KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. oktoober 2007.a Tallinn Kriminaalasja number 1-02-25 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Igor

§ 143lg 2 p 1-1 ja 186 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 27.

juuni

1. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav L.F Prokurör Andrei Voronin Süüdistatav L.F sünd 04.09.1947.a. Eesti kodanik, elukoht x, varem karistamata Kaitsja Adv. Talvi Vaske Asja läbivaatamise kuupäev
2. oktoober 2007.a, avalik kohtuistung RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
3. juuni 2007.a otsus L.F-i süüditunnistamises ja karistamises muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK L.F tunnistati süüdi

§ 143

lg 2 p 1-1 järgi ja karistati 1 aastase vangistusega,

§ 186järgi 3 kuulise vangistusega. Kar

S § 63 lg 2 alusel loeti kergem karistus raskemaga kaetuks ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta vangistust KarS § 73 kohaldamisel katseajaga 3 aastat. KarS § 49 alusel võeti temalt ära õigus töötada juhtival ja materiaalsete väärtuste liikumist korraldaval ametikohal kolme aasta jooksul.

§ 143

lg 2 p 1-1 järgi tunnistati L.F süüdi selles, et ta 01.11.1999.a, kasutades Tallinnas Kadi Derneiko notaribüroos AS-le Rannaauto kuuluva kinnistu asukohaga x ostumüügilepingu sõlmimisel võltsitud AS Rannaauto nõukogu 17.10.1999.a koosoleku protokolli, viis sellega A. T, kes esindas lepingu sõlmimisel AS-i Rannaauto ning notari K. Derneiko eksimusse aktsiaseltsi nõukogu nõusoleku osas nimetatud tehingu suhtes ja omandas pettuse teel 10 000 krooni eest AS-le Rannaauto kuuluva kinnistu, mille tegelik väärtus oli 325 000 krooni, pannes seega toime võõra vara saamise pettuse teel, millega põhjustati suur varaline kahju.

§ 186järgi tunnistati L.F süüdi selles, et ta organiseeris A.

T poolt ametliku dokumendi võltsimise kasutamise eesmärgil. 02.11.1999.a nõudis ta x , et A. T tema poolt antud andmete alusel koostaks fiktiivse laenulepingu 01.11.1998.a kuupäevaga selle kohta, et L.F kui laenuandja annab AS-le Rannaauto kui laenusaajale sularahas üle 1 miljoni krooni laenu, millise lepingu A. T ka 02.11.1999.a koostas ning 03.11.1999.a L.F-ile kasutamiseks üle andis, kuigi sellist laenu L.F AS-le Rannaauto ei andnud. Samuti tema

