4-13-5842/14

4-13-5842 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 02 oktoober 2013 Tallinn Väärteoasja number 4-13-5842 (2373,13,004487) Kohtunik Kristina Väliste Kohtuistungisekretär Ave Mõistlik Väärteoasi H.J-i (H.J) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse menetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi (Hirs) 12.08.2013 otsusele nr 2373,13,004487 H.J-i karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 50 trahviühikut s.o 200 eurot. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor Kaebuse esitaja: H.J, ik XXX, elukoht XXX RESOLUTSIOON

1. Jätta H.J-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi 12.08.2013 otsusele nr 2373,13,004487 H.J-i karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 50 trahviühikut s.o 200 eurot rahuldamata ja otsus muutmata.
2. H.J peab talle määratud rahatrahvi tasuma kohtuvälise menetleja otsuses näidatud arveldusarvele. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 02.10.2013 kell 15.
3. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 10.10.
4. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev 02.11.
5. Kui kohtuotsusele kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 03.11.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi 12.08.2013 otsusega nr 2373,13,004487 karistati H.J-i liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 50 trahviühikut s.o 200 eurot selles, et menetlusalune isik 21.07.2013 kell 21:56 Saue vallas, Harju maakonnas, Tallinn-Pärnu –Ikla tee 32 km juhtis mootorsõidukit kiirusega 127+/- 8 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 29 km/h. Suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul on 90 km/h. Selliselt rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse 05.09.2013, milles märkis, et soovib otsuse vaidlustada määratud karistuse osas, taotledes karistuse muutmist. Kaebaja põhjendused on järgmised: ei ole otsusega nõus, kuna tema poolt rikkumist ei olnud ja nimetatud rikkumine ei ole tõestatud. Tunnistaja XXX(X) ütlused on valesti tõlgendatud (60 miili aga mitte 60 kilomeetrit). Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et tema liikus autode kolonnis ühtlase kiirusega, kasutades püsikiiruse hoidjat, milline oli seadistatud 60 miilile tunnis ehk ca 100- 105 km/h kiirusele. Vahetult enne politsei poolt kinnipidamist tema ei teinud möödasõite ega sõidetud ka temast mööda. Kogu sõidu vältel ei ole tema sõidukiirus olnud 127 km/h ega ole tema näinud ka teist sõidukit sellisel arvataval kiirusel sõitmas. Täpset vahet ei oska hinnata, kuid vahemaa eessõitva sõidukiga võis olla 150 meetri ulatuses. Radaril, mis politsei esitas oli märgitud ainult kiirus ehk numbrid. Videosalvestusi ega muid tõendeid, et just tema auto kiirust ületas, talle ei esitatud. Ta tunnistab, et liikus kiirusel 100- 105 km/h alas, kus lubatud suurim sõidukiirus oli 90 km/h. Vahetult peale kinnipidamist kontrollis ta Tallinna sissesõidul oleva tabloo peal oma sõiduki spidomeetri näitu tablool olevaga ja tulemus oli hea, tema sõitis kiirusel 50 km/h, tabloo näitas 51 km/h. Seega sellist suurt eksimist ei saanud olla. Politseiauto liikus esialgu temale vastassuunas. Politsei eksis otsuses ka tunnistaja ütluste tõlgendamisega- tunnistaja ütluste kohaselt oli sõidukiirus 60 miili, mitte kilomeetrit tunnis, seega vastuolusid ei ole, nagu politsei märkis. Kaebuse esitaja palub kohtul tehtud otsus tühistada, ta ei ole nõus rikkumisega ega määratud karistusega. Kohtuvaidlustes kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et A.Kovlajov on toime