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning süüdistatava isikut. T.L karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud maakohtu hinnangul puuduvad. Isikut iseloomustavate andmetena võttis maakohus arvesse, et T.L on varasemalt kuuel korral kriminaalkorras karistatud, sh ka isikuvastaste kuritegude eest. Käesoleval ajal kannab ta Viru Maakohtu 11.07.2011 otsusega mõistetud karistust – 11 kuud ja 8 päeva vangistust. Nimetatud karistus pöörati täitmisele 01.03.2012 maakohtu määrusega. T.L-ile on eelnevate otsustega mõistetud nii rahalist karistust kui ka vangistust. Karistuse liigi valimisel tuleb maakohtu hinnangul arvestada asjaolu, et süüdistataval puudub käesoleval ajal alaline sissetulek, mis maakohtu arvates välistab rahalise karistuse kohaldamise, kuivõrd süüdistataval puuduvad piisavad sissetulekud, mis võimaldaks rahalist karistust tasuda. Peale selle mõistetakse süüdistatavalt välja ka menetluskulud, mis suurendava veelgi süüdistatava rahalisi maakohustusi. Ka süüdistatava varasem käitumine välistab rahalise karistuse, kui kergemaliigilise karistuse, kohaldamise. Teda on varem korduvalt karistatud kehalise väärkohtlemise eest, kuid vaatamata sellele on ta jätkanud süütegude toimepanemist. Seetõttu on maakohtu hinnangul karistuse eesmärkide saavutamiseks vajalik kohaldada vangistust. Võttes arvesse toimepandud süüteo tehiolusid ja raskust etteheidetava kuriteokoosseisu teokirjelduse kontekstis, on maakohtu hinnangul tegemist alla keskmise raskusega rikkumisega. Kuivõrd antud asjas puuduvad kergendavad asjaolud ning isikut on varem korduvalt sarnaste rikkumiste eest karistatud, ei ole põhjendatud miinimumilähedane karistus. Teisalt, arvestades, et 4 puuduvad ka raskendavad asjaolud, ei saa mõistetav karistus ületada sanktsiooni keskmist määra. Maakohus pidas põhjendatuks ja karistuse eesmärke kandvaks karistuseks 8-kuulist vangistust. Kuivõrd kuritegu oli pandud toime ajal, kui T.L oli eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus kandmata, tuleb maakohtu otsuse kohaselt

§ 74

lg 5 ja § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Viru Maakohtu 11.07.2011 otsuse järgi ärakandmata karistuse (11 kuud 8 päeva) võrra ning mõista liitkaristuseks 1 aasta 7 kuud 8 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 kohaselt tuleb karistusaja hulka arvestada eelvangistuses viibitud aeg alates 05.08.2011 kuni 07.08.2011, s.o 3 päeva, alates 20.02.2012 kuni 07.10.2012, s.o 7 kuud 18 päeva, kokku 7 kuud 21 päeva ja mõista lõplikult ärakandmisele 11 kuud ja 17 päeva vangistust.

1. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 kuuluvad maakohtu otsuse kohaselt menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt. Menetluskuludeks on käesolevas kriminaalasjas sundraha ja kaitsjatasud. Maakohtu hinnangul ei esine süüdistatava isikut arvesse võttes selliseid asjaolusid, mis tingiks temalt väljamõistmisele kuuluvate menetluskulude osalise riigi kanda jätmise. Arvestades aga, et kohus mõistab süüdistatavale karistuseks vangistuse on maakohtu hinnangul põhjendatud menetluskulude maksmise ajatamine ühele aastale. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt kuulub süüdistatavalt riigituludesse väljamõistmisele sundraha 435 eurot. Lisaks tuleb KrMS §-dest 175 ja 180 lähtudes mõista T.L-ilt välja määratud kaitsjale makstud tasud järgnevalt: V. Rogulski poolt eeluurimisel osutatud õigusabi eest 211 eurot ja 2 senti, kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise eest 0,45 eurot, kaitsja V. Rogulski poolt 08.08.2012 eelistungil osutatud õigusabi eest 134 eurot 40 senti, kaitsja V. Rogulski poolt 27.09.2012 maakohtuistungil osutatud õigusabi eest 192 eurot. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu
2. T.L taotleb maakohtu otsuse tühistamist, talle mõistetud karistuse kergendamist ning menetluskulude riigi kanda jätmist. T.L ei nõustu maakohtu otsusega, kuna peab karistust liiga rangeks. Apellant märgib, et on oma süüd osaliselt tunnistanud ja kahetsenud. Apellatsiooni kohaselt on T.L naine ja laps. T.L märgib, et läks pärast peretüli tänavale, kuid kitsa ukse tõttu riivas kogemata naist ninast, mis oli viimasel juba enne katki. Apellatsiooni kohaselt on kannatanu ütlustes palju vastuolusid. Apellandi hinnangul oli kannatanu ütluste andmisel šokiseisundis ja tema peale solvunud liialdades olukorra kirjeldusega, hiljem aga kohtus kartis enda valeütluste eest süüdi mõistmist. T.L ei nõustu ka temalt välja mõistetud menetluskuludega. Hilisemas (17.12.2012) lõpptaotluses kohtule leiab süüdistatav endiselt, et talle mõistetud karistus on liiga karm ja palub karistust kergendada ja vähendada välja mõistetud menetluskulusid. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
3. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, andnud võimaluse süüdistatavale, kaitsjale ja prokurörile apellatsioonimenetluses seisukohtade esitamiseks, leiab, et süüdistatava T.L apellatsioon, milles on taotletud mõistetud karistuse kergendamist ning süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulude riigi kanda jätmist, on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, ei pea kohus vajalikuks täiendavalt maakohtu põhjendusi vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 korrata, vaid käsitleb järgnevalt üksnes peamisi apellatsioonis esitatud väiteid. 5
4. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohtu otsuse põhiosas (tl 69 -72) uuritud tõendite analüüs ja esitatud järeldused vastavad seadusest tulenevalt kohtuotsusele esitatavatele nõuetele vastavalt KrMS §-le
5. Vaidlusaluseks küsimuseks ei ole apellatsiooni taotluse kohaselt süüdistatava süüküsimus. Seega apellatsioonis muuhulgas süüdistatava poolt paarilauseliselt mittesisukohaselt ja heitlikult käsitletud süüline tegevus kannatanu kehalises väärkohtlemises, ei leia ringkonnakohtu lahendis käsitlust. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellatsioonis väljendatu, kus kord süüdistatav justkui tunnistab enda süüd ja kahetseb, siis jällegi leiab, et köögi ukseava on nende korteris väike ja ta võis õlaga kogemata naise nina riivata. Veelgi kaugemale minnes on süüdistatav välja pakkunud, et kannatanu nina oli vigastada saanud juba varasemas abielus.
6. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava poolt esitatud karistuse kergendamise taotlus ei kuulu rahuldamisele, sest maakohtu otsuses on karistuse mõistmise põhimõtteid vastavalt

