ja § 329 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 09 oktoobri 2007 lühimenetluse otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav A.L Prokurör Ringkonnaprokuröri abi Aleksander Tšitšerov Süüdistatav A.L, ik: xxx, varem kohtu poolt kriminaalkorras karistatud, vahistatud ei olnud Kaitsja Vandeadvokaat Veljo Viilol RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 09 oktoobri 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-8124, A.L süüdistusasjas, muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 04 detsembrist 2007 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates 04.12. 2007. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: A.L-ile esitati süüdistus selles, et ta olles 11.01.2007 karistatud Pärnu Maakohtu otsusega
järgi 10 kuulise vangistusega tingimisi 2 aastase katseajaga ühes juhtimise õiguse äravõtmisega 1 aastaks, juhtis 15.06.2007 kella 10.10 ajal Tallinnas Tammsaare tee l mootorsõidukit VW Polo reg. Nr xxx xxx, omamata juhtimisõigust, mis oli temalt äravõetud jõustunud ja täitmisele pööratud kohtuotsusega ning olles joobeseisundis, omades kehtivat karistust mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Sellega pani A.L toime
kvalifitseeritava kuriteo, mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest ja
järgi kvalifitseeritava kuriteo, täitmisele pööratud kohtuotsusega süüteo eest mõistetud karistuse täitmisest kõrvalehoidumise. Harju Maakohtu otsusega tunnistati A.L süüdi
MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra ja mõisteti karistuseks 8 kuud vangistust.
lg 2 alusel suurendati mõistetud vangistust 11.01.2007 Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud kandmata karistuse võrra, 10 kuud vangistust ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 6 kuud vangistust.
lg 1 p 1 alusel võeti lisakaristusena A.L-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 aastaks. APELLATSIOONI SISU: Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatav kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist. Märgib, et tunnistas end täielikult süüdi, kuid ei saanud aru karistusest. Lootis et talle mõistetakse rahaline karistus. Perekonnas on väike laps ja väikese palgaga abikaasa, pere on apellandi ülalpidamisel. Oma töökohast B AS saab korralikku palka ja on võimeline tasuma rahalist karistust. Juhul kui teda karistatakse vangistusega satub pere raskesse rahalisse olukorda. Apellant kahetseb toimepandut. Seadus lubab teda karistada ka rahalise karistusega. Palub läbi vaadata mõistetud karistus ja leida võimalus teda vangistuse asemel karistada rahalise karistusega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Apellant- süüdistatav toetas esitatud apellatsiooni ja taotles uue otsusega temale rahalise karistuse mõistmist. Kaitsja leidis, et seadus lubab süüdistatavat karistada rahalise karistusega ja toetades apellatsiooni taotles uue, kergemaliigilise karistuse mõistmist. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsusega mõistetud karistus seaduslik ning apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. 2 RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS: Esmalt peab apellatsioonikohus vajalikuks osutada, et kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamine ringkonnakohtus lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isiksusele või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise esmaseks aluseks tema süü, kusjuures karistuse mõistmisel arvestatava süü suurus oleneb kuriteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest ning muudest asjaoludes, mis näitavad süü suurust. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 2 kehtestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui seadus võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-24-07 on leitud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Tõesed on apellandi väited sellest, et nii
kui ka
