Obsah (4)

§ 224§ 69§ 227§ 50

4-17-2333 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. mai 2017, Narva kohtumaja, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-17-2333 (233017001289) Kohtunik Merit B

§ 224

lg-s 2 järgi rahatrahviga 250 trahviühikut, s.o summas 1000 eurot ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks prefektuuri Narva RESOLUTSIOON

1. Rahuldada menetlusaluse isiku F.E kaebus osaliselt ja tühistada kohtuvälise menetleja, s.o Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna ennetusja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja 10.04.2017 üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 233017001289 osaliselt, s.o F.E-lt liiklusseaduse § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmises 3 kuuks ja osas, millega F.E kohustati tasuma talle määratatud rahatrahv 15-ne päeva jooksul st. hiljemalt 26.04.
3. Määrata, et F.E kohustub talle määratud rahatrahvi 250 (kakssada viiskümmend) trahviühikut s.o 1000 (üks tuhat) eurot, hüvitama KarS § 66 lg 2 alusel kohtuotsuse jõustumisest igakuiste osamaksetena 1 (ühe) aasta jooksul. 1 4-17-2333
4. Muus osas jätta Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja 10.04.2017 üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 233017001289 muutmata ja tühistamata. Rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE891010220034796011 SEB Pank AS, arveldusarvele nr EE932200221023778606 Swedbank AS, arveldusarvele nr EE403300333416110002 Danske Bank A/S Eesti filiaal või arveldusarvele nr EE701700017001577198 №rdea Bank AB Eesti filiaal, viitenumbriga
5. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei tasu otsuses ettenähtud ajal rahatrahvi osamakset või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebekord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:
6. Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Irina Reino 10.04.2017 otsusega nr 233017001289 karistati F.E

§ 224lg 2 järgi Kar

S § 63 lg 1 kohaselt

§ 224

lg 2 ja § 227 lg 1 nõuete rikkumise eest rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses, s.o 1000 eurot ja

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et F.E juhtis 12.03.2017 kella 13:35 paiku Rakvere tn 32, Narva linn, Ida-Viru maakond mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,61+/-0,05 mg/L. Alkoholisisaldus väljahingatavas õhus on mõõdetud tõendusliku alkomeetriga Alcotest 7110 nr ARDM-0073. 12.03.2017 kell 13:27 aadressil Kreenholmi tn 10, Narva juhtis mootorsõidukit Seat Leon registrimärgiga xxx kiirusega 67 +/-3 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 14 km/h. Selliselt rikkus F.E

§ 69

lg 3 ja § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime

§ 224lg-s 2 ja § 227 lg 1 ettenähtud väärteo. Kohtuväline menetleja määras F.E-le karistuse Kar

S § 63 lg 1 sätteid kohaldades.

