Obsah (6)

§ 417§ 418§ 424§ 423§ 206§ 390

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 28. november 2018, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-1681 Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Juhan Sarv Kohtukoosseis Vaid

kommenteeritud väljaande kohaselt (2012, lk 956 p 3.) on § 418 alusel rahalise karistuse täitmisele pööramisest loobumine võimalik igas menetlusetapis alates süüdimõistva otsuse formaalsest jõustumisest kuni selle täieliku tasumiseni või asendamiseni

§ 417lg 3 alusel Kar

S § 70 sätestatud korras. Seda põhjusel, et erinevalt vangistusest ammendubki rahalise karistuse täitmine selle täitmisele pööramises. 3.

1. I.G-lt mõisteti välja Viru Maakohtu 21.02.2012 kohtuotsusega nr 1-12-1681 menetluskulud summas 608,14 eurot, mis tuli tasuda 30 päeva jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. Kohtuotsus jõustus 08.03.
2. Käesolev täiteasi 042/2012/1258 on kohtutäitur Natalja Malahhova menetluses. 3.
3. Oma taotluses märgib I.G, et täiteasja täitmisest loobumine on vajalik tema resotsialiseerumiseks, kuna ta viibib Vanglas, kus ta ka töötab töötasuga 100 eurot, millest 50 protsenti läheb tema lapse alimentide katteks.

§ 418

lg 2 resotsialiseerumise ohustamise all tuleb mõelda asjaolusid, mis on saanud kohtumenetluse pooltele ja kohtule teatavaks kohtuotsuse jõustumise järgselt või mis on uute asjaoludena ilmnenud alles pärast kohtuotsuse jõustumist. Rahalise karistuse täitmisele pööramisest loobumine on käesoleva punkti alusel välistatud, kui oht süüdlase resotsialiseerumisele tuleneb menetlusosalistele või menetlejale juba kriminaalmenetluse vältel teadaolevatest teguritest, sest nende kohtule avaldamise võimalus on kohtumenetluse pooltel olnud juba kohtuliku arutamise või kohtukaebemenetluse vältel. Neil põhjustel tulevad resotsialiseerumist ohustavate asjaoludena kõne alla üksnes asjaolud, millega kohtul ei olnud süüdlasele karistust mõistes võimalik arvestada. Rahalise karistuse täitmisele pööramisest loobumine tuleb kõne alla

§ 418

lg 1 p 2 alusel eeskätt juhtudel, kui kohus on veendunud, et rahalise karistuse täitmisest loobumine toob endaga kaasa positiivseid muudatusi isiku elus ja motiveerib teda edaspidi õiguskuulekalt käituma. Resotsialiseerumist ohustavate asjaolude tõendamiskoormus lasub süüdlasel. (

kommenteeritud väljaanne 2012, lk 957 p 5.3.) 3.

1. ™S § 205 kohaselt kohtutäitur annab võlgnikule rahalise karistuse ja varalise karistuse tasumiseks tähtaja, mis ei ole lühem kui 60 päeva ega pikem kui 90 päeva. Arvestades asjaoluga, et kohtuotsus jõustus 08.03.2012 ning isik oli kohustatud tasuma menetluskulud 30 päeva jooksul peale kohtuotsuse jõustumist on nimetatud tähtajad ületatud. 3.
2. ™S § 206 kohaselt kui võlgnik ei ole tasunud rahalise karistusena või varalise karistusena mõistetud rahasummat või rahalise karistuse osa määratud tähtaja jooksul, selgitab kohtutäitur võlgnikule tema õigust taotleda kohtult rahalise karistuse või varalise karistuse täitmise pikendamist

§ 424kohaselt.

Vaatamata asjaolule, et kohtuotsus on jõustunud 08.03.2012 aastal, ei ole I.G alustanud menetluskulude tasumist isegi mitte väikestes osades ega ka taotlenud kohtult menetluskulude tasumise tähtaja pikendamist. Seega ei ole isik enam kui 6 aasta jooksul näidanud üles huvi tasuda nimetatud menetluskulusid. 2 3.