sanktsioonid näevad vangistuse kõrval ette karistusena ka rahalise karistuse, kuid selline fakt iseenesest ei kohusta mõistma süüdlasele vaid kergemaliigilist karistust. Küll aga peab kohus ülaltoodud seaduse alusel oma otsust raskemaliigilise karistuse, vangistuse, mõistmise kohta põhjendama. Antud juhul on kohus piisava selgusega põhistanud miks tuleb A.L karistada vangistusega ja miks ei ole tema karistamine rahalise karistusega kooskõlas
Kohtukolleegium täielikult nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks kõiki maakohtu järeldusi korrata. Apellatsioonis esitatud väide sellest, et süüdistatav tunnistas maakohtus oma süüd, ei vasta kriminaalasja materjalidega tuvastatule. Nimelt on süüdistatav maakohtu istungil eitanud oma süüd, väites et ta ei olnudki roolis, puhtsüdamlikku kahetsust ei väljendanud/ t.lk. 36/. Seega kohus õigustatult on otsuses märkinud, et pole alust rääkida puhtsüdamlikust kahetsusest kui karistust kergendavast asjaolust
Sellise asjaolu arvestamiseks pole alust ka ringkonnakohtul. Perekonna olemasolust oli maakohus teadlik ning kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ei ole fakt, et süüdistatava vangistuses viibides väheneb pere igakuine sissetulek, asjaoluks, mis annab seadusliku aluse põhjendatud karistuse tühistamiseks ja uue, kergemaliigise karistuse mõistmiseks. Eelkõige on süüdlase enda kohustus, enne tahtliku kuriteo toimepanemist, mõelda tegude tagajärgede ja oma perekonna peale. Apellandi väited temal töökoha ja korraliku sissetuleku olemasolust ei ole samuti aluseks tema karistamiseks rahalise karistusega. Maakohus oli sellisest faktist teadlik ning on otsuses seda ka käsitanud. Kohtukolleegium peab vajalikuks vaid lisada, et igakuise sissetuleku olemaolu ei ole toonud endaga kaasa süüdistataval lasuvate kõikide rahaliste kohustuste täitmist/ t.lk. 12-14,32-34/. Jätkuvalt uute õigusrikkumiste toimepanemine näitab tema 3 ükskõikset suhtumist mõistetud karistustesse ning annab aluse järeldada, et selline kergemaliigiline karistus ei täida karistuse eesmärke ja on end ammendanud. Kohtukolleegium leiab, et alkoholjoobes mootorsõiduki juhtimine on ohtlik kuritegu, mis ka raske tagajärjeta toob endaga kaasa range karistuse Analoogset seisukohta on väljendanud ka Riigikohus oma otsuses 3-1-1-26-03, RT III 2003, 7, kus on märgitud, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Mõistetud vangistuse üldkasuliku tööga asendamata jätmist on maakohus piisava selgusega põhistanud ja kohtukolleegium nõustudes maakohtu järeldusega peab vajalikuks vaid märkida, et üldkasuliku töö kohaldamise küsimuse lahendamisel tuleb samuti arvestada toimepandud kuriteo raskuse ja süüdlase isikuga. Kuigi süüdistatav väljendas apellatsioonikohtus, et ta on nõus vangistuse asendamisega üldkasuliku tööga, siis otsuse eespool äratoodud põhistusel, st arvestades toimepandu raskust ja süüdlase isikut, kohtukolleegium leiab, et antud juhul puuduvad üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused. Puudutavalt A.L-ile mõistetud lisakaristust leiab kohtukolleegium, et süüdlasele lisakaristuse mõistmine, mille sisuks antud juhul on mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine, on kooskõlas seadusega ja ka kohtupraktikaga. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et
järgi süüdimõistetud isikult tuleb üldjuhul mootorsõiduki juhtimisõigus ära võtta ning üksnes erandlikud asjaolud võivad anda kohtule võimaluse see lisakaristus kohaldamata jätta/ Riigikohtu otsus 3-1-1-69-03, RT III 2003, 20, 190/. Liikluskuriteos süüdimõistetult võib kohus jätta juhtimisõiguse ära võtmata üksnes väga erandlikel juhtudel/ 3-1-1-20-06, RT III 2006, 15, 137/. Kohtukolleegium ei tuvastanud erandlikke asjaolusid, mis annaksid seadusliku aluse jätta lisakaristus kohaldamata, seega lisakaristuse mõistmine on kooskõlas seadusega. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 09 oktoobri 2007 kohtuotsuse A.L süüdistuasjas muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA MALLE PREIMER 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.