Obsah (8)

§ 424§ 68§ 73§ 50§ 3§ 63§ 203§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. juuni 2008. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-07-16282 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Igor

§ 424järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 24.

märtsi

1. a otsus Apellatsiooni esitaja E.Z-i kaitsja Olga Losseva Prokurör Ringkonnaprokurör Natalja Lebed Süüdistatav E.Z, i.k.xxx elukoht X kodakondsuseta, keskharidusega, emakeel vene keel, töötab X kinni peetud 2527.06.2007a., varem kohtu poolt karistamata Kaitsja Olga Losseva RESOLUTSIOON
2. Tühistada Harju Maakohtu
3. märtsi
4. a otsus E.Z-i süüditunnistamises ja karistamises

§ 424järgi osaliselt ning jätta süüdistusest välja 20.

aprillil

1. a toime pandud joobes juhtimise episood. Süüdistuse selles osas mõista E.Z õigeks.
2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu 1 otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. E.Z anti kohtu alla süüdistatuna selles, et tema, olles karistatud 06.11.2005.a Põhja Politseiprefektuuri poolt Liiklusseaduse § 7419 alusel rahatrahviga 16 200.- krooni ja mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest ning omades seega kehtivat karistust, juhtis 20.04.2007.a kella 12.07 paiku taas joobeseisundis mootorsõidukit. Samuti juhtis ta joobeseisundis mootorsõidukit 25.06.2007.a. kella 23.28 paiku Tallinnas Mustamäe tee147 maja juures. Seega juhtis E.Z mootorsõidukit joobeseisundis isikuna, keda on varem karistatud sellise teo eest, pannes toime

§ 424järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. Harju Maakohtu
2. märtsi
3. a otsusega tunnistati E.Z süüdi

§ 424

järgi ja mõisteti talle karistuseks kolm kuud vangistust, millest loeti

§ 68

lg 1 alusel kantuks eelvangistuses viibitud aeg pikkusega kolm päeva.

§ 73

lg-te 1, 3 alusel jäeti mõistetud karistus tingimisi kohaldamata – kui E.Z ei pane kolme aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu.

§ 50lg 1 alusel võeti E.Z-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus üheksaks kuuks.

E.Z tunnistas ennast süüdi osaliselt, nõustudes, et juhtis

1. aprillil
2. a joobeseisundis sõiduautot. Süüdistuse teises episoodis ta aga ennast süüdi ei tunnistanud, selgitades, et tuli õhtul töölt ning pruukis lihtsalt alkoholi maja ette pargitud töötava mootoriga autos. Kui ta nägi politseimasinat, lülitas automootori välja. Ta tunnistas, et oli joobes, kuid kinnitas, et sellises seisus ta autot ei juhtinud. Kohus asus seevastu tõendeid kogumis hinnates seisukohale, et E.Z-i süü on tõendatud süüdistuse täies mahus. Seejuures viitas kohus teist episoodi käsitledes just politseitöötajast tunnistaja M. Veli ütlustele, kes kinnitas, et maja eest asunud sõiduauto mitte ei seisnud, vaid ka manööverdas. Peale manöövri sooritamist läks ta kohe juhi juurde, kes oli alkoholijoobes. Kohus leidis selle tulemusel, et täielikult on tõendatud E.Z-i poolt mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis ka
3. juunil
4. a.
5. Maakohtu otsuse peale esitas E.Z-i kaitsja O. Losseva apellatsiooni, milles palub maakohtu otsus materiaal-ja menetlusõigusnormide rikkumise tõttu tühistada ning E.Z talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Apellandi peamised väited seisnevad järgnevas. 3.1 Kohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust, kuna on jätnud tähelepanuta, et
6. aprillil 17
7. a toimepandud süüteo eest on E.Z-i väärteo korras LS § 74 lg 1 järgi juba karistatud. 19 Kaitsja on seisukohal, et E.Z-ile süüksarvatud tegu hõlmab ka LS §-s 74 sätestatud mootorsõiduki joobes juhtimise, kuna mõlema eeldusesse kuulub LE § 76 p 1 (juhti ei tohi olla alkoholijoobes) rikkumine. Seega on E.Z-i joobes juhtimise eest juba karistatud ning välistatud on tema karistamine sama teo eest kriminaalkorras. E.Z pani toime teo, mis vastas nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisu tunnustele, mis pidanuks kaasa tooma vastutuse vaid kriminaalkorras (

§ 3lg 5).