1. Kohtuvälise menetleja otsusele esitas F.E kaebuse, milles taotleb vaidlustatava kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kohaldataks tema suhtes karistusena rahatrahvi 250 trahviühiku suuruses ilma lisakaristuseta ja võimalusega tasuda rahaline trahv ajatatuna 15 kuu peale. Alternatiivselt taotletakse kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kohaldada karistusena rahatrahvi 140 trahviühiku suuruses koos lisakaristusega kolmeks kuuks ja võimalusega tasuda rahaline trahv ajatatuna 12 kuu jooksul. Kaebuses märgitakse, et kaebaja taotleb asja läbivaatamist kirjalikus menetluses. Kaebuse sisulistest põhjendustest tuleneb alljärgnev. 2.
2. Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud ja ei vaidlusta kordasaadetud rikkumise kvalifitseerimist. 2.
3. Kaebuse esitaja on arvamusel, et määratud karistus ei vasta tema poolt korda saadetud rikkumise raskusastmele ning võttes arvesse kaebuses esitatud asjaolusid on alust otsuse tühistamiseks määratud täiendava karistuse osas või põhikaristuse vähendamise osas. Kaebuse 2 4-17-2333 esitaja arvab, et täiendavaks karistuseks määratud transpordivahendi juhtimise õigusest ilma jätmine kolmeks kuuks on määratud rahatrahvi suurust arvestades põhjendamatu. Kaebuse esitaja arvab, et talle määratud 250 trahviühiku suurune rahaline trahv on juba küllaldane karistus tema poolt toime pandud väärteo eest. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tuleb kas tühistada määratud lisakaristus või siis vähendada rahalist trahvi juhul, kui lisakaristusena määratud mootorsõiduki juhtimise õigusest ilma jätmine jääb jõusse. Kaebuse esitaja eelistab lisakaristuse, mootorsõiduki juhtimise õigusest ilma jätmine, tühistamist ja määratud rahalise trahvi muutusteta kehtima jätmist. Kaebuse esitaja palub kohtul mõlemad nõuded kui alternatiivsed nõuded läbi vaadata. 2.2.
4. Kaebuse esitaja poolt toime pandud rikkumine kvalifitseeriti Liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi karistatavaks. Kooskõlas Liiklusseaduse § 224 lg 2 sama teo eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Vastavalt Liiklusseaduse § 224 lg 3 punkt 1 kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist järgmiselt: kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. 2.2.
5. Nagu tuleneb Liiklusseaduse § 224 lg 2 on sellise rikkumise eest määratav maksimaalne karistus rahatrahv 300 trahviühiku suuruses. Sellise rikkumise eest minimaalse karistuse kindlaksmääramiseks on mõistlik lähtuda Liiklusseaduse § 224 lg 1 määratletud karistusmäära ülemisest piirist, mis on rahatrahv 300 trahviühiku suuruses. Kaebuse esitajale määrati karistuseks rahatrahv 250 trahviühiku suuruses. Samas on Liiklusseaduse § 224 lg 2 ettenähtud, et ülalnimetatud karistusmäära kohaldatakse juhul, kui alkoholisisaldus väljahingatavas õhus on 0,25 kuni 0,75 milligrammi. Kaebuse esitajal oli fikseeritud alkoholisisaldus 0,56 milligrammi. Kui jälgida põhimõtet, et maksimaalset karistusmäära kohaldatakse juhul, kui alkoholisisaldus välja hingatavas õhus on 0,75 milligrammi, siis, arvestades kaebuse esitaja poolt välja hingatud õhus olevat alkoholisisaldust (0,56 milligrammi) oleks võinud temale määrata karistuseks rahatrahvi 200 trahviühiku ulatuses (100 trahviühiku suurune rahatrahv 0,25 milligrammi alkoholisisalduse juures – 300 trahviühikut 0,75 milligrammi alkoholisisalduse juures). Võttes samuti arvesse vastutust pehmendavaid asjaolusid, mis on ära toodud kaebuse punktides 2.2.3 ja 2.2.4, samuti lisakaristuse määramise fakti, mis on transpordivahendi juhtimise õigusest ilma jätmine kolmeks kuuks, arvab kaebuse esitaja, et temale oleks tulnud kohaldada karistusmäärana rahatrahvi 140 trahviühiku suuruses. 2.2.
6. Väärteomenetluse seadustiku § 2 kohaselt kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Vastavalt Karistusseadustiku § 56 lg 1 karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kaebuse esitaja arvab, et tuleb kas vähendada põhikaristust või tühistada lisakaristus, kuna: - kaebuse esitaja ei ole varem pannud toime rikkumisi, mille eest karistatakse Liiklusseaduse § 224 järgi; - kaebuse esitaja tunnistab oma süüd ning on sellest aru saanud; 3 4-17-2333 - kaebuse esitajale on avaldanud sügavat mõju fakt, et tema suhtes on algatatud väärteoasi Liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi, ning ta on kindlalt otsustanud mitte enam selliseid tegusid toime panna; - kaebuse esitaja ei ole kuritahtlik liiklusreeglite rikkuja, antud juhtum on erand tema tavalisest käitumisest mootorsõiduki roolis; - vaidlustatavas otsuses on ära märgitud, et puuduvad süüd raskendavad asjaolud. Kaebuse esitaja arvamuse kohaselt peaks täiendava karistuse määramisel kohtuvälist menetlust teostav isik juhinduma antud juhul Karistusseadustiku § 56 lg 1 sätestatust. Käesoleval juhul tuleks, arvestades määratud rahatrahvi suurust, võtta arvesse ka asjaolu, et kaebuse esitaja on aru saanud toime pandud väärteo kahetsusväärsusest ning on lubanud tulevikus taolistest tegudest hoiduda, mitte kohaldada täiendavat karistust transpordivahendi juhtimise õigusest ilma jätmise näol. 2.2.
