1-07-5167\13

1-07-5167 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2007, Tartu Kriminaalasja number 1-07-5167 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Viivi Tomson Kohtuistungi sekretär Piia Saar Kriminaalasi B.N-i süüdistus KarS § 25 lg 1, 2-113 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
2. mai 2007 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatav B.N ja tema kaitsja Prokurör Marju Persidskaja Süüdistatav B.N elukoht: kindel elukoht puudub; isikukood: XXX; töökoht: XXX varem kriminaalkorras karistatud kolmel korral Kaitsja vandeadvokaat Karl Saavo RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
3. mai 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-5167 muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Välja mõista B.N-ilt kohtukulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Karl Saavo poolt osutatud õigusabi eest 5428 krooni riigituludesse. B.N tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr
4. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „B.N, 1-07-5167, kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui 1 rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 18.oktoobrist
5. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 07.novembrist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. novembrist
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
9. mai 2007 otsusega mõisteti B.N süüdi KarS § 25 lg 1,2 - 113 järgi ja karistati 6-aastase vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati süüdistatavale mõistetavat vangistust 1/3 võrra ja karistati B.N-i 4-aastase vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistusaeg mõistetud karistuse hulka ja loeti B.N-i karistuse kandmise algusajaks tema kahtlustatavana kinnipidamise kuupäev 19.12.
10. Maakohus arutas B.N-ile KarS § 25 lg 1, 2 - 113 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 18.12.2006 kella 14.00 paiku Tartumaal X vallas X külas M.V. elukohas joomingu käigus tekkinud tüli ajal ja tahtliku tapmise eesmärgil lõi neljal korral M.V. kirvega pea, kaela ja rindkere piirkonda, millega tekitas M.V. raiehaava kaela tagapinnal, haava vasakul õlal ning kriimustused rindkere eespinnal, mis ei põhjustanud eluohtlikku tervisekahjustust ning tavalise kulu korral tekitavad lühiajalise tervisekahjustuse kestusega vähem kui 4 nädalat. B.N on kahtlustatavana ülekuulamisel kahel korral tunnistanud oma süüd, kuid kohtuistungil B.N end talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on tõendatud, et 18.12.2006 viibisid X külas V. talus kodus B.N ja M.V. kahekesi. M.V. oli sõitnud eelmisel õhtul Puhja, E.V. jõudis Tartust koju ajal, kui sündmuskohal olid juba kiirabi ja politsei. Seda tõendavad kannatanu, tunnistajate M.V. , E.V. ja B.N-i enda ütlused. 18.12.2006 päeval tarvitasid B.N ja M.V. koos õlut, mida tõendavad nende mõlema ühesugused ütlused. M.V. ütlustega selle kohta, et ta tarbis õlut vähe, on kooskõlas kiirabi kaardil märgitu, et kannatanul joobetunnused puuduvad. Samas on B.N ise tunnistanud, et tema ei mäleta toimunut põhjusel, et jõi palju kanget õlut. 2 Meditsiinidokumentide, eksperdi arvamuse ja isiku läbivaatuse protokolliga on tõendatud, et M.V. oli neli raiehaava, neist 2 rinnal, mis olid pindmised, sügavamad haavad olid kuklas ja taga vasakul õlal. Nimetatud vigastusi ei saanud tekitada keegi muu peale B.N-i, kuna nad viibisid kodus kahekesi. Asjaolu, et kuritegu pandi toime majas sees II korrusel, tõendab sündmuskoha vaatluse protokoll, millega on tuvastatud, et seal paiknevas kööktoas ja kõrvaltoas olid veretaolised aine plekid. Seda, et ta lõi kirvega M.V. , on möönnud ka B.N ise kahtlustatavana ülekuulamisel 08.02.
