1-05-140\1

(04233000061)Kohtukoosseis Kohtunik Pavel Gontšarov Kohtuistungi sekretäride Aili Kuzmina, Marina Smirnova, Natalja Fjodorova Kriminaalasi V.R-i ja U.D süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi Prokurör Gustav Blumberg Süüdistatavad V.R U.D Kaitsjad Jevgenia Tušinskaja ja Ljudmila Andrejeva Tsiviilkostja esindaja Vandeadvokaat Marina Valge RESOLUTSIOON Tunnistada V.R süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ja mõista karistuseks (neli) aastat vangistust. 4 KarS § 74 lg 1 alusel mitte pöörata mõistetud vangistust täielikult täitmisele, kui kolmeaastase katseaja jooksul V.R ei pane toime uut kuritegu ja täidab KarS §-s 75 lg 1 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid. V.R-i suhtes valitud tõkend jõustumisel. elukohast lahkumise keeld, tühistada kohtuotsuse Mõista välja V.R-ilt riigituludesse menetluskulud: sundraha 4500 (neli tuhat viissada) krooni, eeluurimise käigus tehtud tehtud kohtukulud summas 22 105 krooni. Õigeks mõista U.D KarS § 422 lg 1 järgi tema tegevuses kuriteo koosseisu puudumise tõttu. U.D suhtes valitud tõkend – elukohast lahkumise keeld, tühistada. Välja mõsta Eesti Vabariigilt Ida-Eesti Päästekeskuse kaudu materiaalne kahju Marina 1 1-05-140 Pankratjeva kasuks 25 886 krooni ning Svetlana Mazurova kasuks 1 500 krooni. Muus osas jätta S. Mazurova ja M. Pankratjeva hagid läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Väljamõistetud menetluskulud tuleb üle kanda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034800017 Eesti Ühispangas või arveldusarvele nr 221023778606 Hansapangas, viitenumber

1. Menetluskulud võib vabatahtliku täitmise korral tasuda 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest, märkides tasumise dokumendile, millise menetluskulu tasumisega on tegemist, samuti kriminaalasja numbri ja kes või kelle eest on kohtukulud või sundraha tasunud. Riigi nõuete tasumise maksekviitungid tuleb esitada Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleisse. Kohtuotsus saadetakse kohtutäiturile täitmiseks 30 päeva möödumisel kohtuotsuse jõustumisest, kui süüdlane ei ole riigi nõuded vabatahtliku täitmise aja jooksul tasunud. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 15 päeva jooksul Viru Ringkonnakohtule Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu, teatades kohtule kirjalikult kaebuse esitamise kavatsusest 7 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest. Asja kohtulikul arutamisel kohus tuvastas: V.R on antud kohtu alla ja teda süüdistatakse selles, et tema 07.01.2007 kell. 19.06 juhtides alarmsõidukit ZIL reg.nr 324 AHK, sõitis sisselülitatud sinise vilkuriga Narvas Kreenhoolmi tänaval, jõudes Gerassimovi tänava ristmikule, rikkus „Eritalituse sõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise korra“ § 18, nimelt: kaldudes kõrvale liikluseeskirja lisa 1 osa 1 p 1 nõuetest, ületades keelava punase valgussignaali ajal reguleeritava ristmiku, ei taganud liiklusohutust, mille tulemisena põrkas kokku Gerassimovi tänava poolt liikuva sõiduautoga Volkswagen reg. nr 268 AMU ja selle tagajärjel sõitis üle eraldusriba jalakäija ülekäigurajal seisvale alaealisele V.Pankratjevile otsa, tekitades talle