4-17-4559/4

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. septembril 2017.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-17-4559 Kohtukoosseis Kohtunik Leili Raedla Kohtuistungi sekretär Jane Põldoja Kohtuasi F.B isikukood xxx elukoht Xxxx väärteoasi Liiklusseaduse § 227 lg. 3 järgi Vaidlustatud lahend Menetluse liik PPA Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve keskuse liiklusmenetlustalituse 08.08.2017.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2302,17,008422 Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Juhindudes KarS § 47 lg 1, § 57 lg 1 p 3, VTMS § 132 p 1, § 133-135, kohus otsustas: Jätta F.B kaebus rahuldamata. PPA Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 08.08 2017.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2302,17,008422 jätta muutmata. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. 1 Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud 18.07.2017a. koostati väärteoprotokoll selle kohta, et F.B juhtis 18.07.2017.a. kell 19.30 ajal mootorsõidukit BMW 525E registreerimismärgiga xxxx Tallinnas Raudtee tänaval Pärnu mnt. ja Kitsas tn. vahel kiirusega 105+/-4 km/h. Lubatud suurim sõidukiirus sellel teelõigul oli 50 km/h. Seega ületas ta suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 51 km/h. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 08.08.2017.a. üldmenetluse otsuse alusel väärteoasjas nr. 2302, 17,008422 määrati F.B-le liiklusseaduse § 227 lg 3 alusel rahatrahv 125 trahviühikut s.o. 500 eurot ja lisakaristusena liiklusseaduse § 227 lg. 5 p.2 alusel juhtimisõiguse äravõtmine 3 (kolmeks) kuuks. Kaebuse sisu Kaebaja vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuse karistamise ranguse tõttu. Ta tunnistab süüd ja kahetseb, on juhtunust õppust võtnud. On muutunud autoroolis palju tähelepanelikumaks, eriti just kiiruspiirangute suhtes, kuid kuna töötab igapäevaselt autojuhina, siis juhtimisõiguse puudumine teeb tema isikliku elu jätkamise peaaegu võimatuks. Tal on rahalised kohustused pankade ees, samuti sõltub töötasust kodune olukord. On küll algaja juht, kuid juhilubade omandamisest augusti lõpuni 2017.a. on töötanud juba 16 kuud autojuhina, ilma ühegi avarii ja muu liiklusohtliku olukorrata, läbides tohutult kilomeetreid ning tema ei pea „vahtralehte“ piisavaks põhjuseks sõiduoskuse hindamiseks või otsuse karmistamiseks. Kaebaja soovib oma kaebuse arutamist kirjalikus menetluses, viidates, et kohtuistungil osaleda ei saa. Kohtuvälise menetleja seisukoht. Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha. Kohtuväline menetleja, tutvunud F.B'i kaebusega ja väärteoasja materjalidega asub seisukohale, et alused karistuse kergendamiseks puuduvad. Kohtuväline menetleja peab oluliseks selgitada, et väärteootsuse tegemisel ei olnud menetlejal võimalik IT tehniliste probleemide tõttu tutvuda menetlusaluse isiku vastulausega. Kohtuväline menetleja, tutvunud menetlusaluse isiku vastulausega kaebemenetluses asub seisukohale, et selles ei ole osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine karistuse osas. KarS § 50 lg-st 2 tulenevalt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). käesoleval juhul ei ole menetlusalune isik viidanud asjaolule, et tal oleks liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Samuti oli menetlusalune isik teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik elatise teenimiseks. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi ta olema teadlik, et korduvalt lubatud suurimat sõidukiirust ületades mootorsõiduki juhtimine on karistatav lisaks rahatrahvile ka mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega, kui ka sellest juhtimisõiguse puudumisega 2 kaasnevatest ebamugavustest edasise elu korraldamisel. Kohtuväline menetleja peab oluliseks ära märkida, et ennekõike peab isik ise tegema kõik enesest oleneva, et tema mugav elulaad ei halveneks tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt ületas menetlusaluse isik lubatud suurimat sõidukiirust asulasisesel teel (50 km/h kiiruspiirangu alas) mitte vähem kui 51 km/h, juhtides mootorsõidukit kiirusega 105 +/- 4 km/h. Selline rikkumine kvalifitseeritakse LS § 227 lg 3 järgi. Käesoleval juhul saab lubatud suurima piirkiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 mõttes on väga suur. Karistusregistri andmetel oli menetlusalust isikut sama