§-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 1; 340 lg 2 p 1 tühistada Tartu Maakohtu 17. septembri 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-05-339 täies ulatuses ja teha uus kohtuotsus. A.B süüdistuses KrK § 155 lg 2 p 1 järgi õigeks mõista. Keskkonnainspektsiooni tsiviilhagi jätta
Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Apellatsioon rahuldada. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
lg 3 kohaselt tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel, kuid kaitsja loobus viitamast apellatsioonis toodud paikliku ülevaatuse aktile (I kd lk 83), kuna seda tõendit maakohtus ei uuritud. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastuseks apellatsioonis toodud väidetele, et I kd lk 20-24 asuv metsamajanduskava ei ole käsitletav tõendina, kuna tegemist on faksiga, esitas prokurör originaalina 2001 tehtud takseerkirjeldused Jõgeva maakonna S. valla erametsade kohta, kus lk 72-74 nähtub S.-R. kinnistu eraldiste olukorra kajastamine. Ringkonnakohus konstateeris, et I kd lk 22-24 olev faksi tekst vastab eelpool viidatud originaali lk 72-74 olevale tekstile. Kinnitamaks I kd lk 20 märgitud välitööde teostamise aega (
p 1 alusel kohtuliku uurimise ühekülgsuse tõttu täies ulatuses tühistada ning A.B kuulub talle esitatud süüdistuses tõendamatuse tõttu õigeksmõistmisele. Seoses A.B õigeksmõistmisega tuleb Keskkonnainspektsiooni tsiviilhagi jätta
Tulenevalt
§-st 310 lg 3 on kannatanul õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Maakohus arutas A.B süüdistust KrK § 155 lg 2 p 1 järgi selles, et tema ajavahemikus august-oktoober 2001 S.-R. kinnistul eraldisel 11 korduva lageraie korras, kasutades vahendlikke täideviijaid, raius ebaseaduslikult 867 puud, nii et lageraiega lagedaks raiutud ala kõrvale, mis ei ole uuenenud ja mille liitumisaeg pole möödunud, on raiutud uus lageraie, millega rikkus metsakaitse eeskirja punkt 2 ning metsaseaduse § 13 lg 2 ja 3 nõudeid, põhjustades looduskeskkonnale suure varalise kahju 276 352 krooni. Maakohus leidis, et esitatud süüdistus on tõendatud, kuigi A.B on järjekindlalt väitnud, et tema teostatud raie oli seaduslik ning keegi teine teostas sellel eraldisel ebaseaduslikku 5 raiet peale seda, kui ta oli oktoobris 2001 seal raide lõpetanud. Kahtlustab ta G. S. peret, kes jäi talle mõned kuud hiljem puude vargusega vahele. Maakohus on lugenud (II kd lk 182) usaldusväärseks G. S. pere poolt eeluurimisel antud ütlused, mille kohaselt peale seda, kui A.B eraldisel 11 raie lõpetas, seal enam keegi raiet ei teinud. Lisaks sellele maakohus toetus (II kd lk 184) metsamajanduskavale, millest nähtub, et 03.11.2001 teostatud välitööde ajal oli eraldis 11 lage. Maakohus eeltoodud tõendite alusel leidis (II kd lk 184), et kuna A.B lõpetas metsatööd oktoobris 2001, seega vahetult enne metsamajanduskava koostamist, siis on alusetu A.B väide, et mõni kuu peale tema lõikuse lõppu G. S. pere võis eraldiselt 11 veel midagi võtta, sest juba 03.11.2001 seisuga oli eraldis lage. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on viidatud tõenditest teinud valed järeldused ning alusetult lugenud A.B-le esitatud süüdistuse tõendatuks. Maakohus leidis, et vahendlike täideviijate, tunnistajate M.K. , K.K. ja P.S. ütlustega (II kd lk 183-184) on tõendatud, et raiet korraldas A.B, kes otsis ja palkas töömehed, näitas looduses kätte piirid, kust tuleb lõigata, kontrollis tööd ja maksis palka. