4-17-1998 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. aprill 2017, Tallinn Väärteoasja number 4-17-1998 (2315,17,001496) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sek

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: T.B, ik xxx, elukoht: xxxx. Kaitsja: vandeadvokaat Maano Saareväli; Advokaadibüroo Sirk ja Saareväli; Vabaduse pst 59, Tallinn. RESOLUTSIOON 1. Rahuldada T.B kaitsja kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 13.03.2017 otsusele nr 2315,17,001496 T.B karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks osaliselt, s.o põhikaristuse täitmise tähtaja ja määratud lisakaristuse määra osas. 2. Tühistada Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 13.03.2017 otsus nr 2315,17,001496 T.B karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks osaliselt, s.o põhikaristuse täitmise tähtaja ja määratud lisakaristuse määra osas. 1

1. Teha lisakaristuse osas uus otsus, kergendades T.B-le määratud lisakaristust ning mõista T.B-le LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest lisakaristuseks LS § 224 lg 3 p 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3 (kolm) kuuks.
2. Kohaldatud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 3-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3-kuulise tähtaja möödumisel.
3. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.
4. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 900 eurot tuleb KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel alates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest 10 kuu jooksul igakuistes võrdsetes osades 90 euro kaupa kuus, s.o hiljemalt 28.02.2018 tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
5. Muus osas jätta vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata.
6. V™S § 204 lg 3 kohaselt, kui süüdlane ei järgi osastatud rahatrahvi tasumise tähtaegu, saadab vastavalt V™S §-le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta.
7. V™S § 202 lg 3 kohaselt pöörab kaebemenetluses tehtud jõustunud kohtuotsuse täitmisele samas väärteoasjas esmakordselt lahendi teinud kohtuväline menetleja. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 28.04.
8. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 29.05.
9. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 30.05.
10. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 13.03.2017 otsusega nr 2315,17,001496 karistati T.B LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, selles, et menetlusalune isik 21.02.2017.a kell 16:18 juhtis Rohuneeme tee 80, Viimsi vallas mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,60 mg/l kohta. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3 nõudeid ning pani toime § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja alljärgneva kaebuse 2.

1. Menetlusalune isik vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuse määratud karistuse, eelkõige lisakaristuse osas. Kaitse leiab, et menetlusalusele isikule määratud karistus ei vasta KarS § 56 lg-s 1 kirjeldatud põhimõtetele ega ka olemasolevale kohtupraktikale. Käesolevas kaebuses ei vaidlustata menetlusaluse isiku teo vastavust LS § 224 lg 2 kohasele väärteokoosseisule. Vaidlust ei ole ka menetlusaluse isiku mõõdetud alkoholikoguse suuruse üle. Vaidlus on eelkõige selles, kas kohaldatud karistus on menetlusaluse isiku süü suurusele vastav ja kas see järgib asjakohast karistuspraktikat. 2.
2. Kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu menetleja põhjendusi konkreetse karistusliigi ja määra valikul. Otsuses on küll pikalt peatutud sellel, kui ohtlik on ühiskonnale LS § 224 lg 2 kohase väärteo toimepanemine ning kuidas riik peab selliste väärtegude toimepanemisele 2 reageerima, kuid samas puudub igasugune hinnang sellele, milline oleks menetlusaluse isiku süü suurusele vastav karistus konkreetse väärteo toimepanemise asjaolude ja süüdlase isiku puhul. Süü suurust peegeldavate tehioludena saab käsitleda küll isiku organismis leiduvat alkoholikogust, kuid süü suurust iseloomustavad lisaks sellele ka muud asjaolud. Vaidlust ei ole, et menetlusaluse isiku organismis tuvastatud alkoholikogus oli LS § 224 lg 2 dispositsiooni tähenduses üle keskmise suur. Samas tuleb silmas pidada, et tegemist ei olnud alkoholijoobega, milline seisund on mootorsõiduki juhtide puhul kehtivas õiguses kriminaliseeritud. Samuti oleks alkoholikogus saanud olla veelgi suurem, st tegemist ei olnud LS § 227 lg-s 2 sätestatud alkoholimäära ülempiirini küündiva alkoholikogusega. Ka vajab märkimist, et näiteks KarS § 424 kohase kuriteo esmakordse toimepanemise puhul on 7 kuuline mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine pigem erandlik. Kaitsja arvates ei saa väärteo toime pannud isiku suhtes tehtav eripreventiivne prognoos olla hullem. 2.
