1-06-3593\3

(05237300151)Kohtunik Katrin Puhkason Sekretär Thea Tikenberg Ringkonnaprokurör Leelet Kivioja Kriminaalasi G.I süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 1 järgi üldmenetluses Süüdistatav G.I Kaitsja vandeadvokaat Andrus Lusmägi Juhindudes KarS § 65 lg 1, KrMS §-dest 180 lg 1, § 311313, § 315 RESOLUTSIOON Kohus o t s u s t a s:

1. Tunnistada süüdi G.I KarS 201 lg 2 p 1 järgi ja mõista talle karistus vangistus 1 /üks/ aasta ja 6 /kuus/ kuud. KarS § 65 lg.1 ja § 64 lg.1 alusel mõista liitkaristus raskeima karistuse suurendamise teel, see on Tallinna Linnakohtu 16.08.2005.a mõistetud karistust vangistus 3 /kolm/ aastat ja 6 /kuus/ kuud tingimisi 3 aastase katseajaga, suurendada mõistetud karistuse võrra, seega on liitkaristus vangistus 4 /neli/ aastat ja 6 /kuus/ kuud. KarS § 74 lg 1,3 alusel jätta vangistus 4 /neli/ aastat ja 6 kuud tingimisi täitmisele pööramata, kui G.I ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle 1 KarS § 75 lg 1 p 1-5 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid, mille kohaselt süüdimõistetu kohustub: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui 15 päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö või õppimiskoha vahetamiseks. Kriminaalhooldaja määrab G.I-le katseajaks Kriminaalhooldusosakonna juhataja Kersti Kask Harju Maakohtu Katseaja alguseks lugeda 16.08.2005a.
2. Tõkend elukohast lahkumise keeld jätta jõusse kohtuotsuse jõustumiseni.
3. Välja mõista menetluskuludena G.I-le riigituludesse: määratud kaitsja tasu 4814.40 krooni /neli tuhat kaheksasada neliteist krooni ja 40 senti/ Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas kood 401 viitenumber 2800049777 või arveldusarvele 221023778606 Hansapangas kood 767 viitenumber
4. Maksekorralduse selgituse reale tuleb märkida: Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja, kohtuasja number, süüdistatava nimi ja nõude sisu (menetluskulud). Menetluskulud kuuluvad tasumisele 1 kuu jooksul peale kohtuotsuse jõustumist.
5. Välja mõista G.I-lt tsiviilhagi katteks Üloo Vooglaidile 105000 krooni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kaudu 15 päeva jooksul arvates otsuse kuulutamisele päevale järgnevast. Apellatsiooni esitamise soovist aga tuleb kohtule teatada 7 päev jooksul arvates kohtuotsuse kuulutamise järgnevast päevast (06.09.2006.a). Otsuse terviktekst on tutvumiseks kättesaadav Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kantseleis on kättesaadav 30.08.2006.a Vastavalt KrMS § 189 lg 3 võib menetluskulusid vaidlustada eraldi kohtuotsusest määruskaebe korras 10 päeva jooksul(kui ei esitata apellatsiooni)arvates kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast, esitades määruskaebuse otsuse teinud kohtule. Süüdistusaktis tuvastatud kuriteo asjaolud ja kohtulikul uurimisel uuritud tõendid: G.I süüdistatakse selles, et olles varem toime pannud omastamise, sai tema
6. aasta oktoobrikuu alguses kohtueelse menetlusega täpsemalt tuvastamata ajal oma valdusesse Ü. V-le kuuluva sõiduauto Hyundai Galloper 2,5 Exceed , et korraldada nimetatud auto müük nii, et müügisummast 130 000 krooni saab Ü. V ja võimaliku ülejääva osa tema ise. Võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramise eesmärgil andis G.I tema valdusesse usaldatud auto Hyundai Galloper 07.11.2003 R. L-le viimaselt isiklikuks tarbeks võetud 50000 krooni suuruse laenu tagatiseks, kusjuures auto vormistati Eesti Riiklikus Autoregistrikeskuses R. L nimele. 