§-le 56 juba arvestatud. Kindlasti ei ole T.L-ile mõistetud karistus liiga range. Mingeid uusi asjaolusid, millised peaks kaasa tooma maakohtu otsusega mõistetud karistuse kergendamise pole apellatsioonis esitatud. Süüdistatavale mõistetava karistuse motiveerimisel on maakohus esmalt näidanud süüteos

§ 121järgi mõistetava karistuse liigid, so rahalise karistuse ja vangistuse.

Süüdistatava karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid pole kohus tuvastanud. Maakohus on karistusliigi valikul põhjendatult rõhutanud asjaolu, et süüdistatavat on varem korduvalt karistatud kehalise väärkohtlemise eest, kuid vaatamata mõistetud karistustele on ta jätkanud süütegude toimepanemist. Seega on õige asuda seisukohale, et mõjutamaks T.L edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja järgimaks õiguskorra kaitsmise huvisid, on vajalik süüdistatavat karistada vangistusega. Maakohus on süüdistatava süü asjaolude hindamisel õigustatult järeldanud, et T.L poolt toime pandud süüteo raskus on alla keskmise. Motiveeritud analüüsist tulenevalt on maakohus sanktsiooni skaalal leidnud õieti, et süüdistatavat ei saa karistada vangistusega minimaalmääras, kuid samas ei saa mõistetav vangistus ületada keskmist määra. Mõistes T.L-ile 8 kuud vangistust on see oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra. Ringkonnakohus märgib, et lähtuda tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvidest, kus määratav karistus peab avaldama õiglase karistuse mõju, mis kinnitab inimeste usku normikehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. 11. Õige on ka maakohtu järeldus, et kuna süüdistatav pani kuriteo toime ajal kui tema eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus oli kandmata, siis suurendati

§ 74

lg 5 ja 65 lg 2 alusel varasema kohtuotsusega (11.07.2011) ärakandmata karistust. Seetõttu on ka alusetu apellandi taotlus kergendada talle mõistetud lõppkaristust.

1. Maakohus on samuti kaalunud ja motiveerinud võimalust, et süüdistatavalt väljamõistetavad menetluskulud jätta osaliselt riigi kanda KrMS § 180 lg 3 mõttes. Siinjuures õigustatult aga leidnud, et selliseid asjaolusid ei esine. Küll on maakohus pidanud põhjendatuks menetluskulude maksmise ajatamise ühele aastale ehk menetluskulude hüvitamise ositi. Selliseid asjaolusid, mis peaks kaasa tooma süüdistatavalt maakohtu otsusega välja mõistetud menetluskulude hüvitamise veelkordse kergendamise, sealhulgas võimaliku riigi kanda jätmise, ringkonnakohus ei tuvastanud.
2. Eeltoodust tulenevalt on tuleb süüdistatava apellatsioon jätta rahuldamata ja maakohtu otsus T.L-ile mõistetud karistuse ja menetluskulude väljamõistmise osas muutmata. Tiit Lõhmus Mati Kartau 6 Maarika Kuusk 7