pannud temale inkrimineeritava teo, väärteoprotokoll on koostatud õigesti. Karistuse määramisel kohtuväline menetleja on lähtunud sanktsiooni keskmisest määrast ning antud asjas ei ole tuvastatud karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, seega on seisukohal, et rahatrahv täidab eripreventiivset eesmärki. Palub kaebus jätta rahuldamata ja otsus muutmata. Kaebuse esitaja vaidles vastu, selgitas, et jääb esitatud kaebuse juurde, see, et sõiduk liikus kolonnis esimesena, ei vasta tõele. Mõõdetud kiirus on vale. Palub otsus tühistada. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, tunnistajate ütlused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale. Väärteoprotokolli nr 2373, 13, 004487 andmetest nähtuvalt on H.J 21.07.2013 kell 21:56 juhtinud mootorsõidukit Toyota Camry riikliku registreerimisnumbriga XXX Harjumaal Saue vallas Tallinna-Pärnu-Ikla mnt-l kiirusega 127 +/- 8 km/h teel, kus lubatud suurim sõidukiirus on 90 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 29 km/h. H.J-i tunnistaja XXX andis kohtus ütlused, mille kohaselt tema sõitis koos P.H.J-iga viimase kinnipidamisel. Auto kiirus oli umbes 60 miili tunnis ehk ca 100- 105 km/h. Ta vaatas sõidu ajal regulaarselt spidomeetrit, mida ta nägi juhi kõrvalistuja kohal istudes hästi. Samuti põles tuluke spidomeetril, mis näitas, et kasutusel on püsikiirusehoidja. Vahetult enne kinnipidamist möödasõite ei toimunud. Paar minutit enne kinnipidamist neist sõideti mööda. Vahemaa neist eespool oleva autoga võis olla 40- 60 meetrit. Politseiauto sõitis vastassuunavööndis. Kolonnis oli 3- 4 sõidukit, sõidukiirus oli ühtlane. Enne kinnipidamist teostas H.J möödasõidu ca 30- 40 minutit varem. Märkas politseiautot vastassuunavööndis ca 2-3 minutit enne kinnipidamist. Politsei auto ees liikus veel sõidukeid. Tunnistaja mäletab, et politsei sõidukit nähes ja sellest juhile, H.J-ile, öeldes, jäi sõidukijuht rahulikuks, mainides, et sõidab kiiruskontrolliga ja midagi ei riku. Tunnistaja suhete kohta kaebuse esitajaga vastas viimane, et tegemist on sõbralike suhetega. Tunnistaja Herman Toom, 25.09.2013 toimunud kohtuistungil selgitas, et oli politseinikuna patrullis ja liikus mööda Tallinn – Pärnu –Ikla maanteed Pärnu poole. Vastu sõitis sõiduk, kelle kiiruseks tunnistaja mõõtis 126 km/h ja seejärel kohe 127 km/h, näha oli, et sõiduk kiirendab. Sõiduk oli autode kolonni esimene sõiduk. Sõiduki kiirust ei saanud valesti mõõta, kuna sõiduk eraldus kolonnist, kiirusemõõteseadmel oli sisselülitatud režiim „ kiireima objekti mõõtmine“ ning targetis ilmus kiireim kiirus 127km/h ja politseiauto kiirus 88-90 km/h. Tunnistaja mäletab, et auto, mille kiirust mõõdeti oli punane Toyota, massist eristuv auto. Tõepoolest oli autode kolonn, kuid kaebuse esitaja auto oli esimene, temast 100- 150 meetrit tagapool tuli veel autosid. Kiirust mõõtis tema isiklikult radariga Stalker, seda käes hoides. Radari seadmed olid kontrollitud. Mõõdetud teelõigul on suurim lubatud kiirus 90 km/h. Mõõdetavast autost tagapool olevad autod liikusid aeglasema kiirusega, ca 90- 100 km/h. Ka silmaga oli näha, et punane Toyota eraldub kolonnist, sõites kiiremini. Radaril oli sisselülitatud funktsioon, mis näitab nii kiireimat kiirust kui ka teist kiiremat kiirust. Seega, kui autode kolonnis oleks veel mõni auto kiiremini sõitnud, oleks radar seda näidanud. Radaril aga segajaid ei olnud, funktsioonid olid stabiilsed, seega liikus see auto kõige kiiremini. Tunnistaja tunneb ära, et roolis istus kaebaja. Kiiruse mõõtmise ajal oli mõõdetav auto politseiniku