eluga kokkusobimatuid kehavigastusi, millesse kannatanu suri kohapeal. Liiklusõnnetuse tagajärjel alarmsõiduki ZIL reisija Sergei Šarkovile ja s/a Volkswagen reisija S.Mazurovale olid tekitatud mitteraskeid tervisekahjustusi. Oma tegudega pani V.R, olles mootorsõiduki (alarmsõiduki) juht, toime liiklusnõuete rikkumise, millega ettevaatamatusest põhjustas inimese surma, s.t KarS § 422 lg 1 ettenägtud kuriteo. U.D on antud kohtu alla ja teda süüdistatakse selles, et tema 07.01.2007 kell. 19.06 juhtides s/a Volkswagen, reg.nr 268 AMU, sõites mööda Gerassimovi tänavat Narvas, sõitis välja Kreenholmi tänava ristmikule, rikkudes LS § 71 lg 6 ja LE § 68 lg 2, nimelt: ei andnud teed sisselülitatud sinise vilkuriga eritalituse sõidukile, mille tulemusel põrkas kokku Kreenholmi tänavalt ristmikule väljasõitnud sõiduautoga ZIL, reg.nr 324 AHK, mis kuulus päästeteenistusele, mille tõttu viimane sõitis välja eraldusribale, sõites otsa alaealisele jalakäijale V.Pankratjevile, kes seisis ülekäigurajal, tekitades talle eluga sobimatu vigastuste kompleksi, mis tõi kaasa V.Pankratjevi surma kohapeal. Liiklusõnnetuse tagajärjel alarmsõiduki ZIL reisija Sergei Šarkovile ja s/a Volkswagen reisija Svetlana Mazurovale olid tekitatud mitteraskeid tervisekahjustusi. Oma tegudega pani U.D, olles mootorsõiduki (alarmsõiduki) juht, toime liiklusnõuete rikkumise, millega ettevaatamatusest põhjustas inimese surma, s.t KarS § 422 lg 1 ettenägtud kuriteo. V.R ei tunnistanud end süüdi. Ta andis kohtuistungil ütlusi, et 07.01.2004 said nad väljakutse Kreenholmi tänavale. Ta lülitas sisse vilkurid ja sireeni. Teepeal lülitas sireeni välja. Kreenholmi 45 juures lülitas sireeni tass sisse. Enne ristmikku pidurdas, autosid polnud, lisas kiirjust, toimus kokkupõrge. Šarkov segas tal vaatevälja paremale, kuid ta ei palunud tal kõrvale tõmbuda. Võib-olla keegi ütles, et masin tuleb. Teekate oli halb, võib-olla seetõttu muutis suunda. 2 1-05-140 U.D tunnistas end osaliselt süüdi. Ta andis kohtuistungil ütlusi, et sõites ristteele ei näinud ta majakatulesid ega kuulnud sireeni. Temal põles foori roheline tuli, pidurdas enne foori ja sõitis ristmikule. Ristmikule jõudes, juba valgusfoori postide taga nägi vasakult tuletõrjeautot ja vilkureid, proovis siiski läbi sõita, vastasel juhul oleks kindlasti autole ette jäänud, kuid ei jõudnud. Toimus kokkupõrge. Siis kuulis korraks sirreni, mis kohe ka vaikis. Kiirus oli tal 30-40 km/h. Tuletõrjeauto juht tahtist tast ringi sõita, kui ta oleks sõitnud otse, poleks midagi juhtunud. Kannatanu Svetlana Mazurova andis kohtuistungil ütlusi, et 07.01 sõitis ta taksoga, istus taksojuhi taga. Ristmikul vähendas auto kiirust, tundis lööki ja kaotas teadvuse. Tuletõrjeautot ta ei näinud, rääkis telefoniga. Juhtunust luges ajalehest. Materiaalne kahju 1500 krooni ja 30 000 krooni moraalset kahju. Kannatanu Sergei Šarkov andis kohtuistungil ütlusi, et 07.01.2004 said nad väljakutse põlengule. Kreenholmi tänaval ristteel põles valgusfoori punane tuli. Kolmest küljest polnud sõidukeid, aga paremalt tuli kiirust lisades sõiduauto. Toimus kokkupõrge. Teatas liiklusõnnetusest keskusesse. Istus juhi kõrval. Helisignaal lülitati sisse 600-700 m enne