Prokuröri abi Katrin Pärtlas Süüdistatav Kaitsja elukoht: Xxx, isikukood xxx; J.S kodakondsus: EV kodanik; haridus: keskharidus, emakeel: eesti keel; töökoht või õppeasutus: V OÜ, juhataja; varem kriminaalkorras karistatud 7 korral: viimati: 03.02.2011 Harju Maakohtu poolt
MS § 238 lg 2,
lg 2,
lg 1,
alusel üldkasuliku tööga 268 tundi tähtajaga 1 aasta; Väärteokorras karistatud 6 korda /tl 31-39/ Kahtlustatavana kinnipidamine alates 24.09.2012.a. Sergei Narusberg RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada J.S
MS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõista J.S ´ ile 5 (viis) kuud 10 (kümme) päeva vangistust.
lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg ning karistusaja alguseks lugeda 24.09.2012.a. Tõkendina kohaldada J.S suhtes vahistamine. Vahistada J.S kohtusaalis. 5 Välja mõista J.S-ilt KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel ja KrMS § 256 lg 2 alusel sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 217 (kakssada seitseteist) eurot 50 senti riigituludesse ja kaitsjatasu kokku 115 (ükssada viisteist) eurot 20 senti riigituludesse. Selgitusse märkida „J.S 1-12-9119, sundraha“ ja „J.S 1-12-9119, kaitsjatasu.“ KrMS § 180 lg 3 alusel kaitsjatasu ja sundraha tasuda 10 kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Sundraha, kaitsjatasu tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele 221023778606 Swedbank märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal märkides viitenumbri 2800049777. Sundraha ja kaitsjatasu tasumist tõendav dokument esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kriminaalkantseleile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15.peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale. Kohtuotsuse põhiosa J.S süüdistatakse selles, et tema 24.09.2012 kella 21.25 ajal juhtis Harjumaal Vasalemma vallas Vasalemma alevikus Pärna 11 maja juures mootorsõidukit BMW 530D registreerimismärgiga xxx, olles joobeseisundis (alkoholijoove 1,14 mg/l laiendmääramatusega ± 0,10 mg/l (lõplik tulemus 1,04 mg/l)). Sellise käitumisega rikkus J.S liiklusseaduse § 69 lg 1 /Juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund käesoleva seaduse tähenduses on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/ ja § 69 lg 4 p 1 /alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem/ nõudeid. Seega J.S pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis s.o.
J.S süü temale inkrimineeritud kuriteos on täielikult tõendatud kriminaalasja kirjalike materjalidega, millised on kohtuistungil uuritud ja avaldatud, s.o 24.09.
ei osalist ega täielikku karistusest vabastamist, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk puudub. Samuti oleks mõistetud vangistusest J.S tingimisi vabastamine vastuolus kohtupraktikaga, kuna tema poolt toimepandud tegu ei ole pandud toime juhuslikel asjaoludel või esmakordselt. Samuti osundab kohus, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kannab karistuse osaline täitmisele pööramine endas šokivangistuse ülesannet eesmärgiga anda süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vanglasse tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes, seega taotletakse šokivangistusega eripreventiivset eesmärki (RKKK 3-1-1-21-05 p.5) Kohus leiab, et karistuse osalisel täitmisele pööramisel puudub J.S suhtes šokivangistusega taotletav eripreventiivne eesmärk. J.S ja tema kaitsja taotlesid vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus lisaks obligatoorsetele eeldustele selgitama välja, kas isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv. Isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist (RKKKo 3-1-1-87-08). Nii üldkasuliku töö kui ka karistuse mõistmine tingimisi lähtuvad ühest ja samast põhimõttelisest eeldusest – kohus usub, et isik suudab jätkata enda elu ilma süütegusid toime panemata. J.S ei ole isik, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada
sätteid ning tema karistus asendada üldkasuliku tööga, J.S on eelnevalt karistatud korduvalt reaalse vangistusega, kuid vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga on tegemist ultima ratio (viimase) abinõuga isiku ühiskonnast isoleerimise vältimiseks. J.S suhtes vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei täidaks oma eesmärki eripreventiivses mõttes ning süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid reaalne vanglakaristus. Kohtul puudub igasugune usk, et J.S suudaks vabaduses viibides hoiduda uute (liiklus) süütegude toimepanemisest ja üldkasuliku töö täideviimise ebaõnnestumisrisk on J.S puhul väga kõrge. J.S käitumises väljendub kohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale. Seda kinnitab ilmekalt asjaolu, et süüdistatava J.S-i suhtes on eelnevalt kohaldatud juba karistusest tingimisi vabastamist, karistuse asendamist üldkasuliku tööga, samuti rahalist karistust, kuid üksi nimetatud eelnevatest põhikaristuse võimalikest individualiseerimise viisidest ei ole mõjutanud süüdistatavat edaspidi käituma õiguskuulekalt.
