lg 3 ja
S § 63 lg 1 ja
lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Kuiv Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: M.K, ik xxx, elukoht: xxxx. Menetlusaluse isiku kaitsja: vandeadvokaat Indrek Sirk, Advokaadibüroo Sirk ja Saareväli OÜ, Vabaduse pst 59, Tallinn. RESOLUTSIOON 1. Rahuldada M.K kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 25.05.2017 otsusele nr 2316,17,002601 M.K karistamises
lg 3 ja
S § 63 lg 1 ja
lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks osaliselt, s.o põhikaristuse täitmise tähtaja osas. 2. Tühistada Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 25.05.2017 otsus nr 2316,17,002601 M.K karistamises
lg 3 ja
S § 63 lg 1 ja
lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks osaliselt, s.o põhikaristuse täitmise tähtaja osas. Muus osas jätta otsus muutmata ja tühistamata. 3.
lg 3 p 1 alusel määratud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse 1 äravõtmise 6-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6-kuulise tähtaja möödumisel. 4. Vastavalt
sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.
lg 3 ja
S § 63 lg 1 ja
lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 09.04.2017 kell 03:18 juhtis Tallinnas Pärnu mnt suunaga Saku tn poole mootorsõidukit kiirusega 101 +/- 4 km/h, millega ületas antud teelõigul liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 47 km/h võrra. Samuti juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,54 mg/l. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik
lg 1 p 2 ja § 69 lg 3 nõudeid ning pani toime
Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Põhjenduseks
lg 1 p 2 rikkumise kohta selgitas kaebuse esitaja kaebuses, et kuna mootorratta mootor hakkas puterdama siis andis gaasi kuna arvas, et küttefilter on umbes ja lootis, et gaasi andes ei jää ratta mootor seisma. Kuid selle tulemusel ületas mitte tahtlikult kiirust. Kiiruse ületamine tahtlikult ei olnud plaanis.
lg 3 rikkus kuna olin eelnevalt 10 tundi tagasi tarbinud alkoholi ning sõitma hakates arvas, et alkoholijoove on juba välja läinud. Enne sõidu alustamist küsis ka sõbra käest alkomeetrit, kuid tal oli anda ainult tanklas müüdavaid ühekordseid alkomeetreid. Ühekordsesse alkomeetrisse puhudes näitas alkomeeter joobe puudumist. Tänu sellele julges üldse rattaga sõitma minna. Oleks alkomeeter joovet näidanud, siis ei oleks kindlasti rattaga sõitma läinud. 2 Palus politseil mitte peatada juhtimisõigus, kuna sellest tulenevalt on uue töökoha leidmine piiratud. Tegeles varem perele lisaraha teenimiseks juhutöödega ning juhutöödel käimiseks ja osalemiseks on vaja pidevalt autoga liikuda, siis sellest tulenevalt on oluline, et oleks olemas juhtimisõigus. Ametlikult oli viimane aasta töötu, kuna tuli pärast aastaid Soomes töötamist
lg-s 2 ja § 227 lg-s 2 ettenähtud süütegude toimepanemist.
lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragarahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 09.04.2017.a kella 03:18 ajal M.K seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 4 (taatlemistunnistuse nr TTRC-16-00158). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,62 mg ja 0,59 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,54 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Artur Bõstrov, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat.
lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,54 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta
Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,54 mg/l, siis on tegemist väärteoga
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).
lg 3 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis ja sellise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.