2 Pärast auto edasimüümist 19.01.2004 H L E AS-le maksis G.I auto müügist saadud 141550 kroonist 61000 krooni R. L-le 07.11.2003 võetud laenu ja intresside tagastamiseks ning 80550 krooni lasi kanda OÜ S arvele, mille juhatuse esimees ta ise on. G.I lubas Ü. V-le, et ostab auto ise ära ning kandis oma jutu kinnituseks 20.01.2004 Ü. V arvele 25000 krooni, kuid jättis auto müügist saadud rahasummast Ü. V-le tasumata 105000 krooni. Seega G.I isikuna, kes on varem toime pannud omastamise, temale usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramisega, pani toime KarS § 201 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtulikul uurimisel ei tunnistanud G.I end esitatud süüdistuses süüdi, selgitades, et septembrikuu lõpus 2003.a palus tema abikaasa tuttav K. N, et ta aitaks müüa sõidukit, mis kuulus perekond V-le. Oktoobris 2003.a kohtuti nendega ja vormistati volikirjad sõiduki kasutamiseks ja sõiduki müügi korraldamiseks, müüjal Ü. V-l oli soov saada sõiduki eest 130 000 krooni. Süüdistav lisab, et ta rõhutas sõidukimüüjale, et lõplik hind selgub müügiplatsil ja kui see ei peaks sobima, siis saab loobuda. Oktoobrikuu lõpus 2003.a sõlmis kui OÜ S esindaja AS-ga P komisjonimüügilepingu, mille järel jäi auto platsile, esmaseks müügihinnaks määrati 175 000 krooni koos käibemaksuga, eelnevalt oli süüdistatav saatnud fotod sõidukist ka Saaremaale tuttavatele. Detsembris 2003.a võttis temaga ühendust tuttav O. Õ, kes soovis sõidukit osta hinnaga 149 000 krooni, kuna sõidukiga olevat toimunud kolm avariid. Seejärel võttis süüdistatav kohe ühendust kannatanuga, edastades hinnapakkumise, süüdistatav küsis temalt nõu, mida ta anda ei osanud. Kuna samal ajal oli kannatanul tingimata tasuda poja õppemaks, mille suurus oli 25 000 krooni, siis kannatanu nõustus sõiduki järelmaksuga müügiga O. Õ-le, mille järel jaanuaris 2004.a O. Õ omandas sõiduki AS-lt P AS H L kaudu, vormistades selle AS F K E nimele. Teatas auto müügist Ü.V-le. Kuna süüdistavalt ja kannatanul ei olnud lepingu sõlmimisel juttu süüdistatava tasust tehingult, siis nad leppisid kokku, et jaanuaris 2004.a saab kannatanu 25 000 krooni ning ülejäänu jäi süüdistatava valdusesse mõneks kuuks laenuna, sellega kannatanu nõustus ning jaanuaris 2004.a kandis OÜ S kannatanule lubatud 25 000 krooni üle. Samas kinnitab G.I, et tema ei ole kannatanule raha võlgu, kuna kannatanu sõiduki müüki organiseeris OÜ S, mis kandis kannatanule ka 25 000 krooni üle, siis tasumata summa võlgneb kannatanule samuti OÜ S, see raha on siiani tagastamata. OÜ S juhatuses on vaid tema ise. Samas süüdistatav kinnitab, et on hoopis kannatanu pojale V. V-ile võlgu, sest nimetatud kohustus asendab süüdistatava arvates eelmist lepingut kannatanuga, kuna ka kannatanu olevat kinnitanud tahet sõlmida selline leping tema ja poja vahel. Laenulepingu sõlmimisel oli Ü.V-i kirjalik tahteavaldus volitusena. See on tsiviilõiguslik vahekord. Kuid tal pole võimalik seda võlga tasuda, kuna puuduvad vahendid ja alates 2001.a detsembrist on tema rahalised vahendid nö. külmutatud . Seetõttu pakkus .V-le eraisikuna hüpoteeki talle kuuluval kinnistul, kuid tehing jäi sõlmimata, kuna Ü.V pidas notaritasu liiga kõrgeks. Süüdistatav selgitab, et asjaolu, mistõttu 2003.a oktoobrikuus ta sõlmis komisjonimüügilepingu AS-ga P ning võttis novembris 2003.a R. L-lt 50 000 krooni laenu, ei ole seotud mingiski osas kannatanu auto müügiga, kuna tema sõlmis laenulepinguga R. L-ga kui eraisikuga mitte kui AS P esindajaga. Süüdistatav ei oska põhjendada, miks