11. Sellega on kooskõlas M.V. ütlused, mille kohaselt B.N helistas talle ja ütles, et M.V. on löödud kirvega pähe. Kuna sündmuskohal viibisid ainult kannatanu ja süüdistatav kahekesi, ei saanud peale nende keegi teada, et M.V. löödi kirvega. Seega tõendab B.N-i poolt M.V. le tehtud telefonikõne, et M.V. sai kirvega lüüa ainult B.N. See kattub eksperdi arvamusega, mille kohaselt võivad kannatanu raiehaavad olla tekitatud kirvega. Kehavigastuste tekitamise ajal kandis kannatanu asitõendiks tunnistatud T-särki, mis on verega määrdunud ja millel olevate aukude asukohad kattuvad kannatanu kehal olevate vigastuste asukohaga. Kohus oli seisukohal, et B.N-i poolt toime pandud kuritegu on õigesti kvalifitseeritud tahtliku tapmise katsena. B.N lõi kannatanut mitmel korral kirvega, sealhulgas ühe korra kuklasse. See oli kõige tugevam löök, haav oli kuni 2 cm sügav ja vajas õmblemist. Kuna eksperdi arvamuse kohaselt oli tegemist raiehaavadega, on löögid tehtud kirveteraga. Sellise löömise korral on igal tavalise elukogemusega inimesel alust eeldada, et tema käitumine võib kaasa tuua kõige raskemaid tagajärgi, ka kannatanu surma. Lüües raske terariistaga teisele inimesele elutähtsasse piirkonda - pähe, möönab lööja igasuguse tagajärje saabumist. Selliselt toime pandud tegu on käsitletav tahtliku kuriteona kaudse tahtluse vormis. B.N lõi kannatanut kirvega mitmel korral. See annab tunnistust lööja tegevuse intensiivsusest. Kõige raskem tagajärg, kannatanu surm jäi saabumata põhjusel, et B.N ei olnud joobeseisundi tõttu võimeline tegema täpsemaid ja jõulisemaid lööke, mistõttu kuritegu jäi katse staadiumisse. Kannatanu M.V. ütlustega on tõendatud, et tal oli varem konflikt B.N-iga, kuna ta viskas B.N-i majast välja, kuid M.V. kutsus ta tagasi. Sellega haakuvad B.N-i ütlused, kes tunnistab, et neil oli ka 18.12.2006 M.V. konflikt, kuna viimane oli armukade põhjusel, et ta saab M.V. ga nii hästi läbi. Arvestades seda, et B.N oli M.V. suhtumise tõttu oht jääda ilma elukohast ja igapäevastest elatusvahenditest, oli tal olemas motiiv kannatanu ründamiseks ning 18.12.2006 ajendas teda tegutsema eelnev tüli kannatanuga. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ja on seisukohal, et B.N-i tuleb KarS § 25 lg 1,2 - 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistada. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on B.N-i kriminaalkorras karistatud 3 korda, viimati 13.04.1989 ENSV Ülemkohtu poolt KrK § 15 lg 2 - § 100; § 115 lg 2 ja § 184 lg 1 järgi 12 aasta pikkuse vangistusega. Karistuse kandmiselt vabanes B.N 29.12.
12. Vastavalt karistusregistri seaduse §-le 25 on B.N-i karistusandmed karistusregistrist kustutamata. B.N-i näol on tegemist isikuga, kes kandis pikaajalist vangistust tahtliku tapmise katse ja vägistamise eest raskendavatel asjaoludel. Enne karistusandmete karistusregistrist kustutamist on B.N toime pannud uue samasuguse kuriteo - teise inimese tapmise katse. See näitab, et B.N-i näol on tegemist isikuga, kes on vabaduses teistele inimestele ohtlik. Hinnates kõiki karistuse mõistmisel arvestatavaid asjaolusid kogumis, leidis kohus, et karistuse eesmärkide saavutamine on võimalik ainult vangistuse kohaldamisega, mis KarS §-s 113 ettenähtud 3 kuriteo eest on ainuke võimalik karistusliik. Kohus võttis karistuse mõistmisel arvesse ka kannatanu arvamust ja leiab, et kuriteo toimepanemise asjaolusid arvestades on B.N-i võimalik karistada vangistusega KarS § 113 sanktsiooni alammääras. Kuna kohus lahendas B.N-i kriminaalasja lühimenetluses, siis KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas talle mõistetavat 6 aasta pikkust vangistust ühe kolmandiku võrra, mistõttu kujunes lõplikuks karistuseks 4 aasta pikkune vangistus. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu B.N-i kaitsja palub tühistada Tartu Maakohtu 24.05.2007 otsuse B.N-i süüdimõistmises KarS § 25 lg 1, 2 - 113 järgi ja teha uue otsuse, millega kvalifitseerida kuritegu ümber KarS § 121 järgi ja vähendada B.N-ile mõistetud karistust. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt oleks õigem kvalifitseerida kuritegu kehalise väärkohtlemisena, s.o KarS § 121 järgi, arvestades tegelikult saabunud tagajärge - lühiajalist tervisekahjustust kestusega vähem kui 4 nädalat. Tulenevalt kuriteo ümberkvalifitseerimisest tuleb vähendada ka B.N-ile mõistetud karistust. Kannatanu M.V. osas teostatud kohtuarstliku ekspertiisi ja akti nr 40 kohaselt ei põhjustanud kannatanul esinenud vigastused eluohtlikku tervisekahjustust. Samuti ei mäleta B.N kannatanule kirvega löömist. B.N palub tühistada Tartu Maakohtu 24.05.2007 otsuse tema süüdimõistmises KarS § 25 lg 1, 2 - 113 järgi ja teha uue otsuse, millega kvalifitseerida kuritegu ümber KarS § 121 järgi ja vähendada mõistetud karistust. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei soovinud apellant kannatanu M.V. surma. Kui B.N poest tagasi jõudis, oli M.V. kael juba verine, mistõttu ta helistas kohe M.V. le. Kannatanuga sai B.N normaalselt läbi ja tülisid neil ei olnud. Tõendamata on M.V. löömine kirvega. Lõikehaav võis olla tekkinud ka kukkumisest terava asja vastu. Arestimajas ärgates ei olnud B.N-i käed verised. Mõistetud karistus on liiga karm, arvestades, et haavad ei olnud eluohtlikud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsioone nendes toodud motiividel. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
13. Süüdistatav ja kaitsja taotlesid apellatsioonides teo ümberkvalifitseerimist kergemaks kuriteoks ja karistuse kergendamist. Süüdistatav ei vaidlusta, et võis vigastused tekitada, kuid tegemist ei olnud tapmiskatsega. Apellatsioonis märkis B.N veel, et tema pole vigastusi tekitades kannatanu surma soovinud, samas peab jällegi vastuoluliselt võimalikuks, et keegi võõras isik on tekitanud kannatanule vigastused. Ringkonnakohtus jäi süüdistatav põhimõtteliselt kohtueelsel uurimisel antud ütluste juurde. Ta väitis, et ei tea täpselt, kuidas süüdistuses märgitud situatsioon toimus. Samas leiab, et kedagi rohkem sündmuskohal polnud, kes sellise teo oleks toime pannud. Kannatanuga tekkis ilmselt sõnavahetus. 4 Maakohtus peetud istungi protokolli ( tl 84-86) kohaselt oli süüdistatav nõus kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses ja asjaoluga, et kannatanut ja tunnistajaid kohtuistungile ei kutsuta. Kaitsja rõhutas, et tegemist on kuriteoga, kus otseseid tunnistajaid pole ja kannatanu oli joobes. Ringkonnakohus ei nõustu nagu maakohuski kaitsja ja süüdistatava taotlusega kvalifitseerida süüdistatava tegevus kehalise väärkohtlemisena lähtuvalt tegelikult saabunud tagajärjest, s.o KarS § 121 järgi. Ainsa põhjendusena on ümberkvalifitseerimise osas viidatud seejuures ekspertiisiakti arvamuses nimetatud asjaolule, et kannatanul esinenud vigastused ei põhjustanud eluohtlikku tervisekahjustust ning tegemist on lühiajalise tervisekahjustusega, kestusega vähem kui 4 nädalat. Maakohus on otsuse põhiosas (tl 96-98) kogutud tõendeid detailselt käsitlenud ja põhjendatult järeldanud süüdistatava süü KarS § 25 lg 1,2 – 113 järgi. Põhiosa lõpus on õiguslik analüüs, miks tuleb B.N-i tegevus kvalifitseerida just tahtliku tapmise katsena. Maakohus on seejuures rõhutanud süüdistatava poolt kannatanu pihta löödud mitut kirvelööki, millest üks oli suunatud kuklasse. Kohus järeldas eksperdi arvamusest ja teistest tõenditest tulenevalt, et löögid olid tehtud kirveteraga. Süüteo kvalifitseerimine sõltub käesoleval juhul toimepanija käitumise objektiivsele (nn väline teopilt) ja subjektiivsele (nn sisemine teopilt) küljele antavast hinnangust kogumis. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-128-06 märgiti, et juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. KarS §-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui KarS § 118 ja 121 puhul kaitstavaks õigushüveks on inimese tervis. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda). Käesolevas asjas lõi B.N kannatanut kirveteraga neljal korral, s.h kaela piirkonda ja vasakule õlapiirkonda ning rindkere ülapiirkonda. On üldteada asjaolu tavalise elukogemusega inimesele, et keskmise raskusega kirve metallosa (käesoleval juhul tera) löögid inimese elutähtsasse piirkonda (ülakeha, pea-kael) võivad kaasa tuua igasuguse tagajärje, sealhulgas surma. Pea-kaela-kukla piirkonda sihitud kirvehoopide tagajärjel tekkivad raiehaavad põhjustavad üldjuhul ulatuslikke verejookse, lülide murde jne.. . Ekspertiisiakti andmetel ( tl 32) on kannatanul tuvastatud kuklapiirkonna kaelahaava sügavusena 1,5 – 2 cm. On õnnelik juhus, et sedavõrd eluliselt tähtsasse piirkonda tekitatud vigastused ei toonud kannatanule kaasa suurema raskusastmega vigastusi ja tagajärgi. Ringkonnakohus leiab nagu maakohuski, et sellisest tegevusest saab teha järelduse teo toimepanijal B.N esinenud tapmistahtluse kohta. Mitmed kirvega tekitatud haavad elutähtsate organite piirkonnas annavad käesoleval juhul alust rääkida toimepanija tapmistahtlusest. Väline teopilt annab aluse kindlaks järelduseks tapmistahtluse kohta. Nn sisemise teopildi asjaolusid pole võimalik käesoleval juhul detailselt tuvastada, sest 5 süüdistatav on olnud tugevas alkoholijoobes ja kirvega löömist ja sellele eelnenud ja järgnenud võimalikku tegevust ei tea selgitada ( tl 37, 39). Seetõttu pole kriminaalasjas osutunud võimalikuks ka detailselt süüdistatavat küsitleda, millele oli teo toimepanija tahtlus suunatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas selgitanud, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu. Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades. Isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Lüües kannatanut kirveteraga kaela-õlavarre-rindkere piirkonda, ei kontrollinud B.N mingilgi viisil sündmuste edasist käiku. Raske alkoholijoobe tõttu teab ta ütlustes ( tl 39) nimetada järgmist: „Seda, kustkohast ma kirve võtsin ja kuidas ma täpselt M.V. lõin, ma ei mäleta. Samuti ei mäleta ma seda, kas ma lõin M.V. ühe korra või mitu korda. Mäletan ainult seda, et M.V. oli parema kõrva tagant verine, ju ma siis ühe korra pidin talle kirvega sinna lööma.“ Süüdistatava tegevus tõi kaasa mittekontrollitava sündmuste käigu ning tema poolt loodud konkreetse ohu võimaliku tagajärje - kannatanu surma - hoidis ära asjaolu, et tugevas alkoholijoobes B.N ei suutnud kannatanu pihta täpsemaid eluvõtvaid ja jõulisemaid lööke teha. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti tuvastanud, et kannatanu surma saabumise osas tegutses süüdistatav kaudse tahtlusega. Et tapmistahtluses sisaldub alati ka tervisekahjustuse tekitamise tahtlus, siis olukorras, kus toimepanija on tegutsenud kannatanu surma põhjustamise suhtes vähemalt kaudse tahtlusega, neeldub tervisekahjustuse tekitamise tahtlus tapmistahtluses ning isiku tegevust tuleb õiguslikult vaadelda üksnes tapmiskatsena. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse kuriteo kvalifikatsiooni osas muutmata, siis puudub vajadus käsitleda ka detailsemalt karistuse kergendamise taotlust. Maakohus on süüdistatavale karistuse mõistmist küllaldaselt põhjendanud ja selle tühistamiseks puudub alus, sest esitatud pole mingeid uusi asjaolusid, mida maakohus poleks arvestanud. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjatele makstud tasudest seoses nende osalemisega kohtuistungil ja seega on B.N kohustatud hüvitama kulud õigusabile, mis olid osutatud advokaat K. Saavo poolt. Tiit Lõhmus Mati Kartau 6 Viivi Tomson