3. Kohtuväline menetleja on otsuses asunud seisukohale, et keskmisest määrast suurema rahatrahvi ning mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol on tegemist karistusega, mille puhul on rõhk eripreventsioonil, kuna selline karistus tuletab ennast igapäevaselt meelde ning selle kehtivuse ajal on isik sunnitud mõtlema ebameeldiva situatsiooni kordumisele uute süütegude toimepanemisel. Menetleja selline põhjendus on küsimusi tekitav. Menetleja põhjendustest ei nähtu, kuidas on jõutud järeldusele, miks vähemrepressiivne karistust menetlusalust isikut mõtlema ei pane. Samuti on oluline märkida, et KarS § 56 lg 1 ei nimeta karistamise alusena üksnes õiguskorra kaitsmise huve. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü ning lisaks tuleb arvestada kergendavate ja raskendavate asjaoludega, võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidega. Eelkirjeldatud asjaolude käsitlemise analüüsi kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu (va õiguskorra kaitsmise huvide osas). Riigikohtu menetluses olnud väärteoasjas nr 3-1-1-59-15 juhtis kriminaalkolleegium tähelepanu asjaolule, et lisakaristuse kohaldamisel on kohtuväline menetleja ja maakohus tuginenud põhjendamatult peamiselt üldpreventiivsetele kaalutlustele (õiguskorra kaitsmise huvid), jättes tähelepanuta eripreventiivse vajaduse. Sarnaselt viidatud väärteoasjale, on ka käesolevas väärteoasjas menetlusaluse isiku süü keskmisest suurem, tulenevalt suurest alkoholikogusest ning eelnimetatu võib seega anda põhimõtteliselt aluse lisakaristuse kohaldamiseks. Samuti selgitas Riigikohus, et asjakohane ei ole lisakaristuse kohaldamisel ja selle määra valikul viidata sellele, et purjuspäi autoga sõitmine näitab sõidukijuhi üleolevat suhtumist liiklusnormidesse ja kaasliiklejatesse. Riigikohus põhjendas oma seisukohta sellega, et sõiduki juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades ongi seaduseandja ette näinud karistuse, mistõttu ei saa karistusnormile vastavat käitumist heita rikkujale ette tema karistuse suuruse puhul. Seega võrreldes kaebuse esemeks olevat väärteo ning viidatud Riigikohtu lahendi esemeks oleva väärteo asjaolusid, on tegemist küllaltki sarnaste asjaoludega (selle erinevusega, et Riigikohtu menetluses olnud väärteoasi sisaldas kahte väärteoepisoodi ja käesolevas väärteoasjas on mõõdetud alkoholikogus väiksem, kui Riigikohtu menetluses olnud väärteoasjas). Kaitsja on seisukohal, et sarnaste asjaolude puhul peab ka kohaldatavad põhimõtted ja karistused olema võrreldavad. Sarnaselt viidatud Riigikohtu lahendis käsitletule, on ka käesolevas väärteoasjas menetlusaluse isiku suhtes kohaldatud põhikaristust üle 2/3 sanktsiooni määrast ja ka lisakaristust üle 2/3 lisakaristuse võimalikust määrast. Kuue kuu pikkune lisakaristus vastab põhikaristusena kohaldatava juhtimisõiguse äravõtmise keskmisele määrale. Riigikohus ei pidanud lisakaristusena põhjendatuks keskmisele põhikaristusele vastavat juhtimisõiguse äravõtmist olukorras, kus toimepandud väärteo eest on põhikaristusena kohaldatud keskmisest suuremat rahatrahvi ning olulisi eripreventiivseid vajadusi ei esine. 3 Ka menetlusaluse isiku puhul ei esine eripreventiivset vajadust lisakaristuse kohaldamiseks suuremas määras. 2.
