KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5. oktoober 2012, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-13176 (10240102405) Kohtukoosseis Aarne Sa

§ 337lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu 3.

mai 2012 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-13176 muutmata ning Z.A kaitsja ja Dmitri Vorobjov apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu

1. oktoobril 2012 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
2. oktoobrist
3. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
4. oktoobrist
5. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 03.05.2012 otsusega tunnistati Dmitri Vorobjov süüdi KarS § 121 järgi ning talle mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust. Ühtlasi tunnistati D. Vorobjov süüdi KarS § 263 p 1, 4 järgi ning mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust. Vastavalt KarS § 64 lg-le 1 mõisteti D. Vorobjovile üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks 9 kuud vangistust.

§ 238lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes D.

Vorobjovile lõplikuks karistuseks 6 kuud vangistust. Maakohus otsustas kohaldada KarS § 73 lg 1 ja 3 ning mitte pöörata mõistetud karistust 6 kuud vangistust täielikult täitmisele, kui D. Vorobjov ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks määras maakohus 03.05.2012. Sama otsusega tunnistati Z.A süüdi KarS § 263 p 1, 4 järgi ning talle mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust.

§ 238

lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes Z.A-le lõplikuks karistuseks 4 kuud vangistust. Maakohus kohaldas Z.A-le karistuse mõistmisel KarS § 73 lg 1 ja 3 ning määras mitte pöörata mõistetud karistust 4 kuud vangistust täielikult täitmisele, kui Z.A ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks luges maakohus 03.05.2012. Maakohus arutas D. Vorobjovile KarS § 121 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 23.05.2010 kella 00.30 paiku, olles alkoholijoobes XXX juures, tegutsedes koos I.K., isiklike suhete pinnal, lõi rusikatega S.V. vastu nägu ja keha, tekitades viimasele füüsilist valu. Samuti arutas maakohus D. Vorobjovile ja Z.A-le KarS § 263 p 1, 4 järgi esitatud süüdistust selles, et nemad 13.07.2010 kella 21.00 paiku, olles Narva-Jõesuu linnas sadama lähedal, tegutsedes koos uurimise poolt kindlaks tegemata isikutega ning tajudes, et oma tegudega rikuvad nad reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, kolmandate isikute juuresolekul, panid toime järgmised teod: D. Vorobjov lõi jalgadega A.B. vastu nägu 2 ja keha, tekitades talle füüsilist valu, ning Z.A lõi rusikate ja jalgadega A ja J.B. vastu nägu ja keha, tekitades neile füüsilist valu. Kohtulikul uurimisel seletas D. Vorobjov, et ta on süüdistusest aru saanud ning tunnistas ennast süüdi osaliselt: esimese episoodi osas väitis, et tema ei alustanud esimesena konflikti, vaid tegemist oli enesekaitsega, teises episoodis ei löönud kannatanut, vaid püüdis kaklusele vahele minna ning Z.A kaklusest eemale tõmmata, võib-olla riivas kannatanut jalaga. Pärast kriminaaltoimiku materjalide avaldamist vastas D. Vorobjov kaitsja küsimusele, et tunnistab ennast mõlemas episoodis täielikult süüdi. Z.A seletas, et ta on süüdistusest aru saanud ning tunnistas ennast süüdi osaliselt: ei tunnistanud seda, et peksis J.B. . Dmitri Vorobjovi süüdistus KarS § 121 järgi Maakohus, kõrvutades uuritud tõendeid ning hinnates neid oma siseveendumuse kohaselt, asus seisukohale, et D. Vorobjovi süü S.V. peksmises on tõendamist leidnud ning D. Vorobjovi poolt toimepandu on õigesti kvalifitseeritud. Maakohus luges kannatanu S.V. ning tunnistajate P.O. ja L.O. ütlused usaldusväärseteks, kuna nende vahel ei olnud vastuolusid. Kannatanu ja tunnistaja P.O. kinnitasid oma ütlusi vastastamistel. P.O. ütlused olid tõendatud ka SA N H õiendiga. Antud tõenditega luges maakohus tuvastatuks, et 23.05.2010 kella 00.00 paiku toimus Narva-Jõesuus tänaval baari juures D. Vorobjovi, S.V. ja teiste isikute vahel sõnaline konflikt. Kella 00.30 paiku XXX, kui S.V. ja P.O. kavatsesid maja sissekäiku astuda, tuli nende juurde D. Vorobjov oma tuttavatega. D. Vorobjovi tuttav hoidis S.V. käest kinni ning D. Vorobjov koos oma tuttavaga peksis S.V. it – igaüks lõi talle kaks korda rusikatega vastu pead. Maakohus leidis, et D. Vorobjovi käitumises ei esinenud enesekaitse tunnuseid. Tunnistajate ja kannatanu ütlustega leidis tõendamist, et pärast sõnalise konflikti algust möödus pool tundi, kannatanu ja tunnistaja viibisid juba oma maja sissekäigus kavatsusega koju minna. D.Vorobjov koos tuvastamata isikutega läks kannatanu juurde. №ormeeste kamba ja D.Vorobjovi käitumisest oli selge, et nad läksid kannatanu juurde eesmärgiga jätkata varem tekkinud konflikti. Maakohus leidis, et tunnistajate E.M. , V.I. ja N.A. ütlused ei oma käesolevas kriminaalasjas tõenduslikku tähtsust, kuivõrd nad ei näinud süüdistuses kirjeldatud sündmusi. Süüdistatava