1. Kinnipeetavate registri kohaselt on isiku kõige hilisem vangistusest vabanemise tähtaeg 16.10.
2. Seega juhul, kui isikut enne tähtaegselt vangistusest ei vabastata on isikul karistust kanda veel ligi 6 aastat. Menetluskulu 608,14 euro tasumist ei saa maakohtu hinnangul pidada drastiliselt suureks ning kui isikul on huvi tasuda temalt väljamõistetud menetluskulusid, siis on isikul võimalik kohtult taotleda

§ 424alusel menetluskulude tasumise tähtaja pikendamist.

Maakohtu hinnangul ei ole I.G esitanud taotluses selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu hinnangul väljamõistetud menetluskulude täitmisest loobumise täiteasjas 042/2012/1258

§ 418lg 1 p 2 alusel.

Määruskaebus

1. Viru Maakohtu 24.10.2018 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu, kes ei ole maakohtu määrusega rahul, vaidlustab selle kogu ulatuses ja palub vabastada ta menetluskuludest ning küsida Viru Vangla sotsiaaltöötajalt arvamust ning kohtutäituri seisukohta. Määruskaebuses leitakse kokkuvõtlikult, et maakohus ei ole arvestanud süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid, ta on vangistuses läbinud mitmeid sotsiaalprogramme, on muutnud oma käitumist ja seda 2012 aastal arvestada ei saanud. Maakohus ignoreeris ka asjaolu, et süüdimõistetu tasub 50% oma teenistusest alimentideks. Maakohus jättis läbi vaatamata ka taotluse seisukoha küsimiseks vangla sotsiaaltöötajalt ja kohtutäiturilt. Nende arvamus kinnitaks, et süüdimõistetule käiks menetluskulude tasumine üle jõu ja võivad takistada tõsiselt resotsialiseerumist.
2. Tartu Ringkonnakohtu 16.11.2018 määrusega võeti määruskaebus menetlusse ja anti menetlusosalistele aega esitada seisukohti määruskaebuse kohta kuni 23.11.
3. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ning I.G määruskaebus rahuldamata. Samuti jäävad rahuldamata I.G esitatud taotlused. I.G taotluse lubatavusest
5. Kolleegium võtab esmalt seisukoha küsimuses, kas Viru Maakohtu täitmiskohtunik oli menetluslikult pädev läbi vaatama I.G-lt menetluskulu sissenõudmise loobumise taotluse olukorras, kus kohtutäitur on I.G-lt menetluskulu katteks välja mõistetud rahasummade sissenõudmiseks alustanud täitemenetlust. 8.

§ 418

lg 2 kohaselt võib täitmiskohtunik sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud alustel loobuda süüdimõistetult menetluskulude sissenõudmisest. Ringkonnakohtu hinnangul on

§-s 418 ette nähtud korras võimalik loobuda rahalise karistuse täitmisele pööramisest või menetluskulude sissenõudmisest ka pärast seda, kui rahalist karistust või menetluskulude hüvitamise kohustust ettenägeva kohtulahendi vabatahtliku täitmise tähtaeg (

§ 417

lg 2 ja § 423) on möödunud ning kohtulahend on saadetud kohtutäiturile, kes on alustanud riigi nõude sissenõudmiseks täitemenetlust. Nimelt kaotaks

§ 418

sisuliselt mõtte, kui selle sätte alusel saaks rahalise karistuse ja menetluskulu katteks välja mõistetud summa sissenõudmisest loobuda üksnes rahalise kohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja lõpuni. Üldjuhul lõpeb see tähtaeg ühe kuu möödumisel kohtulahendi jõustumisest. On ilmne, et tavaliselt ei teki ega ilmne sedavõrd lühikese aja jooksul

§ 418

lg-s 1 sätestatud alustele 3 vastavad asjaolud, mis polnud kohtule kriminaalasjas otsust tehes teada ja mis saavad seega olla

§ 418

kohaldamise aluseks (vrd ka Tartu Ringkonnakohtu 18.06.2018 määrus asjas nr 1-16-11130, p 6). Teisalt on