vaateväljas. Kiirusemõõtjal Stalker videosalvestamise võimalust ei ole. Tunnistaja vastas ka kaebuse esitaja küsimusele teistkordselt jaatavalt, et kaebuse esitaja auto oli kolonni esimene. Tunnistaja selgitas kaebuse esitaja küsimuse peale, et radari võimalik eksimus on juba protokolli sisse kirjutatud ja kaebaja kasuks arvestatud. Antud juhul nähtub materjalidest, et mõõdetud kiiruseks oli 127 km/h, millest arvestati maha 8 km/h laiendmääramatus ehk võimalik veaprotsent. Kaebajale pandi süüks 29 km/h kiiruse ületamine. Kaebuse esitaja on tunnistajale võõras, kokkupuude on olnud tööalaselt kaebaja poolt kiiruseületamisega seoses. Viha ega muid negatiivseid tundeid kaebuse esitaja vastu ei ole. Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et 21.07.2013 mõõdeti H.J-i poolt juhitud mootorsõiduki Toyota riikliku registreerimisnumbriga XXX kiirust Harju maakonnas Saue vallas Tallinn- Pärnu – Ikla mnt-l 32 km-l sõidusuunal Tallinn. Kasutati kiirusmõõteseadet Stalker IIMDR AS004018 TTR SS- 13/00101/14.05.2013 taadeldud. Seadme testid olid 21.07.2013 kell 19.30 töökorras. Kiirusemõõtmise ajal oli seade käes, mõõdeti kiirust asulavälisel teel, hea nähtavusega, valgel ajal, sademeteta ilmastiku tingimustes, teeolud olid kuivad, kattega teel, sõiduridade arv: 2, eraldusribaga tee, mõõtja liikus kiirusega 88 km/h, mõõdeti vastutuleva objekti kiirust liikuvast sõidukist, mõõdetav mootorsõiduk liikus ühel rajal pärisuunalisel teel ja lähenes patrullautole, liikus sõidukite kolonnis, olles kolonni esimene auto. Seadme helisignaal ühtlane. Kui sõiduki kiirus ilmus kuvari „target“ aknasse, lukustas seadmel näidu. Seadme lugem 127 km/h. Lubatud sõidukiirus teelõigul 90 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/- 8 km h. Ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 29 km/h. Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud näitu. Mõõtmise ajal video ja helitehnikat ei kasutatud. Kohtuasjas puudub vaidlus selles, et H.J juhtis talle süükspandaval ajal ja kohas sõidukit Toyota Camry riikliku registreerimisnumbriga XXX. Kohtuasjas on vaidlus selles, kas H.J-i poolt juhitud auto oli kolonni esimene või keskel sõitev ja mis kiirusel auto liikus. Selles osas, et kaebaja palub otsus tühistada, kuna rikkumist ei ole olnud, leiab kohus, et kaebaja enda ütlustega on tõendatud rikkumine. Nimelt väidab kaebaja, et liikus kiirusel 100- 105 km/h alas, kus suurim lubatud kiirus on 90 km/h. Seega on rikkumine igal juhul aset leidnud. Vaidlus on rikkumise määras. Sõiduki kiirus on oluline, kuivõrd kaebaja ütluste järgi tuleks kohaldad LS § 227 lg 2 asemel § 227 lg
7. H.J ja tunnistaja XXXväidavad, et auto liikus sõidukite kolonni keskel kiirusel 60 miili ehk nende sõnul 100105 km/h. Kiirust mõõtnud politseiametnik väidab, et auto oli kolonni esimene ning liikus kiirusel 127 km/h. Seega on omavahel kooskõlas tunnistaja H.Toomi ütlused, liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll ja väärteoprotokoll ning omavahel kooskõlas on ka kaebuse esitaja ja temapoolse tunnistaja XXX ütlused selle kohta, et auto liikus sõidukite kolonnis ning liikus kiirusel 60 miili tunnis, s.o. ca 100- 105 km/h, auto oli kolonni keskel. Kohus, kuulanud kohtus vahetult üle kaebuse esitaja ja mõlemad tunnistajad, leiab, et puudub igasugune alus kahelda politseiametniku H.Toomi ütlustes ja koostatud liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis. Seda alljärgnevatel põhjustel. H.Toom tundis selgelt ära kohtusaalis autot juhtinud H.J-i. H.Toom kinnitas, et mõõtis kiirust ise, füüsiliselt kiirusemõõtjat