D. Vorobjovi ja tunnistaja I.K. ütlustesse suhtus maakohus kriitiliselt ning luges need ennastõigustavateks. Maakohus leidis, et süüdistatava D. Vorobjovi ja tunnistaja I.K. ütlused olid kummutatud kannatanu S.V. ning tunnistajate P.O. ja L.O. ütlustega. Dmitri Vorobjovi ja Z.A süüdistus KarS § 263 järgi Maakohus asus seisukohale, et D. Vorobjovi ja Z.A süü avaliku korra rikkumises leidis kohtule esitatud tõenditega tõendamist ning süüdistatavate poolt toime pandu on õigesti kvalifitseeritud. Maakohus luges kannatanute A.B. ja J.B. ning tunnistajate N.P. , F.L. , O.L. ja J.T. ütlused usaldusväärseteks, kuna nende vahel ei olnud vastuolusid. Kannatanute A.B. ja J.B. ütlused olid kinnitatud ka SA N H õienditega. Eeltoodud tõendite alusel luges maakohus tuvastatuks, et 13.07.2010 õhtusel ajal NarvaJõesuus supelrannas toimus Z.A ning A.B. ja J.B. vahel sõnaline konflikt. Mõne aja möödudes pärast konflikti kella 21.00 paiku Z.A ja D. Vorobjov koos teiste isikutega tulid Narva-Jõesuu linnas sadama lähedal kannatanute juurde. Z.A lõi ühel korral J.B. rusikaga vastu pead ning Z.A ja D. Vorobjov koos teiste isikutega 3 lõid mitmel korral rusikate ja jalgadega A.B. vastu nägu ja keha, tekitades kannatanutele tervisekahjustusi. Seejuures panid Z.A ja D. Vorobjov oma teod toime avalikus kohas – rannas, teiste isikute ja alaealiste laste juuresolekul. Tunnistajate J.G. , A.T. ja D.B. ütlusi ei käsitlenud maakohus käesolevas kriminaalasjas tõenditena, sest tunnistajad ei näinud pealt süüdistuses kirjeldatud tegevusi. Süüdistatavate ütlustesse suhtus maakohus kriitiliselt ning luges need ennastõigustavateks. Süüdistatavate ütlused olid kummutatud kannatanute ning tunnistajate N.P. , F.L. ja O.L. ütlustega ja AS Narva Haigla tõenditega. Tunnistajate ja kannatanute ütlustega oli tõendatud, et pärast J. ja A.B. ning Z.A vahelist suulist konflikti möödus ligi paar tundi. Kannatanud viibisid juba teises kohas rannas ning Z.A ja D. Vorobjov koos tuvastamata isikutega läksid kannatanute juurde. №ormeeste kamba ja Z.A käitumisest ja sõnadest tuleneb, et nad läksid sihikindlalt kannatanute juurde varem tekkinud konflikti jätkamiseks. Seega süüdistatavad ei kaitsnud ennast, vaid ründasid kannatanuid. Maakohus leidis, et oma käitumisega väljendasid süüdistatavad lugupidamatust ühiskonna ja teiste isikute suhtes, eirasid ühiskonnareegleid, head tava ja moraalitunnet, täites KarS §-s 121 sätestatud kuriteokoosseisu. Maakohtu seisukoht karistuse osas Ehkki KarS § 121 ja § 263 p 1, 4 järgi on võimalik mõista ka rahalist karistust, ei pidanud maakohus seda D. Vorobjovi puhul võimalikuks. D. Vorobjov on korduvalt toime pannud väärtegusid, XXXX ning tal puudub XXXX. Kuna viimased väärtegude toimepanemise eest määratud trahvid on tal tasumata, tegi maakohus järelduse, et D. Vorobjovi rahalised vahendid on piiratud. Arvestades õiguskorra huvisid, leidis maakohus, et kõige kergema karistuse kohaldamine ei suuda mõjutada sellist isikut õiguskuulekalt käituma, mistõttu tuleb kohaldada raskemat karistusliiki – vangistust. Arvestades kergendavat asjaolu – süü tunnistamist, raskendavate asjaolude ja varasema kriminaalkaristuse puudumist, leidis maakohus, et D. Vorobjovile on põhjendatud kehalise väärkohtlemise eest mõista neljakuune ning avaliku korra raske rikkumise eest kuuekuune vangistus ning moodustada liitkaristus üksikkaristusest raskeima suurendamise teel. Kuna D. Vorobjov on varem kohtulikult karistamata, leidis maakohus alust arvata, et tegemist on isikuga, keda on võimalik mõjutada uute kuritegude toimepanemisest hoiduma ilma reaalset vangistust kohaldamata. Süüdistatava Z.A suhtes maakohus karistust raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Kergendava asjaoluna arvestas maakohus süü tunnistamist. Maakohus ei pidanud võimalikuks ka Z.A karistada rahalise karistusega. Z.A on korduvalt väärteokorras karistatud ning mõistetud rahatrahvid ei motiveerinud teda seaduskuulekale käitumisele. Arvestades õiguskorra huvisid, leidis maakohus, et kõige kergema karistuse kohaldamine ei suuda mõjutada sellist isikut õiguskuulekalt käituma, mistõttu tuleb kohaldada raskemat karistusliiki – vangistust. Arvestades kergendavat asjaolu, raskendavate asjaolude ja varasema kriminaalkaristuse puudumist, leidis maakohus, et Z.A-le on põhjendatud avaliku korra raske rikkumise eest mõista kuuekuune vangistus. Z.A on varem kohtulikult karistamata, mis andis maakohtule aluse arvata, et tegemist on isikuga, keda on võimalik mõjutada uute kuritegude toimepanemisest hoiduma ilma reaalset vangistust kohaldamata. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava Z.A kaitsja, taotledes maakohtu otsuse täies ulatuses tühistamist ning uue otsuse tegemist, milles arvestada kõiki Z.A poolt süüteo toimepanemisel tuvastatud asjaolusid ning mõista talle 4 süüdistatava isikule ja toimepandu asjaoludele vastav rahaline karistus. Kaitsja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust

§ 339

lg 1 p 8 mõttes, kuivõrd otsuse resolutiivosas toodud järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Maakohus ei arvestanud kõiki süüdistatava vastutust mõjutavaid asjaolusid, mis omakorda tõi endaga kaasa põhjendamatult range karistuse määra. Kaitsja hinnangul oleks maakohus pidanud arvestama kannatanute ja süüdistatava vahel tekkinud konflikti põhjust – alkoholijoobes kannatanud panid Z.A suhtes toime õigusvastaseid tegusid solvates teda ebatsensuursete sõnadega ning pannes talle jala ette, kui süüdistatav hakkas vette hüppama. Just need kannatanute teod tingisid edasised sündmused. Seetõttu palub kaitsja arvestada süüd kergendava asjaoluna süüteo toimepanemist kannatanute poolt õigusvastase tegevuse mõjul. Kaitsja leiab, et kohtuotsuses ei olnud kirjeldatud iga süüdistatava konkreetne tegevus iga kannatanu suhtes, vaid leidis aset üldistamine, mis annab tunnistust kriminaalasja materjalide pinnapealsest hindamisest. Kriminaalmenetluses ütlusi andnud isikute ütlused on vastuolulised ja ebakindlad. Kannatanute ütlused vahetusid kogu menetluse kestel. Kaitsja on seisukohal, et tunnistajate, kannatanute ja süüdistatavate ütluste vastuolulisuse tõttu ei ole nende alusel võimalik kontrollida ja tuvastada rannal toimunu faktilisi asjaolusid. Kõik kohtuliku arutamise käigus kõrvaldamata kahtlused tuleb aga tõlgendada süüdistatava kasuks. Seega leiab kaitsja, et ei ole tõendatud see, et Z.A tekitas kannatanu J.B. kehavigastusi ja lõi tema abikaasat jalgadega, mistõttu see tuleb süüdistusest välja jätta. Tõendatud on see, et Z.A, olles sadamakail põhjuseta ebakainete abikaasade B. poolt tülitamisega solvatud, läks randa, kus vahetas kannatanu A.B. paar rusikalööki pea piirkonda. Selle teo eest tuleks aga mõista kergem karistus, mis vastaks süüdistatava süüle. Kaitsja juhib tähelepanu ka sellele, et tegemist on Z.A esimese kohtuliku karistusega, mis näitab, et tervikus on ta elanud seaduskuulekat elu. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatav D. Vorobjov, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega ta õigeks mõista. Alternatiivselt taotleb D. Vorobjov rahalise karistuse mõistmist, mis vastaks tema isikule ja toimepandu raskusele, ning karistuse KarS § 73 lg 1 alusel tingimisi kohaldamata jätmist. D. Vorobjov leiab, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme, kuna kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Sellega pani maakohus toime