Tulenevalt RKKK otsusest nr 3-1-1-124-06 on kriminaalkorras karistamine seega välistatud. 3.2 Kaitsja leiab, et tõendatud ei ole ka süüdistuse teine episood, olles seisukohal, et tunnistaja M. Veli ütlused ei ole tõepärased. Tunnistaja ja süüdistatava ütlused on vastuolulised ning seda vastuolu ei ole ka kõrvaldatud. Kaitsja ei vastusta asjaolu, et dokumentide kontrollimise ajal istus 2 E.Z sõiduautos ning oli alkoholijoobes – kuid tõendatud ei ole joobes juhtimine. Vastupidiselt tunnistaja väitele ei saanud ta näha manööverdava auto tagatulesid, kuna E.Z-i väitel need lihtsalt ei põlenud. Samuti on tunnistaja kinnitanud, et süüdistatava elukohta sõideti andmebaasist saadud teabe alusel, kuid E.Z-i n.ö registreeritud ning faktiline elukoht ei kattu. Samuti on tunnistaja eksinud sündmuskoha kirjeldamisel. Kohus ei ole põhjendanud, mis ei loe ta E.Z-i ütlusi selle kohta, et ta lihtsalt istus töötava mootoriga autos ning pruukis seal alkoholi, tõepäraseks.

1. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant enda seisukohtade juurde, paludes maakohtu otsus tühistada ja E.Z õigeks mõista; kaitsja apellatsiooni toetas ka süüdistavav. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja selle tühistamiseks puudub alus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Esmalt võtab kriminaalkolleegium seisukoha küsimuses, mis puudutab kaitsja poolt viidatud topeltkaristamise (ne bis in idem) keelu rikkumist (I). Seejärel annab kohus hinnangu kaitsja poolt viidatud teistkordse,
2. juunil
3. a toime pandud joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise tõendatuse küsimusele (II) ning seejärel mõistetud karistusele vähenenud süüdistuse tingimustes (III). I
4. Vaidlust ei ole küsimuses, et E.Z juhtis
5. aprillil
6. a joobeseisundis olles sõiduautot; seda tunnistab ta ka ise (kd 3, tlk 24). Kaitsja on tõstatanud aga küsimuse, kas seda saab talle

§ 424

objektiivse koosseisu tunnusena süüks arvata, kuna nimetatud teo eest on E.Z-i kohtuvälise menetleja otsusega juba karistatud. Kriminaalkolleegium soostub selles osas kaitsja väitega ning märgib järgmist.

1. E.Z-i on
2. mail
3. a karistatud
4. aprillil
5. a toime pandud järgmiste liiklussüütegude eest (kd 2, tlk 51-52): ta ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mis arvestaks teeolusid, tee seisundit /…/, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires mistahes takistuse ees, mistõttu sõitis otsa liiklusmärgile ja teepiiretele, põhjustades varalise kahju AS-le Signaal (LS § 7417 lg 1); lahkus sündmuskohalt liiklusõnnetusest teatamata (LS § 7431 lg 1); tarvitas alkoholi vahetult pärast liiklusõnnetust enne selle asjaolude väljaselgitamist sündmuskohal (LS § 7421 lg 1). Vaidlust ei ole ka küsimuses, et nimetatud teod E.Z
6. aprillil
7. a ka toime pani; samuti selles, et teda on nende tegude toimepanemise eest kohtuvälise menetleja otsusega ka karistatud. Karistusseadustiku § 3 lg-st 5 tuleneb aga üheselt, et kui isik paneb toime teo, mis vastab nii väärteokui ka kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest; kui aga isikut karistatakse väärteo eest, välistab see ne bis in idem põhimõttest tulenevalt tema hilisema karistamise kriminaalkorras. Kaitsja on enda apellatsioonis seostanud (sama) teona, mille eest E.Z-i on väärteokorras juba karistatud ja mis edasiselt välistab tema karistamise

