4-17-2206 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 02. juuni 2017, Tallinn Väärteoasja number 4-17-2206 (2317,17,001414) Kohtunik Märt Toming Sekrteär Väärteoa

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Kuiv Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: N.H, ik xxx, elukoht: xxxx. Kaitsja: Aleksei Smelov, Õigusbüroo Companion, Ahtri 8, Tallinn RESOLUTSIOON 1. Jätta N.H kaitsja kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 21.03.2017 otsusele nr 2317,17,001414 N.H karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 21.03.2017 otsus nr 2317,17,001414 N.H karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Määratud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 7-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 7-kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.
3. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 900 (üheksasada) eurot tuleb kohtuotsuse 1 avalikult teatavakstegemise päevast 30 päeva, so kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
4. Rahatrahv peab täies ulatuses olema tasutud 03.07.
6. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab vastavalt VTMS §le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 02.06.
7. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 03.07.
8. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 04.07.
9. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 21.03.2017 otsusega nr 2317,17,001414 karistati N.H LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224

lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks selles, et menetlusalune isik 08.02.2017 kell 05:04 juhtis Tallinnas, Paldiski mnt 227a juures mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes grammis veres oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 1,37 mg. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3 nõudeid ning pani toime § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse Eelkõige märgib menetlusalune isik, et ei ole vaidlust rikkumise kvalifikatsiooni üle. Samas leiab, et määratud rahaline trahv 225 trahviühiku ulatuses ja lisakaristuse määramine määratud ulatuses (7 kuud) ei ole antud juhul põhjendatud ega kooskõlas karistuse määramise põhimõtetega. Kaebaja tunnistas ja tunnistab ennast süüdi ja kahetses ning kahetseb siiamaani selles, et juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes. Vastavalt KarS § 56 lg 1 karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vastavalt liiklusseaduse § 224 lg 3 p 1 kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist järgmiselt: kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Seega lähtudes karistuse eesmärgist on kaebaja seisukohal, et lisakaristuse võib kohaldada üksnes siis kui põhikaristusega ei ole võimalik mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Antud juhul on kaebaja seisukohal, et rahalina trahv summas 900 eurot on piisavaks karistuseks, et mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Seda enam, et rikkudes seadust ei ole kaebaja kellelegi kahju tekitanud. Samas tuleb märkida, et menetlusalusel isikul on see esimene juhtum, kui ta juhtis mootorsõidukit lubatud alkoholi piirmäära ületades. Karistuse määramisel (eriti lisakaristuse osas) palub kaebuse esitaja võtta arvesse ka seda, et juhiluba on kaebajale vaja oma töökohustuste täitmiseks. 04.04.2017 sooritas kaebaja edukalt 2 eksamid, mis on korraldatud veoseveo veokorraldaja ametipädevuse tunnistuse saamiseks ning alles 10.04.2017 sõlmis kaebaja töölepingu, asudes autojuhi ametikohale. Võimalus töötada autojuhina on hetkel ainuke võimalik töökoht ja tuluallikas, muu hulgas selleks, et tasuda määratud rahatrahv summas 900 eurot. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja N.H kaebuse juurde ja selgitas, et väga kahetseb juhtunut, see mõjutab töökohta, lapse ülalpidamist. Sõiduk, mida juhtis, kuulus ühele firmale. Linnas käis taksoga, läks naisega tülli. Ei pidanud kuhugi minema. Auto oli pargitud Juhkentali tänavale. Tahtis autoga sõita Xxxx parklasse, kus oli pargitud veok, et sinna magama minna. Oli joonud eelnevalt neli pudelit õlut. Juhtimisõigus on vajalik töötamiseks. Kui juhtimisõigus ära võetakse, siis peab Inglismaale minema, ei piisa ülalpidamiseks raha. Ema on firmas juhatuse liige, ostsid kaks autot - mikseri ja autokraana, töötab nendega. Tasus ära kõik määratud rahatrahvid. Kaitsja asus seisukohale, et jäävad kaebuse juurde ja paluvad kaebuse rahuldada. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja kaebusega ei nõustu, saab nõustuda vaid rahatrahvi osadena maksmise määramise osas. Alkoholikogus oli N.H liiklusseaduse sätete järgi väärteo maksimumi lähedane kogus. On selge, et isik asub sellises seisundis juhtima tahtlikult ja kavatsetult. On toime pannud enamohtliku väärteo, mistõttu tuleb avalikku korda kaitstes kohaldada karistust, mis on karm. Riigikohus on öelnud, et ka esmakordse rikkuja puhul võib kõne alla tulla lisakaristuse kohaldamine kui esineb piirmäära oluline ületamine ja isiku hoolimatu suhtumine teosse. Need asjaolud on täna tõendatud. Kaebajat iseloomustavad karistusregistri andmed, millest nähtub, et liiklusseaduse keelde ja nõudeid on ka varasemalt korduvalt rikkunud, kiiruse ületamist ette tulnud, mille eest on ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmine. Ohtlik juht tuleb liiklusest kõrvaldada. Ka pärast täna arutuse all olevat sündmust on menetlusalune isik liiklusnõudeid rikkunud, mis näitab seda, et tema korrale kutsumiseks tuleb teha lisasamme ja rahatrahv kui ainus karistusliik ei ole enam mõjus. Arvestades teo toimepanemise asjaolusid, alkoholi kogust ja iseloomustavaid andmeid on kohtuväline menetleja põhjendatult kohaldanud põhikaristust 900 eurot ja lisakaristust 7 kuuks. Kaebus tuleks jätta rahuldamata, kuid rahatrahvi ositi tasumise võimaluse võiks isikule anda. Puutuvalt töökoha kaotusesse, siis töökoha olemasolu oli isikule sellel hetkel teada, ka tööülesannete sisu ning juhtimisõiguse vajalikkus. Väärteo oleks saanud hõlpsasti ära hoida, kasutades teisi võimalusi liikumiseks. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud esitatud kaebusega ja selle lisadega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kaitsja ja kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalide ning kohtuistungil täiendavalt esitatud kirjalike tõenditega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas 3 lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2 ettenähtud süüteo toimepanemist. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg. 18.02.2017 koostatud indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus kell 05.04 alkoholisisaldus 0,67 mg. Joobeseisundi tuvastamise saatekirjast nähtuvalt tuvastati 18.02.2017 kell 06.18 menetlusaluselt isikult võetud vereproovis 20.02.2017 uuringu nr 357T kohaselt etanooli 1,42 +/- 0,0g mg/g. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku veres ühes grammis alkoholi mitte vähem kui 1,37 mg, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses läbi viidud uuringu tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning tulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes on väärteo toimepanemist ka ise tunnistanud (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku ühes grammis veres tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 1,37 mg, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ka, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.

§ 224lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks.

Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Seega on menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena ette nähtud nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine ning LS § 224 rikkumise eest on ette nähtud ka juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine lisakaristusena. Seega on juba seadusandja LS § 224 lg 2 sätestatud väärtegu pidanud niivõrd ohtlikuks, et on pidanud vajalikuks isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist nii põhi- kui ka lisakaristusena. Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule väärteo eest määranud rahatrahvi ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras ja lisakaristus on LS § 224 lg 3 p 1 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks 4 näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 1,37 mg ühe grammi vere kohta. Selline määr on LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise keskmist määra oluliselt ületav ja ülemmäärale väga lähedane määr, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt oli ta menetlusesemeks oleval süüteo öösel lõbustusasutuses ja tarvitas alkoholi, s.o jõi 4 pudelit õlut. Sellele järgnevalt läks abikaasaga riidu, läks kesklinnas pargitud auto juurde ning asus seda juhtima, et jõuda Õismäe piirist edasi pargitud veoki juurde ning magama heita. Sellistest selgitustest saab järeldada, et kaebuse esitaja oli teadlik oma juhile keelatud seisundist. Kuna kaebuse esitaja tarvitas aga eelnevalt rohkelt alkoholi, millest oli ta ka üheselt sõidukit juhtima asudes teadlik, leiab kohus, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud teadlikult ja tahtlikult. Tegemist ei ole alkoholi jääkidega organismis, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l (0,2 - 0,3 mg/g veres) piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra 1,37 mg/g, mis on enam kui viis korda rohkem, siis pidi menetlusalune isik kohtu arvates täiesti kindlalt teadma oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt, kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima. Taoline asjaolu viitab üheselt sellele, et menetlusalune isik asus mootorsõidukit juhile keelatud seisundis juhtima teadlikult ja tahtlikult ning seega on süütegu toime pandud kavatsetult. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Ülalpool on kohus juba väärteo koosseisu ja selle eest määratavad karistused välja toonud, mistõttu ei hakka neid siinkohal kordama. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates N.H süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus veres mitte vähem kui 1,37 mg/g. Seejuures peeti ta kinni kell 05.04, kuid proov võeti alles kell 06.