§ 339lg 1 p-s 8 sätestatud rikkumise.

Esimese episoodi osas on D. Vorobjov seisukohal, et ta tuleb õigeks mõista süü tõendamatuse tõttu. Seejuures leiab ta, et P.O. ülekuulamise protokoll tuleb

§ 161

lg 4 alusel lugeda õigustühiseks, kuna talle selgitati tema õigusi ja kohustusi keeles, mida ta ei valda ning tõlgi allkirja protokollil ei ole. Analoogsed rikkumised esinevad ka teistes menetlusdokumentides: kannatanu S.V. ülekuulamisprotokoll, S.V. ja D. Vorobjovi vastastamise protokoll, S.V. ja I.K. vastastamise protokoll ja P.O. ja V.I. vastastamise protokoll. Seetõttu tuleb nimetatud dokumendid lugeda õigustühisteks ja jätta need tõendite kogumist välja. D. Vorobjov leiab, et otseseid tõendeid selle kohta, et just tema tungis S.V. ile kallale ja tekitas talle kehavigastusi, ei ole. Teise episoodi osas on D. Vorobjov seisukohal, et otsuses ei ole kirjeldatud iga süüdistatava konkreetsed teod iga kannatanu suhtes. Aset on leidnud üldistamine, mis annab tunnistust kriminaalasja materjalide pinnapealsest hindamisest. Kriminaalasjas üle kuulatud isikute ütlused on vastuolulised ja ebakindlad, mistõttu ei ole nende põhjal võimalik tuvastada faktilisi asjaolusid. Kuivõrd kriminaalasjas on kõrvaldamata kahtlused, leiab D. Vorobjov, et ei ole tõendatud, et tema tekitas kannatanu A.B. kehavigastusi ja peksis teda jalgadega. 5 D. Vorobjov leiab, et temale maakohtu otsusega mõistetud karistus ei vasta tema süüle ja isikule. Seejuures juhib ta tähelepanu sellele, et viibib kohtu ees esimest korda. Seega on ta tervikuna elanud seaduskuulekat elu. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 1 Ringkonnakohtu 09.08.2012 määrusega määrati kriminaalasi

§ 331lg 1 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses.

Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 27.08.2012. Määratud kuupäevaks keegi kohtule oma seisukohti ei esitanud. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ning Z.A kaitsja ja D. Vorobjovi apellatsioonides esitatud väidetega, leiab, et maakohtu otsus D. Vorobjovi süüditunnistamises KarS §-de 121 ja 263 p 1,4 järgi ja Z.A süüditunnistamises KarS § 263 p 1,4 järgi tuleb jätta muutmata. Apellatsioonides ei esitanud süüdistatava Z.A kaitsja ega D. Vorobjov mingeid uusi Viru Maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ja kaebustes taotletakse sisuliselt olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt Z.A süüdistuse mahu vähendamist ning D. Vorobjovi õigeksmõistmist. Esitatud taotlustest lähtudes ringkonnakohus analüüsis ja hindas kõiki antud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on otsuses

§ 312p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud Z.A-le esitatud süüdistust Kar

S § 263 p 1,4 ja D. Vorobjovile esitatud süüdistust KarS §-de 121 ja 263 p 1,4 järgi ning põhjendatult järeldanud, et need on tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ning vastavalt