§ 424

alusel kriminaalkorras, liiklusnõuete rikkumise tulemusel varalise kahju põhjustamist (LS § 7417 lg 1). Kriminaalkolleegium on sarnaselt kaitsjaga seisukohal, et käesoleval juhul on tegemist süütegude ideaalkogumiga – ühe teoga karistusõiguslikuks mõttes realiseeriti väärteo- ja kuriteokoosseis. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleeguim järgmiselt. 3 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et hindamaks, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb esmajoones tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist ka siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (RKKKo 3-1-1-4-04, p 8.3). Seega võib ühe teoga õiguslikus mõttes olla tegemist ka juhtumitel, kui faktiliselt paneb isik toime mitu tegu. Ringkonnakohus leiab, et auto kulgemise suunamine joobeseisundis ning selle käigus varalise kahju kaasa toonud õnnetuse vahetu põhjustamine on õiguslikus mõttes hinnatav ühe teona; ning seda isegi juhul, kui joove ei olnud vahetus põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Vastasel korral oleks saavutatav olukord, kus isik, kelle joove oli tema konkreetset isikud silmas pidades sedavõrd raske, et ei võimaldanud enam kontrollida sõiduvahendi kulgemist (joove võib olla ka kaaspõhjuslik tagajärje suhtes koos teiste teguritega, nt liigse sõidukiirusega), soodsamas seisundis võrreldes isikuga, kellele õiguslikus mõttes tuvastatud joove sellist faktilist mõju ei oma. Esimesele tuleks mõista karistus LS § 7419 ja § 7417 lg 1 järgi

§ 63

lg 1 sätteid silmas pidades ehk ideaalkonkurentsi reeglite kohaselt, teisele aga reaalkogumi põhimõtete kohaselt. Kriminaalkolleeguim ei pea õiguse sellist tõlgendamist aga põhjendatuks. 7.1 Ringkonnakohus leiab aga sedagi, et selliselt on küsimusele enda praktikas lähenenud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium. Nii on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-6-07 jaatanud ideaalkogumit järgmistel asjaoludel: „Liiklusseaduse 7419 lg 1 järgi karistati G. K-d selle eest, et tema, olles alkoholijoobes, juhtis

1. mail
2. a kell 21.00 Tallinn-Pärnu-Ikla tee seitsmeteistkümnendal kilomeetril Saue vallas sõiduautot Lada
3. Liiklusseaduse § 7422 lg 2 järgi karistati teda aga selle eest, et ta sõitis kiirusega 149+ /-5 km/h, ületades lubatud sõidukiirust 34 km/h võrra“. Otsuse p-s 13 ütleb kriminaalkolleegium üheselt, et tegemist on ideaalkogumi ehk siis ühe teoga, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on seejuures seisukohal, et ei oma tähendust, kas selle joobes juhtimise käigus ületatakse kiirust või põhjustatakse varaline kahju AS-le Signaal, nagu see juhtus käesolevas asjas. Tähelepanu tuleb pöörata seejuures asjaolule, et ka käesolevas vaatluse all olevas väärteoasjas on liiklusõnnetuse põhjusena nimetatud just valesti valitud sõidukiirust. 7.2 Veel otsesemalt on ideaalkogumit jaatatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-113-08 järgmistel asjaoludel: „L. S juhtis
4. detsembril
5. a kell 22:11 Väätsa vallas Pärnu – Rakvere – Sõmeru tee
6. kilomeetril mootorsõidukit alkoholijoobes ja teekattemärgisega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel, ei sõitnud sõiduraja piires ning põhjustas sellega varalise kahju AS-le HL ja tervisekahjustuse K. N.-le.“ Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitab seejuures, et mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kujutab endast vältavat delikti. Mootorsõiduki juhtimiseks on igasugune juhi tegevus mootorsõiduki kulgemise suunamisel. Sellele koosseisule vastavat tegu paneb isik toime senikaua, kui ta joobes olles mootorsõidukit juhib. Joobes juhtimine on küll lõpule viidud kohe, kui juht sõitu alustab, kuid see ei tähenda, et sõiduki järgnev juhtimine ei oleks enam sama tegu – ei oleks enam joobes juhtimine. Väärteoasjas on tuvastatud, et L. S juhtis autot joobeseisundis kuni liiklusõnnetuse hetkeni. /…/ Sellest tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis oli teoks, millega L. S täitis nii LS § 7417 lg 1 kui LS § 7419 lg 1 koosseisu (otsuse p 5). Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib üheselt, et sellisel juhul tuleb isikule mõista vaid üks karistus. Käesoleva kriminaalasja kontekstis tähendab see ühtlasi ka seda, et kui L.S oleks olnud eelnevalt karistatud joobes juhtimise eest ehk teisisõnu, erisubjektiks