vormistati AS P tema valduses olev kannatanu sõiduk R. L nimele. Tema ei teinud seda, sai ta sellest teada kriminaaltoimikuga tutvudes. Kui AS P teatas süüdistatavale, et sõiduk on müüdud, palus ta osa rahast kanda R. L arvele ja osa OÜ S arvele, kelle juhatuses ta siiani on. Süüdistatava süü KarS § 200 lg 2 p 1 järgi on tõendatud ja tema ütlused ümber lükatud järgmiste tõenditega: 3 Kannatanuna kohtuistungil üle kuulatud Ü. V kinitab, et oktoobris 2003.a andis ta endale kuuluva auto Hyundai Galloper 2,5 Exceed üle G.I abikaasale Vanalinna Hariduskolleegiumi hoovis, sest oli kokku lepitud, et G.I organiseerib tema auto müügi. Kannatanu kinnitab, et soovis endale automüügist saada 130000 krooni, kui auto müüakse kallimalt jääb vahe G.I-le. Ühes autoga andis ka tehnilise passi ja võtmed. Muid kokkuleppeid automüügi raha ega selle kasutamise osas ei sõlmitud. Kuna tegemist oli tuttavaga, siis kirjalikku lepingut ei sõlmitud. Kuid umbes kuu aega hiljem andis ta G.I-le kirjaliku volituse ARK-is ostumüügi tehingute korraldamiseks. Kannatanu ütluste kohaselt ootas ta rahulikult sõidukimüügist saadavat raha Süüdistatav väitis, et autot on keeruline müüa, kuid jaanuaris 2004.a oli tal hädast vaja tasuda poja õppemaksuks 25 000 krooni, pöördus ta taas süüdistatava poole, kes oli nõus selle raha üle kandma ja tegigi seda, selgitades, et vajadusel ostab ta kas või ise selle auto. Veebruaris ja märtsis suhtes veel G.I-ga, kes jätkuvalt lubas ise ära osat auto, kui keegi ei osta. 2004.a maikuus aga kuulis juhuslikult sõbralt R. T-lt, et nimetatud sõiduk sõidab Saaremaal. Kui ta G.I käest järele uuris, kas sõiduk on müüdud, avaldas viimane imestust ja lubas kontrollida ning seejärel kohe ülejäänud raha s.o 105 000 krooni üle kanda. Nii lubas ta 56 korral raha ülekanda, kuna aga tulemusi ei olnud, siis andis ta poeg V. V-le ülesandeks ise selle asjaga tegeleda ning notari juures selle kohta laenuleping sõlmida, kahel korral lepiti notariaeg kokku, kuid süüdistatav sinna kohale ei ilmunud. Tema mingit kirjalikku volitust selleks ei teinud. Kord pakkus süüdistatav talle tagatiseks Saaremaal asuvat maja, kuna tal polevat raha, kuid ka sellest mõttest ei saanud asja. Kannatanu kinnitab, et kord käis ta koos sõber P-ga süüdistava juures kodus, kuid ei ähvardanud teda, just seal tekkis ta veendumus, et süüdistatav ei kavatsegi raha tagasi maksta ja ta tegi avalduse politseile.( 27.12.2004.a tl 3-5). Tunnistajana kohtuistungil üle kuulatud R. L kinnitab, et ta tunneb süüdistatavat põgusalt seoses sellega, et too on temalt mitmel korral auto või mootorratta tagatisel laenu võtnud. Nii võttis süüdistatav talt ka novembris 2003 Hyundai Galloperi tagatisel laenu 50 000 krooni (intress 5000 krooni kuus), auto vormistati tema nimele ja pandi komisjonimüüki AS P platsile müüki, nagu soovis G.I. Auto oli umbes 3 kuud müügis. Tunnistaja selgitab, et temale esitatud volikirjast nähtus, et süüdistatav võis igasuguseid tehinguid nimetatud sõidukiga teha. Auto omanik oli Ü. V. Kui sõiduk jaanuaris 2004.a müüdi, siis kanti müügihinnast 65 000 krooni (laen 50 000 + intress kolme kuu eest 15 000 krooni) tunnistaja arvele AS P kaudu, ülejäänud summa aga OÜ S arvele. G.I ise leidis ostjad. Tunnistajana kohtuistungil üle kuulatud K. N kinnitab, et koos abikaasaga andis oktoobris 2003.a auto üle töökaaslase mehele, kes on autoärimees organiseerida auto müük, hinnaga 130 000 krooni, sellest ülejääva summa pidi saama süüdistatav müügi korraldamise eest. Jaanuaris 