§ 418

eesmärkide – sh süüdimõistetu resotsialiseerumise tagamise – saavutamiseks oluline, et süüdimõistetult rahalise karistuse ja/või menetluskulude sissenõudmisest oleks võimalik loobuda ka juhul, kui

§ 418

lg 1 p-des 1, 2 või 3 sätestatud eeldustele vastavad asjaolud tekivad või ilmnevad pärast täitemenetluse alustamist. Riigikohus on pidanud kriminaalmenetluses riigi kasuks välja mõistetud menetluskulu sissenõudmisest loobumist põhimõtteliselt võimalikuks isegi olukorras, kus selle nõude alusel on välja kuulutatud süüdimõistetu pankrot, pankrotimenetlus on raugemise tõttu lõpetatud ja kohus on keeldunud alustamast pankrotiseaduse 11. peatükis ette nähtud võlgniku kohustustest vabastamise menetlust (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.09.2015 määrus asjas nr 3-2-1-92-15, p 10). Seda enam peab olema võimalik

§ 418kohaldamine pärast täitemenetluse alustamist.

Järelikult toimis maakohus õigesti, kui vaatas I.G taotluse sisuliselt läbi. Maakohtu põhjendusest menetluskulu tasumise tähtaja pikendamise võimalikkuse kohta 9. Maakohus on määruse põhiosas muu hulgas märkinud, et I.G on võimalik taotleda täitmiskohtunikult menetluskulu tasumise tähtaja pikendamist

§-s 424 ette nähtud korras. Seoses maakohtu sellise seisukohavõtuga vajab lahendamist küsimus, kas pärast menetluskulu vabatahtliku tasumise tähtaja möödumist ja kohtutäituri poolt täitemenetluse alustamist on võimalik riigi kasuks tehtud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse täitmist pikendada kriminaalmenetluse seadustiku

1. peatükis ette nähtud korras või kohaldub sellises situatsioonis (üksnes) täitemenetluse seadustiku (™S) §
2. TMS § 45 näeb ette, et kohus võib võlgniku avalduse alusel täitemenetluse peatada või täitmist pikendada või ajatada, kui menetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane. Seejuures tuleb arvestada sissenõudja huvisid ning muid asjaolusid, muu hulgas võlgniku perekondlikku ja majanduslikku olukorda. 10.

§ 423

sätestab, et kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel järgitakse sama seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta.

§ 424

näeb ette, et mõjuvate põhjuste olemasolu korral võib süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Viimati osundatud sättes räägitakse rahalise karistuse „tasumise“, mitte „sissenõudmise“ või „täitmise“ tähtaja pikendamisest. Selline sõnastus viitab esmapilgul vaid rahalise karistuse vabatahtliku tasumise tähtajale (

§ 417

), mitte aga võimalusele pikendada või ajatada juba kohtutäituri menetluses oleva täitedokumendi täitmist. 11. Siiski välistab sellise kitsendava tõlgenduse ühemõtteliselt ™S § 206 lg 1, mis sätestab, et kui võlgnik ei ole tasunud rahalise karistusena või varalise karistusena mõistetud rahasummat või rahalise karistuse osa määratud tähtaja jooksul, selgitab kohtutäitur võlgnikule tema õigust taotleda kohtult rahalise karistuse või varalise karistuse täitmise pikendamist

§ 424kohaselt.

Kohtutäitur teeb võlgnikule teatavaks rahalise karistusena või varalise karistusena mõistetud summa tasumata jätmise tagajärjed. Osundatud normist järeldub ühemõtteliselt, et

§ 424

alusel on võimalik pikendada ka juba kohtutäituri sissenõudmisel oleva rahalise või varalise karistuse täitmise tähtaega. 12. ™S § 210 järgi kohaldatakse kohtuotsuse või -määrusega kohaldatud kriminaalmenetluse kulude ja kriminaalasjas muude avalik-õiguslike rahaliste sissenõuete täitmisele sama seadustiku § 204 lõikes 2, § 205 lõikes 1 ning §-des 207 ja 208 sätestatut. Toodud loetelus pole viidet eelmises punktis osundatud ™S § 206 lg-le 1, mis omakorda viitas otsesõnu

4 §-le 424. Märgitust ei saa aga järeldada, et kriminaalmenetluse kulude puhul pole

§ 424

koostoimes sama seadustiku §-ga 423 pärast täitemenetluse algust enam kohaldatav. See, et ™S §-s 210 puudub viide § 206 lg-le 1 tähendab üksnes seda, et kriminaalmenetluse kulude ja kriminaalasjas muude avalik-õiguslike rahaliste sissenõuete täitmise korral ei pea kohtutäitur võlgnikule selgitama tema õigust taotleda

§ 424korras täitmise pikendamist.