§ 424

mõttes ning teda 4 oleks karistatud ka üksnes LS § 7419 lg 1 järgi, oleks ne bis in idem põhimõttest tulenevalt tema hilisem karistamine

§ 424järgi välistatud.

8. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leiab seega, et juhtides eelnevalt joobes sõitmise eest karistust omades uuesti joobeseisundis sõiduautot (

§ 424

) ning põhjustades selle käigus liiklusõnnetusega varalise kahju (LS § 7417 lg 1), saab isikut

§ 3

lg-st 5 tulenevalt karistada üksnes kuriteo eest

§ 424järgi.

Kui aga isikut otsustatakse karistada väärteokorras, on hilisemalt võimatu võtta teda vastutusele

§ 424järgi.

Seejuures ei soostu kriminaalkolleegium prokuröri poolt kohtuistungil Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-120-06 antud tõlgendusega ning küsimuse lahendamisel jäigalt kontrollida, kas erinevate süütegude koosseisutunnused langevad kokku olulisel määral. Kolleegium on seisukohal, et ka selle lahendi valguses tuleb anda teole hinnang esmajoones n.ö välise pildi alusel, mitte aga avada mõistet „sama tegu“ eriosas kirjeldatud koosseisuliste tunnuste kaudu. Sellise lähenemise korral oleks tulemuseks, et näiteks situatsioonis, kus isik viskab läbi kallihinnalise aknaklaasi telliskivi (

§ 203

), et tabada ja vigastada enda vihavaenlast (

§ 118

/121), oleks tegemist reaalkogumiga – on raske kui mitte võimatu väita, et need kaks süüteokoosseisu objektiivse koosseisu tunnuste alusel omavahel kattuvad. Samas on aga ilmselge, et tegemist on ideaalkogumiga (telliskivi viskamine kui üks tegu toob kaasa kaks õiguslikult eraldi kvalifitseeritavat tagajärge). Kuid isegi kui tugineda sellele põhimõttele kui mõistet „sama tegu“ eristavale kriteeriumile, siis peab ringkonnakohus sarnaselt apellandiga vajalikuks osundada järgmisele tähelepanu väärivale kaasusele nr 3-1-1-124-06, kus Riigikohtu kriminaalkolleegium on omavaheliselt kattuvaks lugenud kaks järgnevat tegu: joobes juhtimise (

§ 424

) ja selle, et isiku juhtud autol puudusid samal ajal esinumbrimärk ja –suunatuled, samuti esi- ja tagakaitseraud (LS § 747). Aga ka antud juhul on pööratud tähelepanu esmajoones teo välisele avaldumisele kui piiritlemiskriteeriumile: „Mõlemad teod algasid ja kulgesid aegruumis samaaegselt ning lõpetati üheaegselt politsei poolt. Kaitstavaks õigushüveks on mõlemal juhul kaasliiklejate turvalisus ning tegu, millega õigushüve kahjustatakse, on mõlema süüteokoosseisu järgi mootorsõiduki juhtimine“ (otsuse p 8). Ringkonnakohus ei näe alust, mis takistaks ka käesoleval juhul väita, et

§ 424ja LS § 7417 lg 1 näol on tegemist olulisel määral kattuvate süütegudega.