§ 342

lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata ning piirdub vaid omapoolsete põhjenduste lisamisega apellatsioonides esitatule vastates. D. Vorobjovi süüdistus KarS § 121 järgi Esitatud apellatsioonis leiab D. Vorobjov, et tema süüditunnistamisel KarS § 121 järgi on maakohus kasutanud tõendeid, mis on saadud kriminaalmenetlusnormide rikkumisega ning seetõttu tuleb nimetatud tõendid lugeda õigustühisteks ja jätta tõendite hulgast välja. D. Vorobjov leiab, et kannatanute P.O. ja S.V. ülekuulamiste protokollidest, samuti S.V. ja D. Vorobjovi, S.V. ja I.K. ning P.O. ja V.I. vahel toimunud vastastamiste protokollidest nähtuvalt on kannatanutele selgitatud neile nende õigusi ning neid on hoiatatud ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, eesti keeles, mida aga kannatanud ei valda. Sellega on rikutud menetleja poolt

§ 161lg 1 ja 4 sätteid.

Ringkonnakohus D. Vorobjovi ülatoodud väidetega ei nõustu.

§ 161

lg 1 tulenevalt kui on vaja tõlkida võõrkeelset teksti või kui menetlusosaline ei valda eesti keelt, kaasatakse kriminaalmenetlusse tõlk. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt on tõlgi kohustuslikku osalemist nõudev menetlustoiming tema puudumisel õigustühine. 6 Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kannatanud P.O. ja S.V. andnud kannatanutena ütlusi vene keeles. Põhjendamatu on D. Vorobjovi väide nagu oleks kannatanutele selgitatud nende õigusi ja kohustusi eesti keeles. Kannatanu ülekuulamise protokollidest nähtuvalt on protokolli blanketil kannatanu õigused ja kohustused esitatud nii eesti kui ka vene keeles ning seega oli P.O. ja S.V. il võimalus valida millises keeles nad oma õiguste ja kohustustega tutvuvad. Tõepoolest ei nähtu kannatanu ülekuulamise blanketilt, et kannatanu hoiatamise tekst vastutuse eest KarS § 318 ja 320 järgi oleks tõlgitud vene keelde. Taolist hoiatuse teksti pole tõlgitud ka vastastamise protokolli blanketil. Samas pole P.O. ja S.V. avaldanud, et nad ei saanud hoiatusest aru või vajaksid hoiatusest arusaamiseks tõlgi abi. Ringkonnakohtul puudub igasugune alus arvata, et P.O. ja S.V. it ei hoiatatud KarS § 318 ja 320 rikkumiste eest või nad ei saanud nimetatud hoiatusest aru, sest ei valda eesti keelt. Ringkonnakohus leiab, et P.O. ja S.V. näol on tegemist noorte inimestega, kes Eesti Vabariigis elades valdavad eesti keelt vähemalt miinimumtasandil ning on võimelised aru saama hoiatusest KarS § 318 ja 320 järgi ka eesti keeles. Pealegi on S.V. XXXX. Samas on D. Vorobjovi väide, et P.O. ja S.V. ei valda eesti keelt tema subjektiivne arvamus, mis pole kriminaalasjas kinnitamist leidnud. Ülaltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et P.O. ja S.V. ülekuulamistel ning nende osavõtul toimunud vastastamistel ei ole rikutud kriminaalmenetlusõiguse norme ning maakohus on õigustatult arvestanud nende ütlustega kohtuotsuse tegemisel. D. Vorobjov vaidlustab enda süüditunnistamist KarS § 121 järgi S.V. löömises ja talle füüsilise valu põhjustamises, kuna leiab, et konflikti alustas teda peaga lüües kannatanu ning tema ainult kaitses ennast. Ringkonnakohus leiab, et S.V. sellekohased ütlused on ümberlükatud kriminaalasjas kogutud teiste, eelkõige aga kannatanu S.V. ütlustega. Kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et

