lg 1, § 236 lg 1 järgi Vaidlustatud otsus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 27.12.2016 otsus väärteoasjas nr 2302,16,016060 Kaebuse esitaja G.V, isikukood: xxx; elukoht: Xxxx, Harjumaa; kodakondsus: Eesti Vabariigi kodakondsus; töökoht: puudub Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus RESOLUTSIOON Juhindudes V™S §-st 132 p 1 ja §-st 120 lg 1 kohus otsustas:
lg 1 järgi rahatrahviga 300 eurot,
lg 1 järgi rahatrahviga 400 eurot ja
lg 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selle eest, et tema, juhtides 05.11.2016 ajavahemikul kell 22.00 kuni 23.00 Harjumaal Jõelähtme vallas Haljava külas Toominga tee 8 juures mootorsõidukit, ei vähendanud sõiduki kiirust vastavalt olukorrale, mistõttu sõitis teelt välja vastu posti ning põhjustas liiklusõnnetuse tulemusena varalise kahju Katrina Astonile. Samuti lahkus juht sündmuskohalt politseid liiklusõnnetusest teavitamata, kuigi varalise kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli nimetamata kahju tekitamise eest vastutav isik. Harju Maakohtusse saabus G.V kaebus kohtuvälise menetleja 27.12.2016 otsuse tühistamiseks väärteoasjas nr 2302,16,016060 ja menetluse lõpetamiseks G.V suhtes V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaebuse esitaja leiab, et tõendamata on varalise kahju tekitamine teisele isikule, mistõttu pole täidetud
Selgusetuks on jäänud, millist varalist kahju isikule ette heidetakse. Post oli pärast liiklusõnnetust täpselt samasugune ja samas asendis nagu enne. Telefonis väideti G.V-le paljasõnaliselt, et kuskil on valgustus rikkis ning selle parandamine maksab 300 eurot. Juba enne posti vastu libisemist puudus sündmuskohal valgustus. Sündmuskohal viibides, oli õnnetuse toimumise hetkel mõistlikult tuvastatav kahju ainult G.V enda sõidukile. Sündmus toimus novembrikuu hilisõhtul ajavahemikul 22.00 kuni 23.
lg 5 sätestab, et kui varalise kahju saaja ei ole teada, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele. Üheselt on leidnud tõendamist, et menetlusalune isik seda ei teinud, kuigi tal oli selleks võimalus. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et on äärmiselt ebatavaline, et sõidukijuht, kes on sattunud kergesse liiklusõnnetusse, ei soovi lahendada liiklusõnnetuse asjaolusid sündmuskohal, kus asjaolude väljaselgitamiseks ja paberite täitmiseks kulub maksimaalselt 5 2 minutit, vaid lahkub sündmuskohalt. Üldjuhul viitab taoline käitumine asjaolule, et liiklusõnnetuse põhjustanud juht ei ole sobiv mootorsõidukit juhtima. Karistusregistri andmetel on menetlusalust isikut varasemalt karistatud mootorsõiduki joobes juhtimise eest nii kriminaal- kui väärteokorras. Seetõttu on otsuse tegija pidanud vajalikuks ka lisakaristuse kohaldamist. Kohtu põhjendused ja seisukoht Kohus, tulenevalt V™S-i §-st 120 lg 1, peab võimalikuks kaebuse lahendamist kirjalikus menetluses, kuna kaebuse esitaja ja kohtuväline menetleja on nõus kirjaliku menetlusega. Kohus, tutvunud väärteoasja materjalidega, leiab, et esitatud kaebuse ei ole põhjendatud ning kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata.