9. Kuid E.Z-i süüditunnistamine

§ 424

järgi kõneluse joobes juhtimise episoodi alusel on välistatud veel ühel põhjusel. Nimelt tuleneb väärteoasjas tehtud otsusest üheselt (kd 2, tlk 52), et E.Z-i on karistatud ka selle eest, et „ta tarvitas alkoholi vahetult pärast liiklusõnnetust enne selle asjaolude väljaselgitamist sündmuskohal (LS § 7421 lg 1)“. Seega on E.Z-i suhtes menetletud järgmist käitumist – ta põhjustas liiklusõnnetuse, lahkus sündmuskohalt ja peale seda, enne asjaolude väljaselgitamist, tarvitas alkoholi. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et kui isik juhib joobes sõiduautot ning peale avarii põhjustamist tarvitab veel alkoholi, on välistatud tema karistamine LS § 7421 järgi. Seega on kõnealuses väärteoasjas võetud aluseks, et E.Z oli liiklusõnnetuse toimepanemise ajal kaine, mis tõi kaasa ka tema karistamise hilisemalt alkoholi pruukimise eest. Kuna käesolev otsus väärteoasjas on seadusjõus, puudub sisuliselt üldse alus arutleda n.ö „tegelike“ asjaolude üle ning neid kriminaalmenetluse raames tuvastada. Et tegelikkuses oli E.Z joobes – mida ta ise ka tunnistab – on seejuures täiesti ilma tähenduseta. Joobeseisundis mootorsõiduki juhtimist 20. aprillil 2007. a saaks õiguslikult arutada vaid juhul, kui 18. mail 2007. a E.Z-i suhtes tehtud otsus väärteoasjas tunnistada õiguslikult mitterelevantseks. See rikuks kriminaalkolleegiumi hinnangul aga väärteoasjas tehtud otsuse materiaalset toimet ja õiguskindlust (vt RKKKo 3-1-1-4-04, p 9.2). Kuna 20. aprillil 2007. a toimunu tehiolusid on käsitletud seadusjõus oleva otsusega viisil, et E.Z tarvitas alkoholi alles pärast 5 liiklusõnnetust, on

§ 424

süüteokoosseisu olemasolu/puudumise üle arutlemine nimetatud episoodi valguses täiesti ainetu.

1. Eeltoodu alusel leiab kriminaalkolleegium, et Harju Maakohtu
2. märtsi
3. a otsus tuleb tühistada osaliselt materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu osas, mis puudutab E.Z-i poolt
4. aprillil
5. a toimepandud joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise arvestamist

§ 424koosseisulise asjaoluna.

Kriminaalkolleegium peab aga vajalikuks märkida, et

1. aprillil
2. a toimepandud väärtegu ei ole käesolevas kriminaalasjas täielikult ilma tähenduseta. Nimelt tuleneb Karistusregistri seaduse (KarRS) § 26 lg-st 5, et kui isik paneb enne karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väärteo või kuriteo, siis karistusandmete kustutamise tähtaeg katkeb. Sel juhul arvestatakse tähtaega viimase väärteo või kuriteo eest mõistetud põhi- ja lisakaristuse ärakandmisest kõigi väärtegude või kuritegude eest. KarRS § 25 lg 1 p 1 kohaselt omab väärteo eest mõistetud karistus erisubjektsust loova tunnusena tähendust ühe aasta kestel. Käesolevas asjas (s.o
3. novembril
4. a) on E.Z-ile mõistetud nii põhi- kui ka lisakaristus, viimane pikkusega kuus kuud. KarRS § 26 lg 1 p 1 määratleb, et karistusregistrisse kantud isiku karistusandmete kustutamise tähtaeg algab põhi- ja lisakaristuse ärakandmisest. Seega algas aastase tähtaja kulgemise arvutamine
5. maist
6. a. Pannes
7. aprillil
8. a toime uue väärteo, katkestas see
9. novembril
10. a mõistetud karistuse kustutamise tähtaja (KarRS § 26 lg 5) ning E.Z oli
11. juunil
12. a erisubjektiks

§ 424

mõttes – kuna aastase tähtaja arvutamine algas sel juhul uuesti ja seda alates

1. aprillil
2. a toimepandud väärteo eest mõistetud karistuse täitmisest/ärakandmisest. II
3. Ringkonnakohus ei jaga aga apellandi seisukohta, et E.Z tuleks talle

§ 424järgi esitatud süüdistuses tervikuna õigeks mõista.