2004.a ei olnud väidetavalt sõiduk ikka veel müüdud, kuid kuna neil abikaasaga oli vaja tasuda poja õppemaks summas 25 000 krooni, siis leppisid nad süüdistavaga kokku, et selles osas tehakse hiljem tasaarveldus, selle summa nad said ka. Tunnistaja kinnitab, et puuduvat 105 000 krooni ei ole nad süüdistatavalt siiani saanud, süüdistatav on vaid lubanud ja lubanud. Tunnistajana kohtuistungil üle kuulatud V. V andis ütlusi, et teadis põhimõtteliselt isa automüügist alates sügisest 2003.a, kuid täpsemalt alates kevadest 2004.a, mil isa palus tal ise asjaga tegelda, kuna süüdistatav, kes tegeles sõidukimüügiga, ei ole ikka veel 105 000 krooni tasunud. Tunnistaja kinnitab, et seejärel suhtles ta mitmeid kordi süüdistatavaga, kes muudkui lubas tasuda. Oktoobris 2004.a kui oli järjekordne G.I lubatud raha tagastamise tähtaeg ja raha ei tasutud, ütles ta G.I-le, et tuleb sõlmida mingi tagatis. G.I lubas tagatiseks kinnistu. Kuid notar selgitas, et tema nimele ei saa 4 hüpoteeki teha kui võlg ei ole tema nimel. Sõlmis ta süüdistavaga laenulepingu /tl. 76/, et tema on laenanud süüdistavale 106 000 krooni, mille tagatiseks seatakse süüdistavale kuuluv kinnistu hüpoteek, millega loetakse tasutuks OÜ S ja kannatanu Ü. V-le tasumata 10000 krooni. Hüpoteegi seadmiseks notari juurde kinni pandud ajal G.I kohale ei ilmunud ega esitanud ka ühtki dokumenti. Tunnistaja möönab, et ta oleks võinud pöörduda hagiga kohtusse, kuid isa ei soovinud seda ,sest G.I tegevus on omastamine, pealegi on sõlmitud laenuleping tegelikult õiguslikult kehtetu, sest puudub isa Ü.V allkiri. Eesti Riikliku Autoeregistrikeskuse dokumendid seoses auto Hyundai Galloper ostu-müügiga /tl 9, 24-26, 28-40/, millest nähtub, et 06.11.2003.a on Ü. V andnud notariaalselt kinnitatud volituse G.I esindada teda ARK-is sõiduki tehnilise tunnistuse ja dublikaadi taotlemisel ning müügieelse kontorolli läbiviimisel /tl 26/. Samadest dokumentidest nähtub, et 07.11.2003.a on sõiduk vahetanud omanikku, kelleks sai R. L, 19.01.2004.a vormistati omanikuks aga AS H L E (vastutav kasutaja OÜ F K ja kasutaja O. Õ) OÜ S 14.01.2004 arve nr 01-2004 AS-le P kauba - sõiduki Hyundai Galloper suhtes summas 141550 krooni /tl 8, 44/, arve kohaselt kuulub kaup kuni arve täieliku tasumiseni OÜ-le S, üleminek vormistatakse kauba üleandmise aktiga pärast arve täielikku tasumist. AS P dokumendid seoses Hyundai Galloper müügiga /tl 42-53/, millest nähtub, et auto müüdi AS-ile H L, kes andis auto ka kohe edasi liisingusse. Autoliisingu taotlus F Ke OÜ poolt on esitatud AS-le H Liising Eesti 09.12.2003.a /tl.50/. Liisinglepingu nr. 0071231L lisa nr. 1 13.01.2003.a /tl 49/ kohaselt on AS H L E volitanud ostjat (liisinguvõtjat) F K OÜ-d vastu võtma müüjalt P AS-ilt sõiduauto Hyundai Galloper (ära toodud tehasetähis värv ehitusaasta, mis vastab registritunnistuse andmetele) G.I taotlus 14.01.2004.a AS P raamatupidajale, milles ta palub arve nr 01-2004 summast 141550 kanda 61000 krooni R. L arvele /tl 43/. AS P pangakonto väljavõte, millest nähtub, et 19.01.04 maksekorraldused arve nr. 01-2004 alusel OÜ-le S ja R. L-le /tl. 45/ on tehtud See kinnitab faktilist asjaolu, et auto müüdi tegelikult juba jaanuari keskel 2003.a ja müügist saadud rahast 130000 krooni oleks tulnud anda üle auto endisele omanikule Ü. Vle, selle asemel tasus G.I auto müügist saadud raha eest oma isiklikku võlgnevust R. L-le. G.I ja R. L vaheline laenuleping nr 07/11/2003 /tl 66-69/ summas 50 000 krooni laenutasuga 5000 krooni iga