7. Kaebuse esitaja palub kohtul antud asjas otsuse tegemisel arvestada muu hulgas ka järgmiste asjaoludega: 2.2.4.
8. Kaebuse esitaja tarbis alkoholi 14 tundi enne väärteo toime panemist ning ta ei planeerinud masinaga mitte mingisuguseid väljasõite. Väärteo toimepanemise päeval umbes kella 13-paiku helistas kaebuse esitajale tuttav Narva-Jõesuust ja palus teda kiiresti viia koeraga veterinaari juurde. Kuna ei olnud kedagi teist, kes oleks saanud tuttavat aidata, otsustas kaebuse esitaja sõita, eeldades, et alkoholi tarbimise jääknähud on 14 tunni jooksul juba kadunud. See oli kaebuse esitaja eksimus, mida ta on juba kahetsenud ja teadvustanud enda jaoks taolise käitumise võimatuse tulevikus. 2.2.4.
9. Kaebuse esitaja eeldab, et kiiruse ületamine tema poolt võis toimuda viaduktilt laskumisel, mis asub vahetult Kreenholmi tn 10 (rikkumise toimumise koht) maja juures. Samas kaebuse esitaja ei tekitanud avariiohtlikku olukorda, samuti ei olnud ohtu tekitada kahju teiste isikute varale või tervisele. 2.2.4.
10. Kaebuse esitaja elab Tallinnas. Narvas elab kaebuse esitaja ema, kes saab sel aastal 86 aastaseks. Kõrge ea tõttu vajab ta kaebuse esitaja abi. Selle abi ostutamise eesmärgil sõidab kaebuse esitaja Narva nädala jooksul mitu korda. Seoses sellega, et kaebuse esitaja läks 2017.a märtsis tööle (vt. punkt 2.2.4.4), on kaebuse esitajale äärmiselt vajalik juhilubade olemasolu muu hulgas ka võimaluse pärast igal ajal ja operatiivselt Narva sõita. Autobussiühendus ei võimalda olla vaba sõiduaja valikus (mõnikord võib selline vajadus tekkida ka öösel), samuti on see piiratud busside väljumisajaga, mis ei lange kokku kaebuse esitaja käsutuses oleva vaba ajaga. 2.2.4.
11. 2017.a märtsis läks kaebuse esitaja tööle3, mis on seotud transpordivahendi kasutamisega (nõutakse transpordivahendi juhtimise loa olemasolu). Juhul, kui kaebuse esitaja jäetakse ilma mootorsõiduki juhtimise õigusest võib kaebuse esitaja jääda ilma tööta, mille tagajärjel ei ole tal võimalik ka tasuda määratud trahvi. Antud juhul mootorsõiduki juhtimise õigusest ilma jätmine jätab kaebuse esitaja ilma ainsast sissetulekuallikast, millega kaebuse esitaja katab oma elamiskulud ja tasub eluks vajalike teenuste eest (korteriüür, telefon jms). Sissetulekust ilma jäädes kaebuse esitaja mitte ainult ei saa tasuda trahvi, vaid võib ka oma varast ilma jääda (täitemenetluse kaudu). 2.
12. Kaebuse esitaja palub kohtul lubada tasuda määratud trahvi ajatatuna 15 kuu peale, kuna kaebuse esitaja materiaalne ja rahaline olukord ei võimalda tal tasuda trahvi ühekordse maksena.
13. 02.05.2017 edastas kohus vastavalt VTMS §-le 120 kohtuvälisele menetlejale kaebuse koopia, paludes seisukohta esitatud kaebuse osas ning seisukohta, kas kohtuväline menetleja peab võimalikuks vaadata kaebus läbi kirjalikus menetluses.
14. 09.05.2017 registreeris Viru Maakohus kohtuvälise menetleja seisukoha väärteoasjas nr 233017001289, millest tuleneb muuhulgas, et kohtuväline menetleja on nõus kaebuse 4 4-17-2333 läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja seisukohad vastuseks kaebuses toodule on alljärgnevad. 4.
15. Kohtuväline menetleja otsuse tegemisel arvestas asjaoludega, et tegemist on enamohtliku väärteoga – menetlusalune isik juhtides mootorsõidukit ületas linna keskel lubatud kiirust, seisundis, kui lubatud alkoholipiirmäära on oluliselt ületatud (0,56 mg/L). Alkoholi piirmäär, mis oli tuvastatud menetlusalusel isikul, oli sellises suuruses, kus ta pidi mõistma oma seisundit. Vaatamata sellele asus menetlusalune isik sõidukit juhtima ja seadis sellega reaalsesse ohtu eelkõige enda, samuti teiste liiklejate elu, tervise ja vara. 4.
16. Liiklusseaduse § 224 lg 2 näeb mootorsõiduki trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi, ette karistuse rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni.