Kriminaalkolleegium ei soostu nimelt kaitsja väidetega osas, mis puudutavad süüdistatava poolt mootorsõiduki joobes juhtimist

1. juunil
2. a. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on süüdistuse nimetatud episood tuvastatud veatult tõendamisele esitatavaid nõudeid silmas pidades. Apellatsioonis ei ole esitatud väiteid, mis põhistaks veenvalt maakohtu eksimusi tõendite hindamisel, mis on aga vältimatuks eelduseks tõendite diametraalsele ümberhindamisele ringkonnakohtu poolt.
3. Süüdistatava kaitseväiteks on, et ta istus küll autos ning oli pruukinud alkoholi, kuid joobes ta masinat ei juhtinud; alkoholi pruukis ta alles peale maja ette jõudmist. Politseitöötaja M. Veli kinnitab seevastu, et maja ees masin mitte ei seisnud, vaid manööverdas (kd 3, tlk 26). Kaitsja leiab, et tunnistaja ütlused äratavad mitmel põhjusel kahtluse, mille osas märgib kriminaalkolleeguim järgmist. Tunnistaja ütlusi ei sea kahtluse alla asjaolu, et viimane on eksinud sündmuskoha aadressi nimetamisel (Mustamäe tee 167 või Mustamäe 147). Kriminaalkolleegium peab vajalikuks osutada, et nimetatud vaidlus – mis aadressi on tunnistaja nimetatud – on tõendamise seisukohalt täielikult sisutühi. Vastuvaidlematu on fakt, et E.Z tabati autoroolist tunnistaja M. Veli poolt; on ainetu vaielda teemal, mis oli maja number, kus see toimus. Vaidluse esemeks on küsimus, kas E.Z oli mootorsõidukit juhtides joobes või ei, mitte aga sündmuskoha aadress. Nimetatud küsimus omaks tähendust vaid juhul, kui oleks tõstatud väide, et M. Veli pidas kinni hoopis kellegi teise hoopis teisel aadressil, ajades viimast nüüd segi E.Z-iga. Sellist väidet ei ole kriminaalmenetluse vältel aga tõusetunud. Sisuliselt kehtib sama argumentatsioon ka küsimuse osas, et kas E.Z elab maja esimeses või teises trepikojas, millele kaitsja viitab kui vastuolule tunnistaja ütlustes. 6 Kriminaalkolleegiumile jääb arusaamatuks ka kaitsja väite tähendus osas, mis puudutab E.Z-i registreeritud elukohta. Et E.Z peeti kinni enda elukoha ees, on vastuvaidlematu fakt; ning taaskord on ainetu vaielda teemal, kust sai politseitöötaja M. Veli andmed E.Z-i elukoha kohta. Kaitsja märgib, et see info ei saanud pärineda mingist andmebaasist, kuna E.Z-i ametlik ja tegelik elukoht ei lange kokku. Kriminaalkolleegium märgib, et E.Z-i tegelik elukoht (Mustamäe tee 147) võis täiesti olla (ning nagu näha, ka oli) registreeritud politsei käsituses olevates andmebaasides. Kohus juhib siinkohal kaitsja tähelepanu ennekõike asjaolule, et enda tegeliku elukoha aadressina on ka varasemalt läbiviidud väärteomenetluses E.Z nimetanud just Mustamäe tee 147 (kd 2, tlk 51-52); seega on enam kui usutav, et sellest kui teadaolevast aadressist lähtusid ka politseiametnikud. Kohus ei nõustu ka väitega, mille kohaselt on tunnistaja M. Veli seostanud E.Z-i poolt teostatud manöövri nägemise just ning esmajoones tagatulede süttimisega – ning mille osas E.Z väidab, et need olid läbi põlenud ja nende süttimist ei saanud tunnistaja näha. Tunnistaja selgitab kohtuistungil lihtsalt, et kui nad olid maja ette jõudnud, nägid nad otsitud autot ning „kui juht oli sooritanud manöövri, läksin kohe juhi juurde“ (kd 3, tlk 26). Tunnistaja ei räägi seal midagi suunatuledest, ka ei tulene E.Z-i kohtus antud ütlustest midagi läbipõlenud tagatulede kohta (kd 3, tlk 27-28). Seega ei ole tunnistaja ütlustes tuvastatud kõrvaldamata vastuolusid, mis seaks kahtluse alla tema ütluste usaldusväärsuse.
4. Ringkonnakohus ei usu sarnaselt maakohtule E.Z-i kaitseväidet, et alkoholi (üle poole pudeli valget viina) pruukis ta alles peale maja ette parkimist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-16-04 märkinud, et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. Ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste üldisesse kulgu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-74-05 täiendavalt veel selgitanud, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Hinnates käesolevat kriminaalasja, peab kriminaalkolleegium vajalikuks osutada just põhjusele, miks üleüldse läks politseipatrull E.Z-i kontrollima - selleks oli juhtimiskeskuselt saadud teave, et Mustamäe teel sõitis auto, mille juht võis olla alkoholijoobes (kd 3, tlk 26-27). Nimetatud asjaolu tingiski autoomaniku andmete tuvastamise ning sellele järgnevalt tema elukohta sõidu. Seega pidi E.Z-i sõidustiil
5. juuni
6. a õhtul äratama kaasliiklejates kahtluse, et ta on joobes. Ning nagu leidis tuvastamist, vastas see ka tõele – isik, kelle sõidustiil äratas kahtlust, tabatigi töötava mootoriga autost joobeseisundis. Seetõttu ei pea kriminaalkolleegium tuvastatud asjaolusid arvestades eluliselt usaldusväärseks süüdistatava versiooni, et ta hakkas alles peale maja ette jõudmist ning koheselt intensiivselt tarvitama alkoholi. Seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et iga joovastav aine (s.h ka puhas viin) vajab teatud määral aega ka taotletud mõju saavutamiseks. Käesoleval juhul saabus politseipatrull E.Z-i kontrollima väga lühikese ajavahemiku jooksul peale viimase enda saabumist maja ette – E.Z kinnitas ringkonnakohtu istungil, et politsei jõudis maja juurde maksimaalselt viis minutit peale teda. Kuid tunnistaja M. Veli ütlustest nähtub üheselt, et E.Z oli arusaadavalt joobes juba hetkel, mil ta tema juurde läks. Ka see kinnitab kriminaalkolleegiumi hinnangul seda, et E.Z oli joobes juba mootorsõidukit juhtides, mitte ei tarvitanud alkoholi alles pärast elukohta jõudmist. Seetõttu jätab kriminaalkolleegium nimetatud väite kui ebausaldusväärse ning tuvastatud 7 asjaoludega mittehaakuva kaitseversiooni tähelepanuta ning maakohtu otsuse E.Z-i süüditunnistamises