lg 1
lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju. G.V poolt 05.11.2016 kella 22.00 kuni 23.00 ajal Harjumaal Jõelähtme vallas Haljava külas Toominga tee 8 juures liiklusõnnetuse põhjustamine ja varalise kahju tekitamine K. A.on tõendatud järgmiste tõenditega. Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus asjaolu üle, et G.V sõitis 05.11.2016 kella 22.00 kuni 23.00 ajal Harjumaal Jõelähtme vallas Haljava külas Toominga tee 8 juures mootorsõidukiga Mitsubishi (registreerimisnumber 991 AZL) teelt välja vastu posti. Seda kinnitavad G.V 01.12.2016 menetlusaluse isikuna antud ütlused, millest nähtub, et 05.11.2016 ajavahemikul kell 22.00 kuni 23.00 läks tema oma sõpra koju viima Haljavast, kui auto hakkas järsku libisema ja libises vastu posti. Sõiduki kiirus oli 30-40 km/h. Sõidukil oli õnnetusjärgselt kahjustatud vasak esiosa. Kui G.V järgmisel päeval läks Haljavasse uurima, kellele post kuulub, nägi ta, et posti otsas lamp rippus. G.V poolt mootorsõidukiga posti vastu sõitmist kinnitab 06.11.2016 sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabeliga, mille kohaselt on kell 14.22 vaatluse alla võetud Toominga 8 tee maja juures asuv Toominga tee osa Haljava külas Jõelähtme vallas Harjumaal. Sündmuskoha vaatlusprotokolli fototabelist nähtub, et rippuva lambiga post asub lauges kurvis tee ääres. Kuni postini on lumes nähtavad autorataste vaod (foto nr 11). Vahetult posti ees on fotodel nr 1-4, 6, 9-14 näha tumedat värvi küllaltki suured auto osad. Fotodelt number 3, 5 ja 10 on näha, et tänavavalgustusposti ülemine lambiosa on murdunud. Fotodelt number 6, 7 ja 8 nähtuvad postil musta värvi kriimud ja täkked ning valge kriim, mis asuvad ca 30 kuni 55 cm kõrgusel, st umbes sõiduauto kõrgusel. Tunnistaja Kristo Konksu (töökoht: USS SECURITY) ütlused kinnitavad, et mootorsõidukiga Mitsubishi (registreerimisnumber 991 AZL) on tehtud avarii. Tunnistaja ütluste kohaselt märkas tema Haljavas hommikul sõidukit Mitsubishi (registreerimisnumber 991 AZL), pidas sõiduki kinni ja tegi fotod. Lisatud fotodelt on näha (tl 15-17), et tumesinist värvi sõidukil Mitsubishi on puudu vasak poritiib, sõiduki esiosa vasak külg on mõlkis ja kriimudega. K. K.tegi kindlaks, et posti omanik on Katrina Aston. 3 Kaitsja väide, et post oli pärast liiklusõnnetust täpselt samasugune ja samas asendis nagu enne liiklusõnnetust, on alusetu, kuna G.V tema enda ütluste kohaselt ei vaadanud sündmuskohal murdunud lampi, vaid avastas selle järgmisel päeval. Eluliselt on ka usutav, et lamp murdus sündmuskohal just tugeva kokkupõrke tagajärjel, kuna erapooletu tunnistaja K. K.peatas järgmisel päeval G.V sõiduki ja rääkis G.V-ga tekkinud kahjust ning kahju hüvitamise võimalustest. Kristo Konksu ja G.V suhtlemine järgmisel hommikul postil tekkinud kahjudest toetab asjaolu, et post oli kahjustatud hiljuti. Kuna kokkupõrge postiga oli nii tugev, et autol tulid osad lahti, on loogiline järeldada, et selline kokkupõrge võis viia mitte ainult postil kriimude ja täketeni, vaid lambi murdumiseni. Kaebuse kohaselt ei selgu väärteoprotokollist, milles seisnes teisele isikule tekitatud varaline kahju. Väärteoprotokollis oleva rikkumise kirjeldusest muuhulgas nähtub, et „/…/ juhtis mootorsõidukit, ei vähendanud oma sõiduki kiirust vastavalt olukorrale, sõitis teelt välja vastu posti, põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju K. A./…/. Riigikohus on oma lahendis nr 3-11-117-04 märkinud, et väärteoprotokoll peab sisaldama teavet põhjustatud kahju kohta (V™S § 69 lg 2 p 5). Lisaks sellele, et protokollis näidatakse kellel kahju tekkis, tuleb ka näidata, milles kõnealune kahju seisnes. See ei tähenda tingimata kahju rahalise suuruse määramist, kuid varalise kahjuga