4-13-3844/9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. augustil 2013 Tallinnas, Liivalaia kohtumajas Väärteoasja number 4-13-3844 Kohtunik Anne Rebane Sekretär Merike Kunnus Tõlk Maksim Tšurkin Väärteoasi R.A väärteoasi liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 järgi Vaidlustatav otsus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri 28.05.2013 otsus väärteoasjas nr 2315,13,004572 Kaebuse esitaja R.A, isikukood: XXX; elukoht: XXX; kodakondsus: Eesti Vabariigi kodakondsus; töökoht: töötu Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri esindaja Steven Rehelem Väärteootsuse number 10220122287115 väärteoasjas nr 2315,13,004572 Lepinguline kaitsja vandeadvokaat Maano Saareväli RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku §-st 132 p 1 ja §-st 134 lg 3 kohus otsustas:
2. R.A kaebus jätta rahuldamata.
3. R.A poolt tasutud õigusabikulud jätta R.A kanda. Edasikaebamise kord Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooni esitamisel on kohtuotsus tervikuna kättesaadav Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis
4. päeval kassatsiooniteate esitamisest. Kassatsioon esitatakse Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 30 päeva jooksul, alates päevast, mil maakohtu kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kohtuotsuse motiivid: Vaidlustatud otsusega karistati menetlusalust isikiut LS § 227 lg 2 alusel selle eest, et menetlusalune isik juhtis 28.mail 2013.a. kell 10.38 Tallinnas Pirita teel mootorsõidukit ja ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h võrra (77+-3 km/h). Kiirmenetlsue ostusega määrati menetlusalusele isikule karistuseks rahatrahv 120 eurot, kusjuures trahvi võimaldati tasuda 4 osana. Kaebuse esitaja leiab, et kuna väärteo toimepanemise asjaolud ei olnud selged, siis kiirmenetlust poleks tohtinud kohaldada, samuti leiab, et ta ei ole toime pannud kriirmenetluse otsuses kirjeldatud väärtegu. Kohus, kontrollinud väärteoasjas kogutud kirjalikke dokumente, ära kuulanud kaebuse esitanud isiku selgitused, kaitsja arvamuse, tunnistaja ütlused ning kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, asub hinnates väärteoasjas kogutud tõendeid alljärgnevatele seisukohtadele: Kaebuse esitaja väide selle kohta, et antud asja spoleks tohtinud kohaldada kiirmenetlust, ei ole õige. Kaebuse esitaja ise on nõustunud kiirmenetlusega ja andnud sellekohase allkirja. Menetleja jaoks on olnud väärteo toimepanemise asjaolud selged ja menetlejal polnud antud situatsioonis keeldu rakendada kriimenetlust. Vastavalt V™S § 55 lg-le 1 võib kohtuväline menetleja kohaldada kiirmenetlust, kui väärteo toimepanemise asjaolud on selged ning menetlusalusele isikule on selgitatud tema õigused ja kohustused V™S § 19 järgi, samuti seda, et kiirmenetluses väärteoprotokolli ei koostata. Isikule peab olema võimaldatud anda väärteo toimepanemise kohta ütlusi ning isik peab olema kiirmenetlusega nõus. Väärteomenetluse seadustikust ei tulene, et menetlusaluse isiku poolt väärteo toimepanemise eitamine oleks kiirmenetlust välistav asjaolu. Sellisele järeldusele on jõudnud Riigikohus oma lahendites 3-1-1-60-03 ning 3-1-1-19-
5. Tulenevalt V™S § 31 lg-st 1 ja KrMS §-st 63 lg 1 on väärteomenetluses üheks tõendiks menetlusaluse isiku ütlused, mitte aga tema nõustumine või mittenõustumine menetluse mõne liigiga. Vastupidine seisukoht võiks viia järelduseni, et kiirmenetluse otsus ei peaks üldse olema vaidlustatav. Ometi annab V™S § 114 lg 1 p 1 menetlusosalisele õiguse kaebuse esitamiseks kohtuvälise menetleja poolt ka kiirmenetluses tehtud otsuse peale. Samuti tuleb V™S § 57 lg 1 p 15 kohaselt kiirmenetluse otsuses märkida, et menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal on õigus esitada otsuse peale kaebus maavõi maakohtule 15 päeva jooksul, alates otsuse kättesaamisest. Kiirmenetluse kohaldamise