1. mail 2010 toimus XXX maja nr XX juures konflikt S.V. ning D. Vorobjovi vahel. S.V. ütluste kohaselt toimus
2. mai 2010 õhtul esmalt suusõnaline konflikt tema ja baari „E“ juurde kogunenud noormeeste vahel, kuid see lahenes. Hiljem, olles jõudnud XXX maja juurde, jõudsid neile P.O. järgi taaskord samad noormehed, kellega tal oli sõnelus baari juures. S.V. ütluste kohaselt tulid tema juurde kaks noormeest keda ta sellel hetkel ei tundnud (D. Vassiljev ja I.K.). Tekkis sõnavahetus ja selle käigus tungisid noormehed talle kallale ja hakkasid teda rusikatega pähe peksma. №ormeeste rünnak oli tema jaoks ootamatu. Järsku noormehed lõpetasid tema peksmise ning lahkusid. Pärast kaklust kutsusid nad välja politsei ja kiirabi. Peksmise tagajärjel purunes tal kulm ja parema silma all oli sinikas. Samasisulisi ütlusi on S.V. andnud ka vastastamisel D. Vorobjoviga. S.V. sellekohaseid ütlusi kinnitavad ka L.O. ütlused. L.O. ütluste kohaselt seisis ta oma korteri aknal, sest ootas abikaasat baarist koju. Aknast ta nägi kuidas tema abikaasa P.O. ja S.V. jõudsid nende maja juurde. P.O. ja S.V. järel jõudsid maja juurde ka noormehed. №ormeestest V.I. läks tema abikaasa juurde ja hakkas teda käes olnud kepiga peksma. D. Vorobjov läks aga S.V. juurde ja hakkas viimasega kaklema. Kes veel S.V. iga peale D. Vorobjovi kakles, ta ei näinud. Ta jooksis õue. Kui ta õue jõudis, siis keegi S.V. iga enam ei kakelnud. Nägi, et S.V. il oli kulm katki ning kogu nägu oli verine. 7 Ülalesitatud S.V. ja tunnistaja L.O. ütlustest nähtub ringkonnakohtu arvates üheselt, et kannatanut ründasid esimestena D. Vorobjov ja I.K., lüües mõlemad teda korduvalt rusikatega pähe. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks viidata ka asjaolule, et I.K., kellele samuti heideti ette S. Vasiljevi löömist
3. mail 2010, ei ole nimetatud asjaolu vaidlustanud. Ringkonnakohtu jaoks suurendab S.V. ütluste usaldusväärsust ka toimunud sündmuse areng ja olustik. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et S.V. ja D. Vorobjovi vahel tekkis eelnevalt baari E juures konflikt, mis ei kasvanud aga üle füüsiliseks kokkupõrkeks. Pärast nimetatud konflikti vaibumist lahkus S.V. baarist, et minna koju. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu taoline käitumine viitab üheselt soovile konflikti mitte jätkata. Samas D. Vorobjovi käitumine, kes koos oma kaaslastega järgnes S.V. ile XXX asuva elamu juurde ning astus seal sõnavahetusse kannatanuga, mis hiljem kasvas üle kakluseks, osundab vastupidisele, s.o D. Vorobjovi soovile konflikti jätkata. Taolisest konflikti osapoolte käitumisest saab ringkonnakohtu arvates teha tõsikindla järelduse, et S.V. il puudus igasugune soov ja vajadus D. Vorobjovi ründamiseks XXX maja juures ning nimelt D. Vorobjov oli isikuks, kes soovis ja ka jätkas konflikti. Ringkonnakohtu arvates ei ole tõsiseltvõetav D. Vorobjovi apellatsioonis esitatud väide, nagu oleks S.V. saanud tal esinenud kulmuvigastuse D. Vorobjovile peaga näkku lüües. Ringkonnakohus nõustub sellega, et taolise oletatava löögi tagajärjel võis kahtlemata puruneda S.V. kulm, kuid sellisel juhul esineksid kahtlemata kehavigastused ka D. Vorobjovil, milliseid aga kriminaalasjas tuvastatud ei ole. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on D. Vorobjovi KarS § 121 järgi õigustatult süüdi tunnistanud. Z.A ja D. Vorobjovi süüdistus KarS § 263 p 1,4 järgi D. Vorobjovi apellatsioonis esitatud väidete kohaselt ei ole tema toime pannud avaliku korra rasket rikkumist. D. Vorobjov küll ei eita seda, et ajal kui Z.A kakles kannatanu A.B., lõi ta viimast kahel korral jalaga, kuid tegi seda selleks, et viimane laseks Z.A lahti. Jalaga lõi ta kannatanut seepärast, et viimane lamas, kui ta oleks püsti seisnud ei oleks ta kannatanut jalaga löönud. Ringkonnakohus leiab, arvestades D. Vorobjovi enese ütlusi, milliseid kinnitavad ka tunnistajate N.P. , F.L. ja O.L. ütlused, et kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et