§ 224

lg-ga 2 on väärteokaristuse kohaldajale antud lai kaalutlusruum isiku süüle vastava ning üld- ja eripreventsiooni arvesse võtva karistuse, sh lisakaristuse leidmiseks. Karistuspraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Käesoleval juhul võib ühes liitris väljahingatavas õhus olnud alkoholisisalduse määra (0,56 mg) arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü liiklusseaduse § 224 lg 2 mõttes on üle keskmise, kuivõrd lubatud piirmäära ületati liiklusseaduse § 224 lg-s 2 kontekstis üle keskmise määra. See tingib ka karistuse ranguse, s.o karistuse määramise oluliselt üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Samuti ei tohi jätta tähelepanuta asjaolu, et menetlusalune isik ühe teoga pani kaks ohtliku rikkumist – juhtis mootorsõidukit alkoholipiirmäära ületamisega ja ületas lubatud kiirust. 4.

1. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemise hindamisel on kohtuväline menetleja arvestanud menetlusaluse isiku süü ülestunnistamisega ja kahetsusega. 4.
2. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et isik, kes paneb toime süüteo, peab arvestama talle selle tulemusena kaasneda võivate võimalike sanktsioonidega. Iga teo eest tuleb mõista karistus ja see karistus ei tohi olla mugav, ta peab menetlusaluse isiku elu piirama. Eeltoodu alusel kohtuväline menetleja palub jätta F.E kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata.
3. 19.05.2017 edastas kohtuväline menetleja täiendava tõendina kohtutoimikusse lisamiseks kiirusmõõturi LaserCam 4 nr LE0158 taatlustunnistuse ning tõendi tõendamaks patrulltalituse välijuhi M D „Pädeva mõõtja koolituse“ läbimisest 08.02.
4. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5. Kohus, tutvunud esitatud kaebuse ja selle lisadega, väärteoasja materjalide ning kohtuvälise menetleja seisukohaga, asub alljärgnevatele seisukohtadele.
6. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles 5 4-17-2333 menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile. 8.

§ 69

lg 3 keelab mootorsõiduki juhtimise, kui mootorsõidukijuhi, trammijuhi või maastikusõidukijuhi ühes grammis veres on rohkem kui 0,20 mg alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Väärteoasjas leiduvast indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtub, et kaebaja seisundi kindlakstegemiseks on 12.03.2017 kell 13:35 kasutatud indikaatorvahendit, mis andis positiivse tulemuse alkoholi tarvitamisele. Sellele järgnevalt kasutati menetlusaluse isiku suhtes tõenduslikku alkomeetrit. Selle kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati 12.03.2017 ajavahemikul kella 13:55-st kuni kella 13:59-ni kaebaja suhtes tõenduslikku alkomeetrit, milline oli taadeldud vastavalt taatlustunnistusele nr TTRS-160073. Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0, 63 mg ja 0,61 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,56 mg/L alkoholi. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud

§ 224lg-s 2 ettenähtud väärteona.