ristteed. Ta oli tuletõrjuja täisvarustuses ja seetõttu võis varjata juhi vaatevälja paremale. Sõitmise käigus arutati meeskonnaga väljakutsega seotud olukorra üksikasju. Kannatanu Marina Pankratjeva andis kohtuistungil ütlusi, et noorem poeg läks arvutisaali Florentsia Gerassimovi tänavale. Mõne aja pärast tuli vanem poeg, kutsus isa välja ja läksid ära. Mõne aja pärast tuli mees ja rääkis, et poeg Viktor Pankratjev on autoõnnetuses hukkunud . Materiaalne kahju 25886 krooni, moraalne kahju 1 000 000 krooni. Tunnistaja Sergei Nikolajev andis kohtuistungil ütlusi, et sõitsid välja kutsele. Lülitati sisse sireen ja majakas. Istus juhi taga istmel. Tundis tõuget. Taksos oli naine kannatada saanud. Sõitmise käigus arutati meeskonnaga väljakutsega seotud olukorra üksikasju. Tunnistaja Aleksei Seppinen andis kohtuistungil ütlusi, et said väljakutse Kreenholmi tänavale. Lülitati sireen sisse, enne ristmikku pidurdati, nägi, et läheneb takso suure kiirusega, toimus kokkupõrge. Tuletõrjeauto sõitis ristmikule punast fooritule ajal. Sõitmise käigus arutati meeskonnaga väljakutsega seotud olukorra üksikasju. Tunnistaja Svetlana Komissarova andis kohtuistungil ütlusi, et 07.01.2005 tuli kaubakeskuse poolt, nägi kokkupõrget. Sireeni kuulis juba pärast kokkupõrget. Tuletõrjemasin enne ristteed pidurdas ja siis lisas kiirust. Tundus, et teine auto tuli
2. kooli poolt. Tunnistaja Aleksandr Kolesnitšenko andis kohtuistungil ütlusi, et 07.01.2004 liikus ta Gerassimovi tänaval risttee suunas. Kuulis auto häält, sireeni ja toimus avarii. Nägi majaka valgust enne autot. Tuletõrjemasinal põles punane tuli. Ristteel ohutussaarel seisis poiss ja sobras lumes. Tema poeg lehvitas sellele poisile. Nägi kiiresti sõitvat taksot, suunatuld ei näinud. Tänavavalgustuspost oli katki. Pärast sündmuskohal karjuti, et miks sireen ei töötanud. Tunnistaja Kalle Tull andis kohtuistungil ütlusi, et Kreenholmi tänaval enne valgusfoori sõitis nende autost mööda tuletõrjeauto sisselülitatud vilkuritega. Paremalt poolt lähenes takso. Tuletõrjeauto tõmbas vasakule aga takso sõitis talle otsa, tuletõrjeauto sõitis vastu valgustusposti, kus oli jalakäija. Sireen ei olnud sisse lülitatud. Fooris põles tuletõrje- ja nende auto jaoks punane tuli. Takso VW sõitis rohelisele tulele. Kohus avaldas tunnistaja Juri Laidoner’i ütlused (lk 62-63), et 07.01.2004 kuulis ta erisõiduki sireeni ristmiku poolt. Nägi haigla poolt tulemas tuletõrjeautot. Nägi Gerassimovi tänaval lähenevat autot, kuulis lööki, tuletõrjemasin sõitis otsa postile. Posti juures lamas kannatanu. 3 1-05-140 Ekspert Hillar Valk andis kohtuistungil ütlusi, et autod olid teineteisele nähtavad 33 m kauguselt, arvetsades tuletõrjeauto kiirust, mis vastavalt ekspertiisiaktile (t lk 110-115) oli 64-79 km/h, ei olnud tuletõrjeautol võimaik peatuda momendist, kui tuletõerjeauto juht võis näha Gerassimovi tänavalt lähenevat taksot. Pole tõendeid, et tuletõrjeauto sõidutrajektoor oleks muutunud enne kokkupõrget. Arvestades Volkzvageni sõidukiiruseks 50 km/h, ei oleks ZIL juhil olnud võimalik kokkupõrget vältida isegi, kui oleks alustanud kohe pidurdamist. Kui arvestada VW juhi sõidukiiruseks 50km/h oli VW juhil tehniliselt