Lisaks on karistuse mõistmisel üks peamine kriteerium, et hinnata tuleb konkreetse teo sisemist ebaõigust. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-12-06 märkinud, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole (otsuse p 14). Tähendust omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis-ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Antud kvalifikatsiooni, s.o.
puhul tuleb silmas pidada, et mootorsõiduki juhtimisel joobeseisundis on oluline vahe, kui suures konkreetses alkoholijoobes mootorsõidukit juhiti. Käesoleval juhul on tuvastatud, et J.S juhis mootorsõidukit alkoholijoobes lõpliku tulemusena 1,04 mg/l, (2,08‰), seega
J.S pani kuriteo toime temale väljakujunenud käitumis- ja tegevusmallide kohasel ning 4 tema näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud tegude õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik. J.S käitumine näitab üheselt, et süüdistatav ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud karistuse tähendusest (ning konkreetsel juhul ka ohtlikkusest, mida endas kätkeb sõiduauto joobeseisundis juhtimine). Eelnevad karistused ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Kohus leiab, et J.S-i suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale reaalse vangistuse, mis jääb sanktsiooni alamäära piiridesse, kuid mitte sanktsiooni alammääras, s.t. lühiajalist vangistust, kuna teda on varasemalt karistatud samalaadsete süütegude toimepanemise eest ja seda lühiajalise vangistusega. J.S-i kahetsus ja töökoha olemasolu ei anna alust ning ei ole piisav lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest, et talle karistus mõista sanktsiooni alammääras. Lisaks tuleb märkida, et töökoht oli süüdistataval olemas ka kuriteo toimepanemise ajal ning see ei takistanud J.S kuigivõrd käitumast kriminaalõiguslikult etteheidetaval viisil. Pole õigustatud J.S ootus, et kuriteo toimepanemisega võib kaasneda leebe karistusõiguslik kohtlemine. Uue samalaadse kuriteo toimepanemine kinnitab kohtu veendumust, et süüdistatav J.S on vabaduses viibides jätkuvalt ohuks õiguskorrale. Samuti peab kohus vajalikuks kohaldada tõkendit vahistamine, kuna kohtul on alus arvata, et J.S võib vabaduses olles jätkata kuritegude toimepanemist.
lg 1 säte kohaldamisele ei kuulu, kuna J.S puudus kuriteo toimepanemise ajal sõiduki juhtimise õigus ( RKL 3-1-1-11-10 p 7). Kuriteoga tekitatud kahju ei ole. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja 9 kohaselt on menetluskulu määratud kaitsjale makstud tasu ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus tõdeb, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et J.S-ilt tuleb menetluskulud seadusele tuginedes välja mõista. Nimetatud seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus oma lahendites 1-10-3472; 1-10-16328; 1-10-15032. Samas peab kohus põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.t. pikendada süüdistatavale kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega 10 kuu jooksul. J.S-ilt kuulub välja mõistmisele sundraha summas 217 eurot 50 senti riigituludesse, kaitsjatasu osutatud õigusabi eest kokku 115 eurot 20 senti riigituludesse. Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.