1. Seega jõudis tunni aja jooksul alkoholisisladus väheneda 0,20 kuni 0,22 mg/g võrra. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü ei ole mitte ainult üle keskmise, vaid seda võib hinnata väga suureks, kuivõrd on ületatud LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära keskmist määra olulisel määral, lausa maksimaalse määra lähedasena. Kohus juhib siinkohal tähelepanu ka asjaolule, et vaid 0,14 mg/g suurema näidu puhul oleks tegemist olnud juba KarS § 424 sätestatud kuriteoga ja sellele oleks järgnenud ka juba kriminaalkaristus. Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud kavatsetult. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära oluliselt ületavas seisundis näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega tuleb kaebuse esitaja süüd hinnata suureks. 5 Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt on kergendavaks asjaoluks märgitud kahetsus ning kahetsust avaldas menetlusalune isik ka kaebemenetluses. Kuivõrd põhikaristuse ja lisakaristuse arvestamisel on kohtuväline menetleja kergendava asjaoluga juba arvestanud, siis kohus ei saa kaebemenetluses seda aga uuesti tegema asuda ning kahetsusavaldus ei vähenda ei uuringuga saadud tulemuse numbrilist näitu ega muuda isiku karistusandmeid. Seega ei saa sellel kahetsusel olla mõju, mis oluliselt saaks kergendada menetlusaluse isiku olukorda. Peale selle tuleb karistuse kohaldamisel arvestada võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtule saadetud väärteoasja materjalides leiduvast Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on menetlusalust isikut korduvalt liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud. Menetlusalusele inkrimineeritud teole eelnevalt oli teda 2016 aastal karistatud 08.04.2016 toime pandud väärteo eest LS § 221 lg 1 ja § 201 lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest rahatrahviga 200 eurot, 18.05.2016 toimepandud väärteo eest LS § 227 lg 1 järgi rahatrahviga 28 eurot. Seejuures nähtub registri andmetest, et nimetatud väärtegudele eelnenud väärtegude eest määratud rahatrahve on menetlusalune isik asunud tasuma alles 2017 aastal, mida kinnitas kohtuistungil ka menetlusalune isik. Seejuures on menetlusalust isikut karistatud ka pärast käesolevas väärteoasjas menetlusesemeks olevat väärtegu 26.03.2017 toime pandud väärteo eest LS § 227 lg 1 järgi rahatrahviga 60 eurot ja kohtuvälise menetleja esindaja esitas kohtuistungil ka väärteoprotokolli ja ettekande koopia mille kohaselt oli menetlusalune isik peatatud sõiduki juhtimiselt ja väärteomenetlust alustati NPALS § 151 lg 1 ettenähtud väärteo tunnustel. Kuivõrd viimati nimetatud väärteoasjas lahendit tehtud ei ole, ei saa kohus sellega arvestada. Küll saab järeldada, et menetlusalune isik on aasta jooksul, arvestades ka menetlusesemeks olevat väärtegu, toime pannud neli liiklusalast väärtegu. Kohtu arvates viitab selline asjaolu menetlusaluse isiku süsteemsele liiklusnõuete eiramisele, mis iseloomustab menetlusalust isikut isikuna, kellele on liikluskorra eiramine omaseks muutunud. Vaatamata sellele, et menetlusalust isikut on korduvalt karistatud erineva suurusega rahatrahvidega, ei sunni need rahalised mõjutusvahendid menetlusalust isikut õiguskuulekusele ja menetlusalune isik jätkab väärtegude toimepanemist. Omaks võetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral kohaldada karistust üle keskmise määra kui isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul on aga menetlusaluse isiku süü maksimaalse lähedane ja tema puhul on tegemist ka isikuga, keda vaatamata korduvate rahatrahvide kohaldamisele karistused ei mõjuta ega sunni õiguskuulekusele. Seejuures on menetlusalune isik ka pärast menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist taas tabatud liiklusnõuete rikkumiselt, st menetlusalune isik jätkab õigusvastast käitumist. Arvestades taolisi asjaolusid leiab kohus, et eripreventiivsest eesmärgist lähtuvalt tulnuks menetlusalust isiku karistada ettenähtud sanktsiooni ülemmäärale lähedases määras karistusega ja kohtuväline menetleja ongi menetlusalust isikut karistanud karistusega määras, mis ületab 2/3 sanktsiooni määra. Ilmselgelt tingis kergendava asjaolu arvestamine kohtuvälise menetleja poolt raskema karistuse kohaldamisest loobumise. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, s.h uuringu tulemusest nähtuvalt, saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Kohus leiab, et antud juhul menetlusalune isik ei soovinud aduda iseendast tulenevat ohtu nii iseendale kui teistele liiklejatele ning seega rikkus teadlikult liiklusnõudeid. Seega, arvestades süü suurust, s.o menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra ning õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud põhikaristuse määr täielikult põhjendatud ja selle kergendamiseks alus puudub. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades 6 kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud suurena LS § 224 lg 2 mõttes. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul alkoholisisaldus veres mitte vähem kui 1,37 mg/g, mis on LS § 224 lg 2 keskmist määra oluliselt ületav määr, lausa maksimaalse määra lähedane. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et kuigi menetlusalusel isikul puudub varasem kehtiv karistus LS § 224 ettenähtud väärteo eest, näitab juba lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, s.o LS § 224 lg 3 p 1, et karistuse määras on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja pidanud antud väärteo esmakordset toimepanemist juba iseenesest niivõrd ohtlikuks, et selle eest ette näinud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuust kuni 9 kuuni. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Seejuures oli kaebuse esitajal tuvastatud alkoholisisaldus 1,37 mg/g veres, mistõttu ei ole ka LS § 224 lg 2 ettenähtud väärtegu toime pannes enam suuremat süüd olla kui kaebuse esitajal, kuivõrd juhul, kui kaebuse esitajal oleks tuvastatud alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,14 mg/g võrra suurem, oleks tegemist juba KarS § 424 ettenähtud kuriteoga. Nagu kohus juba eelpool leidis, on antud juhul tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita, kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu. Sellisele arvamusele jõudmiseks annavad tuge ka menetlusaluse isiku karistusandmed, millistest nähtuvalt on menetlusalust isikut nii enne menetlusesemeks olevat väärtegu kui ka pärast seda karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest rahatrahvidega. Seega rahatrahv kui ainus kohaldatud karistusliik ei ole eripreventiivset eesmärki saavutanud ja menetlusalune isik jätkab liikluse ohustamist. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. 7 Kaebuse esitamise põhieesmärgiks on lisakaristuse tühistamine, et juhtimisõigus isikule alles jääks, kuna see on vajalik töö tegemiseks. Selle tõestuseks on kaebusele lisatud 04.04.2017 välja antud Veoseveo veokorraldaja ametipädevuse tunnistus ja 10.04.2017 sõlmitud tööleping. Viimasest dokumendist nähtuvalt on menetlusalune isik sõlminud töölepingu OÜga Xxxx, keda esindas Xxxx, kes on menetlusaluse isiku ema. Töölepingu kohaselt oleks menetlusaluse isiku kuupalgaks 470 eurot, millele lisandub tulemustasu. Kohtuvälise menetleja esindaja esitatud Äriregistri väljatrükist nähtuvalt on juhatuse liikmeks Xxxx, äriühingu põhikiri on kinnitatud 01.09.2016 ja äriühingu ümberkujundamine on toimunud samal ajal, kuigi sissekanne registrisse on tehtud 07.11.