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on nimetatud tunnistajate ütlusi hinnanud ühekülgselt. M.K. ütlustest (II kd lk 83-84) nähtub, et kõiki puid ta maha ei võtnud. Mets jäi normaalne ja täius alla ei läinud. Puid võttis ta maha nii, et 10nest puust 7 jäi alles. Nad tegid õiget raiet. K.K. ütlustest (II kd lk 115-116) nähtub, et peale raide lõppu jäi normaalne puistu püsti. Nad tegid eraldisel 11 lageraiet nii, nagu metsakaitse eeskirjad ette näevad. Ta tunneb metsakaitse eeskirju, kuna on lõpetanud Luua Metsanduskooli. K.K. ütluste kohaselt (II kd lk 116) raie lõppes septembri lõpus või oktoobri alguses. P.S. ütlustest (II kd lk 138) nähtub, et peale nende poolt raie lõpetamist jäi sinna veel metsa (kuuske ja mändi) kasvama küll. Lisaks eelpool viidatule nähtub tunnistaja H.V. (II kd lk 85-86) ütlustest, et kui lõikus lõppes, jäi normaalne lank alles, enamus puid jäi kasvama. Maakohus ei ole andnud mingit hinnangut eelpool viidatud tunnistajate nendele ütlustele, et nad tegid raiet nii nagu metsakaitse eeskirjad ette näevad ja nendest jäi mets kasvama, nemad eraldist 11 lagedaks ei raiunud. Maakohus on ekslikult märkinud (II kd lk 183), et tunnistaja K.K. ütluste kohaselt ta lõikas metsa 2001 augustist kuni septembri lõpu-oktoobri keskpaigani. Tegelikult K.K. eelpool viidatud ütluste (II kd lk 116) kohaselt raie lõppes septembri lõpus või oktoobri alguses. Ka A.B on väitnud, et metsalõikus lõppes oktoobri alguses (II kd lk 140). Ringkonnakohus märgib, et see on aga väga oluline, eristamaks ajavahemikku, mis jäi raide lõpetamisest kuni eelpool viidatud dokumendis näidatud välitööde teostamise aja – 03.11.2001 – vahele. Kuna välitööde teostaja P.L. oli maakohtus asja arutamise ajaks surnud, siis ei olnud võimalik kontrollida, kas metsamajanduskaval märgitud välitööd tehti just 03.11.2001. Ringkonnakohus leiab, et kui isegi oletada, et nimetatud kuupäev on õige, jääb ikkagi teatud ajavahemik oktoobri algusest kuni novembri alguseni, millal oli võimalik, nagu seda väidab apellant, kellelgi teisel teha ebaseaduslikku lageraiet eraldisel 11.
lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-71-07 punkt 10 kohaselt peab kohus tõlgendama süüdistatava kasuks üksnes sellise kahtluse, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei ole enam võimalik. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-12-07 punkt 8 kohaselt Põhiseaduse §-st 22 lg 2 tulenev ja ka
§-s 7 lg 3 sätestatud nn in dubio pro reo põhimõttest ei tulene mingil määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluse olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Alles tõendamisprotsessi lõppetapil, siis, kui kõigi, nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada 6 kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole. Vaatamata viimatimärgitule tuleb tunnistada, et kõnealuste kahtluste püsimajäämise tõenäosus on suurem siis, kui tõendite kogum hõlmab eranditult vaid kaudseid tõendeid. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu süüdimõistev otsus tugineb peale vahendlikest täideviijatest tunnistajate ütluste (mille osas ringkonnakohus eelpool juba võttis seisukoha) veel tunnistaja G. S. pere poolt eeluurimisel antud ütlustele. G. S. pere on maakohtus algselt andnud ütlusi (II kd lk 74), et tema lõikas aastatel 2000-2001 metsa enne selle äramüümist. Algul lõikas ta nii nagu lubatud oli, kuid „pärast sai edasi lõigatud ja see läks käest ära“. Konkreetselt on ta vastanud küsimustele nii: Kas Teie tegite lageraie enne müümist? Jah. Ja läksite sellega liiale? Jah. Kui suur oli lank? Päris suur. Seoses kohtus antud ütlustes esinenud vastuoludega võrreldes eeluurimisel antud ütlustega taotles prokurör 30.03.2006 kohtuistungil G. S. pere poolt tunnistajana (I kd lk 41-42, 98-99, 133-135) eeluurimisel antud ütluste avaldamist. Taotlus rahuldati ja viidatud ütlused avaldati tervikuna (II kd lk 76-77). Peale neid avaldamisi G. S. pere on vastanud, et ta ei oska öelda, kas kõik avaldatu