4-13-223 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16.aprill 2013, Tallinn Väärteoasja number 4-13-223 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liik

§ 242

lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 14.02.2013 otsus Kaebuse esitaja V.R (ik: XXX, elukoht: XXX XXXX, XXX) XX, RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 14.02.2013 otsus V.R-i väärteoasjas nr 4-13-223 jätta muutmata.
2. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on ringkonnakohtu kantseleis kättesaadav 16.aprillil 2013.a. alates kella 14.
3. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna 24.12.2012 koostatud väärteoprotokolli nr AB1249589 kohaselt juhtis V.R 24.12.2012 kell 00.24 Harju maakonnas, Saku vallas, Tallinna Ringtee
5. km-l, liikudes Saue suunas, mootorsõidukit Nissan Almera, reg. märgiga XXX XXX, juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,37 +/- 0,005mg, seega 0,32 mg. Alkoholisisaldust väljahingatavas õhus mõõdeti mõõteseadmega Dräger Alcotest 7110, s. nr ARAF-0013, taatlemistunnistus TTRC-12-
6. Lisaks juhtis V.R mootorsõidukit, millel puudusid eest ja tagant nähtavalt kohalt algaja juhi tunnusmärgid. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus V.R eelpoolkirjeldatud tegevusega LS § 69 lg 5 ja § 106 lg 3 nõudeid, pannes sellega toime LS §

§ 242lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

Pidades vajalikuks karistada V.R-i arestiga, saatis kohtuväline menetleja väärteoasja väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 71 alusel Harju Maakohtule arutamiseks. Maakohtu otsus 2. Harju Maakohus mõistis 14.02.2013 otsusega väärteoasjas nr 4-13-223 V.R-i süüdi LS §

§ 242lg 1 järgi ning karistas teda 20 päeva pikkuse arestiga.

