4-12-4122 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 09. oktoobril 2012.a, Narva kohtumaja, 1. Mai 2 Väärteoasja number 4-12-4122 Kohtunik Innokenti Menšikov Koht
§ 227
lg 5 p 1 alusel lisakaristusega juhtimisõiguse äravõtmine 3 (kolmeks) kuuks, muutmata. Rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB Pangas või arveldusarvele nr 221023778606 Swedbank pangas, viitenumber
- Rahatrahv tuleb tasuda panka edasikaebamise tähtaja jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtus tutvumiseks kättesaadav. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu kassatsioonkaebuse Eesti Vabariigi Riigikohtule 30 päeva jooksul päevast, mil kohtuotsus on menetlusosalistele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamiseks tuleb sellest Viru Maakohtu Narva kohtumajale kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kättesaadav Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis alates 01.11.2012.a. Menetlusalune isik saab vastavalt V™S §-le 155 ja 156 esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel.
- MAAKOHUS TUVASTAS D.Z esitas 27.08.2012 Viru Maakohtule kaebuse Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo 10.08.2012.a üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2402,12,001225 peale, millega karistati D.Z-i Liiklusseaduse § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 65 trahviühiku ulatuses, s.o 260 (kakssada kuuskümmend)
§227lg 5 p 1 alusel määrati lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks.
Väärteootsuses oleva väärteo kirjelduse kohaselt 14.07.2012.a kell 20.45 Vaivara vallas, TallinnNarva maantee 198 kilomeetril, D.Z juhtis mootorsõidukit ning ületas lubatud kiirust mitte vähem, kui 28 km/h võrra. 1.1 Kaebuse esitaja seisukohad Otsus vaidlustatakse osaliselt, lisakaristuse määramise osas, füüsilisest isikust menetlusaluse isiku D.Z-i poolt alljärgnevatel motiividel: Ta tunnistab end süüdi ning kahetseb tehtud. Ta töötab taksojuhina ning see töö on tema ainuke sissetuleku allikas. Kui lisakaristus jõustub, siis kaotab tema tööd. Tema hooldamisel on eakad vanemad, kes vajavad liiklusvahendit arsti vastuvõtule ning haiglasse sõitmiseks. Arvab, et temale määratud karistus on julm. 1.2 Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja ei esitanud kohtule kirjalikku vastust kaebusele. 1.3 Kohtuistung 09.10.2012 toimunud kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kirjalike seisukohtade juurde. Palus mitte jätta teda juhtimisõiguseta, kuna see jätab teda kõigest ilma, seda enam, et ta maksab veel laenu ning tema vanemad on eakad ja haiged inimesed, kes vajavad tema abi, näiteks, arsti juurde sõitmiseks. See, mis juhtus, oli täielik rumalus, ta tunnistab end süüdi. Lubab enam mitte rikkuda liikluseeskirju. Politseiprefektuuri esindaja on seisukohal, et D.Z-i väärteoasjas tehtud otsus ei kuulu tühistamisele või muutmisele. Kohus avaldas toimiku materjalid: lk 6 – töövõtulepingu väljavõte, millest nähtub, et kaebuse esitaja töötab taksojuhina OÜ-s Xxx alates 19.12.2011; lk 7, 8 – D.Z-i iseloomustus koos tõlkega, millest nähtub, et tema on kohusetundlik, teadlik ja oskuslik autojuht ning iseloomustatakse positiivselt; 2
(2)lk 9 – taksojuhi kutsetunnistuse koopia kehtivusega kuni 26.02.2017; lk 10, 11 – vanemate pensionitunnistuste koopiad; lk 18 – väärteoprotokoll, millest nähtub, et 14.07.2012.a kell 20.45 Vaivara vallas, TallinnNarva maantee 198 kilomeetril, D.Z juhtis mootorsõidukit ning ületas lubatud kiirust mitte vähem, kui 28 km/h võrra; lk 22 – kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll, millest nähtub, et lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul oli 70 km/h, seadme lugem oli 104 km/h, mõõtmise laiendmääramatus on -+ 6 km/h; autojuhile näidati seadme tablool fikseeritud näitu; seade on testitud ning oli töökorras; lk 24-25 – taotlus, milles menetlusalune isik palub mitte karistada teda juhtimisõiguse äravõtmisega; lk 27 – otsus väärteosajas, millest nähtub, et D.Z oli tunnistatud süüdi Liiklusseaduse § 50 lg 5 p 3 rikkumises, mille eest teda karistati Liiklusseaduse § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 65 trahviühiku ulatuses, s.o 260 (kakssada kuuskümmend)
§ 227lg 5 p 1 alusel määrati lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks.