on õige, sest „asi on segane“. Nagu eelpool märgitud, maakohus luges usaldusväärseks kohtueelses menetluses antud ütlused (II kd lk 182), kuna need on kooskõlas muude kogutud tõenditega ning esmased ütlused on antud ligi aasta peale sündmuse toimumist, mil G. S. pere ilmselgelt mäletas sündmusi paremini kui kohtuistungil 3 aastat peale esmaste ütluste andmist. Ringkonnakohus leiab, et kuigi G. S. pere ütlused avaldati maakohtus juba 30.03.2006 istungil, on maakohus tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi usaldusväärseks lugedes rikkunud Riigikohtu mitmetes otsustes antud juhiseid, sest kohtuotsus tehti alles 17.09.2007. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-52-06 punkt 7 kohaselt isikuliste tõendite kohtuliku uurimise põhimeetodiks on ristküsitlus. Sama otsuse punktis 8 on märgitud, et ristküsitluse käigus kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine saab teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Samas kohus ei saa jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida, et ta lihtsalt eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-89-06 punkt 11 kohaselt on kohtu jaoks määrava tähendusega just kohtuistungil antud ütlused. Sama otsuse punkt 12 kohaselt
lg 1 alusel kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldades ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama isiku vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist isikut saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetse isiku ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-113-06 punkt 17 kohaselt on kohtueelses menetluses antud ütlustel nn põhiütlusi toetav, täpsustav iseloom. Kohtueelne menetlus ongi suuresti tõendite vahetuks, kuriteosündmusega seoses kogetu-nähtu-kuuldu ajaliselt võimalikult lähedaseks talletamiseks. Kui aga on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Tähele tuleb panna, et kui isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab nö usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlusi. Sama seisukohta on väljendatud ka Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-1-07 ja 3-1-1-3-07. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-113-06 punkt 19 kohaselt kriminaalmenetluse prioriteediks on tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel tuginemine vahetule, mitte aga nn vahendlikule tunnistajale. Mingi ütluse väärtus tõendina on põhimõtteliselt seda tugevam, mida lähemal 7 asub tema allikas tõendamiseseme asjaolule (nn tõendamiseseme asjaolule lähim originaaltõend), kuigi mõistetavalt ei saa teha järeldust, nagu oleks sündmuse vahetu kogemine juba iseenesest hilisemalt antud ütluste usaldusväärsuse garantiiks. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-111-06 punkt 10 kohaselt ütluste avaldamine
lg 1 alusel eeldab kontrollitavuse huvides konkreetsete vastuolude nimetamist ja avaldamine on põhjendatud vastuolulise küsimuse osas, mitte aga terve ülekuulamisprotokolli ulatuses. Sama seisukohta on väljendatud Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-105-06 punktides 6 ja 10, mille kohaselt kohtueelsel uurimisel antud ütlused ei saa olla kohtus tõendiks nende tõendamiseseme asjaolude kohta, mille osas isik kohtus ütlusi andnud ei ole. Viimatinimetatud otsuse punktis 7 käsitleti ka mäletamisega seonduvat. Kui isik ei mäleta kohtus ülekuulamisel tõendamiseseme asjaolusid, mille kohta ta on varem ütlusi andnud, siis võib neid tema kohtueelses menetluses ülekuulamise protokollile tuginedes talle meelde tuletada. Niisuguse meenutamise eesmärk saab aga olla vaid ristküsitlemise jätkamine. Kui vaatamata püüdlustele isiku mälu ei taastu ja teda ei ole võimalik ristküsitleda, ei ole ka võimalik