kalendripäeva eest kuni laenu tagastamiseni. See leping kinnitab nendevahelist võlasuhet ja seda, et G.I tagas oma võla Ü. V autoga, samal päeval vormistati autoomanikuks R. Lo. Tunnistaja J. P (tolleaegne AS P müügijuht kinnitab, et tema ei käinud seda tehingut ARK.is vormistamas.. Maksu- ja Tolliameti teade /tl 84/, mille kohaselt ei ole oktoobrist 2003.a kuni jaanuarini 2004 arestitud ühtegi G.I-le või OÜ-le S kuulunud pangaarvet. - Tallinna Linnakohtu 16.08.2005.a kohtuotsuse ärakiri G.I süüdimõistmisest 2000.a, 2001.a ja 2002.a toimepandud kuritegude eest KarS § 344 lg 1, § 345 lg 1, § 308, § 201 lg 2 p 1,2,3 ja KrK § 161 ja § 143 lg 2 p 1 1 alusel vangistusega 3 aastat ja 6 kuud 5 tingimisi 3 aastase katseajaga, otsus jõustus Tallinna Ringkonna kohtuotsusega 07.11.2005.a, millega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Otsus jõustus 18.01.2006.a /tl 113136/. Kohtuotsuse põhjendus: Kohtulikul uurimisel on uuritud tõenditega leidnud tõendamist G.I süü talle esitatud süüdistuses KarS § 201 lg.2 p 1 järgi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud omastamise, pööras talle usaldatud vara ebaseaduslikult enda kasuks. Kohtulikul uurimisel on tuvastatud faktilised asjaolud: 2003.a andis Ü.V vastavalt suulisele kokkuleppele oma auto realiseerimiseks G.I-le kokkuleppe hinnaga 130000 krooni. Seda kokkulepet ja auto üleandmise faktikinnitavad kannatanu Ü.V, tunnistaja K. N ja süüdistatav ise. Seda kinnitab ka kirjalik tõend - notariaalselt kinnitatud volitus 06.11.2003.a Ü. V poolt esindada G.I teda ARK-is sõiduki tehnilise tunnistuse ja dublikaadi taotlemisel ning müügieelse kontorolli läbiviimisel. 07.11.2003.a on Ü.V sõiduauto omanikuks registreeritud ARK-is R. L, AS P ei osalenud auto vormistamisel, samal päeval 07.11.2003.a on G.I sõlminud eraisikuna laenulepingu R. L-ga summas 50 000 krooni. 09.12.2003.a on F Ke OÜ esitanud H L-le taotluse nimetatud auto liisimiseks. 13.01.2003.a on H L volitanud müüjalt AS-ilt P vastu võtma liisinguvõtjat F K OÜ nimetatud sõiduautot. 14.01.2004.a on S OÜ esitanud sõiduki Hyundai Galloper ASile P arve summas 141550 krooni, mis sisaldab käibemaksu. Samal päeval on ta esitanud AS P raamatupidajale taotluse, et saadavast müügirahast kantaks 61 000 krooni otse R. L arvele. 19.01.2003.a on AS P kandnudki rahasummad S OÜ arvele ja R. L-le eelpoolmainitud arve alusel. Ü. V sai jaanuaris vaid 25 000 krooni oma palve peale. Asjaolu, et auto on müüdud G.I kannatanule ei avaldanud ja seda kuni maikuuni 2004.a kui viimane sellest ise teada sai. Vaatamata sellele ei tagastanud ka siis G.I auto müügist saadud raha kannatanule ja sõlmis õigustühise laenulepingu V. V-ga kinnistu tagatisega, kuid ei teinud midagi raha tasumiseks. G.I väited, et tal polegi Ü. V-ga võlavahekorda, vaid ta on võlgu V. V-le ei ole asjakohased, seda enam, et ta kinnitab justkui ta oleks kohe peale auto müüki teatanud sellest Ü. V-le ja viimane palunud vaid kiiresti 25 000 krooni tagastada lubas ülejäänud raha kasutada tal oma majandustegevuseks. On tuvastatud, et G.I sai oma valdusse võõra asja – Ü. V-i sõiduauto selle müügi korraldamiseks, sai ka volituse korraldada ARK-is asjaajamine. Peale volituse saamist asus ta koheselt õiguslikult käsutama võõrast asja -lasi ta auto vormistada oma laenuandja nimele ja peale auto müüki lasi osa rahast kanda laenuandjale. Tema väide, et ta ei teadnud, kes vormistas ARK-is auto L. nimele on ümber lükatud tunnistaja J. P ja R. L ütlustega, samuti tema enda taotlusega