liiklusõnnetuse korral tuleb tuua välja autodel tekkinud kahjustused. Seega nõustub kohus kaebaja väitega, et kohtuvälisel menetlejal tulnuks väärteoprotokolli märkida ka, millised on posti kahjustused. Samas on Riigikohus lahendis nr 3-1-1-45-11 märkinud, et väärteoprotokollis tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks, kuna vastasel juhul on rikutud V™S § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Kohus leiab, et kuigi arutatavas väärteoasjas ei ole kohtuväline menetleja väärteoprotokollis märkinud, millised olid konkreetsed posti kahjustused, ei ole tegemist aga sellise rikkumisega, mis tooks kaasa kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise. Väärteoprotokolli teokirjeldus sisaldab piisavalt faktilisi asjaolusid selleks, et G.V oleks võimalik aru saada, millist tegu talle ette heidetakse. G.V on menetlusaluse isikuna muu hulgas andnud ütlusi, et järgmisel päeval nägi ta posti otsas lampi rippumas. Kuna G.V sõitis autoga just selle posti vastu, millel rippus lamp, pidi G.V teadma, et talle pannakse süüks postil oleva lambi vigastamist. Samuti on menetlusalusel isikul vastavalt V™S § 19 lg 1 punktile 6 õigus tutvuda toimiku materjalidega. Kui isikul oleks olnud huvi teada saada, millise kahju tekitamist temale süüks pannakse, siis oli tal võimalus tutvuda sündmuskoha vaatlusprotokolliga, millest on näha posti otsas rippuv lamp, kriimud ja täkked postil. Seega oli tal sisuliselt võimalik teada saada, millise kahju tekitamist temale süüks pannakse. Tekkinud kahju rahaline suurus ei pea aga tingimata olema väärteoprotokollis märgitud. Seega on kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et G.V poolt juhitud mootorsõiduki vastu posti sõitmise tagajärjel on tekitatud varalist kahju, mis seisnes selles, et postil tekkisid kriimud ja täkked ning posti külge jäi rippuma murdunud lamp, mistõttu on täidetud
S § 15 lg 3). G.V menetlusaluse isikuna antud ütlustest nähtub, et ta juhtis autot, kui see hakkas äkitselt libisema, G.V pööras järsku rooli, ei osanud enam midagi teha – sõitis vastu posti. Tõenditest nähtuvalt oli tegemist õhtuse pimeda ajaga ning maas oli lumi.
50 lg 3 p 2 kohaselt peab juht vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Tingimused nõudsid kiiruse 4 vähendamist, kuna muidu ei oleks G.V mootorsõidukiga teelt välja vastu posti sõitnud. KarS § 18 lg 1 kohaselt on ettevaatamatus kergemeelsus ja hooletus. KarS § 18 lõike 1 kohaselt paneb isik teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Kuna oli pime aeg ning tee oli lumekatte tõttu libe, pidanuks G.V kurvi sõites sõiduki kiirust vähendama sellisel määral, et olla kindel mootorsõiduki teelpüsimises ning varalise kahju tekitamata jätmises. Seda ta aga ei teinud, vaid kohusetundetusest jättis vajalikul määral auto kiirust vähendamata, sõites vastu posti ning tekitades varalise kahju. Seega pani ta teo toime ettevaatamatusest. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Seega vastutab G.V
lg 1 järgi.
lg 1
lg 1 näeb ette vastutuse liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli kohustuslik. Kohtuvälise menetleja otsuses heidetakse isikule ette
lõikes 5 sätestatud nõude rikkumist, mille kohaselt lahkarvamuse korral, kui varalise kahju saaja ei ole teada, varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele.
lg 4 punktide 4, 5 korral ei ole muuhulgas vaja liiklusõnnetusest politseile teatada, kui on nimetatud varalise kahju tekitamise eest vastutav isik, liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on punktides 2–4 loetletud asjaolud kirjalikult vormistanud ja sellele alla kirjutanud. Vastavalt
punktile 32 on liiklusõnnetus juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline kahju.
