4-17-2969/8

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juunil 2017.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-17-2969 Kohtukoosseis Kohtunik Leili Raedla Väärteoasi G.T kaebus PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 05.05.2017.a. otsusele väärteoasjas 2303,17,
2. Menetlusalune isik G.T isikukood xxx elukoht Xxxx . Kohtuväline menetleja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus, Rahumäe tee 6/1, Tallinn Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Juhindudes KarS § 47, V™S § 120 lg 1; § 132 p 2; § 133; § 134; § 135, kohus otsustas: Rahuldada G.T kaebus osaliselt. PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 05.05.2017.a. otsus väärteoasjas 2303,17,000465 tühistada ja teha uus otsus. Mõista G.T süüdi liiklusseaduse § 224 lg.2 järgi ja karistada rahatrahviga 200 trahviühikut s.o. 800 eurot (kaheksasada eurot) s.o. jätta põhikaristus muutmata. Määratud rahatrahv 800 eurot tuleb tasuda KarS § 66 alusel ositi 10 (kümne) kuu jooksul, igas kuus kuulub tasumisele vähemalt 80 eurot , kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arvele nr EE 89 1010 2200 3479 6011 SEB pangas, nr EE93 2200 2210 2377 8606 Swedbankis, nr EE 40 3300 3334 1611 0002 Danske Bankis või nr EE 701 7000 1700 1577 198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber
3. Liiklusseaduse § 224 lg.3 p.1 järgi määratud lisakaristust mitte kohaldada. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud Antud väärteoasjas on Politsei- ja Piirivalveameti Tallinna kordoni vanempiirivalvur Tauri Koppel koostanud 14.04.2017.a. väärteoprotokolli, mille kohaselt 14.04.2017.a. kell 14.30 juhtis G.T Tallinnas Sadama tn. 25 juures mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,46 mg/l (0,51 mg/l+- 0,05 mg/l). Alkoholisisaldus väljahingatavas õhus on mõõdetud mõõteseadmega Dräger Alcotest 7110 nr. ARDM-0067, taatlemistunnistus TTRC-16-
4. Kirjeldatud tegevusega rikkus G.T liiklusseaduse § 69 lg.3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 224 lg.2 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 05.05.2017.a. otsuse alusel väärteoasjas nr 2303,17,000465 määrati G.T-le karistuseks § 224 lg 2 järgi rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja liiklusseaduse § 224 lg. 3 p.1 alusel kohaldati G.T suhtes lisakaristust ja isikult võeti ära mootorsõiduki juhtimise õigus 4(neljaks) kuuks. Kaebuse sisu. Kaebaja G.T palub Harju Maakohtule esitatud kaebuses kohtuvälise menetleja poolt 05.05.2017.a. väärteoasjas nr 2303,17,000465 tehtud otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta lisakaristus kohaldamata ja vähendada rahatrahvi suurust. Kaebaja leiab, et talle määratud karistus on ebaproportsionaalselt suur ning põhjustab perele suuri ebamugavusi. G.T on oma tegu kahetsenud ja palunud juhtimisõigust mitte kohaldada. Tal puuduvad kehtivad karistused. Kaebaja tunnistab ,et on eksinud ja kahetseb oma tegu. Töötab Soomes metsaveo firmas, kus teenib perele elatist. Tema ülalpidamisel on kaks alaealist last, kellest ühele tasub igakuise elatisena 235 eurot ja töövõimetuspensionit saav abikaasa. Ta on sisuliselt pere ainus toitja. Kui juhtimisõigus ära võetakse, kaotab G.T töökoha ja tal ei ole võimalik tasuda talle karistuseks määratud rahatrahvi. POOLTE SEISUKOHAD G.T on esitanud kaebuse kohtuvälise menetleja otsusele, milles soovib asja lahendada kirjalikus menetluses ning palub tühistada temale mõistetud lisakaristuse ja võimalusel vähendada põhikaristust. Kohtuväline menetleja esitas kohtule kirjaliku seisukoha, milles leiab, et kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks kaebuses toodud põhjendustel puudub alus ning on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja , tutvunud G.T kaebusega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning karistuse 2 kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et isik pani toime enamohtliku liiklusalase väärteo. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusaluse isiku karistamine rahatrahviga 200 trahviühikut ning lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4(neljaks) kuuks on põhjendatud ja proportsionaalne isiku süü suurusega . Väärteoasjas tehtud otsuses on kohtuväline menetleja põhjendanud sellise karistuse määramist alljärgnevalt : Keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimise juures on oluliseks teguriks nn mõõtetulemus, mis LS § 224 lg 2 puhul on 0,25 - 0,75 mg/1 väljahingatavas õhus või 0,50 - 1,49 mg/g veres. Selliste rikkumiste puhul, kus karistus määratakse mõõtetulemuse alusel saab võtta kaalutlemisel lähtepunktiks lugemi ja karistuse määramisel mõõtetulemuse. Isikul tuvastati alkoholi sisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,51 milligrammi, millest arvati maha laiendmääramatus 0,05 milligrammi liitri kohta ja tulemuseks saadi 0,46 milligrammi liitri kohta. Menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegu ei olnud juhuslikku laadi ,vaid tahtlikult toime pandud, seega on ilmselge, et üksnes rahatrahv ei avalda vajalikku eripreventiivset mõju ega sunni teda järele mõtlema. Väärteomaterjalidest ei nähtu, et isik on aru saanud toime pandud teo ohtlikkusest, seega eksisteerib menetlusaluse isiku puhul reaalne oht, et isik võib jätkata õigusrikkumiste toimepanemist. Keelatud seisundis mootorsõiduki juht on liikluses kõrgendatud ohu allikas ja see asjaolu annab aluse rääkida isiku suhteliselt suurest süüst. Kõne all olev rikkumine on vaadeldav enamohtliku väärteona. Karistuse määramisel arvestas kohtuväline menetleja KarS § 56 lg.-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega, ,võttes arvesse kõiki karistuse mõistmisel olulisi asjaolusid, karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke ja rikkuja isikut. Keskmisest suuremas määras rahatrahvi ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamise puhul on tegemist nn. manitsuskaristusega, mille puhul on rõhk eripreventsioonil. Selline karistus tuletab ennast igapäevaselt süüdlasele meelde ning selle kehtivuse ajal on isik sunnitud mõtlema ebameeldiva situatsiooni kordumisele uute süütegude toimepanemisel. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et käesoleva väärteo menetlemisel ei ole rikutud väärteo menetlusõigust ning karistuse määramine menetlusalusele isikule on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU JÄRELDUSED Kohus, tutvunud esitatud kaebuse ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses, kuna kohtumenetluse pooled on teatanud, et nõustuvad kirjaliku menetlusega ning ei ole kohtule uusi tõendeid esitanud. Kohus, arutanud väärteoasja täies ulatuses, uurinud väärteoasjas olemasolevaid tõendeid ning arvestades kohtumenetluse poolte kirjalikke seisukohti, leiab, et kaebus on osaliselt põhjendatud ning Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsus tuleb tühistada ning teha uus otsus. Antud väärteoasjas on kohus tuvastanud järgmised asjaolud: Kohus leiab, et väärteomenetluses kogutud tõenditega on kinnitust leidnud, et G.T juhtis 14.04.2017.a. kell 14.30 Tallinnas Sadama tn. 25 juures mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,46 mg/l (0,51 mg/l+- 0,05 mg/l). Alkoholisisaldus väljahingatavas õhus on mõõdetud mõõteseadmega Dräger Alcotest 7110 nr. ARDM-0067, taatlemistunnistus TTRC-16-