4. Tulenevalt Riigikohtu menetluses olnud väärteoasjas nr 3-1-1-122-13 esitatud seisukohast, tuleb lisakaristuse kohaldamisel arvestada muuhulgas ka sellega, kui rängalt lisakaristus isikut rõhub. Käesoleval juhul rõhub lisakaristuse kohaldamine menetlusalust isikult rängalt, kuivõrd menetlusalune isik vajab juhtimisõigust seoses tegutsemisega eraettevõtjana valdkonnas, kus juhtimisõiguse olemasolu on ettevõtluse säilimiseks vajalik tingimus. Menetlusalune isik tegutseb ettevõtjana OÜ-s Xxxx (Lisa 2). OÜ Xxxx tegeleb välireklaami valmistamise ja paigaldamisega (lisa 3). Mootorsõiduki juhtimise õiguse vajalikkus seisneb vajaduses tarnida töökotta reklaami valmistamiseks vajalikke materjale ja samuti valminud reklaamikandjate tarnimine tellijale ja paigaldamine. Nimetatud toiminguid ei ole võimalik teha ühistranspordiga, samuti ei ole sageli võimalik tellimuse täitjat iga kord asendada. Seega halvab ja häirib juhtimisõiguse kaotus menetlusaluse isiku ettevõtluse alast tegevust ja seeläbi ka kogu ettevõtte häireteta töökorraldust. Mõistetavalt tuleb menetlusalusel isikul siiski tulenevalt oma teost teatud kitsendusi taluda, kuid küsimus on kaasnevate kitsenduste proportsionaalsuses. Juhtimisõiguse ära võtmine ja seeläbi ka ettevõtluse raskendamine lisaks niigi keskmist sanktsioonimäära ületavale rahatrahvile ei ole proportsionaalne ja KarS § 56 lg-le 1 vastav karistus. Lisakaristuse raskus avaldub ka selles, et menetlusaluse isiku poeg Xxxx on sügava liikumispuudega invaliid ja liigub ratastoolis (lisad 4 ja 5). Kuigi poeg on täisealine, ei ole tal hetkel muid abistajaid, kui menetlusalune isik ja vend. Seega vajab menetlusalune isik juhtimisõigust ka selleks, et aidata oma liikumispuudega perekonnaliiget. Kaitse nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et määratud karistus sunnib menetlusalust isikut ja tema perekonda tõepoolest igapäevaselt mõtlema menetlusaluse isiku kahjuliku teo ja selle tagajärgede peale, kuid arvestades üle keskmise sanktsioonimäära ulatuvat rahatrahviga, on juba ainuüksi sellise täiendava rahalise väljamineku olemasolu kaitsja hinnangul küllaldaseks motivaatoriks, mis sunnib menetlusalust isikut kulutuste kokkutõmbamise ja paljudest hüvedest loobumise teel igapäevaselt oma teo mõjude üle mõtlema. Sellise rahalise väljamineku kandmine ei ole menetlusaluse isiku jaoks lihtne ega kerge ning ühekordse maksena on see suisa võimatu. Seetõttu ei saa väita, et ilma lisakaristuseta on määratud karistus liialt leebe ega mõjutaks menetlusaluse isiku hoiakuid. Samuti palub menetlusalune isik kohtul võimalusel määrata rahatrahvi tasumine osade kaupa. Tulenevalt ülaltoodust palutakse kaebuses kohtul rahuldada kaebus, tühistada Põhja prefektuuri 13.03.2017.a otsus ja teha asjas uus otsus, millega määrata rahatrahv tasumisele ositi; tühistada lisakaristus või vähendada lisakaristuse tähtaega. Menetlusalune isik teatab, et soovib kaebuse arutamisest kohtus osa võtta. Lisad: Põhja prefektuuri 13.03.2017.a otsus; OÜ Xxxx äriregistri väljavõte, Väljavõte OÜ Xxxx teenuste nimekirjast; Sotsiaalkindlustusameti otsus nr xxxx; Puudega inimese sõiduki parkimiskaart nr xxxx; Kaitsja volikiri. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Leiab, et karistuse kergendamiseks, lisakaristuse vähendamine ei ole põhjendatud. Puudusid kergendavad asjaolud, ei ilmnenud ka tänasel kohtuistungil kergendavaid asjaolusid, lihtsalt kahetsen, ei ole siirana käsitletav. Menetlusalune isik ei ole aru saanud oma teo tähendusest, keelatusest, millised oleksid olnud teo tagajärjed, ei ole aru saanud, et pani ohtu mitte ainult iseenda elu vaid ka teiste elu ja vara. Juhtida mootorsõidukit kerge joobe ülemmääras on äärmiselt ohtlik. Iga päev tabatakse meie teedel märkimisväärselt palju joobes