V.R-i kohustati asuma aresti kandma kuni

1. aprillini
2. Kohtuotsusega kohaldati V.R-ile KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 6 kuuks. Karistuse mõistmisel võttis kohus arvesse, et V.R-i on
3. a karistatud rahatrahvi ja arestiga kolmel korral ja nendest ühel korral ka samaliigilise väärteo eest. Rahatrahvid on tasumata. Seetõttu leidis maakohus, et seekord on vajalik karistada V.R-i arestiga. Kohus arvestas karistuse mõistmisel V.R-i puhtsüdamlikku kahetsust. Apellatsioon
4. Harju Maakohtu 14.02.2013 otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusalune isik V.R, kes vaidlustab kohtuotsust karistuse osas ning palub tema karistust muuta ja võimaldada tal kanda aresti aasta jooksul, üldkasuliku tööga või asendada karistus tingimisi karistusega aastase katseajaga. Apellatsiooni põhjendustes märgib V.R, et ta töötab OÜ K harvesteri operaatorina ja on ka metsamasinate remondiga tegeleva ettevõtte OÜ R juht (juhatuse liige). Ta on vabaabielus ja tal on 1 laps, pere ainsaks elatiseks on V.R-i tööga teenitud sissetulek. Juhiloata kaotab V.R töökoha ja ei ole ka võimeline firmat juhtima, objektid asuvad üle Eesti ja ka Soomes. V.R on üks ülalpeetav 5-aastane laps, kes samuti kannataks isa töökoha kaotuse tõttu. Sellega seoses on ka oht kaotada elukoht, kuna pere elab üürikorteris ja maksud vajavad igakuiselt maksmist. V.R kandis 26.12.2012 kuni 10.01.2013 (15 päeva) Haapsalu arestimajas karistust samaliigilise väärteo eest mõistetud karistust, kus juba võeti ka arvesse, et V.R juhtis sõidukit 24.12.2012 kell 00.24 keelatud seisundis. V.R jõudis selle 15-päevase karistuse kandmise ajal läbi lugeda 19 enesemuutmise raamatut, on tänaseks loobunud alkoholist ja tubakast. V.R kaotas Haapsalu arestimajas karistust kandes töökoha, on tänaseks leidnud endale uue tasuva töökoha ja on käivitanud omale kuuluva firma OÜ R. V.R kahetseb väga oma tehtut. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. V.R vaidlustab Harju Maakohtu 14.02.2013 otsust karistuse liigi, samuti ka aresti kandmise korra osas. Apellant palub asendada talle karistuseks mõistetud 20 päeva pikkune arest üldkasuliku tööga, samuti ta sisuliselt taotleb aresti ositi kandmisele määramist, paludes võimaldada tal kanda aresti aasta jooksul. Lisaks palub apellant jätta temale mõistetud arest tingimisi kohaldamata. Oma apellatsioonis esitatud taotlusi põhjendab V.R oma tööalase ja perekondliku olukorraga. Ringkonnakohus, vaadanud toimiku materjalid ja esitatud apellatsiooni läbi ning kuulanud ära poolte seisukohad, leiab, et apelleeritud Harju Maakohtu otsus ei ole vastuolus seadusega ja apellatsioonis esitatu ei ole selle tühistamise aluseks, mistõttu esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Karistusregistri andmetest (tlk 11-13) nähtuvalt on V.R-i varem liiklusrikkumiste toimepanemise eest väärteokorras karistatud rahatrahvidega ja arestidega, seejuures viimati väärteoasjas nr 4-12-6839 Pärnu Maakohtu 27.12.2012 otsusega LS § 224 lg 2 järgi 15 päeva pikkuse arestiga, kuid sellele vaatamata on ta jätkanud liiklusrikkumiste toimepanemist. Seega ei ole varem kohaldatud karistused V.R-i puhul täitnud KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Arvestades V.R-i liiklusalaste rikkumiste korduvust, on põhjendatud tema suhtes raskemaliigilise karistuse – aresti – mõistmine. Arvesse võttes seda, et V.R-i on varasemalt juba karistatud ka arestiga sanktsiooni keskmises määras, s.o 15 päeva, siis on põhjendatud kohtu seisukoht aresti kohaldamises keskmisest kõrgemas määras, s.o 20 päeva. Harju Maakohus on V.R-ile karistuse mõistmisel õigesti arvestanud karistust kergendava asjaoluna V.R-i puhtsüdamlikku kahetsust. Seoses apellandi taotlusega asendada temale mõistetud arest üldkasuliku tööga, märgib ringkonnakohus, et karistuse mõistmisel lähtub kohus vajadusest mõjutada isikut edaspidi õiguserikkumistest hoiduma. Olukorras, kui arestkaristusest kergemaliigilisem karistus seda eesmärki ei täida, ei ole võimalik isiku suhtes kergemaliigilist karistust kohaldada. Apellandi väide, et üldkasuliku töö puhul on tegemist arestist raskema karistusega, on aga väär. Vaieldamatult on karistus, mis toob endaga kaasa isikult vabaduse võtmise, oma olemuselt raskem niisugusest karistusest, mis isikult vabaduse võtmist kaasa ei too.
6. Arvestades liiklussüütegude ühiskonnaohtlikkust ja laialdast levikut ning sellest tulenevalt vajadust nende süütegude toimepanemise tõhusamaks tõkestamiseks, on põhjendatud kohaldada V.R-ile ka KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 6 kuuks. Nimetatud lisakaristuse eesmärk on isiku mõjutamine hoidumaks edaspidi süütegude toimepanemisest ning seda eesmärki ei kaalu kuidagi üles apellandi väited juhtimisõiguse vajaduse kohta seoses oma tööalase ja perekondliku olukorraga. Ringkonnakohus märgib, et pannes taas toime liikluse ühe raskeima rikkumise - alkoholijoobes sõidukijuhtimise - on V.R oma niisuguse teoga näidanud üles ilmselgelt üleolevat suhtumist õiguskorda ja teistesse inimestesse. See, et seadus näeb ette niisuguse süüteo toimepanemise eest kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist, pidi olema V.R-ile teada juba enne süüteo toimepanemist. Sellele, et sõiduki juhtimise õigusest ilma jäädes võib ta panna raskesse olukorda nii iseenda kui oma abi vajava lähedase, pidanuks seega V.R mõtlema juba enne süüteo toimepanemist ja sellest tulenevalt süüteo toimepanemisest hoiduma. Pannud aga kirjeldatud süüteo sellele vaatamata toime, ei saa niisugused põhjendused süüdlast vabastada temale kohtu poolt mõistetud õiglasest karistusest juhtimisõiguse äravõtmise näol.
7. KarS § 66 lg 1 kohaselt, mõistes rahalise karistuse, aresti või kuni kuuekuulise vangistuse, võib kohus süüdlase perekondlikku, tööalast või tervislikku seisundit arvestades määrata karistuse tasumise või kandmise ositi. Apelleeritud Harju Maakohtu 14.02.2013 otsusega on V.R-i karistatud LS §

§ 242

lg 1 järgi 20 päeva pikkuse arestiga, mis kuulub kohtuotsuse järgi ärakandmisele korraga. Karistuste mõistmisel võttis maakohus arvesse kõiki asjaolusid, sealhulgas V.R-i tööalast ja perekondlikku olukorda. Puuduvad tõendid V.R-i perekondliku ja tööalase olukorra kohta, mis kinnitaksid, et tal puudub võimalus kanda aresti järjest. Maakohus ei ole V.R-ile karistust mõistes pidanud tema suhtes KarS § 66 kohaldamist võimalikuks ja apellatsioonis esitatu ei anna ringkonnakohtule alust ümber hinnata Harju Maakohtu otsustust V.R-ile karistuseks mõistetud aresti korraga ärakandmise kohta. Apellandi taotlust jätta temale karistuseks mõistetud arest tingimisi kohaldamata, peab ringkonnakohus aga alusetuks ja põhjendamatuks, sest KarS §-de 73 ja 74 kohaselt on võimalik isikut tingimisi vabastada üksnes kuriteo eest mõistetud karistusest, väärteo eest mõistetud karistusest tingimisi vabastamist kehtiv seadus ette ei näe. 7. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus V.R-ile mõistetud karistuse liigi ja määraga ning leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. V.R-ile mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Apellatsioonis esitatu ei anna alust vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes V™S § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 14.02.2013 kohtuotsuse väärteoasjas nr 4-13-223 muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata. Julia Katškovskaja Meelika Aava Pavel Gontšarov