1. ja 07.11.1999.a nõudis A. Tlt AS Rannaauto fiktiivse 05.01.1999.a kuupäevaga kassa kviitung-orderi nr 17 koostamist 1 miljoni krooni sularaha laekumise kohta L.F-ilt, millise kviitung-orderi A. T ka 07.11.1999.a koostas ja L.F-ile kasutamiseks üle andis, kuigi sellist raha L.F tegelikkuses AS Rannanauto kassasse üle ei andnud. Nimetatud ametlike dokumentide võltsimise organiseeris ta eesmärgiga varjata tema poolt toime pandud kelmust; Samuti võltsis ta koos A. Tga ametlikku dokumenti kasutamise eesmärgil, allkirjastades oma nimelt eeluurimisega tuvastamata ajal ja kohas 02.11.1999.a A. T poolt koostatud fiktiivse laenulepingu kuupäevaga 01.11.1998.a selle kohta, et L.F kui laenuandja annab AS-le Rannaauto kui laenusaajale sularahas 1 miljon krooni laenu, millist laenu L.F tegelikult ei andnud, eesmärgiga varjata tema poolt toimepandud kelmust; Samuti kasutas ta 01.11.1999.a notar Kadi Derneiko büroos teadvalt võltsitud AS Rannaauto nõukogu koosoleku protokolli 17.10.1999.a, esitades selle notar K. Derneikole eesmärgiga omandada selle alusel AS-le Rannaauto kuuluv kinnistu x. Käesolevas kriminaalasjas kohtu alla antud A. T suhtes on
2. mail 2007.a kriminaalmenetlus lõpetatud KrMK § 168-1 lg 1, 2 alusel /III kd tl 193/. APELLATSIOONI SISU L.F taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega enda õigeksmõistmist. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. Laenulepingu sõlmimine apellandi ja AS Rannaauto vahel tegelikult toimus. Seda kinnitab A. T poolt antud kassa sissetuleku orderi kviitung nr 17 ja AS Rannaauto nõukogu 20.08.1998.a otsus. 2 Aktsiate ostu-müügilepingu sõlmimine apellandi ja A. T vahel toimus ja sellest tulenevalt tekkisid A. Tl alates
3. jaanuarist 1999.a kõik õigused ja kohustused. Väide, nagu oleks hüpoteegi üleandmise ning hüpoteegi seadmise lepingu tingimuste muutmise leping katteta, ei ole õige, sest selleks ajaks olid sõlmitud ja täidetud nii Laenuleping kui ka aktsiate ostu-müügileping. Apellant esitas AS Rannaauto juhatusele ostusoovi, kuivõrd tal oli tekkinud põhjendatud hirm, et ta võib kaotada nii laenulepingu põhjal AS Rannaautole antud laenusumma kui ka aktsiate müügist saadaoleva raha. Ta soovis kinnistut omandada võla katteks. Sellega on juhatus ning nõukogu nõustunud. Apellant oli kindel, et kinnistu ostu-müügilepingu sõlmimiseks AS Rannaauto poolt ette valmistatud ja notarile esitatud dokumendid on kooskõlas seadusega. Seda avaldas ja garanteeris ka AS Rannaauto esindaja A. T kinnistu ostu-müügilepingu sõlmimisel notari juures. Seda kinnitas A. T ka oma seletuskirjas, et dokumendid esitas notarile tema, v. a võltsitud nõukogu koosoleku protokoll, mille olevat esitanud L.F. Apellant kinnitab, et tema ei ole esitanud notarile mitte ühtegi dokumenti. Eelpoolloetletud asjaoludel on kohus siiski leidnud, et L.F-i süü on tõendamist leidnud. Apellant teatab, et tema ei ole №tariaadiseaduse § 2 kohaselt kuidagi saanud notarit eksitada tsiviilhageja nõukogu 17.10.1999.a koosoleku protokolli suhtes. Seda sellepärast, et Äriseadustiku § 317 lg 4 järgi tehingute tegemisel kolmandate isikutega ei ole kinnisasjade võõrandamisel nõutav nõukogu nõusolek. Kui Äriseadustiku § 321 lg 4 kohaselt on kehtestatud, et nõukogu koosolek protokollitakse ja sellele kirjutavad alla kõik koosolekul osalenud nõukogu liikmed ja ka koosoleku protokollija, siis ei saa apellant aru, miks just notar K. Derneiko ei ole lähtuvalt sellest seaduseandja poolt kehtestatud normist kontrollinud tsiviilhageja nõukogu 17.10.1999.a koosoleku protokolli seaduslikkust, sest