kohtuotsuses tugineda tema poolt eeluurimisel antud ütlustele. Sama küsimust on käsitletud ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-11306, mille punkt 18 kohaselt võib juhtudel, mil isik ei mäleta ristküsitlemisel tõendamiseseme olulisi asjaolusid, mille kohta ta on varem ütlusi andnud, neid talle meelde tuletada tuginedes tema kohtueelses menetluses antud ütluste protokollile. Kuid sellisel viisil toimides tuleb silmas pidada vaid isiku mälu värskendamise eesmärki, et oleks võimalik tema suhtes edasine ristküsitlemine ning ütluste avaldamine ei tohi kujuneda ülekuulamisprotokolli täies mahus ettelugemiseks. Ristküsitluse jätkamisel tuleb välja selgitada, mis isikule meenub ning sel viisil ristküsitlusel saadud ütlusi hinnata kogumis teiste kohtus kontrollitud tõenditega. Kui aga eeluurimisel antud ütlused avaldatakse tervikuna ning nendele tuginetakse ka kohtuotsuse motiveerimisel, on tegemist
Maakohus oma 17.09.2007 kohtuotsuses tunnistaja G. S. pere ütlusi hinnates rikkus eelpool viidatud Riigikohtu otsustes toodud nõudeid kriminaalmenetluse normide kohaldamisest. Ringkonnakohus leiab, et kuna G. S. pere maakohtus algselt andis ütlusi, et hoopis tema on süüdi ebaseaduslikus raides, milles nüüd süüdistatakse A.B ja A.B teda selles maakohtus kahtlustaski (II kd lk 140-142), siis sellist tõendiallikat ei saa usaldada ja tema ütlused tulnuks tõendikogumist tervikuna välja jätta. Sellest lähtudes ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks G. S. peret veelkord üle kuulata, kuigi apellant seda ringkonnakohtu istungil taotles. Maakohus on ühe süüd kinnitava tõendina arvestanud ka tunnistaja A.L. ütlusi. Seejuures on jällegi usaldusväärseks loetud A.L. eeluurimisel antud ütlused (II kd lk 182). Prokuröri taotlusel avaldati seoses vastuoludega tunnistaja ütlustes 22.08.2006 kohtuistungil A.L. poolt eeluurimisel antud ütlused (I kd lk 57-58 ja 100-101) ning seda jälle täies mahus. Peale ütluste avaldamist A.L. kinnitas avaldatu õigsust, öeldes: „Lank oli peale A.B tühi“ (II kd lk 111). Eelnevalt, enne eeluurimisel antud ütluste avaldamist, oli aga A.L. vastanud prokuröri küsimusele, et kui suur metsalõikus siis toimus, järgmiselt: „Mind ei huvitanud see, pole seal langil enne ega praegu ka käinud“ (II kd lk 110). Samasisulise vastuse andis ta ka kaitsja küsimustele, et kas ta nägi, kes ja millal süüdistuses toodud lageraie teostas, vastates, et ta ei käinud metsas ei peale esimest ega teist lõikust (II kd lk 112). Ringkonnakohus leiab, et kui tunnistaja pole metsas käinud, siis jääb arusaamatuks, millele ta toetub, väites, et peale A.B oli mets lagedaks raiutud. Vastupidiselt maakohtule ringkonnakohus leiab, et eeltoodud vastuolud seavad tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Maakohus on ühe süüd kinnitava tõendina arvestanud ka tunnistaja I.K. ütlusi. I.K. on kinnitanud, et ta metsas ei käinud, tegeles metsast väljatoodud palkide äraveoga (II kd lk 113). Maakohus on küll otsuses märkinud, et I.K. ise metsas ei käinud (II kd lk 183), kuid sellele vaatamata maakohus luges tema ütlustega tõendatuks, et raiet S.-R. kinnistul suve lõpul kuni sügisel 2001 korraldas A.B (II kd lk 184). Ringkonnakohus leiab, et I.K. ei 8 tõenda, kas A.B poolt organiseeritud raie oli ebaseaduslik, sest tunnistaja metsas ei käinud ja ei tea, kas eraldis 11 oli selliselt lagedaks raiutud, nagu selles süüdistus on esitatud. Seda teavad küll Keskkonnainspektsiooni töötajad, kannatanu esindaja I. Mets ja tunnistaja K.R. , kuid nemad ei tea jälle, kes ja millal eraldisel 11 ebaseadusliku raie teostas, sest ebaseaduslik raie avastati alles 2002 kevadel. Kas A.B oli just see, kes eraldisel 11 ebaseadusliku raie teostas, see ei nähtu