otsustab kohtuväline menetleja. Menetlusalune isik ei pruugi seejuures nõustuda rikkumisega, kuid ta peab andma nõusoleku kiirmenetluse kohaldamiseks. Kaebuse esitaja väide selle kohta, et ta ei olnud kiirmenetlusega nõus, kuid kirjutas oma allkirja sinna, kuhu teda paluti ning kuna ta ei valda eesti keelt, siis ta ei saanud arugi, kuhu ja milleks alla kirjutab, ei ole õige. Kaebuse esitaja ise kinnitas kohtuistungil, et kogu väärteomenetlus toimus peaasjalikult vene keeles ja seda, et ta menetlejast keeleoskuste tõttu poleks aru saanud, ei ole kaebuse esitaja kunagi väitnud. Tunnistaja Aivar Sepp andis kohtuistungil ütlusi kiirusemõõtmise asjaolude kohta, selgitas, et kiirust mõõtis tema kiirmenetluse otsuses näidatud ajal ja kohas seadmega TraffiPatrol XR ning tema koostas ka selle kohta protokolli. Tunnistaja selgitas, et märkas koos I.№vikoviga (menetlejaga), et eemalt läheneb sõiduk paarkümmend meetrit espool liikuvale sõidukite kolonnile oluliselt kiiremini, kui piirkiirus antud kohas seda lubab. I.№vikov palus teda selle sõiduki kiirust mõõta ja seda ta ka tegi. Peatumismärguanne anti sõidukijuhile siis, kui see oli jõudnud enda ees liikuvate sõidukite grupile järele, kuna sõiduk oli teises sõidureas, siis tuli tema peatamiseks sundida peatuma ka esimeses reas liikunud sõidukid. Mõõteseade, millega ta kiirust mõõtis, mõõdabki ainult ühe konkreetse sõiduki kiirust. Tunnistaja lisas, et alguses oli kaebuse esitaja temale näidatud kiirusenäiduga nõus ja nõustus, et temale määrataks trahv 20 eurot. Kui tema ja I.№vikov hakkasid temale selgitama, et sellise rikkumise eest ei ole võimalik nii väikest trahvi määrata, hakkas kaebuse esitaja kiiruseületamist sellises ulatuses eitama. Asjaolu, et kaebuse esitaja kirjutas enda ütlustes , et kiirust mõõdeti seadmega „Stalker“ võis tuleneda sellest, et isik küsis ka sõidukis olnud mõõteseadme kohta, mis oli tõesti „Stalker“, kuid millega kaebuse esitaja sõidukiirust ei mõõdetud. Kohtu arvates on tunnistaja andnud ühetaolisi ja eluliselt usutavaid ütlusi, tema ütlustele ei ole mitte mingit alust anda väiksemat kaalu, kui teiste tunnistajate ütlustele või kaebuse esitaja ütlustele pelgalt seepärast, et ka tunnistaja on politseiametnik. Menetleja ametnik, kes teostab riiklikku järelevalvet, saab olla väärteoasjas tunnistaja, sellisele järeldusele on jõudnud Riigikohus. Tema ülekuulamine teenib eeskätt menetlustoimingu täpse käigu kohta tõendusliku teabe kogumise eesmärki nagu ka näiteks kiiruse müõõtmisega seonduvate asjaolude täpsustamine. A.Sepp kinnitas, et kiirust mõõtis tema, kuid sõiduki peatumiseks andis märguande menetleja ja sõidukijuhiga suhtles siis koheselt samuti menetleja. Tunnistaja XXX avaldas kohtule, et ta oli kaebuse esitaja sõidukis kõrvalistmel , ta ei suuda kinnitada seda, et kaebuse esitaja kiirust ei ületanud, kuid auto sõitis kolonnis ja kui nad seisid alles foori taga, mis on mitu kilomeetrit enne kohta, kus sõiduk politsei poolt peatati, oli nende ees 3-4 autot. Sellised ütlused ei kinnita kohtu arvates siiski veenvalt seda, et need need kolm-neli autot olid kogu tee foorist kuni sõiduki peatamiseni politsei poolt, nende ees. Esiteks, sündmusest on möödunud liialt pikk aeg, et tunnistaja täpselt mäletaks, mis hetkest alates sõitsid nad kaebuse esitaja poolt juhitud sõidukiga kolonni järel. See ei ole eluliselt usutav. Tunnistaja ei avaldanud ka autos viibides imestust selle üle, et politseinik sõiduki peatas ehk ei reageerinud sellele, et sõiduki juhile oleks justkui tehtud ilmselget ülekohut, vähemasti ei avaldanud ta seda. Kas R.A ületas lubatud sõidukiirust, seda tema ei oska öelda. Tunnistaja I.X selgitas kohtule samuti, et sõidukid liikusid ühes kolonnis, kuid mis hetkest alates, seda tunnistaja ei öelnud, samuti ei osanud tunnistaja öelda, kas siis, kui juht veel sõidukis oli, talle