juhte, politsei kõrgendatud tähelepanu all. Isik, kes eelmisel päeval tarbib ära pool liitrit viina, hommikul tarbib alkoholi juurde, tundes, et organismi jäänud alkoholi, asub täitma sel päeval 4 tööülesandeid, kauba järgi minema, selle asemel, et rikkumist ära hoida, selline käitumine on äärmiselt vastutustundetu. Juhtimisõigus on eriõigus, õigus elule on põhiõigus. Kõik need asjaolud, vajalik tööülesannete täitmiseks, lähedaste hoolduskohustus, enne kui asub alkoholi tarvitatuna autorooli, tal oli võimalik see ära hoida, pidades vajalikuks juhtimisõiguse säilitamist, vajadust nii tähtsaks. Kuivõrd menetlusalune isik on 2016 teisel poolel karistatud, näha, et see ei ole soovitud mõju avaldanud, jätkanud veel ohtlikuma väärteo toimepanemist. Ei ole muud võimalust kui 6 kuuks juhtimisõiguse äravõtmine, juht peab uuesti sooritama eksami, tegema selgeks LS, milline käitumine on liikluses oodatav. Kohtuvälise menetleja poolt tehtud õige otsus ja määratud proportsionaalne karistus. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud esitatud kaebuse ja selle lisadega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2 ettenähtud süüteo toimepanemist. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 21.02.2017.a kell 16:50 kuni 16:53 T.B seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110, mis oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-16-00209). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,65 mg ja 0,66 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,60 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Egert Roosimägi, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat. 5 LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,60 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,60 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja LS § 224 väärtegu pidanud niivõrd ohtlikuks, et on pidanud vajalikuks isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist nii põhi- kui ka lisakaristusena. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Arvestades, et Kar

S § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuvälise menetleja T.B-le määratud rahatrahv on määratud üle ettenähtud sanktsioonimäära keskmise määra. Lisakaristust on kohaldatud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,60 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on LS § 224 lg 2 kohaselt keskmist määra ületav määr, mistõttu süü suurust arvestades puudub alus ka väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt tarvitas ta menetlusesemeks olevale süüteole eelneval õhtul kanget alkoholi, s.t jõi pool liitrit viina. Hommikul kell 8 jõi peale 2 pudelit õlut. Kell 16 tundis ta end normaalselt ning asus tööalast sõitu tegema. Menetlusalune isik peeti sõiduki juhtimiselt kinni 16.18 ning tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,60 mg/l, mis vastab kergele joobele. Kohus juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et 6 tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra 0,60 mg/l, mis on üle nelja korra suurem, siis pidi menetlusalune isik kohtu arvates kindlalt teadma oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt. Seda enam, et menetlusalune isik teadis, et ta oli joonud alkoholi ka samal päeval. Samas, olles teadlik sellest, et metallifirma on avatud vaid kella 17.00ni ja leides, et ta peab materjali siiski enne metallifirma sulgemist kätte saama, võttis teadlikult riski ning asus sõidukit juhtima. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et menetlusalune isik oli teadlik oma juhile keelatud seisundist ja sellises seisundis sõiduki juhtimine saab olla toime pandud vaid teadlikult ja tahtlikult, seega on süütegu toime pandud kavatsetult. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Ülalpool on kohus juba väärteo koosseisu ja selle eest määratavad karistused välja toonud, mistõttu ei hakka neid siinkohal kordama. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates T.B süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,60 mg/l kohta. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära mõttes üle keskmise (0,25– 0,74). Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud kavatsetult. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära oluliselt ületavas seisundis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ise ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Väärteootsusest nähtuvalt kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kahetsust ei ole menetlusalune isik avaldanud ka esitatud kaebuses, kaebuses on välja toodud vaid erinevad põhjendused, kui negatiivselt lisakaristus menetlusaluse isiku edasist elukorraldust mõjutaks. Alles kohtuistungil avaldas menetlusalune isik kahetsust, millest nähtub, et menetlusalune isik on pigem mures sellepärast, kui halvasti lisakaristus tema edasist elu mõjutab mitte ei kahetse toimepandud tegu puhtsüdamlikult. Kohus suhtub sellisesse kahetsusse kriitiliselt, kuna menetlusaluse isiku alles kohtuistungil esitatud kahetsus kannab endas ainsat eesmärki kergendada oma olukorda lisakaristuse osas ning seega võiks asuda seisukohale, et kahetsus ei ole siiras. Samas ei saa kohus jätta avaldatud kahetsust ka arvestamata. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Süü suuruse kindlaks tegemisel ei saa tähelepanuta jätta ka teo toimepanija isikut (RKKK 3-1-1-99-06, p 14-15.1). Menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt teda varem LS § 224 eest karistatud ei ole, samas on menetlusalusele isikule määratud trahv LS § 207 ja § 239 lg 1 p 1 sätestatud rikkumise eest, mis samuti iseloomustab menetlusalust isikut, ja näitab tema varasemat mitteõiguskuulekat käitumist liikluses. 7 Eeltoodust nähtuvalt, arvestades menetlusaluse isiku keskmisest suuremat süüd, leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on proportsionaalne toimepandud väärteoga ja eripreventiivse eesmärgi saavutamise vajadusega ning kohus ei pea vajalikuks seda muuta. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,60 mg/l kohta, mis on üle keskmise määra LS § 224 lg 2 mõttes (0,25–0,74). Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et kuigi menetlusalusel isikul puudub varasem LS § 224 ettenähtud väärteo karistus, näitab juba lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, s.o LS § 224 lg 3 p 1, et lisakaristuse määras on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja pidanud antud väärteo esmakordset toimepanemist juba iseenesest niivõrd ohtlikuks, et selle eest ette näinud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuust kuni 9 kuuni. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Nagu kohus juba eelpool leidis, on antud juhul tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Piirmäära oluline ületamine tuleneb juba sellest, et tegemist on LS § 224 lg-ga 2, kuid juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäärade puhul on karistusena ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmine nii põhi- kui lisakaristusena. Kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu, siis pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik ei paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. 