) § 227 lg 2 ja § 227 lg 5 p 1 järgi.
lg 2 alu sel rahatrahviga 91 trahviühikut, so 364 eurot ning
Menetlusalust isikut karistati selle eest, et tema 26.06.2016 kell 21.13 xxxxx maakonnas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt xx km-l juhtis mootorsõidukit xxx xxxxx registreerimismärgiga xxx xxx kiirusega 131+-4 km/h asulavälisel teel, kus lubatud suurim sõidukiirus 90 km/h, ületades seega lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 37 km/h. Sellega rikkus F.A
lg 1 ps1 sätestatud nõuet ja pani toime
KAEBUSE NÕUE JA MOTIIVID F.A vaidlustas eelmärgitud kohtuvälise menetleja otsuse. Kaebuses tunnistas F.A oma rikkumist, samuti seda, et 26.06.2016 koostati temale väärteoprotokoll kiiruseületamise eest. Kaebaja märkis, et viimastel aastatel on tema elus toimunud suur pööre. Ta oli edukas ettevõtja, kuid kaotas kõik. Tulemuseks on tema pankrot ja ärikeeld. Pankrotimenetlus on pooleli, ta peab tegelema oma vara realiseerimisega pankrotimenetluses. Ta on leidnud töö xxxxxx, kus töötab xxxxxxxx xxxxxxxxx. Kaebuse kohaselt käis ta 26.06.2016 õhtul seoses korteri hindamisega xxxxxx , kuid korteri hindaja ei leidnud aadressi järgi maja üles Väärteoasi nr 4-16-5918 ja jäi hiljaks. Seetõttu ei saanud tema õigeaegselt liikuma hakata. Laev xxxxx väljus Tallinna sadamast kell 22.30 ning kaebaja püüdis mõõduka tempoga ja ohtusid hinnates siiski sadamasse jõuda. Ta ei kihu- tanud mitte kogu tee, vaid valis hea nähtavusega sirgemad lõigud, kus suurendas lühiajaliselt kiirust. Ka mõõtmise kohas oli pikalt hea nähtavusega teelõik, teeolud ja ilmastik olid head. Kaebaja palus tühistada temale määratud lisakaristus (juhtimisõiguse äravõtmine), kuna see võtab temalt töö. Samuti palus kaebaja võimaldada tal rahatrahvi tasuda osade kaupa 6 kuu jooksul (tl 1). Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse motiivide ja lisakaristuse tühistamise nõude juurde, kuid erinevalt kaebuses nõutust palus ta määratud rahatrahvi 360 eurot vähendamist 200 euroni ning rahatrahvi tasumise võimaldamist osade kaupa 4 kuu jooksul. Kaebaja ütluste kohaselt üllatas teda otsuses, et tal on 3 kehtivat karistust. Kaebaja tunnistas, et tasumata on 2012 määratud trahvidest üks trahv 60 eurot ja teine trahv 240 eurot. Seoses pankrotimenetlusega ei olnud tal aega nende karistustega tegeleda, samuti arvas ta, et karistused aeguvad kolme aastaga. 26.06.16 kiiruse ületamine oli üks õnnetu asjade kokkulanguvus. Ta ei saanud laevast maha jääda, sest esmaspäeva hommikul pidi ta xxxxxx tööl olema kella 7 paiku. Kaebaja leidis et kiirust ei võiks ületada, aga see oli tal valikute küsimus, tema töö sõltus sellest. Ta üritas võimalikult väikeste riskidega laevale jõuda, tal on 30 aastat juhistaaži ja ta arvestas, et „varastab“ sirgetel lõikudel. Kaebaja leidis, et karistus peab inimest kasvatama, kuid temalt juhiloa äravõtmine ei anna kasvatuslikku efekti. Lisaks arvas kaebaja, et 360 eurot trahvi on liig ning et 200 eurot on täiesti piisav. Kaebaja ütluste kohaselt on ta oma veast aru saanud ja tunnistab seda (tl 42-44). KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHAD Kohtuväline menetleja oli seisukohal, et kaebaja taotlus lisakaristuse tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuid võimaldada menetlusalusel isikul tasuda määratud rahatrahv ositi 6 kuu jooksul. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud, et tegu on toime pandud tahtlikult, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Otsuses on põhjendatud, miks menetleja just sellise karistusliigi ja -määra valis. Kohtuväline menetleja oli seisukohal, et töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab sõidukit liikumispuude tõttu. Menetlusaluse isiku suhtes juhtimisõigust välistavat asjaolu tuvastatud ei ole. Menetlusalune isik omab kolme kehtivat väärteokaristust samalaadsete rikkumiste eest, millede puhul on talle kohaldatud rahalisi kari stusi ja mitte kordagi lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Asjaolu, et käesolev rikkumine on korduv, viib kohtuvälise menetleja arusaamisele, et varasemad karistused ei ole suutnud F.A mõjutada seaduskuulekalt käituma. Kuna isik jätkab samalaadsete rikkumiste toimepanemist, siis on kohtuvälise menetleja eesmärk kohaldada F.A suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist eripreventiivsel kaalutlusel tema seadusekuulekale käitumisele mõjutamiseks. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kaebuses viidatakse, et kiiruse ületamise tingis hilinemine xxxx väljuvale laevale ning menetlusalune isik valis lubatud kiiruse ületamiseks sirgemad ja hea nähtavusega lõigud, kus suurendas kiirust lühiajaliselt. Selline asjaolu ei võimalda liiklusseaduse alusel sõidukiiruse ületamist. Sõidukiiruse ületamine 37 km/h võrra ei ole juhuslik ning seda sõidukijuht spidomeetrit jälgides mõistab ja peab mõistma, arvestades liik leja kohustusi (
Liiklusseadus ei luba teha erandeid kiiruse ületamisel, välja arvatud alarmsõidul. Kui seadusandja peaks võimalikuks Eesti teedel suurema kiirusega sõiduki juhtimist, oleks see lubatud. Tänasel päeval aga nii ei ole ning ülejäänud liiklejad eeldavad, et kõik täidavad liiklusreegleid. Seetõttu leidis kohtuväline menetleja, et väärtegu on toime pandud tahtlikult ja määratud karistus on proportsionaalne isiku süüga (tl 16-17). Kohtuistungil jäi kohtuväline menetleja seisukohale, et kaebus ei ole põhjendatud ja palus jätta kaebus rahuldamata. Kohtuvälise menetleja esindaja selgitas, et lisakaristusena kohaldati miinimummäära, arvestati, et varasemad rahalised karistused ei ole mõjutanud menetlusalust isikut hoiduma rikkumistest, ta on neid jätkuvalt toime pannud. Tegu on tahtlik ja riskid valiti teadlikult. 130 km/h on väga suur kiirus. Selline tegevus seab ohtu nii kaasliiklejad kui isiku enda. Põhikaristuse suuruse määramisel on arvestatud, et kaebaja on varasemalt samalaadseid rikkumisi toime pannud ja varasemad rahalised karistused ei ole oma mõju avaldanud. Asjaolu, et kaebaja võib töö kaotada ei ole põhjus, miks mitte lisakaristust kohaldada. Samal seisukohal on ka Riigikohus, et see kehtib vaid isiku kohta, kes on puudega ini mene ja muul moel liikuda ei saa. Kui inimene võtab riski, et jõuda laevale ainult läbi kiiruseületamise, siis ta seab ohtu enda ja kaasliiklejad. Enne otsuse tegemist isik vastulauset ei esitanud (tl 42-44). KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED 1. Väärteomenetluse seadustik (VTMS) § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning lahendab otsuse tegemisel VTMS §-s 133 loetletud 2
lg 1 kohaselt liiklusseadus sätestab muu hulgas liikluskorralduse Eesti teedel, liiklusreeglid, liiklusohutuse tagamise alused ja põhimõtted ning vastutuse liiklusreeglite rikkumise eest.