AS P raamatupidajale müügiraha üle kanda R. L-le, millega sisuliselt juba ebaseaduslikult pööras võõra vara enda kasuks. Ülejäänud raha pole ta tänaseni auto omanikule Ü. V-le tagastanud. Seetõttu tema tegevus kinnitab temal olnud omastamise tahet ja seetõttu ei saa vaadelda. Ü. V-i ja V. V-ga sõlmitud kokkuleppeid tsiviilõiguslike tehingutena, kohus hindab G.I ütlusi vastuolulisteks tuvastatud faktiliste asjaoludega ja endõigustavaiks. Seega tema tegevus kinnitab omastamise eesmärki, suhteliselt lühikese aja jooksul peale auto enda valdusse saamist pööras ta asja – selle müügist saadud raha enda kasuks. Selline eelpool kirjeldatud tegevus faktiliste asjaoludena kinnitabki G.I kohest omastamistahte manifesteerimist peale auto enda valdusse saamist ja ühtlasi ka kuriteo subjektiivset külge – tahtlust. Võõra asja – antud juhul müügist saadud raha peab ta tänaseni endale, raha saamisel hakkas koheselt teostama sisulist õigusvõimet, andes korralduse kanda osa rahast üle laenuandjale. Selleks tal mingit volitud asja omaniku poolt antud polnud. Faktiliselt on Ü. V vara läinud ebaseaduslikult, tema tahte vastaselt omastaja G.I vara hulka, kuivõrd ta on S OÜ osanik ja ainus juhatuse liige. Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad, võõra vara tagastamata jätmine, millest omanik on tänaseni ilma, ei ole eksimus 6 koosseisu asjaoludes. Kohus leiab, et kuriteole on antud õige karistusõiguslik hinnang KarS § 201 lg 2 p 1 järgi G.I on tahtlikult ja süüvõimelisena toime pannud teise astme kuriteo. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei ole. Ta on varem toime pannud samalaadseid kuritegusid, mille eest teda karistati vangistusega tingimisi. Seetõttu ei saa teda käesoleval ajal karistada rahalise karistusega, kuivõrd tal on rahalisi kohustusi ka eelmise kohtuotsusega pandud. Seetõttu tuleb teda karistada vangistusega § 201 lg .2 sanktsioonis ette nähtud pooles määras. Kuid ta on vahetult enne käesoleva kriminaalasja kohtusse saabumist juba karistatud vangistusega tingimisi, mistõttu mõistetav karistus kuulub liitmisele KarS § 64 lg.1,4 ja § 65 lg.1 alusel, kuivõrd peale eelmist süüdimõistmist on tuvastatud, et ta on enne süüdi mõistmist veel toime pannud kuriteo. Arvestades antud kuriteo faktilisi asjaolusid soostub kohus prokuröri ettepanekuga moodustada liitkaristus raskeima karistuse ( eelmise kohtuotsuse järgi) suurendamise teel, mis jätta tingimuslikult KarS § 74 lg.1,3 alusel kohaldamata, määrates ta käitumiskontrolli alla. Kuid katseaja maksimaalne pikkus on 3 aastat, sellise pikkusega katseaeg on talle juba eelmise kohtuotsusega kohaldatud, mistõttu katseaeg algab 15.08.2005.a Kohus leiab, et Ü. V esitatud tsiviilhagi summas 105 000 krooni on tõendatud ja põhjendatud ning kuulub süüdlaselt väljamõistmisele. KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral süüdimõistetu § 175 lg 1 p-des 4, 9 sätestatud menetluskulud (määratud kaitsja tasu, sundraha) Vastavalt § 179 lg 1 ple 2 kuulub süüdimõistva kohtuotsusega teise astme kuriteos väljamõistmisele sundraha 1,5 palga alammääras. Kuid G.I on käesolevas asjas menetlusalusena olnud veel menetlusalune teises kriminaalasjas, millest kohtuotsus tehti 16.08.2005.a , mis jõustus alles 2006.a jaanuaris, mistõttu käesolevas asjas kohaldatakse liitkaristuse mõistmisel KarS § 65 lg.1 sätteid, seetõttu ei mõisteta temalt enam välja sundraha, kuivõrd liitkaristusest raskeima osa eest on juba kohtuotsusega sundraha välja mõistetud. Katrin Puhkason Kohtunik 7