8 Samas üldpreventiivsed kaalutlused ei tohi anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-122-13, p 9). Riigikohus on otsuses nr 3-11-59-15 asunud seisukohale, et olukorras, kus toimepandud väärteo eest on sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine nähtud ette ka põhikaristusena ja isikule on põhikaristusena mõistetud keskmisest kõrgem rahatrahv ning puuduvad kaalukad eripreventiivsed kaalutlused lisakaristuse kohaldamiseks selle keskmises määras, ei saa mõistetud lisakaristuse pikkust lugeda menetlusaluse isiku süüle vastavaks. Seda veel olukorras, kus kohtulikul arutamisel menetlusalune isik avaldas ka kahetsust, millest kohus mööda vaadata ei saa ega saa jätta ka arvestamata KarS § 56 lg 1 mõttes. Seetõttu leiab kohus, et kohtuvälise menetleja keskmises määras määratud lisakaristus ei ole antud juhul proportsionaalne menetlusaluse isiku süü suuruse, kohtulikul arutamisel tuvastatud kergendava asjaolu ega preventiivsetest vajadustest lähtuvalt. Eeltoodud põhjustel tuleb vaidlustatud otsuse alusel määratud lisakaristust vähendada ettenähtud sanktsioonimäära alammäärani. Edasi nähtub kohtule esitatud kaebusest, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust nii töö tegemiseks kui sügava puudega täisealise poja transportimiseks ning kohtule on esitatud ka vastavad tõendid (kaebuse lisad 1-4). Kohus leiab, et kui kaebuse esitajal on töö tegemiseks ja liikumispuudega poja transportimiseks vajalik juhtimisõiguse olemasolu ning see põhjendus on ka inimlikust aspektist arusaadav, siis see põhjendus ei ole ei süüd vähendavaks ega lisakaristuse kohaldamist välistavaks asjaoluks. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole viidanud sellele asjaolule, et tal endal oleks liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Liikumispuudega isiku transportimiseks aga vastav erand ei laiene. Samuti oli menetlusalune isik teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus tööülesannete ja liikumispuudega poja transportimiseks vajalik. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi ta teadma ka seda, et alkoholipiirmäära ületavas seisundis juhtimine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja temast sõltuvate lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine harjumuspärane elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Sellest tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks. Küll peab kohus ülaltoodud kohtupraktikale viidates võimalikuks kergendada menetlusalusele isikule määratud lisakaristust, mõistes lisakaristuse LS § 224 lg 3 p 1 sätestatud alammääras. Kaebuses on palutud määrata rahatrahvi tasumine ositi kuna menetlusalusel isikul ei ole võimalik koheselt rahatrahvi maksta. Vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi ühe aasta jooksul. Seega saaks rahatrahvi ositi määramist kohaldada vaid juhul, kui kohtuväline menetleja või kohus teeb esimese karistusotsuse. Sellest tulenevalt saab eelmärgitud sätte sõnastusest järeldada, et rahatrahvi ositi tasumise määramist saab teha vaid mõjuvatel põhjustel. Seega peab menetlusalune isik esitama ka põhjused, mis peavad olema mõjuvad, et nende pinnalt otsustada rahatrahvi ositi tasumise põhjendatus. Käesoleva juhul ei ole menetlusalune isik kohtule mingeid dokumentaalseid tõendeid oma majandusliku seisundi kohta esitanud, st kaebuse esitaja ei ole selliste mõjuvate põhjuste olemasolu tõendanud. Menetlusalune isik väitis kohtuistungil, et trahvisumma tasumine ühekordse maksena on majanduslikel põhjustel raskendatud ning ta palub võimaldada selle tasumist ositi. Kuigi kohtule vastavaid tõendeid ei esitatud, siis arvestades trahvisumma suurust, mis on ühe kuu 9 keskmise palga lähedane ning menetlusaluse isiku ütlusi oma majandusliku seisundi raskuse kohta, siis leiab kohus, et on võimalik menetlusalusel isikul võimaldada trahv tasuda 10 kuu jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline muutmine. Küll peab kohus võimalikuks kergendada menetlusalusele isikule kohtuvälise menetleja otsusega määratud lisakaristust ning võimaldada põhikaristus, s.o rahatrahv tasuda ositi. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 10