Kohtuväline menetleja andis hinnangu ka D.Z-i poolt esitatud taotlusele lisakaristuse mittekohaldamise kohta ning otsuse langetamisel võttis arvesse karistust kergendava asjaoluna süü ülestunnistamist. lk 32-33 – karistusregistri väljavõte, millest nähtub, et kaebuse esitaja on varem 6 korral karistatud väärtegude toimepanemise eest (sealhulgas kahel korral lubatud kiiruse ületamise eest) rahatrahvidega ning kahel korral ka juhtimisõiguse äravõtmisega üheks ja kolmeks kuuks. 2. KOHTU SEISUKOHT a. Kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud väärteotoimikus kogutud materjale, jõuab kohus seisukohale, et D.Z-i kaebus Ida Politseiprefektuuri otsuse peale ei ole põhjendatud ja nimetatud otsus tuleb jätta muutmata. Kohus on seisukohal, et väärteoprotokolliga, kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga ning D.Z-i enda ütlustega on tõendatud see faktiline asjaolu, et 14.07.2012.a kell 20.45 Vaivara vallas, Tallinn-Narva maantee 198 kilomeetril, D.Z juhtis mootorsõidukit ning ületas lubatud kiirust mitte vähem, kui 28 km/h võrra. Kohus asub seisukohale, et D.Z pani lubatud kiiruse ületamise toime otsese tahtlusega. KarS § 16 lg 3 kohaselt isik paneb teo otsese tahtlusega kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohus on seisukohal, et D.Z teadis, et ta ületab lubatud kiirust ning tahtis või vähemalt möönis seda, kuna tema poolt toimepandud kiiruse ületamine on niivõrd oluline (28 km/h võrra), et tema kogenud ning professionaalse autojuhina ei saanud seda kogemata või juhuslikult toime panna. Seega, D.Z oma tegevusega on täitnud talle inkrimineeritava teo objektiivse ja subjektiivse koosseisu, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 3
(2)b. Vastavalt Liiklusseaduse § 50 lg liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. 5 p 3 juht ei tohi sõita kiiremini Olles rikkunud ülalnimetatud liiklusseaduse sätet, pani D.Z toime mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise 28 km/h võrra, st Liiklusseaduse § 227 lg 2 ettenähtud väärteo, mida karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Liiklusseaduse § 227 lg 5 p 1 kohaselt ülalnimetatud väärteo toimepanemise eest võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuni kolme kuuni. Kohtuvälise menetleja poolt oli D.Z-ile määratud põhikaristuseks rahaline karistus 65 trahviühiku ulatuses, st veidi üle selle paragrahvi sanktsiooni keskmist määra ning lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmine maksimaalseks ajavahemikuks, st 3 kuuks. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja poolt väärteootsuses väljendatud seisukohaga, et Viktor D.Z-i näol on tegemist isikuga, kes on varem korduvalt karistatud samalaadsete väärtegude eest ning vaatamata sellele pani taas toime uue väärteo. Temale varem määratud karistused (sh ka juhtimisõiguse äravõtmine) ei suutnud mõjutada teda hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Antud olukorras on otstarbekohane määrata temale rangemaid karistusi, sh määrata lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmise maksimaalseks lubatud ajavahemikuks, eesmärgiga aidata D.Z paremini kohaneda ühiskonnas heakskiidetud liiklusreeglistiku täitmisega ja teda distsiplineerida. Käesolevas otsuses kohus tõi välja D.Z-i iseloomustavaid liiklusrikkumisi, mis vaieldamatult näitavad teda hoolimatu ja distsiplineerimatu liiklejana. Siinkohal on vajalik veelkord rõhutada, et D.Z on juba varem Liiklusseaduse eiramise eest karistatud ning seejuures võeti temalt ka üheks ning kolmeks kuuks sõiduki juhtimise õigust. Kuna käesolevas väärteoasjas on D.Z-ile etteheidetavaks teoks analoogne õigusrikkumine, ei saa pidada võimalikuks jätta D.Z-ile juhtimisõigust, nagu kaebuse esitaja taotleb. Puutuvalt kaebuses toodud põhjendustesse juhtimisõiguse vajalikkusest kaebuse esitaja töö tegemisega ning pensionäridest vanemate eest hoolitsemisega seonduvalt, märgib kohus, et nimetatud põhjused ning samuti ka see asjaolu, et D.Z-iseloomustatakse positiivselt tema tööandja poolt, ei ole sellised, mis kaaluksid üle D.Z-i suhtes kohaldatud ajutise kitsenduse vajalikkuse juhtimisõiguse äravõtmise näol. Kohus rõhutab, et sellise otsustuseni on antud juhul viinud D.Z-i enda jätkuv mitteõiguspärane käitumine. Samuti tuleb märkida, et on võimalik tööd leida ning pereliikmete eest hoolitseda ka juhtimisõigust omamata, leides selleks alternatiivseid võimalusi. Siinkohal tugineb kohus ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30.04.2010.a. otsuses nr 3-1-1-2610 väljendatud seisukohale, et töökoha kaotamise võimalus ei saa olla mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. Ülaltoodu alusel asub kohus seisukohale, et kohtuväline menetleja karistuse määramisel õigesti rakendanud Väärteomenetluse seadustiku ning Liiklusseaduse sätteid. Nii põhi-, kui ka lisakaristus on määratud sanktsioonide piires ning määratud karistus vastab nii toimepandud väärteo raskusele, kui ka D.Z-i isiksusele. Arvesse on võetud karistust kergendavana asjaoluna D.Z-i süü ülestunnistamine. Kaebuse esitaja arvamus selle kohta, et temale määratud karistus on julm, ei ole asjakohane. 4
(2)Seetõttu ei kuulu D.Z-i kaebus rahuldamisele. Otsuse tegemisel kohus lähtub eeltoodust ning juhindub V™S § 132 lg 2; § 133; § 134; § 107111. Innokenti Menšikov Kohtunik 5
(2)