See omakorda on seletatav sellega, et erinevalt rahalise karistuse sundtäitmise ebaõnnestumisest, ei saa riigi menetluskulu-nõude sundtäitmise ebaõnnestumisele järgneda asendusvangistuse kohaldamine.

§ 206

lg-s 1 ette nähtud kohtutäituri selgitamiskohustuse oluline eesmärk on aga just täiendava võimaluse loomine asendusvangistuse kohaldamise vajaduse tekkimise vältimiseks. 13. Olukorras, kus täitmiskohtunik on pärast täitemenetluse algust pädev pikendama rahalise karistuse täitmist (™S § 206 lg 1) ja

§ 423

laiendab rahalise karistuse täitmise korra ka kriminaalmenetluse kulude sissenõudmisele, pole ühtki mõistlikku argumenti, mis räägiks vastu järeldusele, et

§-des 423 ja 424 ette nähtud korras on võimalik pikendada ka kohtutäituri menetluses oleva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise nõude täitmist. Need põhjused, mis annavad

§-dest 423 ja 424 tulenevalt alust menetluskulude tasumise tähtaeg pikendada või ajatada, võivad ilmneda nii enne kui ka pärast täitemenetluse algust. Puudub mõistlik põhjus kohelda süüdimõistetuid

423 kohaldamisel erinevalt, olenevalt sellest, kas nendelt menetluskulu katteks välja mõistetud summa sissenõudmiseks on juba täitemenetlust alustatud või mitte. Ka menetluse arusaadavus ja sisemine loogika kannataksid, kui enne täitemenetluse algust tuleks kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist taotleda

§-s 423 ette nähtud korras, hiljem aga juba ™S § 45 kohaselt. Seega tuleb asuda seisukohale, et

§ 423on ™S § 45 suhtes erinorm.

1. Eelmises punktis märgitu puudutab siiski vaid riigile kuuluvat menetluskulude hüvitamise nõuet. Näiteks kannatanu kasuks tehtud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse sundtäitmist saab pärast kohtuotsuse tegemist pikendada üksnes ™S §-s 45 ette nähtud korras (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.02.2012 määrus asjas nr 3-1-1-2-12, p-d 7–8). I.G-lt menetluskulude sissenõudmisest loobumise põhjendatusest
2. Tulenevalt

§ 418

lg-st 2 koostoimes sama paragrahvi esimese lõikega võib rahalise karistuse täitmisele pööramisest loobuda, kui: 1) süüdimõistetut on karistatud vangistusega teises kriminaalasjas ja vangistus on pööratud täitmisele; 2) menetluskulude sissenõudmine võib ohustada süüdimõistetu resotsialiseerumist; 3) esinevad

§-s 416 sätestatud asjaolud. 16.