võimalik vältida liiklusohu tekitamist ja anda teed alarmsõidukile. Liiklusõnnetuse sündmuskohal puudus selline olukord, et enne ristmikule jõudmist oleks vilkurite valgus peegeldatud ümbritsevatelt objektidelt ja seega vilkurite sinine valgus oleks olnud tesitele liiklejatele varem nähtav. Seoses asjaoluga, et liiklusõnnetusest osalejad ja liiklusõnnetuse tunnistajad tajusid erinevalt kas tuletõrjeautol oli lisaks sisselülitatud vilkurtiele ka töötav sireen, viis läbi kohus uurimiseksperementi, mille eesmärgiks oli tuvastada, kas tuletõrjeautol võis olla sireen kogu Kreenholmi tänaval liiklimisel sisse lülitatud. Kõik tunnistajatena ülekuulatud tuletõrjujad, kes viibisid autos kokkupõrge hetkel väitsid, et sõitmise käigus arutati meeskonnaga väljakutsega seotud olukorra üksikasju, seejuures sireen töötas. Uurimiseksperimendi käigus tuletõrjeauto ZIL juhile V.R-ile oli pakutud, liikudes kiirusega 60 km/h sisse lülitada sireen ning vastata mõnedele prokuröri küsimustele. Uurimiseksperimendi tulemusena oli tuvastatud, et töötava sireeniga ei osanud süüdistatav prokuröri küsimusi tajuda ning nendele õigesti vastata seoses sellega et töötav sireen summutab ning segab vestlust. (Uurimiseksperiment on videosalvestatud ning protokollitud) Kohus samuti uuris järgmisi kriminaalasja materjalides kogutud tõendeid: - sündmuskoha vaatluse protokolli, fototabeli ja skeemi selle juurde (t lk 6-27), millest nähtub, et sündmuskohal on fikseeritud vaid sõiduauto ZIL pidurdusjäljed, VW pidurdusjäljed sündmuskohal puuduvad. - Protokolli liiklusvahendi ülevaatuse kohta (t lk 29- 38); - Surnu kohtuarstilu ekspertiisi, millest nähtub, et Viktor Pankratjev’ile olid liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud eluga kokkusobimatud kehavigastused, millesse kannatanu suri kohapeal (t lk 94-99); - Isikute kohtuarstlike ekspertiise, millega on tuvastatud, et S. Mazuroval ja S. Šarkovil old tuvastatud elule mitteohtlikud tervisekahjustused (t lk 102- 107); - Liiklustehnilist ekspertiisi, mille järeldusi kinnitas kohtuistungil eksperdina ülekuulatud Hillar Vaik (t lk 110-117) ning fototabeli selle juurde (t lk 118- 120); - Autotehnilist ekspertiisi, millega oli tuvastatud, et sõiduauto ZIL oli töökorras, alarmsõiduki sisistel vilkuritel ei esine välisel vaatlusel märgatavaid kõrvalekaldeid kehtivatest tehnilistest tingimustest. Spetsiaalne helisignaal on töökorras mehaanilise helitekitamisega ühetooniline sireen. Eritalituse sõidukite tähistamise korra kohaselt (VV määrus nr 69 20.02.2001) on nõutav spetsiaalne kahetooniline helisignaal. (t lk 124-125) Kohtu seisukoht: Kuulanud ära menetlusosalisi, tunnistajaid, eksperdi, tutvunud kriminaalasja materjalides kogutud tõenditega, kohus tuleb järeldusele, et V.R-i süü talle inkrimineeritud kuriteos on tõendatud kannatanute, tunnistajate ja dokumentaalsete tõenditega ning õigesti kvalifitseeritud. Kriminaalasja raames ei ole vaidlust, kas alarmsõiduki juht liikus töötavate vilkuritega valgusfoori keelava märguande peale. Vastavalt Eritalituse sõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise korra § 15 „Alarmsõiduki juht, kelle sõidukil on sisse lülitatud sinine vilkur koos erilise helisignaaliga või ilma, tohib kõrvale kalduda Vabariigi Valitsuse