ka maakohtus avaldatud tunnistajate A. S. pere, M. S. pere ja I.L. eeluurimisel antud ütlustest ega ka maakohtu otsuses viidatud dokumentaalsetest tõenditest (II kd lk 181-182 ja 184). A.B on järjekindlalt väitnud, et tema poolt juhitud ja teostatud raie oli seaduslik ning peale tema poolt raie lõpetamist keegi teine (kahtlustab G. S. peret) teostas eraldisel 11 ebaseadusliku lageraie. A.B väidet, et tema poolt teostatud raie oli seaduslik, kinnitavad tunnistajad M.K. , K.K. , P.S. ja H.V. . Ringkonnakohus juba eelpool käsitles nimetatud tunnistajate ütlusi, mille kohaselt kõiki puid maha ei võetud, mets jäi normaalne ja täius alla ei läinud. Nagu juba viidatud, maakohus nendele ütlustele hinnangut ei andnud. Tunnistajad A.L. ja I.K. eraldisel 11 ei käinud ja ei tea, kas seal oli tehtud ebaseaduslik lageraie ja kes seda tegi. Tunnistaja G. S. pere ütluste usaldusväärsuses on alust neis sisalduvate eelpool viidatud kõrvaldamatute vastuolude tõttu kahelda ja tema ütlused tuleb tervikuna tõendikogumist välja jätta. Eelpool loetletud 7 tunnistajat on otsesed süüdistuse sündmustikuga seotud isikud. Ringkonnakohus leiab, et mitte keegi neist ei kinnita, et A.B , kasutades vahendlikke täideviijaid, teostas süüdistuses näidatud ajavahemikul eraldisel 11 ebaseadusliku lageraie, raiudes 867 puud. Seda ei kinnita ka ülejäänud kohtuotsuses kajastatud tunnistajad (A.L. , R.T. , K.K. , A.T. ), sest nad annavad ütlusi hilisemate sündmuste kohta, mis on seotud G. S. pere tegevusega. Seejuures K.K. (II kd lk 81) ja A.T. (II kd lk 87) teavad seda, et 2002 veebruariks oli eraldis 11 lagedaks raiutud, kuid nad ei tea, kes ja millal seda lageraiet tegi. Maakohus leidis (II kd lk 184), et tunnistajad A.L. , M.T. ja T.T. andsid ütlusi süüdistust mitte puudutavates asjaoludes ja need ei saa olla tõenditeks A.B poolt või vastu. Apellatsioonis selle väitega ei nõustuta, sest nimetatud tunnistajad tõendavad G. S. pere ebaseaduslikku käitumist, kes müüs neile 2002 märtsis metsamaterjali, mis oli pärit A.B metsast. Ringkonnakohus leiab, et need tunnistajad samuti andsid ütlusi süüdistuses toodud ajavahemikust hilisemate sündmuste kohta, mis jällegi on seotud G. S. pere tegevusega. Nagu eeltoodust nähtub, on viimased 7 tunnistajat andnud ütlusi põhiliselt G. S. peresse puutuvalt. Võib tekkida küsimus, et kelle süüdistust maakohtus arutati, sest pooled tunnistajad puutuvad G. S. peresse. Nimetatud isikut kahtlustab ka A.B, kelle süüdistust tegelikult arutati. Ringkonnakohus leiab, et ühtegi otsest tõendit, mis kinnitaks A.B-le esitatud süüdistust, antud kriminaalasjas ei ole. On ainult suurel hulgal kaudseid tõendeid. Riigikohtu eelpool viidatud otsuse nr 3-1-1-12-07 punkt 8 kohaselt, kui kõigi tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole. Ringkonnakohus leiab, et antud kriminaalasjas esinevaid kahtlusi ei ole enam võimalik kriminaalmenetluses kõrvaldada, sest nagu eelpool viidatud, kui isegi oletada, et 2001 novembri alguses oli eraldis 11 süüdistuses näidatud mahus lagedaks raiutud, jääb ikkagi teatud ajavahemik 2001 oktoobri algusest kuni novembri alguseni, millal oli võimalik, nagu seda väidab apellant, kellelgi teisel teha ebaseaduslikku lageraiet süüdistuses näidatud eraldisel 11. Samas ei ole tõsikindlalt tuvastatud, et metsamajanduskavas fikseeritud (I kd lk 20) välitööde teostamise aeg oli just 03.11.2001.
lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Sellest tulenevalt tuleb A.B talle esitatud süüdistuses tõendamatuse tõttu õigeks mõista. 9 Kuna A.B kuulub õigeksmõistmisele, siis Keskkonnainspektsiooni tsiviilhagi tuleb
Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 10 Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.