§ 418

lg 2 ja sama paragrahvi esimese lõike teise punkti kohaselt võib kohus loobuda menetluskulude sissenõudmisest mh juhul, kui menetluskulude tasumine võib ohustada süüdimõistetu resotsialiseerumist. Resotsialiseerumist ohustavate asjaolude tõendamiskoormis lasub ringkonnakohtu hinnangul süüdimõistetul. Ühtlasi on süüdimõistetu täielik vabastamine temalt välja mõistetud menetluskulude tasumisest pigem erandlik abinõu, mis eeldab kaalukaid pooltargumente. Kolleegium leiab maakohtuga nõustuvalt, et I.G taotlusest ei nähtu mitte ühtegi sellist asjaolu, mille tõttu võiks temalt menetluskulude sissenõudmisest loobumine olla põhjendatud. 17. I.G väidab, et menetluskulude tasumisest vabastamine on vajalik tema resotsialiseerumiseks. Kolleegium märgib esmalt, et eelduslikult lõpeb I.G vangistus alles 2024 sügisel ehk ligikaudu 6 aasta pärast. Puudub alus arvata, et vangistuses viibides mõjutaks menetluskulude hüvitamise kohustus oluliselt I.G resotsialiseerumist. Veelgi olulisem on aga see, et alates aastast 2012, mil I.G-lt menetluskulude hüvitis välja mõisteti, on süüdimõistetu selle kohustuse täitmist ignoreerinud. Ringkonnakohtu otsusega temalt menetluskulu katteks välja mõistetud 608,14 eurot on täielikult tasumata. On usutav, et I.G ei olnud ega ole ka praegu suuteline tasuma kogu temalt välja mõistetud 5 rahasummat. Samas demonstreerib I.G maksekäitumine (pole midagi tasunud), et ta pole kõneksoleva rahalise kohustuse täitmisel püüdnud isegi head tahet üles näidata, vaid on suhtunud kohtuotsuse täitmisesse aastaid ükskõikselt. Eelneva taustal on kõnekas seegi, et praegu ei taotle I.G mitte menetluskulu hüvitise tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist, vaid täielikku loobumist menetluskulu sissenõudmisest. Sellest ilmnev I.G suhtumine enda kohustustesse räägib kaaluka argumendina I.G menetluskulude tasumisest vabastamise vastu. Olukorras, kus I.G ei ole teinud menetluskulude tasumiseks sisuliselt minimaalseidki jõupingutusi, kuid nõuab samas jõulisel toonil enda kohustusest vabastamist, ei ole vähimatki alust uskuda, et menetluskulude tasumisest vabastamine mõjutaks I.G käitumist positiivses suunas. Lisaks seaks sissenõudest loobumine kirjeldatud situatsioonis kahtluse alla kohtuotsuse tõsiseltvõetavuse. Samuti ei tingi pelgalt see, et süüdimõistetul ei ole menetluskulude tasumiseks piisavat sissetulekut või muud vara, seda, et ta tuleks menetluskulude tasumisest

§ 418lg 2 alusel vabastada.

I.G viited vangistuses läbitud programmidele ei ole vaidlusaluse küsimuse lahendamise seisukohalt aga üldse asjassepuutuvad.

1. Kolleegium peab usutavaks, et pärast vanglast vabanemist – toimugu see siis tähtaegselt või ennetähtaegselt – ei pruugi I.G majanduslik olukord olla hea. Samas on I.G võimalik asuda tööle või võtta end töötuna arvele, mis tagab talle sissetuleku igapäevaseks toimetulekuks. Lisaks tuleb silmas pidada, et ™S § 132 kohaselt jäetakse võlgnikule sissetuleku arestimisel elatismiinimum, mistõttu ei ole ohtu, et vaidlusaluse menetluskulude nõude täitmiseks arestib kohtutäitur I.G kogu sissetuleku ja süüdimõistetu jääb elatusvahenditeta. Kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet (™S § 132 lg 2). Seega ei tähenda menetluskulude tasumise kohustuse olemasolu seda, et I.G satuks tulevikus vangistusest vabanedes äärmisesse viletsusse, mis takistaks tal alustada õiguskuulekat elu.
2. Kokkuvõttes oleks loobumine I.G-lt menetluskulu sissenõudmisest ilmselgelt põhjendamatu. Kolleegium ei näe võimalust, et vangla sotsiaaltöötaja või kohtutäituri arvamus saaks sellist järeldust muuta. Seetõttu jätab ringkonnakohus ka rahuldamata I.G taotluse nende isikute arvamuse küsimiseks.
3. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 390

lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 24.10.2018 määruse muutmata ja I.G määruskaebuse rahuldamata. Ühtlasi jätab kolleegium rahuldamata ka I.G taotluse Viru Vangla sotsiaaltöötaja ja kohtutäituri arvamuse küsimiseks. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Juhan Sarv Aarne Sarjas 6