lg 5 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud süüteo eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni. Menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõiduki Honda VTR 1000F reg. märk 28VU kiirust mõõdeti 09.04.2017.a kella 03:18 ajal liiklusjärelevalve käigus tehniliselt korras laser-tüüpi mõõteseadmega Ultra Lyte LTI 20-20 100LR nr UX014775 ning kiirusemõõturi lugemi kohaselt oli kiiruseks 101 km/h. Vastaval teelõigul on suurimaks lubatud sõidukiiruseks 50 km/h, kuivõrd tegemist on asulasisese teega ja liikluskorraldusvahenditega ei ole lubatud sõidukiirust teisiti reguleeritud. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 4 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu ületati suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 47 km/h. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), kes väärteo toimepanemist ei eita. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas suurimat lubatud sõidukiirust asulasisesel teel mitte vähem kui 47 km/h, siis rikkus menetlusalune isik
lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga
Eelpool on kohus juba asunud seisukohale, et väärteomenetluses on järgitud VTMS § 133 p 1-6 sätteid. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut
S § 63 lg 1 ja
lg 2 alusel 5 rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja
S § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule väärtegude kogumi eest määranud rahatrahvi keskmist määra ületavas määras ja lisakaristus on
Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,54 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on
lg 2 sätestatud rikkumise keskmist määra ületav, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Puutuvalt subjektiivsesse külge selgitas menetlusalune isik, et Kohtu hinnangul on menetlusaluse isiku sellekohased õigustavad selgitused eluliselt mitte usutavad. Menetlusaluse isiku ütlused, et ta jõi alkoholi 10 tundi varem tähendab seda, et ta pidi alkoholi joomise lõpetama juba kell 17 õhtul ning siis öösel kella 3-ni ootama, et alkohol organismist lahkuks. Samuti selgitus, et ühekordsesse alkomeetrisse puhumine joovet ei näidanud, ei ole süüd välistav ega ka süüd vähendav, kuna vaid kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendi näitu võib pidada usaldusväärseks. Seejuures ei saa märkimata jätta ka menetlusaluse isiku enese selgitust ühekordse alkomeetri kasutamise kohta, millest saab järeldada, et menetlusalune isik ei olnud ka ise oma kainuses veendunud. Arvestades aga tarvitatud alkoholi kangust, ei oleks 10 tunni möödudes olnud võimalik eeldada, et kange alkoholi tarvitaja on kaineks saanud. 10 tunni möödudes saaks heal juhul eeldada, et pärast 150 ml kange alkoholi tarvitamist võib tarvitaja olla kaineks saanud, kuid kaebuse esitaja sõnade kohaselt tarvitati seltskonna peale ära kolm liitrit viina. Seega oli kas kaebuse esitaja tarvitatud alkoholi kogus üle kahe korra suurem või oli alkoholi tarvitamise ja sõitma asumise vaheline ajavahemik oluliselt väiksem kui 10 tundi. Igal juhul pidi kaebuse esitaja olema oma juhile keelatud seisundist teadlik ning alkoholi tarvitamise järgselt ei saanud kaebuse esitaja asuda seisukohale, et ta on kaineks saanud. Kohtu arvates viitab juba mootorrattaga sõitma asumine ja Tallinna suundumine ilma igasuguse põhjuseta enne kella 3 öösel sellele, et kaebuse esitaja ei mõelnud kainelt. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine saab toimuda vaid teadlikult ja tahtlikult, sest tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra 0,54 mg/l, s.o enam kui neli korda rohkem ning teadmist eelnevalt tarvitatud suurest kogusest kangest alkoholist, siis pidi menetlusalune isik kohtu arvates täiesti kindlalt teadma oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde, alkoholi maitse tõttu suus, kui ka varasema elukogemuse pinnalt, kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima.
