KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht
- september 2013, Tallinn Kriminaalasja number 1-13-539 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Alina Koop Kohtuistungi sekretär Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
- september 2013, Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi K.V süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
- aprilli 2013 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja vandeadvokaat Eve Jundas Prokurör Aarne Pruus Süüdistatav K.V, isikukood XXX, EV kodanik, XXXXXXXX varem kriminaalkorras karistamata, XXXXX, elukoht XXXXXXXXXX Kaitsja Vandeadvokaat Eve Jundas RESOLUTSIOON
- Pärnu Maakohtu
- aprilli 2013 kohtuotsusus K.V suhtes jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.
- Määrata Advokaadibüroole Legalia OÜ makstava riigi õigusabi tasu suuruseks K.V-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 170,16 (ükssada seitsekümmend) eurot 16 senti, sealhulgas käibemaks 28 (kakskümmend kaheksa) eurot 36 senti. Jätta see menetluskulu K.V kanda. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr
- Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „K.V“, 1-13-539, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
- septembril 2013 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Pärnu Maakohtu
- aprilli 2013 otsusega lühimenetluses tunnistati K.V süüdi KarS § 201 lg 1 järgi ja karistati rahalise karistusega 72 miinimumpäevamäära, mida KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati ühe kolmandiku võrra s.o. 48 miinimumpäevamäärani, millele vastab 153, 60 eurot. KarS § 73 lg 1 ja 3 kohaselt määrati, et karistust ei pöörata täitmisele, kui K.V 3 aastase katseaja kestel ei pane toime tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvestati kohtuotsuse kuulutamise päevast. K.V vabastati ¾ ulatuses riigile sundraha ja kaitsja tasu hüvitamise kohustusest, riigi tuludesse mõisteti temalt välja sundraha 120 eurot, kaitsja tasu 82,20 eurot ja koopia tegemise tasu 0,45 eurot, mis kuuluvad tasumisele 12 kuu jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
- K.V-le oli esitatud süüdistus ja ta tunnistati süüdi selles, et tema ei tagastanud lubatud tähtajaks 2011 aasta augustikuu jooksul A U ilt 2011 aasta juulikuus kasutamiseks saadud videomagnetofoni LG väärtusega 5800 krooni, keeldus 2012 aasta veebruarikuus Rapla maakonnas XXXXXXX koridoris A. Uile videomagnetofoni tagastamast ja 26.märtsil 2012 sama magnetofoni omanikuna esinedes ja väljaostmise kavatsust omamata andis magnetofoni XXXXXXXX asuvas OÜ Incassor pandimajas 15 eurose laenu tagatiseks, jättis magnetofoni tagasi ostmata, võõrandades nii ebaseaduslikult tema kasutusse antud eseme.
- Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes taotleb süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja K.V õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et kohus, tuvastades kuriteo toimepanemise KarS § 16 lg 2 mõttes kavatsetult, on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Otsuses on täielikult motiveerimata süüdistatava tegevuses KarS § 201 lg 1 objektiivse koosseisu tunnused. Lugedes kuriteo lõpuleviiduks magnetofoni pandimajja üleandmisega, pidas kohus ekslikult mittevajalikuks analüüsida ja arvestada asjaolusid seoses K.V sooviga magnetofon majandusliku seisundi paranemisel pandimajast välja osta. Süüdistatava majanduslik seisund oli momendil raske seoses kolimisega, halva tervisega ja väga väikese pensioniga. Otsuses puuduvad motiivid, miks eelnimetatud asjaolusid ei tõlgendatud kui K.V soovi magnetofon esimesel võimalusel tagastada ja soovi puudumisena magnetofon enda kasuks pöörata.
- Apellatsioonikohtu istungil kaitsja toetas esitatud apellatsiooni, paludes süüdistatav õigeks mõista. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
- Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.
- Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme 2
(4)kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava K.V talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Esitatud apellatsioonis kordab kaitsja samu väiteid, mida ta esitas esimese astme kohtuistungil ning millele on kohus juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades, vajalikuks korrata.