15 lg 1 p 1 kohaselt suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel on 90 km/h. Asjas uuritud tõendid (kiirusmõõturi LaserCam 4 nr LE0050 kasutamise protokoll, menetlusaluse isiku kohtuistungil antud ütlused) kogumis kinnitavad ja selles pole ka vaidlust, et menetlusalune isik otsuses märgitud ajal, kohas ja viisil, juhtides mootorsõidukit xxx xxxxx registreerimismärgiga xxx xxx, rikkus
lg 1 p 1 nõuet sellega, et ületas asulavälisel teel liiklusseadusega lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h ja seda mitte vähem kui 37 km/h võrra. 3.
lg 1 kohaselt peab juht järgima
§-s 15 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Eelosundatud liiklusseaduse sätetest tuleneb selgelt ja ühemõtteliselt, et juht ei tohi mingil juhul ületada
§-s 15 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust (antud juhul asulavälisel teel 90 km/h). Menetlusalune isik tunnistas teadlikku kiiruseületamist, põhjendades seda vajadusega kiirustada xxxxxx Tallinna sadamasse xxxxx minevale laevale, et hommikuks xxxxxxtööle jõuda. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt valis ta kiiruseületamiseks hea nähtavusega sirgemad teelõigud, kus suurendas kiirust lühiajaliselt, kiiruseületamine oli valikute küsimus, tema töö sõltus sellest. Kaebaja põhjendused annavad tunnistust et tema, soovides jõuda õigeaegselt sadamasse ja valides enda arvates ohutumaid teelõike kus lubatud sõidukiirust ületada, teadis täpselt et paneb sellega toime õiguserikkumise (lubatud suurima kiiruse ületamise). See tähendab, et menetlusalune isik pani temale süüks pandud teo toime otsese tahtlusega. Seega pani F.A pani toime vaidlustatud otsuses kirjeldatud teo, tegi seda tahtlikult (otsese tahtlusega) ning on selle teo toimepanemises süüdi. F.A-le süüks pandud väärtegu on õigesti kvalifitseeritud
4.
lg 2 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetri tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Lisaks põhikaristusele võib kohus või kohtuväline menetleja eelnimetatud väärteo eest kohaldada ka lisakaristust, st sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni (
Vaidlustatud otsusega on kohtuväline menetleja karistanud menetlusalust isikut
lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo tahtliku toimepanemise eest rahatrahviga 91 trahviühiku ulatuses ning lisakaristusena võtnud ära juhtimisõiguse tähtajaga üks kuu. Otsusest nähtuvalt on menetleja sellise karistuse määramisel arvestanud, et isik pani teo toime tahtlikult ning puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Samas on kohtuväline menetleja arvestanud, et menetlusalune isik on varasemalt pannud toime samalaadseid rikkumisi, et tal on 3 kehtivat karistust lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest ning et vaatamata varem määratud karistustele jätkab F.A lubatud suurima sõidukiiruse ületamist. Eelmärgitu kogumis annab tunnistust, et varasemad karistused ei ole mõjutanud menetlusalust isikut seadusekuulekusele. Menetlusalune isiku arvates on talle määratud karistus ebaproportsionaalselt suur arvestades süüteo toimepanemise asjaolusid, tulevaste väärtegude ärahoidmise eesmärki ning tema majanduslikku olukorda. Kaebaja väitel on ta oma veast aru saanud ja tunnistab seda. Juhtimisõiguse äravõtmise korral kaotaks kaebaja töökoha. Kohus on tuvastanud, et menetlusalune isik ületas tahtlikult lubatud suurimat sõidukiirust ja seda 32 km/h võrra, seega oluliselt. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamine, seda enam olulises määras, kujutab endast alati ohtu liikluses osalejate turvalisusele ja seda isegi siis, kui sellega ei põhjustatud mingeid tagajärgi. Seda põhjusel, et lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ning võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Juhil on kohustus sõidukiiruse valikul veenduda, et see ei ületaks lubatud piirnorme ning arvestada lisaks isiklikele juhtimisvõimetele ka muude muutlike oludega (nt ootamatult teele jooksevad loomad, kaasliiklejate poolt tema 3
lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on seadusandja pidanud põhjendatuks karistada rikkujat karmilt, sh nii põhi- kui lisakaristusega. Vaidlustatud otsusega on kohtuväline menetleja karistanud menetlusalust isikut
lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo tahtliku toimepanemise eest rahatrahviga 91 trahviühiku ulatuses. Lisaks on kohtuväline menetleja kohaldanud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist üheks kuuks, st
Sellise karistuse määramisel on menetleja arvestanud kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisega, samuti asjaoluga, et menetlusalusel isikul on kolm kehtivat karistust (rahatrahvi) samalaadsete rikkumiste (lubatud suurima sõidukiiruse ületamiste) eest. 5.1. F.A ületas sõidukiirust mitte vähem kui 37 km/h, mis arvestades
lg-s 2 sätestatud kiirusvahemikku (21–40 kilomeetrit tunnis) on lähedane lõike vahemiku ülemmäärale. See omakorda peaks kohtu hinnangul tingima karistuse määramise lõike sanktsiooni ülemmäära lähedases määras. Sellest põhimõttest on karistuse määramisel kohtuväline menetleja ka lähtunud, st karistanud F.A rahatrahviga maksimaalsele ligilähedases määras (maksimaalne 100 trahviühikut). Kohtuistungil uuritud Karistusregistri väljavõttest (tl 40-41) nähtub, et menetlusalusel isikul on kolm kehtivat väärteokaristust samalaadsete rikkumiste eest. Nimelt, on F.A karistatud 25.04.2012 otsusega
lg 2 järgi rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses, so 60 eurot, 05.09.2012 otsusega
lg 2 järgi rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, so 240 EUR ja 01.03.2016 otsusega
Eelmärgitud karistustest on menetlusalune isik täitnud vaid viimase. Kaks 2012 määratud rahatrahvi on täitmata. Nimetatud asjaolu kaebuse esitaja ei vaidlusta. Karistusregistri seaduse § 24 lg 2 p-st 1 tulenevalt (karistusandmed kustutatakse registrist kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi tasumisest on möödunud üks aasta), ei ole ükski eelmärgitud karistustest kustunud. Kohus on seisukohal, et F.A-le varasemalt määratud karistused on kahtluseta samalaadsed praeguse menetluse esemeks oleva süüteoga ja neid pidi kohtuväline menetleja iseloomustavate andmetena karistuse määramisel arvestama. Seega on kohtuväline menetleja põhikaristuse määramisel arvestanud menetlusaluse isiku poolt toimepandud väärteo ohtlikkust, tema süü suurust, kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, varasemate samalaadiliste rikkumiste toimepanemist. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et menetleja ei ole põhikaristuse määramisel rikkunud ei karistuse kohaldamise aluseid KarS § 56 lg 1 järgi ega ka diskretsiooni põhimõtteid. Põhikaristus on määratud kooskõlas seaduse nõuetega ning on väärteo asjaolusid ning menetlusaluse isiku süüd arvestades õige, õiglane ja proportsionaalne. Kaebuse väited ei anna alust vaidlustatud otsust põhikaristuse osas ei tühistada ega ka määratud karistust vähendada. Menetlusaluse isiku võimalik halb majanduslik olukord pole iseenesest karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 2 mõttes. Lisaks - menetlusalusele isikule oli enda majanduslik olukord teada ajal, mil ta otsustas toime panna õiguserikkumise. Samuti oli menetlusalusele isikule teada, et õiguserikkumisele võib järgneda karistus, sealhulgas ka suur rahatrahv. Kõigist neist asjaoludest teadlikuna oli menetlusalusel isikul võimalus jätta õiguserikkumine toime panemata. Seda menetlusalune isik ei teinud. Vastupidi. Vaatamata võimalikele tagajärgedele asus menetlusalune isik väärtegu toime panema. Sellega võttis menetlusalune isik endale ise täieliku vastutuse võimalike rikkumisega kaasnevate tagajärgede eest. Kaebaja väide, et ka väiksem trahv hoiaks ära tema edasised rikkumised, ei ole menetlusaluse isiku avaldatud seisukohti arvestades veenev. Nimelt on menetlusalune isik kaebuses esitanud hulgaliselt põhjendusi oma süüteo õigustamiseks ja süü vähendamiseks. Esitatud põhjendustest ükski ei välista ega vähenda menetlusaluse isiku poolt toime pandud teo õigusvastasust ega tema süüd. Küll annavad need põhjendused tunnistust, et menetlusalune isik ei ole aru saanud oma teo ohtlikkusest, keelatusest ja süü suurusest. Pealegi on analoogsete rikkumiste eest menetlusaluse isiku suhtes varasemalt kolmel korral kohaldatud väiksemaid rahatrahve, millised ei ole aga mõjutanud kaebajat liiklusnõudeid täitma (lubatud piirkiirusest kinni pidama). 5.2. F.A suhtes on kohtuväline menetleja kohaldanud ka lisakaristust (juhtimisõiguse äravõtmine 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.