KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 09 märts 2007, Tallinn Kriminaalasja number 1- 06-11554 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Jüri Paa

§ 199

lg 2 p 4,7,8 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 17 jaanuari 2007 lühimenetluse otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav A.M Prokurör Ringkonnaprokuröri abi Kaito Puusepp Süüdistatav A.M ik: xxx, varem kriminaalkorras karistatud, vahistatud alates 12.05.2006 Kaitsja Vandeadvokaat Riine Lumiste RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 17 jaanuari 2007 otsus kriminaalasjas nr 1-06-11554 A.

§ 199lg 2 p 4,7,8 järgi jätta muutmata.

Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 12 märtsist 2007 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 09.

2. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: A.M-ile oli esitatud süüdistus selles, et ta ajavahemikul veebruarist 2004 kuni märts 2006 Harju maakonnas x vallas x erinevate aiandusühistute kruntidelt pani toime 10 võõra vara vargust isikuna, kes on varem vargusi toime pannud, isikute grupis, sissetungimisega. Harju Maakohus tunnistas A.M-i süüdi KarS §199 lg 2 p 4,7,8 järgi ja karistas 1 aasta 3 kuulise vangistusega, KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas karistust 1/3 võrra ja mõistis karistuseks 10 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas mõistetud karistust Tallinna Linnakohtu 31.10.2005 mõistetud kandmata karistuse võrra ja liitkaristuseks mõistis 1 aasta 9 kuud ja 27 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks luges 12.05.
3. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi D.U, B.Z, Z.A ja F.L, kuid nende osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. APELLATSIOONI SISU: A.M enda poolt esitatud apellatsioonis märgib, et ta ei ole nõus mõistetud karistusega, leides, et see oleks võinud olla leebem. Kohtus tema ütlusi peaaegu ei arutatud, kuulati üle tunnistajad ja kaassüüdistatavad. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS: Apellant- süüdistatav toetas esitatud apellatsiooni ja palus temale mõistetud karistust lühendada 2-3 kuu võrra. Kaitsja toetas apellatsiooni ja palus taotlus rahuldada. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS: Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et kolleegiumi veendumuse kohaselt on süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamine ringkonnakohtus lubatav siis, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt süüdlasele mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isiksusele või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise esmaseks aluseks tema süü, kusjuures karistuse mõistmisel arvestatava süü suurus oleneb kuriteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest ning muudest asjaoludes, mis näitavad süü suurust. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. A.M on süüdi tunnistatud KarS § 199 lg 2 p 4,7,8 järgi, mille sanktsioon näeb karistusena ette vaid üheliigilist karistust- vangistust ja seda tähtajas kuni viis aastat. Maakohus on arusaadavalt ja asjakohaselt põhistanud süüdlasele mõistetud 1 aasta ja 3 kuulist vangistust. Samuti on loogiliselt põhistatud ka kohtu järeldust, et mõistetud karistus peab olema reaalne vangistus. KarS § 57 ettenähtud karistust kergendavate asjaoludena on maakohus arvestanud süü omaksvõtuga ja ka puhtsüdamliku kahetsusega. Seaduses ettenähtud karistust kergendavaid asjaolusid mida maakohus oleks jätnud põhistamatult karistuse mõistmisel arvestamata apellatsioon ei kajasta ja selliseid seaduslikke asjaolusid ei nimetatud apellant ka kohtuistungil ning neid ei tuvastanud ka kohtukolleegium. Kohtuistungil taotluse põhjenduseks esitatud väited lapse olemasolust, sellest, et tal on võimalik minna tööle ning et ta ei ole varem reaalset vangistust pidanud kandma, ei ole sellisteks asjaoludeks mis annaksid ringkonnakohtule seadusliku aluse maakohtu poolt mõistetud karistuse tühistamiseks. Arvestades võimalusega süüdistatavat mõjutada edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemistest tuleb arvestada faktiga, et A.M on varem kriminaalkorras karistatud ja seda varavastaste kuritegude toimepanemiste eest, kuid eelnevalt mõistetud karistus, millest kohus teda tingimuslikult vabastas, ei mõjutanud teda käituma õiguskuulekalt. Ta jätkas ka peale kohtu poolt karistuse mõistmist uute varavastaste kuritegude toimepanemisi ning pani sissetungimisega, grupilisi kuritegusid toime korduvalt, kokku on teda süüdi tunnistatud 10 võõra vara varguse toimepanemise eest. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul on A.M-ile mõistetud karistus kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning tema taotlus tähtajalise reaalse vangistuse lühendamiseks 2- 3 kuu võrra rahuldamisele ei kuulu. Vastavalt kriminaalasja materjalidele on A.M kahtlustatavana kinni peetud 12 mail 2006 kell 16.00/ I kd. t.lk.205/, seega on kohtuotsusest karistuse kandmise alguseks märgitud õige kuupäev. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, 342 lg 3 p 1 kohtukolleegium jätab Harju Maakohtu otsuse A.

§ 199lg 2 p 4,7,8 järgi muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

IVI KESKÜLA JÜRI PAAP MALLE PREIMER