kiirusemõõtja näitu tuvtustati. Kas politseinikul auto juurde tulles oli midagi käes või ei, seda tunnistaja samuti ei mäletanud. Tunnistaja lisas, et ta istus juhi taga, ta on lühikest kasvu ja ta ei näinud kõike hästi. Seega – ka tunnistaja I.X ütlustele kolonnis sõitmise kohta ei saa omistada sellist kaalu, et väita, et juht sõitis pidevalt kolonnis ja mingit vahemaad tal teiste sõidukitega kogu tee vältel foorist kuni sõiduki peatamiseni ei olnudki. Kaebuse esitaja enda ütlused ei ole kohtu arvates usaldusväärsed sel põhjusel, et ta on andnud menetluse käigus erinevaid ütlusi. Ta on kohtueelselt avaldanud, et tema sõiduki kiirus võis olla 50-60 km/h, kohtus aga väitis kindlameelselt, et see oli mitte rohkem , kui 55 km/h. Miks ta varasemalt on tunnistanud suuremat rikkumist, seda ei osanud ta kohtuistungil veenavlt põhjendada. Kohus viitas kaebuse esitajale tunnistaja kohtus antud ütlustele selle kohta, et tema sõiduki kiirust mõõdeti enne seda, kui ta kolonnile järele jõudis. Kaebuse esitaja jäi selle juurde, et sellist olukorda teel ei olnudki, kuigi otsesõnu kohtu küsimusele:“Kas tunnistaja Sepp valetab?“ ta jaatavalt ka ei vastanud. Kaebuse esitaja kinnitas, et kogu menetlus toimus vene keeles ja ütles, et kiirmenetlusega tema nõus ei olnud. Ta kinnitas, et kriimenetluse ostusel olevad allkirjad on tema kirjutatud, kuid ta kirjutas lihtsalt alla sinna, kuhu paluti. Kui metelusalune isik taolisel viisil käitub, ehk siis ei loe läbi või ei küsi selgitust, mille kohta ta allkirja peab andma, siis on see kohtu arvates etteheidetav ainult temale endale kui täiskasvanud sõidukijuhile, mitte menetlejale. Kohus on kogutud tõendite põhjal veendunud selles, et R.A oli häiritud sellest, et teda justkui kolonnis sõidukite ühtsest reast välja valiti (ehk taoliste väärteasjade menetlemisel üsna levinud seisukoht: „Teised sõitsid sama kiiresti, miks karistatakse ainult mind?“), ta ei teadnud, et tema kiirust mõõdeti juba enne seda, kui ta kolonnile järele jõudis. Kohus leiab, et tunnistaja A.X ütlused on usaldusväärsed, eluliselt usutavad ja loogilised. Lisaks sellele on need kooskõlas ka teiste asjas kogutud tõenditega, nagu seda on liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll ja tegelikult ka kaitsja poolt taotletud tunnistajate ütlused, kes sisuliselt kirjeldavad liiklussituatsiooni samamoodi kui tunnistaja A.X. Nende tunnistajate ütlustele ei saa omistada aga liigset kaalu, kuna nad olid sõidukis kaasreisijad, neil puudus kohustus ja vajadus meelde jätta kogu liiklusolukorda ja nagu eespool öeldud, seda nad ei teinudki. Tunnistaja A.X seevastu täitis tööülesandeid ja oli seega kogu tähelepanuga situatsiooni jälgimas. Tema ütlused on olnud ühetaolised kogu menetluse käigus ja mingit alust nende ütluste tõepärasuses kohtul alust kahelda ei ole. Asjaolu, et anud väärteo tõendamiseks ei ole kasutatud ei videosalvestist ega fotografeerimise võimalust, ei too automaatselt kaasa tehtud otsuse tühistamist kaebuse esitamise korral. Menetlejal ei ole kohustust videosalvestada ega fotografeerida, kui ta seda tüendamise seisukohast vajalikuks ei pea. Väärtegu on kvalifitseeritud õigesti LS § 227 lg 2 järgi, mis sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kaebuse esitaja rikkus LS § 15 lg 1 p 2, mis sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus on asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis. Kaebuse esitajat karistati trahviga 120 eurot, mis on tunduvalt alla keskmise karistusmäära ehk 30 trahviühikut. Lisaks sellele võimaldati kaebuse esitajal trahvi tasuda 4 osana. Arvestatud on asjaolu, et kaebuse esitajal puuduvad kehtivad karistused. Kohtu arvates on mõistetud karistus proportsionaalne R.A poolt toimepandud rikkumisega ja sellise karistuse määramisel on täidetud nii karistuse eri- kui üldpreventiivsed eesmärgid. Anne Rebane Kohtunik