§ 424järgi muutmata.

III

1. Kuigi kriminaalkolleegium leidis, et üks süüdistuse sisuks olnud joobes juhtimise episoodides tuleb topeltkaristamise keelu rikkumise tõttu süüdistusest välja jätta, ei too see siiski kaasa mõistetud karistuse muutmist vähendavas suunas. Olukorras, kus igal aastal hukkub purjus juhtide süül liikluses kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega (vt RKKKo 3-1-1-26-03, p 5). Rahalise karistuse mõistmine olukorras, kus isik rikub teatud keeldu teadlikult ning ka korduvalt, oleks käesoleval hetkel ilmselgelt ebakohane meede – eriti arvestades seejuures asjaolu, et senised rahalised karistused ei ole E.Z-ile omanud piisavalt distsiplineerivat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Käesoleval juhul on E.Z-ile mõistetud vangistus sisuliselt sanktsiooni minimaalmääras ning kriminaalkolleeguimi hinnangul vastab see toimepandud süüteole isegi olukorras, kus üks joobes juhtimise episood tuleb süüdistusest välja arvata. Karistusest tingimisi vabastamisel on niigi rakendatud katseaja minimaalset ajalist kestust (kolm aastat) ning selles osas ei saa mingit täiendavat seisukohta enam võtta. Kriminaalkolleeguim ei näe vähendatud süüdistuse tingimustes võimalust ka mõistetud lisakaristuse (juhtimisõiguse äravõtmine üheksaks kuuks) ajaliseks vähendamiseks.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2 ja § 340 lg 2 p-st 2 tühistab Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Paavo Randma Igor Amann Ivi Kesküla 8