Äriseadustiku § 318 lg 1 kohaselt on seaduseandja kehtestanud, et nõukogu peab olema vähemalt kolme liikmeline, kui põhikiri ei näe ette suuremat liikmete arvu. Seega on notar ise tegemata jätnud №tariaadiseaduse §-s 2 kehtestatu ega ole keeldunud notariaaltoimingu tegemisest. Apellant ei saa aru kuidas sellistel asjaoludel sai tema viia K. Derneikot eksitusse 17.10.1999.a koosoleku protokolli suhtes. Apellant on seisukohal, et tema süüdistamine kinnistu pettuse teel omandamises on välistatud. Samuti on alusetu apellandi süüdistamine AS Rannaauto nõukogu 17.10.1999.a koosoleku protokolli esitamises notarile. Apellandi kohustuseks oli vaid väljendada oma selget tahet kinnisasja ostmiseks. Apellant peab arusaamatuks kohtuotsuses väidetut nagu oleks L.F veennud A. Tt koostama fiktiivset laenulepingut ja kassa sissetuleku orderit. Tol perioodil oli TsK § 272 lg 2 kohaselt keelatud vaidlustada laenulepingu rahatust tunnistajate ütluste alusel. Kuna AÕS § 326 kohaselt peab hüpoteegi seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping olema notariaalselt tõestatud, siis ei saa apellant aru, kuidas saab käesolevas asjas teda süüdi mõista kelmuses, kui ta sõlmist AS-ga Rannaauto A. T isikus ja nõukogu esimehe O. P 19.01.1999.a hüpoteegi üleandmise notariaalselt tõestatud lepingu, mis tugines laenulepingule, millega apellant laenas miljon krooni AS-le Rannaauto. AS Rannaauto hilisem juhatuse liige A. T ei omanud mingit seadusest tulenevat õigust väita, et sellist laenulepingut tsiviilhagejal ei ole või et laenuleping on rahatu. 3 Kohtuotsuse tuvastatud ülejäänud asjaolud ei ole seotud apellandiga ja on antud kriminaalasjaga seotud ainult selles osas, et juhtida uurimist ja kohut valetunnistustega ja võltsitud dokumentidega AS-le Rannaauto laenulepinguga saadud investeeringuteks ettenähtud vahendite kõrvaldajatest eemale ning seega pääseda vastutusest. Apellant osutab valetunnistustele ja võltsitud dokumentidele – M. R ja L.F-i vahel sõlmitud aktsiate ostu-müügileping; R. S ja M. R vahel sõlmitud aktsiate ostu-müügileping. Kohus tuvastas A. T ütluste põhjal, et A. T oli juhatuse liige kuni 25.10.1999.a ja seda vaatamata sellele, et toimikus on Tallinna Linnakohtu Registriosakonnale 03.01.2000.a esitatud AS Rannaauto nõukogu koosoleku protokoll 15.12.1999.a juhatuse liikme A. T tagasikutsumise kohta, mis tõestab, et A. T väited tema juhatuse liikmeks oleku aja kohta on valed – seega ei ole ka tema esitatud protokoll õige. Samuti on kohus tuvastanud, nagu ei oleks A. T teadnud, et apellant omandas x kinnistu võla katteks. Vastupidist tõestab A. T kiri L.F-ile 17.05.2000.a (I kd lk 58). Ekslik on kohtuotsuses esitatu, nagu oleks L.F lubanud mingeid Rootsi investoreid. Ka leidis kohus, et N. V ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuivõrd tegemist on L.F-i elukaaslasega. N. V ju tunnistas, et 2000.a lõpust elavad nad eraldi. Seega võib oletada hoopis tunnistaja vaenulikkust apellandi suhtes. KarS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks, mitte aga vastupidi. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS Prokurör leidis, et apellatsioon ei ole põhjendatud ega anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole, apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Apellant, esitades apellatsioonis motiivid, miks ei ole tema süüditunnistamine põhjendatud, tugineb üksnes enda poolt esitatud väidetele, arvestamata, et need on maakohtus kontrollitud teiste tõenditega vaieldamatult kummutatud ning maakohus on oma otsuses tõendite analüüsi ja hindamist seadusele vastavalt ning arusaadavalt käsitlenud, maakohtu järeldused on põhjendatud. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu põhjendustega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p 1 kohaselt kohtuotsuse põhiosa asjaolude kordamist vajalikuks. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada järgmist. Apellandi väidet, nagu oleks tema ja AS Rannaauto vahel sõlmitud laenulepingu täitmine miljoni krooni üleandmisega tegelikkuses toimunud, ei kinnita ei kassa sissetuleku orderi kviitung ega 20.08.1998.a AS Rannaauto nõukogu otsus. Et L.F laenulepingut ei täitnud, 4 kinnitab A. T, kelle ütluste kohaselt L.F tegigi talle ettepaneku sõlmida fiktiivne laenuleping selleks, et näidata pangale laenulepingust tulenevat püsivat sissetulekut AS-lt Rannaauto laenuintresside näol. Ka fiktiivse kassa sissetulekuorderi vormistas tema ning tegi seda nimelt arvutis, sest tegelikkuses kasutati AS-s Rannaauto ostetud orderiblankette. A. T ütluste tõelevastavust kinnitavad AS-i Rannaauto asutamisest kuni 2000.a lõpuni seal töötanud raamatupidaja J. A ütlused, millede kohaselt ei ole tema töötamise aja jooksul olnud kassas kunagi nii suurt summat nagu 1 miljon krooni. Ka kinnitas J. A A. T ütlusi osas, mis puudutasid kassa sissetulekuorderi blankette. Tunnistajate O. P, K. N ja I. P ütlustest nähtuvalt ei ole nende teada AS Rannaauto kunagi saanud L.F-ilt miljon krooni laenu, nad ei ole ka kunagi laenu võtmiseks nõusolekut andnud, nagu seda nõudis AS Rannaauto põhikiri. Kohtukolleegium märgib siinjuures, et AS Rannaauto põhikirja p 76.6 kohaselt otsustas laenude ja kohustuste võtmise seltsi nõukogu /I kd tl 221/. AS Rannaauto pangakonto väljavõte ei kajasta laenulepingus näidatud summa olemasolu /I kd tl 21-39/. Teisalt ei tõenda apellandi väidet kuidagi ka AS Rannaauto nõukogu 20.08.1998.a nõukogu koosoleku protokoll /I kd tl 277/. Protokolli kohaselt otsustas nõukogu volitada aktsiaseltsi juhatust teostama kõiki vajalikke toiminguid edasiseks majandustegevuseks vajalike investeeringute saamiseks tingimusel, et investeeringuteks ettenähtud summad tasutakse investori poolt otse aktsiaseltsi pangaarvele või kassasse. Apellandi viide 1999.a kehtinud TsK §-le 272 lg 2 ei ole asjakohane, kuivõrd tegemist on kriminaalmenetlusega ning kriminaalmenetluses on tõendiks tunnistaja ütlus, seda nii käesoleval ajal kehtiva KrMS § 63 lg 1 kui ka vaidlusaluse kriminaalasja kohtueelse menetluse ajal kehtinud KrMK § 48 lg 2 kohaselt. Hüpoteegi seadmise lepingusse puutuvalt märgib kohtukolleegium, et nii O. P kui K. N ja I. P on kinnitanud, et AS-le Rannaauto kuuluv kinnistu koormati L.F-i palvel tema kasuks hüpoteegiga, kuivõrd see pidi hõlbustama L.F Rootsist investoreid leida. Hüpoteek vormistati küll L.F-i nimele, kuid tegemist oli tühja hüpoteegiga, mis ei taganud ühtegi konkreetset nõuet. Maakohus on veenvalt kummutanud ka L.F-i väite, nagu oleks AS Rannaauto juhatus ja nõukogu andnud x asuva kinnistu müügiks nõusoleku. Seda asjaolu ei kinnita ükski kohtus kontrollitud tõend. Lisaks tunnistajate ütlustele, millised apellandi väite ümber lükkavad, on käekirjaeksperdid andnud arvamuse, mille kohaselt 17.10.1999.a AS Rannaauto nõukogu koosoleku protokollile vahetult O. P nime alla kirjutatud allkiri ei vasta O. P allkirjale /I kd tl 102-102/. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et apellandi etteheited notari tegevusele ei ole asjakohased. Tunnistajana üle kuulatud notar K. Derneiko ütluste kohaselt ei olnud
