lg 5 p 3; § 106 lg 3 nõudeid ning pani toime
Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 12.08.2013 otsuse alusel väärteoasjas nr 2317,13,006151, juhindudes KarS § 56 lg 1; § 63 lg 1; § 63 lg 3 alusel määrati O.A-le (O.A)
lg 2 järgi karistuseks rahatrahv 50 trahviühiku ulatuses, so 200,00 EUR ja
Kaebaja seisukoht ja taotlus: Kaebaja taotles kohtult asja lahendamist kirjalikus menetluses. Kaebuse kohaselt soovib ta vaidlustada lisakaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmist. Töötab transpordi firmas XXX OÜ, kus tema üheks tööülesandeks on kauba tarnimine autoga. Juhtimisõiguse puudumisel ei suudaks täita oma tööülesandeid, oleks firmale kasutu ning mille tagajärjel teda firmast lahti lastaks. Kohtuvälise menetleja seisukoht ja taotlus: Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse, kirjaliku seisukoha. Kohtuvälise menetleja hinnangul ei ole O.A kaebus põhjendatud, menetleja palub jätta 12.08.2013 otsus muutmata. Kohtuvälise menetleja taotleb lisada väärteotoimikusse OÜ XXX(registrikood XXX) Äriregistri kehtivate andmete väljatrüki. On seisukohal, et O.A (O.A) süüline käitumine
lg 5 p 3 ja
lg 3 nõuete rikkumine on aset leidnud ning tõendatud väärteo asjas kogutud materjalidega. O.A (O.A) väärtegu on õigesti kvalifitseeritud
lg 2 ja
S § 30; § 27 alusel õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati kaebajat juhindudes KarS § 63 lg 1;
lg 2 järgi põhikaristusena rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, so 200 eurot ning
S § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorrakaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et tegemist on tahtlikult toimepandud liiklusreeglite rikkumisega, mille puhul on karmima karistuse kohaldamine põhjendatud. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt O.A juhtis algajajuhina mootorsõidukit asulasisesel teel, kus suurim lubatud kiirus antud teelõigul oli 30 km/h, kiirusega 63 +/-3 km/h, kusjuures laiendmääramatus 0,3 km/h arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega lõplikuks lugemiks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, leotud lubatud suurima sõidukiiruse ületamine on mitte vähem kui 30 km/h. Selline kiirus on üle sätestatud rikkumise keskmise määra. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel on kohtuväline menetleja arvestanud kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorrakaitsmise huvisid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et „Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastava karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.oktoobri
lg 5 p 3 ja
23.07.2013.a. kella 09:11 ajal, kaebusele lisatud töölepingu p 1.1 nähtub, et O.A asus XXXOÜ-s tööle 10.10.2011.a., sama lepingu punkti 2.1 kohaselt logistik/varustaja ametikohal, seega oluliselt varem antud rikkumise toimepanemisest. Samuti nähtub nimetatud lepingu p 5.1, et kaebaja tööülesannete täitmise koht on tööandja asukoht Tulekivi 2 Tallinn, mis on ühtlasi ka menetlusaluse isiku enda elukoha aadress. Kuivõrd kaebajaga on XXXOÜ-s tööleping sõlmitud 10.10.2011.a. ja Maanteeameti liiklusregistri väljatrükilt nähtub, et mootorsõiduki esmase juhtimisõiguse omandas ta 05.01.2012 ja käesoleval ajal töötab ta täpselt samal ametikohal ja täidab samu tööülesandeid kui siis, kui tal juhtimisõigust ei olnud, saab eeldada, et kaebus on esitatud eesmärgiga kohut eksitada ja seeläbi vastutusest vabaneda ning näidata kohtule oma olukorda oluliselt raskemana, kui see tegelikult on. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi niisugust tõendit, mis kinnitaks mootorsõiduki juhtimisõiguse vajalikkust valitud töö tegemisel. Kohtuväline menetleja möönab, et mootorsõiduki juhtimisõiguse peatumine 2 kuuks ilmselt tõepoolest mõjub ebasoodsalt tema tööalasele olukorrale, kuid puuduvad andmed selle kohta, et see mõju oleks ebamõistlikult ränk ning seaks kaebaja tööalaselt ebamõistikult raskesse olukorda. Lisaks on kaebaja väide, et autojuhtimise õiguse omamine tööülesannete täitmisel väga oluline tõenditele mittetuginev ja seetõttu paljasõnaline. Teatavasti on mootorsõiduki juhtimisõiguse saamise ja säilimise eelduseks liiklusseaduse sätete tundmine ning nende järgimine. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest, juhi kohustustest kui ka karistusest nende nõuete ja kohustuste rikkumise eest. Kuivõrd O.A on mootorsõiduki esmase juhtimisõiguse omandanud 05.01.2012.a. (mitte just väga palju aega tagasi) ei saanud talle tuua ootamatuna asjaolu, et kui ta paneb toime
lg 2 sätestatud rikkumise, võidakse teda lisaks rahatrahvile karistada ka mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega. Kohtuväline menetleja, võttes arvesse eeltoodut, on seisukohal, et O.A
lg 2 järgi nii põhikaristuse kui ka lisakaristuse määramisel võetud arvesse kõiki karistuse mõistmisel olulisi asjaolusid ning kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks või muutmiseks puudub alus. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on otsustatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Menetlusaluse isiku karistusregistri andmetest nähtub, et isikut on liiklusalaste väärtegude toimepanemiste eest korduvalt karistatud (4 kehtivat karistust sh neist 3 juhul seoseslubatud suurima sõidukiiruse ületamisega). Uue väärteo toimepanemise ajaks ei olnud eelnevad karistused kustunud, seega oli menetlusalusel isikul juba mõningane kogemus karistuse osas olemas, kuid see ei sundinud teda uue liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma. Kohtuväline menetleja leiab, et sellega on menetlusalune isik üheselt ja järjekindlalt mõista andnud, et ta ei ole suuteline tajuma liikluskorraldusvahenditel edastavat informatsiooni ega täitma liiklusseaduse nõudeid. Kui juht ei soovi kohandada enda juhitava sõiduki liikumiskiirust vastavalt kehtivatele liiklusseaduse sätetele, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada ning välistada tema osalemine liikluses mootorsõidukijuhina, kuivõrd ta on oma suhtumiselt teistele liiklejatele ohtlik. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et rahatrahv kui ainus karistusliik on end ammendanud, kuna need ei ole isikule soovitud mõju avaldanud ning karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks võib lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 2 (kaheks) kuuks kohaldamine mõjutada O.A edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et eripreventiivselt aitab juhtimisõiguse äravõtmine menetlusalusel isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted, mõista, et lubatud liikumiskiiruse ületamine on keelatud nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramiste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtu seisukoht: VtMS § 120 järgi võib maakohus kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VtMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi istungist osa võtta. Kohtu hinnangul saab käesoleva asja lahendada kirjalikus menetluses: kaebaja ja kohtuväline menetleja nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses; pooled on kohtule esitanud ammendavad selgitused ning menetleja esitas väärteoasja originaaltoimiku. Kaebaja ei vaidlustanud kaebuses kohtuvälise menetleja otsuse aluseks olnud asjaolusid. On märkinud oma kahetsuskirjas, et sõites 23. juulil kella 09:00 ajal tööle mööda Paldiski maanteed, pöörates Vabaõhumuuseumi teele, oli teadlik, et antud ala piirkiirus on 30 km/h. Eiras piirkiirust, kuna töökohas oli vaja lahendada kiireloomuline juhtum, seetõttu läbis ala kiirusega 60 km/h, mille tagajärjel politsei patrull ta kinni pidas. Samuti tunnistab, et sõidukil puudusid ka algaja juhi tunnusmärgid, kuna hajameelsusest oli unustanud tunnusmärgid tööauto peale. Kohtu hinnangul on kaebaja omaksvõtuga ning 23.07.2012 Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga tõendatud, et kaebaja juhtis 23.07.2012 kella 09:11 Harju Maakonnas Vabaõhumuuseumi tee 8, Kärneri ja Lillevälja tänavate vahel, mootorsõidukit Ford Sierra r/n XXX asulasisesel teel kiirusega 63 +/- 3 km/h, kui lubatud sõidukiirus antud teelõigul oli 30 km/h, millega ületas kiirust mitte vähem kui 30 km/h. Esmase juhiloa omajana ei olnud sõidukil ees ega taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärki. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et 23.07.2013 kell 09:11 teostati Harjumaal Vabaõhumuuseumi tee 8, Kärneri ja Lillevälja tänavate vahel O.A (O.A) poolt juhitud mootorsõiduki Ford Sierra r/n XXX liikumiskiiruse mõõtmist. Kiiruse mõõtmisel kasutati liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadet Stalker II MDR AS008359 (seade testitud 23.07.2013 kell 07:15, seade töökorras). Mõõtmist teostati asulasisesel teel, nähtavus oli hea, ilmastik oli sademeteta, teeolu märg, tegemist oli kattega 2 sõidurea ja eraldusribaga teega, mõõtmise hetkel oli valgeaeg. Mõõtmist teostati paigal seistes, vasakul teepeenral. Mõõdetav mootorsõiduk liikus 1, pärisuunalisel sõidurajal. Sõiduk lähenes ning liikus üksinda. Seadme helisignaal oli ühtlane, seadme lugem oli 63 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul 30 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/- 3 km/h. O.A ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 30 km/h. Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud näitu, O.A allkirjastas protokolli. Tunnistaja Mikk Presmanni ütluste kohaselt täites 23.07.2013.a. tööülesandeid Tallinnas Kärneri ja Lillevälja tänava vahel, Vabaõhumuuseumi tee 8 juures, liikus tema poole sõiduk kiirusega 63 km/h. Mõõtetulemusel selgus, et sõidukit Ford Sierra r/n XXX juhtis O.A. Sõidukil puudusid algaja juhi tunnusmärgid. Kohus leiab, et kaebaja rikkumine on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud
lg 2; § 242 lg 1 järgi.
lg 5 p 3 kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. On tõendatud, et antud teelõigul oli suurim lubatud sõidukiirus 30 km/h, kaebaja poolt juhitud sõiduk ületas liikluskorraldusvahendil näidatud suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 30 km/h.
lg 2 järgi on mootorsõiduki poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 21-40 km/h väärtegu, mille eest on ette nähtud karistus.
lg 3 kohaselt autol, mida juhib esmase juhiloa omaja, peab olema ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärk.
S § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. Vastavalt KarS § 16 lg 3 paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava teo ja tahab või vähemalt möönab seda. O.A on toime pannud
S § 18 lg 1 järgi ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus. Kaebaja O.A on toime
Kaebaja selgituste kohaselt unustas ta hajameelsusest algaja juhi tunnusmärgid teise autosse, kuid oleks pidanud kohusetundliku suhtumise korral enne sõidu alustamist veenduma, et sõidukil on ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärk. Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Karistus: Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel tuleb arvestada menetlusaluse isiku süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 2 järgi karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 km/h rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni;
lg 1 järgi mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete muu rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. Kohtuväline menetleja määras KarS § 56 lg 1; § 63 lg 1; § 63 lg 3 alusel, O.A-le karistuseks
227 lg 2 alusel rahatrahvi 50 trahviühiku ulatuses, s.o. 200,00 EUR ja
Kohtuvälise menetleja 12.08.2013 otsuse kohaselt puudusid O.A karistuse kergendavad ja raskendavad asjaolud. Samuti puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Karistuse määramisel arvestas menetleja asjaoluga, et ka varasemalt on O.A väärteokorras korduvalt karistatud, sh lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega. Samuti märgib, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo puhul on tegemist massiliselt toime pandava väärteoliigiga, mille karistamisesse ei saa suhtuda kergekäeliselt. Karistuse määramisel arvestab kohtuväline menetleja KarS § 56 sätestatud karistamise alustega, sh ka asjaoludega, et määratud karistus peab olema mõõdukas ja proportsionaalne, vastama toimepandud õigusrikkumise raskusele ning mõjutama isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Kuivõrd menetlusalusel isikul on 4 kehtivat väärteokaristust, neist 3 seoses lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega ja varasemalt määratud karistused ei ole isikule soovituid mõju avaldanud, on rahatrahv kui ainus karistusliik on end ammendanud. Seetõttu tuleb isiku suhtes kohaldada ka teiseliigilist karistust. Eripreventiivselt aitab mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine kaheks kuuks menetlusalusel isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted, mõista, et lubatud liikumiskiiruse ületamine on keelatud nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Kohus nõustub menetleja otsuses toodud põhjendustega. Kohtu hinnangul on menetleja O.A-le määranud karistuse seadusega kooskõlas, menetleja on karistamisel arvesse võtnud O.A isikut ja süü suurust. Kohus asub seisukohale, et O.A süü on suur, kuna ta ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 30 km/h, st antud teelõigul kahekordselt. Niisugune käitumine on ohtlik nii temale (seda enam, et tal on vaid esmane juhtimisõigus) kui ka kaasliiklejaile. Kaebuse esitaja selgitab oma kaebuses, et juhtimisõigust on tal vaja tööülesannete täitmise tõttu. Juhtimisõiguse puudumisel võidakse ta firmast lahti lasta. Kohus märgib, et kohtupraktikas on väljakujunenud seisukoht, et töökoha kaotamise võimalus ei saa olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (RKKKo 3-1-1-26-10, p 7.3). Antud juhul ei kasuta isik mootorsõidukit liikumispuude tõttu ning seega KarS § 50 lg-st tulenevalt juhtimisõiguse äravõtmiseks välistavat asjaolu ei esine. Samuti märgib kohus, et tööalased asjaolud pidid kaebuse esitajale teada olema ka rikkumise ajal, mistõttu pidi ta ette nägema, et raskema liiklusalase rikkumise puhul võib temalt juhtimisõiguse karistusena ära võtta. Kohus leiab, et oluline on pidada silmas toimepandud liiklusrikkumise olemust ning ka ulatust ehk siis seda, et O.A ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 30 km/h, s.t. antud teelõigul kahekordselt, omades seejuures alles esmast juhtimisõigust. Siinkohal on karistuse mõistmisel asjakohased nii üldpreventiivsed (õiguskorra, s.o. kaasliiklejate kaitsmise eesmärk) kui ka eripreventiivsed (O.A mõjutamine edasiselt analoogsete rikkumiste toimepanemisest hoiduma) kaalutlused. Selleks, et aidata O.A paremini kohaneda ühiskonnas heakskiidetud liiklusreeglistiku täitmisega ja teda distsiplineerida, tuleb lisaks rahalisele karistusele ka kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist. Omades esmast juhtimisõigust peab juht olema eriliselt tähelepanelik, sest tema liiklustaju ei ole veel nii hästi arenenud, etta suudaks sõidukiirust objektiivselt hinnata või ümbritsevaid ohtusid tajuda. Samuti arvestades varasemalt määratud korduvaid väärteokaristusi, sh korduvalt lubatud sõidukiiruse olulisel määral ületamise eest, ei ole isikut mõjutanud liiklusreeglitest kinnipidama, on põhjendatud preventiivseid kaalutlusi arvesse võttes menetlusaluselt isikult juhtimisõiguse äravõtmine ning seetõtu menetleja otsus muutmisele ei kuulu. Kohtunik:
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.