lg 1 teokoosseisu analüüsimisel luges kohus tõendatuks, et 05.11.2016 ajavahemikul kell 22.00 kuni 23.00 Harjumaal Jõelähtme vallas Haljava külas Toominga tee 8 juures G.V poolt vale sõidukiiruse valimise tõttu sõitis ta vastu posti, mille tagajärjel tekkisid postil kriimud ja täkked ning posti külge jäi rippuma murdunud lamp. Seega põhjustas G.V 05.11.2016 liiklusõnnetuse. Kohus leiab, et G.V poolt 05.11.2016 põhjustatud liiklusõnnetusest teatamine oli kohustuslik ja see on tõendatud järgmiste tõenditega. G.V poolt 01.12.2016 menetlusaluse isikuna antud ütluste kohaselt tuli pärast postiga kokkupõrget autol poritiib ära ja läks katki. G.V lahkus sündmuskohalt, jättes vaatamata posti otsa. Alles järgmisel päeval, kui ta läks Haljavasse ema juurde uurima, kellele post kuulub, nägi ta teepeal, et posti otsas rippus lamp. Teepeal peatas G.V kinni meesterahvas, kes G.V nime küsis. Mees küsis, kas G.V sõitis vastu posti ning ütles, et uurib, kui palju läheb posti parandamine maksma. Kui meesterahvas helistas G.V-le tagasi, vastas viimane, et temal ei ole raha. Mees ütles, et siis läheb asi kindlustusse, mille peale G.V jäi kindlustuse kutset ootama. Tunnistaja Kristo Konksu ütlustest nähtub, pidas G.V sõiduki kinni hommikul. Tunnistaja ütluste kohaselt lubas sõidukis viibinud kodanik kahju hüvitada ning soovis, et K. K.uuriks välja kahju suuruse. K. K.teavitas ka posti omanikku. Hiljem telefoni teel tunnistajale 5 öeldi „teavita kuhu tahad, las kindlustus korvab“. Tänavavalgustuse omanikuks oli Karina Aston. Seega nähtub, et liiklusõnnetusega tekitas G.V varalist kahju, millest tulenevalt oli liiklusõnnetusest teatamine temale kohustuslik, varalise kahju saaja - K. A.- ei olnud aga G.V-le teada, midagi sündmusest ta kirja ei pannud ning lahkus sündmuskohalt pärast liiklusõnnetuse tekitamist. Seega on täidetud
Väärteomenetluses kogutud tõenditest võib järeldada, et kokkupõrge posti ja auto vahel pidi olema küllaltki tugev, kuna autol tuli ära vasak poritiib, auto vasakul esiosal olid tugevad mõlgid ja kriimud. Sellest tulenevalt on ebausaldusväärsed G.V ütlused, mille kohaselt ta lahkus sündmuskohalt, olles veendunud, et postil midagi viga ei ole. Juba eelnevalt kajastatud sündmuskoha vaatlusprotokolli fototabelist on selgelt näha postil auto kõrgusel tumedad kriimud ja ka hele kriim, samuti nähtub fotodest, et sündmuskohal vedelevad tumedad auto osakesed ning posti otsas ripub murdunud lamp. Seega olid posti kahjustused selgesti nähtavad. G.V pidi vähemalt võimalikuks pidama, et nii tugeva kokkupõrke tagajärjel, mil auto osad lahti tulevad, võis kahjustada saada ka post ning tal oli kohustus seda kontrollida. Samuti pidi G.V teadma, et olukorras, kus varalise kahju saaja ei ole teada, tuleb liiklusõnnetusest teatada politseile. Seega nõustub kohus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumine oli G.V poolt toime pandud tahtlikult ning isik lahkus sündmuskohalt eesmärgiga võimalikust teavitamisega kaasnevast vastutusest vabaneda. Kaitsja väide, et mõistlik oli G.V järgmisel päeval asjaga edasi tegeleda, on kohtu hinnangul samuti vastuoluline, kuna eelnevalt oli kaitsja väitnud, et G.V lahkus sündmuskohalt, kontrollides hoolikalt, et postil kahjustusi ei olnud. Vastavalt
lõikele 5 tuleb liiklusõnnetusest politseile teada anda kohe, mitte järgmisel päeval. Seda selleks, et politseil oleks võimalikult koguda tõendeid vajalike asjaolude väljaselgitamiseks. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Seega vastutab G.V
Karistus Karistamise aluseks on isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (KarS § 56 lg 1).