lg 1 p 2 rikkumise kohta selgitas menetlusalune isik, et Siinkohal juhib kohus tähelepanu, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirus ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 47 km/h ja seda asulasisesel teel, s.o teelõigul, kus kaebuse esitaja oli teadlik, et piirkiirus on 50 km/h. Gaasi andmine küttefiltri umbe mineku vältimiseks oli teadlik ja eesmärgipärane tegevus, mis ei muuda kuidagi kiiruse ületamist mitte tahtlikuks. Taoline asjaolu viitab üheselt sellele, et menetlusalune isik ületas lubatud suurimat sõidukiirust teadlikult ja tahtlikult. Ületamise määra arvestades aga ei 6 saanud ka kiiruse kasvamine kiiruseni, mis ületab lubatud suurust kaks korda, jääda menetlusalusele isikule märkamata, nagu ka see, et kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt mõõdetav sõiduk kiirendas intensiivselt, jõudis järele pärisuunas liikuvatele sõidukitele, möödus nendest ja jõudis neist ka ette. Kui mootorratas oli võimeline sellise kiiruseni kiirendama, ei saanud kuidagi kütusefilter umbes olla. Pealegi ei pea kütusefiltri läbilaskevõime suurendamiseks või kontrollimiseks ületama lubatud sõidukiirust, kuivõrd mootorrattal on võimalik seda teha ka oluliselt ohutumal viisil. Antud juhul oli kohtu arvates tegemist teadliku ja eesmärgipärase käitumisega. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud süüteod on toime pandud kavatsetult. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus
lg 1 p 2 nõudeid ja pani sellega toime
Samuti rikkus
lg 3 nõudeid ja pani sellega toime
Karistuse määramine Ülalpool on kohus juba väärtegude koosseisud ja nende eest määratavad karistused välja toonud, mistõttu ei hakka neid siinkohal kordama. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Märkida tuleb ka seda, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Antud juhul on menetlusalune isik ühe teoga toime pannud kaks erinevat väärtegu ning kuivõrd väärteod on toime pandud ühe teoga, siis on kohtuväline menetleja kohaldanud KarS § 63 lg 1 sätteid, määrates karistuse süüteo eest, milline näeb ette raskeima karistuse. Kohus leiab, et KarS § 63 lg 1 sätete kohaldamine on karistuspraktikast ja seaduse mõttest tulenevalt olnud õige ja põhjendatud nagu ka karistuse määramine KarS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni alusel. Hinnates M.K süü suurust talle
lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,54 mg/l. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on üle keskmise. Menetlusalune isik ületas sõidukit juhtides samaaegselt ka suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 47 km/h võrra ning
lg 3 sätestatud vahemikku 41 kuni 60 km/h arvestades võib asuda seisukohale, et tegemist on süüga, mis on keskmine. Kohus leiab, et kuna menetlusalune isik pani toime kaks väärtegu, siis tema süü on hinnatav üle keskmise suureks. Puutuvalt subjektiivsesse külge leidis kohus juba eelpool, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud süüteod on toime pandud kavatsetult. Kohtuistungil toodud vabandused on ennastõigustavad ega ole süüd vähendavad, sest liiklusreeglid kehtivad kõigile ühte moodi ning liiklusreeglite eiramine ei ole mingil põhjusel vabandatav. Kohtu arvates menetlusaluse isiku sellisest arusaamast lähtumine näitab kaebuse esitaja suhtumist teosse ja näitab kaebuse esitajat ohtliku liiklejana, sest püüdes ennast õigustada ei adu isik endast tulenevat ohtu ei teistele liiklejatele ega iseendale. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt kergendavaks asjaoluks on märgitud kahetsus ning kahetsust on 7 avaldatud ka kaebuses ja kohtuistungil. Seega on kohtuväline menetleja sellega ka põhjendatult arvestanud. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, s.h tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Sellises seisundis juhtimisele aga lisandus samaaegselt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine. Kohus leiab, et sellisel viisil liiklusnõudeid eirav isik on teistele liiklejatele ja iseendale ohtlik. Seega, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra, lubatud sõidukiiruse ületamise määra ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud põhikaristus ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras täielikult põhjendatud. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud üle keskmise suurena. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool. Kohtupraktika on asunud seisukohale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,54 mg/l, mis on
Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et tegemist oli
lg 2 sätestatud piirmäära ületamisega, kuid juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba
Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Karistusregistri andmetel on M.K juba kehtiv väärteokaristus
Seega antud juhul on tuvastatud nii piirmäära(de) oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse ja sellele lisaks ka varasem liiklusalase väärteo toimepanemine menetlusaluse isiku poolt. Seega on täidetud kõik lisakaristuse määramise eeldused. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita ning kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja 8 seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid mõneks ajaks liiklusest kõrvaldatakse võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kuivõrd kaebuse esitaja on ühe teo toimepanemisega toime pannud kaks erinevat väärtegu, milliste toimepanemise eest on põhikaristusena ette nähtud ka juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni, kui ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine vastavalt siis kas kolmest kuust kuni kuue kuuni (
lg 5 p 2) ja kolmest kuust üheksa kuuni (
lg 3 p 1), siis on kohtu arvates kaebuse esitaja suhtes lisakaristuse kohaldamine
Kaebusest nähtub, et kaebuse esitamise põhjus on vältida juhtimisõiguse äravõtmist, kuna see piiraks töökoha leidmist ja lapsega arsti juures käimist. Samas teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja seda, et nii sõiduki juhtimisele keelatud seisundis kui ka suurimat lubatud sõidukiirust ületades võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohtuistungil märkis kaebuse esitaja, et ta on saanud endale töökoha, kuid selle töö tegemiseks on vajalik juhtimisõigus. Kohus leiab, et taoline asjaolu ei saa olla ei süüd vähendavaks ega ka kohtuvälise menetleja otsuse järelduste ümberhindamist tingivaks asjaoluks. Menetlusalune isik on oma väidete kohaselt senini saanud sissetulekut juhutöödest sõprade või tuttavate juures töötades, kuid nüüd saaks alalisele tööle. Kohus leiab, et menetlusalune isik ei saanud olla seisukohal, et ta jääbki juhutöödest elatuma, vaid peab nii või teisiti temale lasuvate rahaliste kohustuste täitmiseks leidma alalise sissetuleku. Menetlusalust isikut karistati 25.05.2017 koostatud otsusega, millega teda muuhulgas karistati ka juhtimisõiguse äravõtmisega, kuid sellele vaatamata otsis ta endale töökoha, kus on vajalik just juhtimisõigus. Kohtu arvates ei saanud kaebuse esitaja kaebuse esitamisel eeldada, et kaebuse esitamisel kohtuvälise menetleja otsus lisakaristuse kohaldamise osas kindlasti tühistatakse. Kohus leiab, et otsuse kättesaamisel pidanuks kaebuse esitaja otsima endale eelkõige sellist tööd, mis ei ole otseselt seotud juhtimisõiguse vajalikkusega. Ometigi on kaebuse esitaja otsinud endale just sellise töö ning esitanud kohtule ka võimaliku tööandja õiendi, mille kohaselt on tööandja esindaja pidanud võimalikuks kaebuse esitajaga töölepingu sõlmimist, kuid selleks, et kaebuse esitaja saaks tööle asuda, peaks kaebuse esitajal olema juhtimisõigus ning äriühingul ei ole võimalik teha lisakulutusi ja ei ole ka aega uue töötaja välja koolitamiseks või transporditeenuse sisseostuks. Kohus asub seisukohale, et võimaliku tööandja majandustegevus ja sellest tulenevad vähesed võimalused ei saa olla asjaoluks, mis peaks tingima kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise lisakaristuse osas. XxxxOÜ majandustegevus ei ole käesoleva väärteoasjaga puutumuses ning äriühingule vajaliku tööjõu küsimustega ja tagamisega peab äriühing tegelema ise, mitte kohus väärteoasja kaebemenetluses. Ühe äriühingu majandustegevus ja tööjõu nappus ei ole kohtule väärteoasja lahendamisel siduv. Seetõttu