5. 3 Kirjeldatud tegevusega rikkus G.T liiklusseaduse § 69 lg.3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 224 lg.2 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 05.05.2017.a. otsusega väärteoasjas nr 2303,17,000465 määrati G.T-le karistuseks § 224 lg 2 järgi rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja liiklusseaduse § 224 lg. 3 p.1 alusel kohaldati G.T suhtes lisakaristust ja isikult võeti ära mootorsõiduki juhtimise õigus 4(neljaks) kuuks. Kaebaja poolt liiklusseaduse § 69 lg.3 rikkumine, s.t juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine on tõendamist leidnud indikaatorvahendi kasutamise protokolliga 14.04.2017.a. , millest nähtub, et G.T oli indikaatorvahendi näit positiivne; tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt oli G.T väljahingatavas õhus alkoholi sisaldus 0,51 +0,05 mg/l lõplik tulemus 0,46 mg/l; tunnistaja Keidi Purde ülekuulamise protokollist nähtuvalt, olles tööl 14.04.2017.a.peatas Tallinnas Sadama 25 juures kontrolliks mootorsõiduki Saab 9-5 reg. märgiga 611THV, mis liikus Logi tänava suunas Mootorsõidukit juhtis EV kodanik G.T, ik. xxx. Tundis juhi juurest alkoholilõhna ja otsustas joovet kontrollida indikaatorvahendiga , mille näiduks oli 0,51 mg/l. Juht kõrvaldati 24.04.2017.a. sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega juhtimiselt. G.T tunnistas sõidufakti, kuid väitis, et karistus selle teo eest on liiga karm, töös on juhiload väga olulised. Kohus leiab, et esitatud tõendite pinnalt on tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle Liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel inkrimineeritava väärteo toimepanemine, tegu on õigesti kvalifitseeritud ning õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kaebajale määratud karistuste osas leiab kohus järgmist. Vastavalt KarS § 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. LS § 224 lg2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi- rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. G.T väljahingatavas õhus oli väärteoasjas tuvastatu kohaselt alkoholi vähemalt 0,46 mg/l. G.T süü suuruse hindamise osas arvestab kohus, et alkoholipiirmäära ületamise määra silmas pidades, on tema süü LS § 224 lg 2 mõttes keskmine, kuivõrd tema väljahingatava õhu alkoholisisaldus jääb antud paragrahvi lg 2 alkoholisisalduse keskmise määra lähedale (0,46 mg/l) . Kohus leiab, et G.T suhtes on kindlaks tehtud KarS § 57 lg 1 p-s 3 ette nähtud karistust kergendav asjaolu, s.t puhtsüdamlik kahetsus. G.T teo raskusest lähtuv süü suurus annab aluse karistada menetlusalust isikut sanktsiooni keskmisest määrast raskema karistusega. Arvestades, et muid karistust kergendavaid asjaolusid ei tuvastatud, ei ole seaduslikku alust kergendada kohtuvälise menetleja otsusega määratud põhikaristust, samas on 800 eurose põhikaristuse tasumise tähtaeg kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt (15- päeva) liialt lühike ega võimalda selle tasumist seaduses ettenähtud tähtajal ning sellest tulenevalt jätab kohus põhikaristuse muutmata , kuid määrab selle tasumise KarS § 66 alusel ositi 10 (kümne) kuu jooksul . 4 Kohtuväline menetleja on G.T-le LS § 224 lg 3 p 1 alusel kohaldatud ka lisakaristust, s.t juhtimisõiguse äravõtmist ning seda neljaks kuuks. Kõnealuse sätte kohaselt on iseenesest lubatav alkoholi piirmäära ületades sõiduki esmakordse juhtimise eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Kohus leiab, et Riigikohus on oma mitmes lahendis korduvalt märkinud asjaolu, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1122-13, p 9 ,nr 3-1-1-59-15, p 12, nr 3-1-1-18-17 p.13, 15). Väärteoasja materjalidest nähtuvalt ei ole G.T varasemalt karistatud , karistusregistri andmetest nähtuvalt puudub isikul kehtiv karistus. G.T on toimepandud tegu puhtsüdamlikult kahetsenud. Muid liiklusseaduse nõuete rikkumisi talle süüks pandud ei ole. Kohtuväline menetleja on karistamisotsuses märkinud, et G.T-le keskmisest suuremas määras rahatrahvi ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamise puhul on tegemist nn. manitsuskaristusega, mille puhul on rõhk