- Kaitsja seisukohaga, et otsuses on täielikult motiveerimata K.V tegevuses KarS § 201 lg 1 objektiivse koosseisu tunnused, kohtukollegium ei nõustu. Asjaolu, et appellant kohtu motiividega ei nõustu, ei anna alust väita, et vaidlustatud kohtuotsuses motiivid puuduvad. Kohtukolleegiumi arvates on maakohus otsuses veenvalt põhjendanud, miks kohus leidis, et süüdistatavale inkrimineeritud tegu saab pidada lõpuleviiduks A. U kuuluva videomagnetofoni pantimisega 26.03.2012 laenu tagatiseks, millega süüdistatav faktiliselt manifesteeris KarS § 201 lg 1 objektiivse koosseisu. KarS § 201 lg 1 nimetab objektiivsesse koosseisu kuuluva teona enda või kolmanda isiku kasuks pööramist, s.o asja faktilist muutmist endale või kolmandale isikule kuuluvaks. Omastamistahte manifesteerimine ei tähenda alati asja endale pidamise avalikku kuulutamist, vaid see võib ilmneda väliselt tajutavas teos – nt asja pantimine. Sellise teoga jätab isik omaniku talle kuuluvast asjast kestvalt ilma. Tõendatud on, et K.V keeldus kannatanule 2012 veebruaris talle kasutamiseks antud videomagnetofoni tagasi andmast ning 26.03.2012 esinedes A. U kuuluva videomagnetofoni omanikuna, sõlmis OÜ Incassor pandimajas laenu- ja pandilepingu, pantides temale võõra videomagnetofoni 15 euro suuruse laenu tagatiseks (I kd tl 6). Sellise tegevusega manifesteeris süüdistatav selgelt omastamistahte. Vaidlus puudub ka selles, et laenusumma tagastamise tähtajaks jättis K.V pandimajale 17,98 eurot maksmata. Et süüdistatav tegelikult 5.04.2012 omas rahalisi vahendeid pandimajast videomagnetofoni väljaostmiseks, tõendavad tema poolt pandimajale panditud jalgratta ja digikaamera väljaostuks makstud laenusumma ja intressid, millised olid suuremad, kui tuli tasuda videomagnetofoni väljaostmise eest. Et süüdistatav oli aprillis 2012 müünud ära ka talle kuuluva korteri XXXXX, saanuks ta videomagnetofoni 17,98 euro eest välja osta ka korteri müügist saadud rahast. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et K.V oli soov majandusliku seisundi paranemisel videomagnetofon pandimajast välja osta. Seega võõrandades ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks tema valduses oleva võõra vallasasja, pööras K.V võõrandamise tulemusena saadud sularaha enda kasuks.
- Et ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse K.V KarS § 201 lg 1 järgi süüditunnistamises ja karistamises muutmata ning kaitsja apellatsioni rahuldamata, jäävad menetluskulud KarS § 185 lg 2 kohaselt selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kaitsja on 2.09.2013 esitanud taotluse apellatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiseks summas 170,16 eurot, s.h käibemaks 28,36 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja kohtuotsusega ja kohtuistungi protokolliga tutvumiseks 0,5 tundi (18 eurot), selgitustele e-posti vahendusel 0,5 tundi (18 eurot), apellatsiooni 3
(4)vormistamisele 1 tunni (36 eurot), osalemine kohtuistungil 0,5 tundi (18 eurot), tasu õigusabi kohta jõudmiseks kulutatud aja eest 20 eurot ja sõidukuludeks 31,80 eurot. Kohtukolleegium peab esitatud taotlust põhjendatuks ja nõutavat tasu mõistlikuks suuruseks. Tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel arvestab kohtukolleegium K.V-le esitatud süüdistust, vaidluse sisu ja apellatsioonis esitatud asjaolusid. Kaitsjatasu 170,16 eurot kuulub väljamõistmisele süüdistatavalt K.V-lt riigi tuludesse. 4.09.2013 kaitsja poolt ringkonnakohtule esitatud parandatud kaitsjatasu taotluse, tulenevalt alates 1.09.2013 muudetud tasu suurusest iga poole tunni kohta (18-lt eurolt 20-le eurole) summas 172,56 eurot, s.h käibemaks 28,76 jätab kohtukolleegium tähelepanuta, sest taotlusest nähtuvalt on riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingud, nendele kulutatud aeg ja tasu kooskõlas kuni 1.09.2013 kehtinud tasumääradega, v.a tasu kaitse teostamise eest ringkonnakohtu istungil 0,5 tunni eest, mis on märgitud õigesti (20 eurot) ka kohtule õigeaegselt esitatud taotluses, mille kohtukolleegium rahuldas. 9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Urmas Reinola Meelika Aava Ivi Kesküla 4
(4)