lõike 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Kohtuväline menetleja on
lõike 1 järgi karistanud G.V rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o sanktsiooni ühe neljandiku piires.
lõike 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Kohtuväline menetleja on
lõike 1 alusel karistanud G.V rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o sanktsiooni ühe kolmandiku piires. Kohus leiab, et määratud karistused vastavad G.V süü suurusele, mille hindamisel tuleb arvestada, et G.V pani
lõikes 1 sätestatud teo toime ettevaatamatusest 6 ning
Samuti tuleb arvestada tekitatud kahju suurust, mis ei ole oluline ja tunnistaja ütluste kohaselt ei ületa 300 eurot. Kohtuväline menetleja on põhjendatult arvestanud ka kergendava asjaolu olemasolu. Süüd raskendavad asjaolud KarS § 58 järgi puuduvad. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et G.V süü
lg 1 kui ka
lg 1 järgi on keskmisest väiksem ning määratud karistused on proportsioonis süü astmega. Kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine G.V suhtes on põhjendatud. Kohtuväline menetleja on õigustatult võtnud eripreventiivselt arvesse, et G.V on kaks kehtivat kriminaalkaristust ja üks kehtiv väärteokaristus, teda on ka varasemalt karistatud liiklusseaduse nõuete rikkumise eest, kuid ta on jätkanud õigusvastast käitumist. Karistuse mõistmisel tuleb arvesse võtta ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Kuigi G.V süü ei ole arutatavas väärteoasjas suur, tuleb kohtu hinnangul korduvalt liiklusalased rikkumised toimepannud isiku suhtes kohaldada lisakaristust, mis koos põhikaristustega ei ületa isiku süü suurust. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-122-13 märkinud, et lisakaristuse kohaldamine aktualiseerub juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et varasemalt määratud karistused ei ole isikut mõjutanud seaduskuulekalt käituma. G.V on käitunud liikluses hoolimatult ning kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et liiklusõnnetuse põhjustamine on ühiskonnaohtlik tegu, millega seatakse ohtu mitte ainult teiste isikute vara, vaid ka elu ja tervis. Liiklusõnnetusest teatamata jätmine on oma olemuselt raskem rikkumine. Selline käitumine viitab asjaolule, et liiklusõnnetuse põhjustanud juht liikluses ohtlik. Arvestades seda, et mootorsõiduki juht on suurema ohuallika valdaja, näitab tema ebaaus ja hoolimatu käitumine, et isik ei soovi võtta vastutust, mis mootorsõiduki juhtimisega kaasneb. Eeltoodust tulenevalt, sh arvestades õiguskorra kaitsmise huvisid ja eesmärki mõjutada isikut edaspidi liikluses seaduskuulekalt, hoolsalt ja tähelepanelikult käituma, on põhjendatud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine. G.V-lt on kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt
lõike 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud kolmeks kuuks.
lg 2 kohaselt võib kohtuväline menetleja kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Seega on kohtuväline menetleja lisakaristust kohaldanud minimaalses määras. Kaebuses tuuakse välja perekondlikud asjaolud, mille tõttu on juhtimisõigus G.V-le hädavajalik. Kohus märgib, et viidatud asjaolud olid G.V-le teada ka enne väärtegude toimepanemist ning pidi panema teda liikluses olema eriti hoolikas ja vastutustundlik. G.V tuleb arvestada, et õigusrikkumistele järgnevad ebamugavad karistused ning pere transportimiseks tuleb organiseerida iseseisvalt kohased lahendused. G.V puudub kohtu andmetel püsiv töökoht, mistõttu ei ole kohane väita, et töö tõttu peab ta sõitma 10 km kaugusele. Juhilubade olemasolu ei ole primaarne vajadus eluks. Seega jätab kohus G.V kaebuse rahuldamata ning Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 27.12.2016 otsuse väärteoasjas nr 2302,16,016060 muutmata. 7 /digitaalselt allkirjastatud/ Julia Vernikova kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.