eripreventsioonil. Selline karistus tuletab ennast igapäevaselt süüdlasele meelde ning selle kehtivuse ajal on isik sunnitud mõtlema ebameeldiva situatsiooni kordumisele uute süütegude toimepanemisel. Kohus sellise kohtuvälise menetleja seisukohaga ei nõustu ning leiab, et teo toimepanemise asjaoludest nähtuvalt ei ole võimalik kõneleda süüdlase hoolimatust suhtumisest toimepandud teosse. Kindlaks ei ole tehtud ka ühtegi muud asjaolu, mille põhjal saaks pidada piisavalt tõenäoliseks, et G.T asub uuesti alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima ning tema tegu ei ole võimalik käsitada harjumussüüteona. Samuti leiab kohus, et ühtegi isikut ei saa karistada nn. manitsuskaristusena, kui isik paneb rikkumise toime esmakordselt. LS § 224 lg 2 sätestab toimepandud väärteo eest sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise ka põhikaristusena, kuid G.T-le on määratud keskmisest suurem rahatrahv (200 trahviühikut ) ja konkreetsel juhul puuduvad kaalukad eripreventiivsed argumendid lisakaristuse kohaldamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-59-15 asunud seisukohale, et kui isikule on mõistetud nii põhi- kui ka lisakaristus, peavad need oma koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma aga põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem, sest vastasel juhul ei ole võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta. Tulenevalt sellest, et juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tulnuks G.T puhul seega tuvastada tema suuremale süüle viitavad asjaolud, mis annaks alust arvata, et teda on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest üksnes lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmise 5 – kohaldamise teel. Kohus leiab, et kuigi iga isik peab ise oma elu korraldama viisil, mis ei tingi tema suhtes piirangute kehtestamist ja hoolitsema, et tema enda käitumise tõttu ei halveneks senini väljakujunenud elulaad ning juhtimisõiguse saanud isik peab olema teadlik liiklusseaduse nõuetest ja liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Samas märgib kohus, et olukorras, kus seadusandja on kehtestanud lubatud alkoholi piirmäära ületamise eest sanktsioonina lisakaristuse mõistmise võimaluse alates kolmest kuust, tuleb lisakaristuse määra väärtegude puhul eriti põhjalikult kaaluda. Kohus juhib jätkuvalt kohtuvälise menetleja tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Kuivõrd sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb lisakaristuse määramisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks Eeltoodust tulenevalt leiab kohus et G.T senine nõuetekohane ja korralik käitumine liikluses näitab tema üldist suhtumist liiklusohutusse, tema enese ja kaasliiklejate tervisesse ja varasse, tema enda ja lähedaste heaolusse ,samuti näitab isiku igapäevast liikluskäitumist . Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-59-15 asunud seisukohale, et kui isikule on mõistetud nii põhi- kui ka lisakaristus, peavad need oma koosmõjus vastama isiku süüle. Kui isikult soovitakse juhtimisõigust ära võtta, peab talle mõistma aga põhikaristuse, mis on tema süüst väiksem, sest vastasel juhul ei ole võimalik isiku kogukaristust lisakaristusega raskemaks muuta. Käesoleval juhul on kaebaja põhikaristus - rahatrahv 200 trahviühikut - määratud sanktsiooni keskmist määra ületavana ning lisaks on kaebajale määratud ka lisakaristus kestusega 4 kuud. Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi eelpooltoodud suunistele, leiab kohus, et kaebajale määratud keskmisest rangem põhikaristus ning veel ka lisakaristuse kohaldamine oma koosmõjus ei ole proportsionaalne tema süü suurusega ning sellest tulenevalt tuleb jätta lisakaristus kohaldamata. Kohus juhindub V™S § 120, § 132-
6. /allkirjastatud digitaalselt/ Leili Raedla Kohtunik 6 7