3. veebruari
4. a määruse nr 48 «Liikluseeskiri» (RT I 2001, 15, 66) (edaspidi ) nõuetest, välja arvatud §-de 76-78 nõuded ning liikluseeskirja lisa 1 «Liikluse reguleerimise märguanded» osa 2 «Reguleerija 4 1-05-140 märguanded» nõuded.“ Sama korra § 18 sätestab, et eritalituse sõidukite juhid peavad liikluseeskirja nõuetest kõrvalekaldumisel tagama liikluse ohutuse. Tõepoolest, alarmsõiduki juht võib kehtestatud liikluskorra enamus nõuetest kõrvale kalduda või neid eirata s.h. ületada valgusfooriga reguleeritava ristmiku punase tulega. Sellisel juhul peab alarmsõidukijuht kindlustama liikluse ohutuse, ehk antud kontekstis oleks pidanud ristmikule lähenedes keelava märguande korral kiirust vähendama ja ristmiku ületama ainult juhul, kui ollakse veendunud, et lubava märguande suunast lähenejad on alarmsõiduki märganud ja asunud teed andma. Liiklustehnilise ekspertiisiga ning eksperdi ütlustega on tuvastatud, et alarmsõiduki arvutusliku sõidukiiruse juures (64-79 km/h) puudus alarmsõiduki juhil tehniline võimalus kokkupõrget vältida hetkel, kus ta võis tajuda olukorda, kus VW juht enam ei saa tehniliselt teed anda. Kohtulikul uurimisel ekspert matemaatiliselt arvutas ning kinnitas kohtule, et alarmsõiduki juhil puudus juba selline võimalus juba siis, kui VW pidi jõudma tema vaateväljale. Sellest tulenevalt jõuab kohus järeldusele, et alarmsõiduki juht V.R eiras täielikult suurema ohu allika valdaja liiklusohutuse tagamise kohustust, mis algselt tegigi liiklusõnnetuse vältimatuks juhul, kui lubava märguande peale liikunud sõiduki juht ei märganud alarmsõiduki lähenemist. Sõiduauto VW juhi süü tuvastamisel on oluline sõiduauto juhil vähemalt kaudse tahtluse olemasolu töötavate vilkuritega alarmsõidukile tee mittevõimaldamisel – s.t. et sõiduauto VW juht märkas alarmsõidukit hetkel, kui tal oli veel tehniline võimalus peatamiseks, kuid sellele vaatamata lootis, et jõuab ristmiku ületada enne võimalikku kokkupõrget alarmsõidukiga. Kohus on seisukohal, et sellised tõendid kriminaalasjas puuduvad. VW sõiduki juht väidab järjekindlalt, et ei kuulnud sireeni enne kokkupõrget ega näinud tuletõrjeautot enne kui juba jõudis ristmikul valgusfoori postide taga. Kui kõrvale jätta tuletõrjeautos viibinud meeskonnaliimete ütlusi, et sireen töötas kogu aeg liiklemisel Kreenholmi tn mööda, on peale süüdistatava U.D veel kaks tunnistajat (Kalle Tull ja Svetlana Komissarova), kes väidavad, et tuletõrjeautol sireen ei töötanud, vaid hakkas korraks tööle peale liiklusõnnetuse toimumist. Analoogses kriminaalasjas nr. 3-1-1-27-96 Riigikohus märkis: „Tartu Ringkonnakohtu 18.detsembri 1995.a. otsuse kohaselt rikkus A.Soonberg käsitletava liiklusõnnetuse puhul sel ajal kehtinud liikluseeskirja punkti 4.2 , mille kohaselt sisselülitatud sinise vilkuri ja/või erilise helisignaaliga sõidukile pidid teised sõidukid takistamatuks sõiduks teed andma ning vajadusel peatuma. Sellisele järeldusele jõudmiseks oleks tulnud tõendada, et A.Soonberg tajus sisselülitatud vilkuri ja/või helisignaaliga tuletõrjeautot (…)Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et vaid mingi asjaolu tõendatuks tunnistamisel võib