Stalker kasutades ajal, kui mõõdetav auto oli talle ka visuaalselt nähtav. H.Toom kinnitas, et s/a Toyota Camry, millise kiirust ta mõõtis, oli punast värvi ja selgelt eristus teistest autodest ning ka silmaga nähtavalt liikus kolonnist kiiremini. Samuti selgitas tunnistaja radari tööpõhimõtteid ning seda, et sisse oli lülitatud süsteem, mis oleks saanud mõõta kahe auto kiirust. Antud juhul aga ilmus ekraanile ainult üks kiirus- kiireim- ja politseiauto sõidukiirus kontrolli teostamise ajal. Segajaid ei olnud. Seega lisaks tunnistaja enda ütlustele kinnitab ka seadme lukustatud näit, et teisi sõidukeid sellele ligilähedase kiirusega ei sõitnud. Kohtuasja materjalidest nähtub, et kaebuse esitaja on tunnistaja Toomile võõras isik. Ta ei kanna kaebuse esitaja vastu viha ega ole temaga tuttav. Seega puudub tunnistaja Toomil igasugune alus anda antud juhtumi kohta valeütlusi. Samuti puudus tunnistaja Toomil igasugune alus koostada teadvalt valele isikule protokoll kiiruse ületamise eest. Kohtuistungil andis tunnistaja vastuseid ladusalt ja veenvalt. Tunnistaja ütluste andmise põhjal tekkis kohtul siseveendumus, et tunnistaja räägib tõtt ning tema ütlused on usaldusväärsed. Iseenesest tunnistavad kaebuse esitaja ja tema tunnistaja XXX, et toimus piirkiiruse ületamine, kuid väidavad, et seda tehti vähemas määras, kui politsei H.J-ile süüks heidab. Mõlemad tunnistavad, et nende auto oli kolonni keskel ja liikus kiirusel 60 miili ehk 100- 105 km/h. Kohus leiab, et kaebuse esitaja ja tunnistaja Ilmjärve ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt järgmistel põhjustel. Kaebuse esitaja ja tunnistaja Ilmjärve ütlused on küll riimuvad selles osas, kui kiiresti nende auto liikus, kuid teatud nüanssides ei ole kooskõla ja esinevad ebatäpsused. Nii on erinev nende seletus selles osas, kui suur oli vahemaa eessõitvate autodega (vastavalt H.J-i ütlustele oli vahemaa eessõitvate autodega 150 meetritXX leiab, et vahemaa võis olla 40- 60 meetrit), mis ajal enne kinnipidamist teostas nende auto möödasõitu (H.J-i ütluste kohaselt 20 minutit varem, XX 30- 40 minutit varem ) ja mis ajal enne kinnipidamist teostati neist möödasõitu (vastavalt H.J- ei teostatud, XX paar minutit enne). Eksimus on samuti kaebuse esitaja ja tunnistaja ütlustes ka nendepoolsel tõlgendusel miilide ja kilomeeter tunnis sõidukiiruse ümberarvestamisele. Nimelt on üldteada asjaolu, et üks maamiil vastab 1, 61 kilomeetrile. Seega sõites kiirusel 60 miili tunnis, pidi kiiruse ületaja auto liikuma kiirusel 96, 6 kilomeetrit tunnis. Samas vastavad nii kaebuse esitaja kui tunnistaja Ilmjärv, et sõiduk liikus kiirusel 60 miili ehk 100- 105 km tunnis. Mõlemad kinnitavad, et auto spidomeetril oli näha kiirus nii miilides (suurelt) kui ka kilomeeter tunnis näiduna ( väikselt). Kuivõrd kaebuse esitaja ja tunnistaja ilmselgelt eksivad miilide ja kilomeetrid tunnis vahe tõlgendamisel, siis ei pea kohus usaldusväärseks, et nad terve sõidu vältel, sh just kiiruse mõõtmise hetkel jälgisid auto spidomeetrit. Ilmselgelt ei suuda nii roolis olija kui kõrvalistuja terve teekonna vältel spidomeetrit jälgida ning asjaolu, millal täpselt nad seda jälgisid ei ole objektiivselt tuvastatav. Kohus ei pea eluliselt usutavaks asjaolu, et sõidu ajal, kui kõrvalistuja tunneb ennast turvaliselt, sõit on ühtlane, stabiilne, et sellisel juhul kaasistuja jälgiks spidomeetrit. Kohus leiab, et XXXvõis tõepoolest sõidu ajal jälgida aegajalt spidomeetrit, kuid ta ei pruukinud seda teha justnimelt sellel ajal kui politsei kiirust mõõtis, sealjuures teadmata täpselt kiirusemõõtmise hetke. Ajal, kui kaebaja ja tunnistaja märkasid politseiautot, oli nende auto kiirus juba tõenäoliselt mõõdetud. Samuti usub kohus, et politseiautot märgates vähendab juht automaatselt sõidukiirust. Seega ajal kui tunnistaja nägi politseiautot, sellele reageeris ning sõiduki kiirust vaatas, võis see olla juba vähendatud sõidukiirus. Puutuvalt kiiruse jälgimisse ja püsikiirusehoidjaga sõitmisesse märgib kohus veel järgmist. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et kaebaja poolt märgitud ja rõhutatud 60 miili tunnis vastab tegelikkuses 96, 6 kilomeetrit tunnis mitte kiirusele 100- 105 km tunnis, siis asub kohus seisukohale, et kaebaja väide sõidukiiruse 100- 105 km/h kolonnis on tema kaitseversioon, mille ta on püstitanud arvamusel, et sellises määras rikkumist ei peeta rikkumiseks. Kaebaja avaldas „ et kõik sõitsid kolonnis ühtlase kiirusega“. Kuivõrd isikud eksivad kiiruse tõlgendamisel, siis ei pea kohus veenvaks ega usaldusväärseks ka nende ütlusi sõiduki tegeliku liikumise kiiruse kohta. Seda enam, et reisi vältel toimusid ka möödasõidud, mis iseenesest ilmselgelt tingivad kiiruse muutmist ja püsikiirusehoidja uuesti sisselülitamist. Seega ei ole kaebuse esitaja ja tunnistaja ütlused sõiduki kiiruse kohta enne kinnipidamist usaldusväärsed nendes endas olevate vastuolude tõttu. Vastavalt LS § 15 lg 1 p 1 on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. LS § 227 lg 2 näeb karistusena ette mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Sama § lõige 5 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 50 trahviühikut s.o 200 eurot. Seega on karistus määratud LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusalusel isikul sõidukiiruse lubatud kiiruse ületamine 29 km/h võrra. Selline kiiruse ületamise määr on sätestatud rikkumise keskmist määra oluliselt ületavas määras ning ainult 11 km/h alla ülemmäära. Seega on toimepandud rikkumine selle määra keskmisest määrast suurem, mistõttu on ka isiku süü teo toimepanemises suurem ja seda tuleb arvestada karistuse mõistmisel. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Antud juhul võib menetlusaluse isiku poolt kiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on keskmist määra ületavas määras. See aga omakorda tingib karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul kohtuväline menetleja ei tuvastanud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ning kohus nõustub sellega. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka põhimõttest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest, s.o käituma õiguskuulekalt. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt ei ole kaebuse esitaja varasemalt karistatud LS rikkumiste alusel väärtegude toimepanemise eest. Vaatamata sellele asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja määratud karistus on vastavuses isiku suhteliselt suure süüga. Kohus ei pea põhjendatuks karistuse mõistmist sanktsiooni alammääras või alammäära lähedasena. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks etteheidetava normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Arvestades kaebuse esitaja süü suurust, mis eelkõige tuleneb tuvastatud kiiruse ületamise määra, mis on LS § 227 lg 2 sätestatud piirmäära keskmist määra oluliselt ületav ning kergendavate asjaolude puudumist, siis puudub igasugune alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks karistuse kohaldamise osas. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub alus vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kristina Väliste Kohtunik