1-06-7100\2

1 Kriminaalasi 1-06-7100 01.03.2007, Kohtla-Järvel KOHTUMÄÄRUS Viru Maakohtu kohtunik Inna Kirsipuu läbi vaadanud kohtusse lühimenetluse korras saabunud kriminaalasja J.B süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 alusel Tegi kindlaks: Antud kriminaalasi on saadetud kohtusse 30.05.2006 süüdistusaktiga lühimenetluse korras. Süüdistusakti alusel J.B süüdistatakse järgmises kuriteos: 19.10.2005 Jõhvis, Veski tänaval J.B ja M. J., olles joobeseisundis ja tegutsedes kooskõlastatult röövimise eesmärgil lähenesid kannatanute A. R. ja R. A.. J.B ähvardas ja nõudis raha, suitsu, jooke ja tikke. J.B müksas R. A. õlaga, võttis A. R. raha 1 kroon ja edastas M. J., samuti lõi A. R. jalaga rindkere piirkonda. Üks kroon on kannatanule tagastatud, kahju ei ole. J.B tegu kvalifitseeritud KarS § 200 lg 2 p 7 – võõra vallasasja äravõtmine omastamise eesmärgiga, vägivallaga, grupi poolt. Tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab kohtunik, et antud kriminaalasi lühimenetluses arutatud olla ei saa ning kriminaaltoimik tuleb tagastada prokuratuuri KrMS §-s 235-1 lg 1 p 3 näidatud alusel. Kohtunik leiab, et juhul, kui prokuratuur soovib antud asjas kriminaalkaristuse mõistmist isikule, keda süüdistatakse ühe krooni äravõtmises vägivallaga, siis peab ta olema valmis arutama ühe krooni juhtumi kohtuistungil võistlevas protsessis. Kohus leiab, et otsuse tegemine lühimenetluses on antud juhul raskendatud. Kõigepealt seetõttu, et lühimenetluses kohtul puudub õigus kontrollida isikute ütlusi vahetult kohtuistungil ristküsitluse käigus. Kohtunik märgib, arutamine on raskendatud juba seetõttu, et gripilises kuriteos süüdistatav J.B peab kohtu ette astuma üksinda. Teine osavõtja Marek Järvesaar süüdistatavana antud kriminaalasjasse kaasatud ei ole. Kohus ei sekku prokuratuuri pädevusse otsustada, kelle vastu prokuratuur esitab süüdistuse kelle vastu mitte, kuid antud juhul teise kuriteost osavõtja puudumine võib kahjustada kohtuliku arutamise täielikkust ja objektiivsust, sest teine osavõtja ei saa ennast kaitsta. Samuti küsitav on see, kas on põhjendatud 2 kasutada kahtlustatava M. J. ütlusi J.B vastu, kui J.B puudub võimalus esitada kaasosavõtjale küsimusi. Seda enam, et nende kohtueelsel uurimisel antud ütlused omavahel ei klappigi. M. J. andis ütlusi (lk. 20), et noormehed ei tahtnud anda raha, kuid Aigar nõudis, pärast lõi üht noormeest jalaga rindu, seejärel võttis noormees taskust ühe krooni ja andis Aigarile. J.B andis ütlusi (lk. 16), et noormehed andsid talle ühe krooni, nad jalutasid veel 15-20 min ja kohtasid noormehi taas. Ta küsis neilt suitsu, noormehed vastasid, et raha juba antud, kas ei jätku või. Talle ei meeldinud see vastus ja ta lõi üht noormeest jalaga, kuna olin väga purjus. J.B ja M. J. ütlustes on olulised erinevused, mida tuleks kõrvaldada ja juhul, kui kõrvaldada ei ole võimalik, tuleb neid tõlgendada isiku kasuks. Tuleb teha selgeks miks J.B lõi kannatanut jalaga rindu. Kohus peab silmas seda, et KarS § 200 lg. 2 p. 7 järgi kvalifitseerimisel peab olema usaldusväärselt tõendatud mitte ainult vägivalla kasutamine, vaid ka see, et vägivalda kasutati just vallasasja äravõtmiseks. J.B ütlustest nähtub, et ta võttis küll ühe krooni ära, mis võib olla kvalifitseeritud KarS § 199 alusel kui võõra vallasasja äravõtmine avalikult (mis on alates 15.03.2007 ei ole enam kuritegu, sest varastatu summa jääb alla 1000 krooni), kuid jalaga loomine oli tingitud mingist muust ajendist, kas joobesolekust. Jalaga löömine võib olla kvalifitseeritud KarS § 263 või 121 alusel. Kannatanu A. R. ütlused ühtivad osaliselt J.B omaga (lk. 28), et noormees küsis neilt suitsu, tikke, raha, jooke ja lubas taskuid kontrollida, kui nad ei anna. Kannatanu võttis ühe krooni ja ulatas noormehele. Pärast seda kannatanu ja R. A. jalutasid ja teise maja juures kohtasid neid noormehi taas. Mitte midagi öelnud, lõi noormees kannatanut jalaga rindu, mis oli tema jaoks ootamatu. Kannatanu jooksis ära, noormees kahjus talle „anna raha“. R. A. selgitas kohtueelsel uurimisel ( lk. 31), et noormees rääkis mitu korda, et annab neile peksa. Noormees lõi A. R. jalaga vastu keha ja nõudis raha. Kohtunik tuleb järeldusele, et sündmusest osavõtnud isikud annavad sündmuse kohta niivõrd erinevaid ütlusi, et juhul, kui prokurör soovib isikule kriminaalkaristust, tuleb neid kontrollida võistlevas protsessis ja lühimenetluse kohaldamine poleks antud juhul otstarbekohane. Kaaluda tuleb ka KarS § 200 lg 2 p 7 järgi kvalifitseerimise õigsust. Juhindudes KrMS §-st 235-1 lg 1 p 3 kohtunik M ä ä r a s: 3 Kriminaalasi 1-06-7100