samaaegselt ja summaarselt mitme tunnistaja ütlustele viidata vaid siis kui tõepoolest kõik loetletavad tunnistajad on ütlustes täpselt samamoodi kinnitanud mingi faktilise asjaolu esinemist. Tartu Ringkonnakohtu käsitletavast otsusest nähtuvalt aga ei ole kõik üheksa tunnistajat tajunud sündmuskoha olustikku ühtemoodi, sest osa neist nägi ainult vikureid ja sireeni ei kuulnud. Sellest tulenevalt on põhjendatult alust kahelda, et ka A.Soonberg, nii nagu ka osa tunnistajaid, võis sireeni mitte kuulda“ Analoogselt Riigikohtuotsuses kirjeldatud olukorrale, kohus seadis kahtluse alla, kas ka U.D võis kuulda töötavat sireeni ning kas sireen oli üldse sisse lülitatud. Kohtu poolt läbiviidud uurimiseksperimendi tulemusena on tuvastatud, et töötava sireeniga tuletõrjeauto salongis pole võimalik suhelda, seega kohus suhtub kriitiliselt tuletõrjeauto meeskonna poolt antud ütlustesse ning kaldub seisukohale, et sireen võis olla vaid korraks sisselülitatud kui liiklusõnnetus oli juba vältimatu. Kohus samuti võtab arvesse, et tuletõrjeautol ZIL paigaldatud sireen ei vasta Eritalituse sõidukite tähistamise korrale, mille kohaselt (VV määrus nr 69 20.02.2001) on nõutav spetsiaalne kahetooniline helisignaal. Tõendite hindamisel süüdistatava U.D kasuks arvestab kohus ka eksperdi hinnangut, et liiklusõnnetuse sündmuskohal puudus selline olukord, kui enne ristmikule jõudmist oleks vilkurite valgus peegeldatud ümbritsevatelt objektidelt ja seega vilkurite sinine valgus oleks olnud teistele liiklejatele varem nähtav. 5 1-05-140 Eelpool kirjeldatud asjaoludele ja põhjendustele tuginedes, jõuab kohus järeldusele, et U.D puudus ükskõik milline tahtluse vorm alarmsõidukile tee mittevõimaldamiseks, seega antud olukorra kontekstis võib rääkida ainult U.D vastutusest väärteo toimepanemise eest LS § 74-27 järgi – „Sõiduesõiguse kasutamise takistamine“, mis on karsiatatav ka siis, kui on toime pandud ettevaatamatusest. Seega puudub U.D tegevuses kuriteokoosseis ning tema kuulub õigeksmõistmisele. Tsiviilkostja esindaja tunnistas tsiviilhagejate Marina Pankratjeva ja Svetlana Mazurova materiaalsed hagid ning on seisukohal, et moraalse kahju hüvitamist võib otustada vaid tsiviilkohtupidamise korras. Kohus nõustub tsiviilkostja seisukohaga. Moraalse kahju hindamiseks peab hagejate poolt olema tagatud tõenditebaas, millele nad oma nõudeid rajanevad ning kostjale peab olema tagatud võimalus sellega tutvumiseks ning oma vastuväidete esitamiseks. Sellised võimalused kriminaalmenetluse raames puuduvad. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kuriteo raskust ja laadi ning süüdlase isikut. V.R on varem kohtulikult karistamata, tema karistust raksendavaid ega kergendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Töökohalt V.R-i iseloomustatakse positiivselt. V.R on professionaalne autojuht, kes toimuvast on õppust võtnud ning oma viimases sõnas, vaatamata sellele, et formaalselt ei tunnistanud oma süüd, sügavalt kahetses tehtut. Kohus peab võimalikuks mitte isoleerida V.R-i ühiskonnast ning jätta talle võimalus elatise teenimiseks autojuhina. Kohus teeb kohtuotsuse tuginedes eeltoodule ja juhindudes KrMS §-dest 311-313; 315;
5. Pavel Gontšarov Kohtunik 6