2. Seejuures on menetlusalune isik kohtuvälisele menetlejale 14.03.2017 esitatud vastulauses märkinud, et ta sai tööd Xxxx OÜs, mis asub Xxxx, kuhu on ühistranspordiga raske jõuda ja palub säilitada juhtimisõigust. Seejuures on kaebemenetluses kaebuse esitaja väitnud, et ka väärteo toimepanemise ajal tahtis ta jõuda Xxxx asuvas parklas oleva veoki juurde, et sellesse magama heita. Sellistest andmetest teeb kohus järelduse, et menetlusalune isik töötas juba väärteo toimepanemise ajal autojuhina ja ta oli teadlik juhtimisõiguse vajalikkusest nii töö tegemiseks kui ka sissetuleku saamiseks. Seega teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja seda, et sõiduki juhtimisele keelatud seisundis võib järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja tema lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad säiliks. Samuti säiliks võimalus teha tööd, millest sõltub tema sissetulek ja ülalpeetavate heaolu. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Kaebuse esitaja enda liikumispuude olemasolu kohta kohtule aga tõendit esitanud ei ole, seega puudub seadusest tulenev alus juhtimisõigus KarS § 50 lg 2 alusel isikule alles jätta. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamisel väärteootsuses kohaldatud keskmist määra vähesel määral ületavas määras. Kaebuses on taotletud ka määratud rahatrahvi tasumise ositi määramist kümne kuu jooksul. KarS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Seega saab ositi tasumist määrata vaid mõjuvatel põhjustel. Selleks, et menetleja teaks nende mõjuvate põhjuste olemasolust, peab menetlusalune isik nendest ka menetlejat teavitama. Kohtule esitatud kaebuses ei ole märgitud ühtegi põhjust, millest saaks kohus teha järeldusi menetlusaluse isiku majandusliku olukorra, tema võimalike makseraskuste või muu asjaolu kohta. Seega ei ole rahatrahvi ositi tasumisele määramiseks seaduslikku alust. Lisaks sellele peab kohus vajalikuks märkida, et rahatrahvi ositi tasumist saab määrata kohus või kohtuväline menetleja siis, kui ta teeb karistamisotsuse. Sellisel juhul määrab otsuse tegija pärast karistuse kohaldamist ka mõjuvate põhjuste esinemisel karistuse ositi tasumise. Kui kohus jätab kaebuse rahuldamata ja ise karistamisotsust ei tee, ei saa kohus ka määrata rahatrahvi tasumist ositi. Seega tulnuks kaebuse esitajal väärteoprotokolli kättesaamisest 15 päeva jooksul esitada kohtuvälisele menetlejale taotlus rahatrahvi tasumise ositi määramiseks, esitades selle taotluse siis kas eraldi või kohtuvälisele menetlejale esitatavas vastulauses. Väärteoasja materjalidest ei nähtu, et menetlusalune isik kohtuvälises menetluses sellist taotlust oleks esitanud. Kohtuvälisele menetlejale esitatud vastulauses on taotletud vaid juhtimisõiguse allesjätmist. Kui menetlusaluse isiku majandusliku olukorra kohta saaks teha järeldusi tema sissetulekute kohta, siis võiksid nendest andmetest tuleneda ka mõjuvad põhjused. Samas on aga 8 menetlusalune isik esitanud erinevaid andmeid oma töötamise kohta kogu menetluse vältel. Nimelt nähtub menetlusaluse isiku selgitustest kohtuistungil, et ta soovis väärtegu toime pannes jõuda veokisse magama. Sellest saab järeldada, et tegemist oli tööautoga, mida ta kasutas. Väärteorptokollis ja menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis on aga isikuandmetesse märgitud, et ta ei tööta ja menetlusalune isik on oma allkirjaga kinnitanud andmete õigsust. Kui kohtuvälisele menetlejale 14.03.2017 esitatud vastulauses on menetlusalune isik väitnud, et ta sai tööd Xxxx OÜs, siis kohtule on kaebuse lisana esitatud tööleping, mis on sõlmitud alles 10.04.2017, so kuu aega hiljem. Seega ei saa kohtule esitatud andmetest teha mingeid järeldusi menetlusaluse isiku tegeliku majandusliku olukorra või sissetulekute kohta. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 9