4. novembril 1999.a, mil sõlmiti AS Rannaauto ja L.F-i vahel kinnistu ostu-müügileping, enam vajalik notarile äriühingu nõukogu otsuse esitamine, sellest lepingu sõlmimine või mittesõlmimine ei sõltunud /III kd tl 127/. Kohtukolleegium rõhutab, et L.F esitas võltsitud AS Rannaauto nõukogu otsuse notarile eelkõige A. T eksitamiseks, et A. T veenduks tehingu seaduspärasuses ja AS-s Rannaauto, kelle esindajana ta tehingus osales, nõusolekus ja tahtes. Apellant märgib oma apellatsioonis ise, et tehingu seaduselevastavust garanteeris A. T notari juures. Apellatsioonis väidetakse ekslikult, nagu oleks A. T teadnud ja kursis olnud asjaoluga, et L.F omandas x kinnistu võla katteks. A. T ütluste kohaselt oli ta AS Rannaauto 5 tegevdirektor alates 02.02.2000.aastast ja juhatuse liige alates sama aasta juulist. AS Rannaauto dokumendid sai ta aga oma valdusse alles 2000.a juulis. Seega on ühelt poolt arusaadav, et
6. 2000.a A. T poolt koostatud kiri L.F-ile, millele apellant viitab, ei tuginenud tõestele faktilistele asjaoludele, mistõttu oli selles viide, nagu oleks AS Rannaauto nõukogu vaidlusaluse kinnistu müügiks loa andnud. Samas jätab apellant märkimata, et selles samas kirjas teeb A. T L.F-ile kui endisele aktsionärile etteheiteid, et müük polnud kuigi loogiline, kuivõrd kinnistul asuva garaažiboksi hoone oli pandilepingu objektiks 1997.a Maapangalt võetud laenu tagamiseks /I kd tl 58/. Ning samas, pärast AS Rannaauto dokumentide saamist 01.10.2000.a on A. T allkirjastanud Rannaauto nõude L.F-ile, milles seatakse tema kui kinnistu omaniku staatus kahtluse alla ja palutakse esitada Rannaauto juhatusele 01.11.1998.a sõlmitud laenuleping, kinnitus laenusumma tasumise kohta ja AS Rannaauto nõukogu nõusolek aktsiaseltsile laenu võtmiseks /I kd tl 60/. Seega tõendavad ka kirjalikud dokumendid A. T ütlusi. Kohtukolleegiumile jääb arusaamatuks apellatsioonis esitatu osas, mis puudutab M. R ja R. S vahel sõlmitud aktsiate ostu-müügilepingut. Ühelt poolt ei ole see otseselt süüdistusse puutuv. Teisalt aga ilmestab L.F-i pettuslikku ja omakasupüüdlikku tegevust, sest üheselt on tuvastatud, et tema oli aktsiate müüjaks, seda aga M. R nime all. Kui ka jätta tõendina kõrvale isiku äratundmiseks esitamise protokoll /I kd tl 176/, siis fakt, et L.F tegutses M. R on vaieldamatult tuvastatud M. R ütlustega, millede kohaselt pole ta kunagi aktsiad ostnud ega L.F-iga kohtunud, temalt on aga varastatud pass, millest teavitas politseid /III kd tl 140141/. R. S on L.F-iga vastastamisel üheselt kinnitanud, et ostis L.F-ilt, kes esitles ennast M. R 1999.a detsembris 110 000 krooni eest AS Rannaauto aktsiaid /I kd tl 241-242/. Peale eelöeldu on käekirjaeksperdid andnud arvamuse, mille kohaselt on vaidlusalusele aktsiate ostu-müügilepingule M. R nime all alla kirjutanud L.F /I kd tl 387-388/. Mis puudutab A. T töötamist AS-i Rannaauto juhatuse liikmena, siis A. T ütlusi, mille kohaselt töötas ta kuni
7. oktoobrini 1999.a, kinnitab AS Rannaauto nõukogu 24.09.1999.a koosoleku protokoll, millest nähtuvalt pikendati tema töölepingu kehtivust kuni
8. oktoobrini 1999.a. Asjaolu, et AS Rannaauto B-kaardi kohaselt oli A. T 01.11.1999.a juhatuse liige, kasutas aga L.F x asuva kinnistu omandamisel ära. Kahtlusi, mida peaks apellandi arvates KrMS § 7 lg 3 kohaselt süüdistatava kasuks tõlgendama, kohtukolleegiumi arvates asjas ei esine. Eelöeldut arvestades leiab kohtukolleegium, et apellatsioon on põhjendamatu ega anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
9. juuni 2007.a otsuse L.F-i suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Igor Amann 6 Ene Randmäe