Seega rikkus menetlusalune isik

§ 69

lg 3 nõudeid ja realiseeris

§ 224lg-s 2 sätestatud väärteokoosseisu.

Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes ka ise on temale süüks arvatud teo toimepanemist tunnistanud (§ 133 p 3). Kuna menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0, 56 mg/L, siis on tegemist väärteoga

§ 224lg 2 mõttes; samuti on see süütegu õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

1. Lisaks eelmärgitule nähtub väärteoasjas leiduvast kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist, et kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 12.03.2017 kell 13:27 kiirusemõõteseadet LaserCam 4 LE0158, milline oli taadeldud. Kiirusemõõteseadme näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 67 km/h teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h, mistõttu arvestati lubatud sõidukiiruse ületamise määraks 14 km/h. Ka viis mõõtmise läbi pädev mõõtja, s.o M D, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse 08.02.
2. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud

§ 2276 4-17-2333 lg-s 1 ettenähtud väärteona.

Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kaebajale inkrimineeritava väärteo toimepanemist ei vastusta ka kaebaja ise, tunnistades süüteo toimepanemist. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 14 km/h, siis rikkus menetlusalune isik

§ 50

lg 5 p 3 nõudeid ja tegemist on väärteoga

§ 227lg 1 mõttes ja ka see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

1. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Irina Reino, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ja kaebaja pole ka kohtule adresseeritud kaebuses osutanud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes.
2. Vastavalt

§ 224

lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni ning lõike 3 p 1 kohaselt lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuust kuni 9 kuuni kui isikut ei ole varem

§-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vastavalt

§ 227

lg 1 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 km/h rahatrahviga kuni 30 trahviühikut. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut

§ 224

lg-s 2 ja

§ 227lg-s 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel ja

§ 224

lg 2 järgi kui raskeimat karistust ettenägeva sätte järgi põhikaristusena rahatrahviga 250 trahviühikut, s.o 1000 eurot ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuuks. Seega on põhikaristus määratud

§ 224

lg-s 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras ja lisakaristus miinimummääras. 12. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,61 +/- 0,05 mg/l, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,56 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on sätestatud rikkumise sanktsiooni keskmisest veidi ülespoole jääv, kuid alla 2/3 määra.

§ 227

lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemisel on tuvastatud, et kaebuse esitaja juhitud sõiduk ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 14 km/h, s.o

§ 227lg 1 sätestatud rikkumise 2/3 lähedases määras.

Sellistest andmetest võiks teha järelduse, et isiku süü kumbagi rikkumist eraldi võttes oleks mõlemal juhul üle keskmise, kuid alla 2/3 määra. Samas on tegemist olukorraga, kus kaebuse esitanud isik pani ühe teoga toime kaks ohtlikku rikkumist, mis kohtu arvates muudab isiku süü väärtegude kogumis suureks.

1. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid 7 4-17-2333 ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul leiab kohus, et väärtegude kogumis on kaebuse esitanud isiku süü suur, mis peaks tingima sellele vastavalt ka karistuse, mis on sanktsiooni keskmist määra ületav. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on karistust kergendava asjaoluna tuvastanud süü tunnistamise, mida ka kohus peab võimalikuks arvestada. Karistust raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja tuvastanud ei ole ja ka kohus ei tuvastanud väärteotoimikuga tutvudes karistust raskendavate asjaolude esinemist. Peale karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude tuvastamise tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteotoimikule lisatud karistusregistri väljatrükist nähtuvalt ei ole kaebajat eelnevalt väärteo- ega ka kriminaalkorras karistatud. Kohtu veendumuse kohaselt viitab eelnev sellele, et kaebajat saab pidada õiguskorda, sh liikluseeskirju järgivaks isikuks, kellele on mõistetavad ja arusaadavad nii liiklusseadusest tulenevad nõuded, kuid kes peab vajalikuks ka neist nõuetest kinnipidamist. Samuti on kaebuse esitaja kinnitanud kindlat otsustust selliseid tegusid mitte enam toime panna. Arvestades aga menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra, lubatud sõidukiiruse ületamise määra ja õiguskorra kaitsmise huvisid, leiab kohus, et määratud põhikaristus ettenähtud sanktsioon üle 2/3 määra on põhjendatud.
2. Mis puudutab kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamist, siis osutab kohus kõrgeima astme kohtu lahendile asjas nr 3-1-1-18-17, kus kohus selgitas taaskord, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Võttes arvesse menetlusaluse isiku poolt toimepandud teosüüd ja talle kohtuvälise menetleja poolt üle keskmise kohaldatud trahvimäära, millele lisandub lisakaristus mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol, siis asub kohus kõrgeima astme kohtu suuniseid järgivalt seisukohale, et lisakaristuse kohaldamine on antud juhul põhjendamatu. Nii tuleb viidata, et menetlusalusel isikul kehtivad karistused puuduvad. Seega ei ole võimalik menetletavaid süüteokoosseise käsitleda vaadeldaval juhul harjumussüütegudena. Samuti on menetlusalune isik oma süüd tunnistanud, st et tegemist karistust kergendava asjaoluga KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses. Seega ei ole võimalik rääkida süüdlase hoolimatust suhtumisest toimepandud teosse ning vaatamata keskmisest suuremale teosüüle jäi ka väärteoga põhjustatud liiklusoht abstraktseks. Sedastatavad pole ka muud asjaolud, mille põhjal saaks pidada piisavalt tõenäoliseks, et menetlusalune isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima ja kiirust ületama. Olukorras, kus

§ 224

lg 2 sätestab toimepandud väärteo eest sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise ka põhikaristusena, kuid isikule on määratud keskmisest suurem rahatrahv ja puuduvad kaalukad eripreventiivsed argumendid lisakaristuse kohaldamiseks, 8 4-17-2333 ületavad menetlusalusele isikule määratud põhi- ja lisakaristus kogumis tema süü suurust. Lisakaristuse kohaldamisest tingitud eksimus on hinnatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena, mis toob kaasa kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise kohaldatud lisakaristuse osas.

1. Menetlusalune isik on taotlenud kohtule adresseeritud kaebuses rahatrahvi osatamist 15ks või alternatiivselt 12ks kuuks. KarS § 66 lg 2 ja lg 3 sätestab, et kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja võib mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Osutatud õigusnormist tulenevalt on võimalik rahatrahvi osatada juhul, kui selleks esinevad mõjuvad põhjused. Ositi tasutava karistuse täitmise tähtaeg ei tohi ületada ühte aastat. Olgu märgitud, et esitatud kaebuses ei ole menetlusalune isik viidanud otsesõnu mõjuvate põhjuste olemasolule. Samas on menetlusalune isik välja toonud, et tema igakuiseks sissetulekuks on xxx euro suurune töötasu. Kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv on aga suurem kui kahekordne menetlusaluse isiku poolt saadav sissetulek töölepingu alusel. Kohus leiab, et olukorras, kus määratud rahatrahv võtaks menetlusaluselt isikult igakuise saadava sissetuleku ning lisaks sellele tuleb menetlusalusel isikul eelduslikult tagada ka oma minimaalset igapäevast toimetulekut toidu, eluasemekulude jmt näol, on alust jaatada xxx eurost sissetulekut selliseks, mis annab aluse mõistetud rahatrahvi osatamiseks. Selle osatamine üheks aastaks võimaldab isikul täita üheaegselt nii rahatrahvi maksmise kohustust kui ka tagada oma igapäevast toimetulekut. Neil põhjustel leiab kohus, et taotlus rahatrahvi osatamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, kuid tulenevalt sätestatud piirmäärast on võimalik rahalist kohustust täita ühe aasta jooksul.
2. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ilmnenud kohtuvälise menetleja poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega kaasneb kohtuvälise menetleja otsuse osaline tühistamine ning esitatud kaebuse osaline rahuldamine. Samuti peab kohus põhjendatuks kaebuse taotlust mõistetud rahatrahvi osatamiseks ja ka see toob kaasa kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise mõistetud rahatrahvi kohese täitmise osas. /allkirjastatud digitaalselt/ 9