liigilise väärteo toimepanemise eest vaid 3 kuud varem karistatud rahatrahviga. Käesolevas väärteoasjas on tuvastamist leidnud, et isiku käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusohutusse, teistesse liiklejatesse ning võimalikku saabuvasse tagajärge. Kars§ 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Menetlusaluse isiku näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toime pandud teo õigusvastasust. Kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus rahatrahv 125 trahviühiku ulatuses s.o 500 eurot ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmine sanktsiooni alammääras s.o 3 kuuks, omab isiku suhtes kasvatatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Üldpreventsiooni osas peab kohtuväline menetleja oluliseks viidata Ringkonnakohtu 26.11.2014 otsusele asjas nr 4-14-5893 p 11 toodud seisukohale, mille kohaselt on mootorsõiduk kõrgendatud ohu allikas, mistõttu selle juhtimine nõuab mootorsõiduki juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate eeskirjade järgimisel. Mootorsõiduki juhi hoolimatus liiklusseaduse täitmise suhtes võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes. Lähtudes eelpool toodust asub kohtuväline menetleja on seisukohale, et väärteo menetlemisel on järgitud väärteo menetlusõigust ning menetlusnorme rikutud ei ole. Karistuse määramisel on arvestatud KarS § 56 sätestatud karistamise alustega sh ka asjaoludega, et määratud karistus peab olema mõõdukas ja proportsionaalne, vastama toimepandud õigusrikkumise raskusele ning mõjutama isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemistest. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku §132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. 3 Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et F.B kaebus rahuldamisele ei kuulu. Vastavalt liiklusseaduse § 227 lg 3 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 41-60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut , aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Vaidlust ei ole selles, et F.B juhtis 18.07.2017.a. kell 19.30 ajal mootorsõidukit BMW 525E registreerimismärgiga xxxx Tallinnas Raudtee tänaval Pärnu mnt. ja Kitsas tn. vahel kiirusega 105+/-4 km/h. Lubatud suurim sõidukiirus sellel teelõigul oli 50 km/h. Seega ületas ta suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 51 km/h. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 08.08.2017.a. üldmenetluse otsuse alusel väärteoasjas nr. 2302, 17,008422 määrati F.B-le liiklusseaduse § 227 lg 3 alusel rahatrahv 125 trahviühikut s.o. 500 eurot ja lisakaristusena liiklusseaduse § 227 lg. 5 p.2 alusel juhtimisõiguse äravõtmine 3 (kolmeks) kuuks. Kaebaja poolt liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 rikkumine, s.t asulasisesel teel suurima lubatud sõidukiiruse, 50 km/h, ületamine 51 km/h võrra on tõendamist leidnud lisaks menetlusaluse isiku süü omaksvõtule, kiirusmõõturi kasutamise protokoll asendati heli- ja videosalvestusega ning tõendina on lisatud videosalvestise kaader-väljatrükk ja kiirusemõõteseadme andmete väljatrükk. Menetlusalune isik selgitas oma kaebusele lisatud kahetsuskirjas, et kiirustas koju, tema autole pööras vahetänavast ette auto, mis seejärel liikus kiirusepiirangust tunduvalt aeglasemalt. Otsustas teha möödasõidu, kus kiirus kasvas lubatust tunduvalt suuremaks. Toimunu on väga kahetsusväärne. Tuginedes eelnenule ja antud tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et F.B-le süüksarvatud tegu, liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 nõuete rikkumine, on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi, kui mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine on 41- 60 km/h.. Sõidukiirust oli ületatud nii , et isik pidi seda kindlasti tajuma. Eeltoodut arvestades on kohtu hinnangul väärtegu toime pandud otsese tahtlusega. Menetlusaluse isiku F.B teos puuduvad õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga125 trahviühikut s.o. 500 eurot ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3(kolmeks) kuuks . Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on leidnud, et menetlusaluse isiku süü on suur LS § 227 sätestatud väärteokoosseisu silmas pidades ning see tingis põhikaristusena rahatrahvi ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise. 4 Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul ei ole tuvastatud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku poolt kaebuses oma süü tunnistamist ja kahetsust võib lugeda karistust kergendavaks asjaoluks . Kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut varem väärteokorras karistatud (2 kehtivat karistust), seejuures on üks karistus määratud temale suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest 22.04.2017.a. otsusega (LS § 227 lg.2 ). Seega oli menetlusalusel isikul juba kogemus karistuse osas olemas, kuid see ei sundinud teda uue liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma. Menetlusaluse isiku suhtes on varem kahel korral kohaldatud karistusena rahatrahvi . Selline käitumine viitab üheselt sellele, et isik suhtub liiklusnõuetesse, liiklusohutusse ja oma kohustustesse ning võimalikku järgmisesse karistusse üleolevalt ning kohus nõustub kohtuvälise menetleja arvamusega , et sellise suhtumisega juht on liikluses ohtlik .Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kõnealust väärtegu saab toime panna vaid tahtlikult, sest sellisel määral kiiruse ületamist tajub iga sõidukijuht. Kohus leiab, et iga isik peab ise oma elu korraldama viisil, mis ei tingi tema suhtes piirangute kehtestamist ja hoolitsema, et tema enda käitumise tõttu ei halveneks senini väljakujunenud elulaad. Juhtimisõiguse saanud isik peab olema teadlik liiklusseaduse nõuetest ja liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Teatavasti on mootorsõiduki juhtimisõiguse saamise ja säilitamise eelduseks liiklusseaduse sätete tundmine ning nende järgimine. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest, juhi kohustustest kui ka võimalikest karistustest nende nõuete ja kohustuste rikkumiste eest. Arvestades eeltooduga nõustub kohus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et F.B karistamisel toimepandud väärteo eest tuleb kohaldada põhikaristusena rahatrahvi ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. KarS § 56 alusel on karistamise aluseks isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada selle iseloomuga: karistus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Kuivõrd sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb karistuse määramisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et F.B on pannud enne viimast rikkumist veidi enam kui ühe aasta jooksul toime kaks liiklusalast rikkumist, mis kõik on seotud liiklusseaduse sätete rikkumisega ning selline käitumine liikluses näitab tema üldist suhtumist liiklusohutusse, tema enese ja kaasliiklejate tervisesse ja varasse, tema enda ja lähedaste heaolusse ,samuti näitab isiku igapäevast liikluskäitumist . Tulenevalt sellest, et juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb F.B puhul seega tuvastada tema suuremale süüle viitavad asjaolud, mis annaks alust arvata, et teda on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest üksnes lisaks põhikaristusele ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamise teel. Kohus leiab, et F.B-le määratud varasemad karistused ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Järelikult ei täidaks ainult rahatrahvi kohaldamine eripreventiivset eesmärki ja see on ennast konkreetse isiku puhul karistusliigina ammendanud. Liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas ning antud juhul on ka kaebajal arusaam, nagu kujutaks 5 juhtimisõiguse äravõtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Tegelikkuses on olukord selline, et KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. F.B puhul ei ole välistatud eeltoodud alusel temalt juhtimisõiguse äravõtmist, kuna ta pole KarS § 50 lg-s 2 märgitud isik. Kohus leiab, et F.B on jätkanud liiklusalaste rikkumiste toimepanemist, ta on ise asetanud ennast olukorda, kus karistusliigina ainult rahatrahvi kohaldamine pole kohtu arvates otstarbekas , kuivõrd see ei aitaks ära hoida uute süütegude toimepanemist. Riigikohus on lahendis 3-1-1-6-17 märkinud „ F.B poolt on küllaltki lühikese aja jooksul toime pandud kaks liiklusseaduse rikkumist ning kõigest eelnevast tulenevalt leiab kohus, et F.B-le kohtuvälise menetleja poolt määratud põhikaristus rahatrahv 125 trahviühikut s.o. 500 eurot ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3-ks kuuks on põhjendatud ning menetlusaluse isiku kaebus ei kuulu rahuldamisele. /allkirjastatud digitaalselt/ Leili Raedla Kohtunik 6