4. juulil 2010 kella 21.00 paiku Narva-Jõesuu sadama lähedal lõi D. Vorobjov jalaga A.B. vähemalt kahel korral vastu nägu ja keha. Ringkonnakohtu arvates ei ole tõsiseltvõetavad D. Vorobjovi väited, et A.B. lõi ta jalaga vaid selleks, et võita viimase tähelepanu ning lahutada taoliselt kaklejad. Ringkonnakohus leiab, et isiku tähelepanu võitmiseks või kaklejate lahutamiseks, ei ole vajadust lüüa isikut jalaga, sest selleks on ka mooduseid, mis ei põhjusta isikule, kelle tähelepanud soovitakse võita, valu. Pealegi kirjeldavad toimunut pealtnäinud tunnistajad D. Vorobjovi käitumist A.B. suhtes, kui viimase peksmist jalaga. 8 Nii on tunnistaja N.P. andnud ütlusi, et pärast seda kui A.B. oli Z.A kallaletungi tagajärjel kukkunud, hakkasid ka viimasega kaasas olnud noormehed teda jalgadega peksma. Jalaga lööjate seas oli ka D. Vorobjov. F.L. on samuti andnud ütlusi, et pärast seda kui A.B. oli kukkunud, lõid koos Z.A-ga olnud noormehed teda jalaga. Ülaltoodud tunnistajate ütlusi kinnitavad ka O.L. ütlused, milliste kohaselt peksis Z.A A.B. ja viimane kaitses ennast. Mingil momendil aga jooksid koos Z.A-ga olnud noormehed ka nende juurde, kuid mida noormehed tegid, seda ta ei näinud. Ülaltoodud tunnistajate ütlustele tuginedes leiab ringkonnakohus, et D. Vorobjov lõi A.B. tahtlikult jalaga ning oma taolise käitumisega põhjustas ta kannatanule füüsilist valu. Z.A kaitsja poolt esitatud apellatsioonist lähtuvalt ei vaidlusta kaitsja asjaolu, et Z.A pani
5. juulil 2010 toime avaliku korra raske rikkumise. Samas leiab kaitsja, et kriminaalasjas ei ole tõendamist leidnud Z.A poolt J.B. kehavigastuste tekitamine ja A.B. peksmine jalgadega ning nimetatud osas tuleb vähendada Z.A-le esitatud süüdistuse mahtu. Esmalt märgib ringkonnakohus, et põhjendamatu on kaitsja poolt tehtud etteheide nagu ei oleks kohtuotsuses konkretiseeritud süüdistatavate tegevus kannatanute suhtes. Kohtuotsuses on kohus üheselt välja toonud asjaolud, millised kohus, tõenditele tuginedes, on lugenud tõendatuks. Nii on kohus lugenud tõendatuks, et Z.A lõi ühel korral J.B.e rusikaga vastu pead. Samuti on kohus lugenud tõendatuks, et Z.A ja D. Vorobjov lõid mitmel korral rusikate ja jalgadega A.B. vastu nägu ja keha (tl 258). Ringkonnakohus leiab, et põhjendamatu on apellatsioonis esitatud väide nagu ei oleks tõendamist leidnud J.B. löömine Z.A poolt. J.B. on andnud ütlusi, et esmalt lõi teda talle tundmatu noormees ning saadud löögist ta kukkus. Samal ajal tungis Z.A kallale A.B. ja tekkis kaklus. Kui tema püsti tõusis, siis peksid maaslamavat A.B. kolm isikut, Z.A, turske noormees ja veel üks noormees, keda ta kirjeldada ei oska. Tema püüdis noormehi takistada ja oma meest kaitsta. Sellel ajal kui ta püüdis abikaasat peksvaid noormehi eemale tõrjuda, löödi teda selja tagant ja ta ei näinud lööjat. Asjaolu, et J.B. löödi on kinnitanud ka tunnistajad N.P. ja O.L., kusjuures J. B. lööjana on mõlemad tunnistajad nimetanud otseselt Z.A. N.P. on oma ütlustes väitnud, et nägi kuidas Z.A lõi tema poole seljaga seisnud J.B. üks kord rusikaga kas vastu pead või vastu selga. Tunnistaja O.L. on andnud ütlusi, et konflikti käigus, mingil momendil lõi Z.A rusikaga selja tagant J.B. rusikaga vastu pead. Seega langevad tunnistajate ütlused kokku J.B. i ütlustega selle kohta, et teda löödi selja tagant üks kord rusikaga vastu pead. Seejuures annavad tunnistajate ütlused aluse tõsikindlaks väiteks, et J.B. lõi selja tagant vastu pead nimelt Z.A. Nõustudes maakohtuga, leiab ringkonnakohus, et Z.A poolt kannatanu A.B. löömine jalaga on tõendamist leidnud nii kannatanu kui ka tunnistajate N.P. , O.L. ja F.L. ütlustega, millistest nähtuvalt lõi kannatanut jalaga ka Z.A. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda nimetatud ütluste usaldusväärsuses, sest need on oma sisult kokkulangevad ning lükkavad veenvalt ümber Z.A väite nagu ei oleks tema A.B. jalaga löönud. 9 Apellatsioonis leitakse, et kuivõrd A.B. kehal ei ole arstliku läbivaatuse käigus tuvastatud peksmise jälgi, siis seab see kahtluse alla ka tema jalaga löömise. Ringkonnakohus taolise väitega ei nõustu. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole A. ja J.B. il esinenud vigastuste kindlaks tegemiseks läbi viidu kohtuarstlikku ekspertiisi ning piirdutud on vaid arstliku läbivaatusega SA Narva Haigla arsti poolt. Ringkonnakohus leiab, et kuigi kannatanu A.B. läbivaatuse teostas arst, pole tegemist siiski kohtumeditsiini eksperdiga ning nimetatud läbivaatuse käigus ei pruukinud arst talle väheolulistena näivatele jälgedele kehal tähelepanu pöörata ning ei pidanud neid ka vajalikuks fikseerida. Samas ei pruukinud ringkonnakohtu arvates palja jalga sooritatud löökidest kannatanu kehale mingeid jälgi üldse jäädagi. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vigastusjälgede puudumine A.B. kehal ei vähenda kuidagi tema ütluste usaldusväärsust tema peksmise kohta jalgadega. Karistus D. Vorobjov on apellatsioonis alternatiivselt taotlenud talle mõistetud karistuse kergendamist, leides, et maakohus ei ole talle karistuse mõistmisel arvestanud eelkõige seda, et varasemalt ei ole ta kuritegusid toime pannud. Samuti leiab süüdistatav, et talle väärteokorras mõistetud karistused ei saa olla karistusliigi valikul määrava tähtsusega. Ringkonnakohus leiab, et D. Vorobjovile karistuse mõistmisel on maakohus arvestanud kõiki KarS § 56 lg 1 ettenähtud asjaolusid. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud asjaoluga, et D. Vorobjov on varasemalt kriminaalkorras karistamata. Samuti on kohus arvestanud karistuse mõistmisel kergendava asjaoluna D. Vorobjovi poolt oma süü tunnistamist. Ka on maakohus põhjendanud, miks ta ei pea võimalikuks karistada D. Vorobjovi rahalise karistusega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega. Z.A kaitsja on apellatsioonis samuti vaidlustanud süüdistatavale mõistetud karistuse, leides, et see on liialt karm. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole Z.A-le karistuse mõistmisel küllaldaselt arvestanud kannatanute konfliktile eelnenud käitumisega. Samuti pole kohus arvestanud asjaoluga, et Z.A on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning ainuüksi mõistetud väärteokaristused ei saa olla määravad karistusliigi valikul. Ringkonnakohus leiab, et Z.A kaitsja taotlus süüdistatava karistuse kergendamiseks on põhjendamatu. Ringkonnakohtu arvates puudub alus lugeda KarS § 57 lg 2 alusel Z.A karistust kergendavaks asjaoluks kannatanute käitumist. Eitamata varasemat sõnavahetust Z.A ja A. ja J.B. vahel, leiab ringkonnakohus, et selle toimumine ei saa kuidagi õigustada Z.A hilisemat vägivaldset käitumist kannatanute suhtes. Ringkonnakohtu arvates ajendas Z.A kuritegu toime panema soov kannatanutele kätte maksta ning taolisel madalal ajendil kuriteo toimepanemist ei saa kuidagi vaadelda kergendava asjaoluna karistuse mõistmisel. Ringkonnakohus leiab, et karistuse mõistmisel on maakohus, arvestades Z.A-le väärtegude toimepanemise eest mõistetud karistuste märkimisväärset hulka

§ 185

lg 2 kohaselt, juhul kui ringkonnakohus teeb

§ 337

lg 1 p 1 nimetatud lahendi, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuivõrd ringkonnakohus jätab Viru Maakohtu otsuse muutmata, jäävad menetluskulud D. Vorobjovi kanda. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 11 Tiit Lõhmus