jätab kohus XxxxOÜ juhataja õiendi tähelepanuta. Mis puudutab kaebemenetluses kaebuse esitaja kaitsja seisukohta lisakaristuse kohaldamise võimalikkusest teatud kategooria osas, siis kohus peab vajalikuks märkida, et kohus ei pea võimalikuks piirduda lisakaristuse kohaldamisega ainult A-kategooria osas, kuivõrd tegemist ei olnud spetsiifilise liiklusalase väärteoga, mis oleks omistatav vaid mootorratturile, vaid tegemist oli kahe üheaegselt toime pandud väärteoga, milliste iseloom näitab süüteo toimepanija üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja liikluskorda isiku poolt, keda on juba varem osalt samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud ja keda eelmine karistus ettevaatusele ei sundinud. Seetõttu jääb see kaitsja taotlus tagajärjetuks. Puutuvalt kaebuse esitaja põhjendustesse juhtimisõiguse vajalikkuse kohta leiab kohus, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärtegude toimepanemisest. Käesoleval juhul olid kaebuse esitaja 9 prioriteediks mitte kodus abikaasa ja väikese lapse juures olemine, vaid tuttavatega alkoholi tarvitamine ning öisel ajal juhile keelatud seisundi mootorrattaga sõitmine ja lubatud suurima sõidukiiruse ületamine, kusjuures eesmärgiks oli lihtsalt ringi sõites aega veeta. Seejuures jõudis kaebuse esitaja juhile keelatud seisundis läbida üle kümne kilomeetri ja ilmselgelt plaanis ka tagasi sõita. Selline käitumine näitab aga kohtu arvates kaebuse esitaja tegelikku suhtumist nendesse põhjendustesse, mis kaebuse kohaselt aga peaksid näitama juhtimisõiguse vajalikkust pere eest hoolitsemisel. Võrreldes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Kohus viitab siinkohal ka Riigikohtu praktikale, mille kohaselt seoses töö tegemisega juhilubade kaotus iseenesest ei ole juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata KarS §-le 50 lg 2, mille kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-2610). Liikumispuude olemasolu kohta ei ole kaebuse esitaja aga tõendeid esitanud. Puutuvalt lapse eest hoolitsemisse ja arsti juurde viimise vajadusse leiab kohus, et iga lapsevanem peab juba seadusest tulenevalt täitma hoolitsemiskohustust ning see ei ole sõltuvuses juhtimisõiguse olemasolust või selle puudumisest. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamisel
Kaebuses on palutud määrata rahatrahvi tasumine ositi kuna menetlusalusel isikul ei ole võimalik koheselt rahatrahvi maksta. Vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi ühe aasta jooksul. Seega saaks rahatrahvi ositi määramist kohaldada vaid juhul, kui kohtuväline menetleja või kohus teeb esimese karistusotsuse. Sellest tulenevalt saab eelmärgitud sätte sõnastusest järeldada, et rahatrahvi ositi tasumise määramist saab teha vaid mõjuvatel põhjustel. Seega peab menetlusalune isik esitama ka põhjused, mis peavad olema mõjuvad, et nende pinnalt otsustada rahatrahvi ositi tasumise põhjendatus. Käesoleva juhul on kohtule esitatud lapse sünnitunnistus, elatise maksmise kohtuotsus, elatise maksmise kohta pangaväljavõte, kuid samas dokumentaalseid tõendeid oma majandusliku seisundi kohta esitatud ei ole, s.t kaebuse esitaja ei ole selliste mõjuvate põhjuste olemasolu tõendanud, vaid on selgitanud, et ta sissetulek seisneb juhutöödest saadavast tulust. Kohtule esitatud tõendid näitavad rahaliste kohustuste olemasolu, kuid ei anna mitte mingit informatsiooni sissetulekuallikate ega suuruse kohta. Samas esitas kaebuse esitaja konto väljavõtte, mille kohaselt on ta kolme osamaksega tasunud määratud trahvist 550 eurot. Kuigi kohtule vastavaid tõendeid ei esitatud, siis arvestades trahvisumma suurust, mis on ühe kuu keskmise palga lähedane ning menetlusaluse isiku ütlusi oma majandusliku seisundi raskuse kohta, siis leiab kohus, et on võimalik menetlusalusel isikul siiski võimaldada seni veel maksmata trahv summas 350 eurot tasuda 5 kuu jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks, kuid kohus peab võimalikuks põhikaristuse täitmise osas otsust muuta ja võimaldada isikul tasuda seni tasumata rahatrahv 350 eurot 5 kuu jooksul. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.