prg. 118 p. 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 11.veebruarist 2008.a. Apellatsiooni esitaja G.S-i kaitsja adv. Helmeri Indela Prokurör Saskia Kask Süüdistatav G.S (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Helmeri Indela Harju Maakohtu otsus 11.veebruarist 2008.a. G.S-i suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. 2 Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: G.S mõisteti Harju Maakohtu 11.veebruari 2008.a. kohtuotsusega süüdi
prg. 118 p.1 järgi ja karistati 4 aastase vangistusega. KrMS prg. 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 2 aastat ja 8 kuud vangistust. Juhindudes
prg. 74 lg-st 1 määras kohus, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui G.S 2-aastase katseaja kestel ei pane tahtlikult toime uut kuritegu ja täidab temale
lg 1 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud alljärgnevaid kontrollnõudeid ja kohtu poolt määratud kohustusi. G.S mõisteti süüdi selles, et tema 30.11.2007.a. kella 19.40 ajal x asuva maja kolmanda korruse korteri nr x aknast tulistas õhupüssist SHADOW RSV, Cal. 4,4 (.177) GAMO seerianumbriga 04-10-910309-07 14 - aastast R. H`t, tabades viimast selja piirkonda. Selliselt põhjustas G.S R.H`le eluohtliku tervisekahjustuse- parema rindkerepoole mitteläbistav rinnaõõnde tungiv laskehaav kuuli sisenemisavaga paremal pool selja piirkonnas, millega kaasnes parema kopsu alasagara vigastus ning osalise vesi-õhkrinna teke. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava G.S-i kaitsja leiab esitatud apellatsioonis , et kohus on kohtulahendi tegemisel oluliselt rikkunud menetlusnorme, kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning mõistnud vääralt karistuse. 1. Harju Maakohus on menetlusnorme oluliselt rikkudes tuvastanud ohu kannatanu elule kui
Oht kannatanu elule on tõendamata, kuna kohus ei võinud rajada kohtuotsust eksperdiarvamusele. Seetõttu tuleb süüdistatava tegu kvalifitseerida
lg 1 või
Kaitsja on seisukohal, et kohus ei saanud kohtuotsust rajada kohtuarstlikus ekspertiisiaktis nähtuvale eksperdiarvamusele, kuna ekspert lahendas õiguslikke küsimusi ning eksperdiarvamus ei tugine ekspertiisiakti põhjendavale osale. Kohtulahend on selles osas motiveerimata (KrMS § 339 lg 1 p 7). Eksperdiarvamus ei tugine ekspertiisiakti põhjendavale osale, mistõttu eksperdi järeldus, et tervisekahjustusega kaasnes oht elule, on täielikult oletuslik. Kohtuarstlikust ekspertiisiakti põhjendavast osast nähtuvalt viibis kannatanu haiglaravil 5 päeva, koolist puudus 2 päeva, rohkem polnud 17.12.2007 seisuga ega ka 11.02.2008 kohtuistungi aja seisuga (kannatanu seadusliku esindaja ütlused 11.02.2008 kohtuistungi protokollis fikseeritud) kannatanu arsti poole pöördunud. Samuti ei vajanud kannatanu tervis kirurgilist vahelesekkumist. Seega ei kajasta ekspert kaitsja arvates ekspertiisi põhjendavas osas mitte ühegi sõnaga asjaolusid: kas, millal, millisel viisil ning milles 3 avaldus oht kannatanu elule, mistõttu eksperdiarvamus on oletuslik ega põhine ekspertiisiakti põhjendavale osale. Konstaabel Teemo Taidla ja Marko Rahe 05.12.2007 ütlustest nähtub, et kui konstaablid T. Taidla ja M. Rahe 30.11.2007 sündmuskohale jõudsid ning kannatanu isalt kannatanu seisundi kohta küsis, vastas kannatanu isa, et midagi hullu ei ole, vaid natuke verine on. Kannatanu haigusloo väljavõttest nähtuvalt ei ole kannatanul erilisi tervisekahjule viitavaid tagajärgi täheldatud, tema seisund on rahuldav olnud. Kuna toimikus puuduvad mistahes muud tõendid kannatanule tekitatud tervisekahjustuse ohtlikkuse kohta, on kaitsja arvamusel, et
punkti 1 objektiivse koosseisu asjaolu – raske tervisekahjustusega põhjustatud oht elule – on käesolevas kriminaalasjas tõendamata, mistõttu süüdistatav tuleb KrMS § 118 p 1 alusel esitatud süüdistuses õigeks mõista ning tegu tuleb kvalifitseerida
Eksperdile on esitatud ning ekspert on lahendanud õigusküsimusi. Nii on eksperdile esitatud õiguslik küsimus, „kas R. H tekitatud kehavigastuste tekitamisega kaasnes oht elule, põhjustati raske kehaline haigus või elundi tegevuse lakkamine?”. Eelviidatud eksperdile esitatud küsimus on üles ehitatud, kasutades
punktides 1, 2 ja 6 sätestatud termineid ehk sisuliselt sooviti ekspertiisi pinnalt otse ja vahetult vastust, kas süüdistatav realiseeris mõne
MS § 107 lg 4 alusel keelduma õiguslikule küsimusele hinnangu andmisest, rikkus ekspert KrMS § 107 lg-s 4 sätestatut ning lahendas õigusliku küsimuse. Küsimus, kas kehavigastuse tekitamisega kaasnes oht isiku elule, on sügavalt õiguslik küsimus, mis eeldab sisuliselt
p 1 rakendamist, mistõttu antud küsimuse üle saab otsustada üksnes kohus kohtuotsust tehes, mitte aga ekspert kohtuarstlikku ekspertiisi tehes. Kaitsja arvates ongi käesoleval juhtumil kogu õigusvaidluse lahendamine delegeeritud kohtu asemel eksperdile. Seega on kohtuarstliku ekspertiisi lõpposas toodud eksperdiarvamus eksperdile esitatud
Isegi kui tegemist on raske tervisekahjustuse tekitamisega, siis tuleb tegu kvalifitseerida
Süüdistatava poolt õhupüssi optilist sihikut kasutades kannatanu selga tulistamine on tõendamata. Kohtuotsus ei põhine antud osas toimikus olevatel tõenditel. Kaitsjale on jäänud arusaamatuks, milliste tõendite pinnalt kohus kohtuotsuse tegemisel järeldab, et süüdistatav tulistas optilist sihikut kasutades sihilikult kannatanu selja piirkonda. Tulistamise intsidenti kajastavad toimikus sisuliselt vaid 2 tõendit – süüdistatava ning tema elukaaslase A. V ütlused. Muid usaldusväärseid tõendeid tulistamise episoodi kohta ei ole. Olukorras, kus süüdistatav on tunnistanud, et ta tulistas suvaliselt 3. korruse aknast eemal oleva Marja poe suunas, ei ole mitte kuidagi võimalik järeldada, et: 1) süüdistatav oleks tulistamisel kasutanud optilist sihikut; 2) süüdistatav sihtis ja tulistas kannatanu selja piirkonda. Puutuvalt selja piirkonda sihtimisest ja tulistamisest peab kaitsja vajalikuks viidata asjaolule, et kohtueelses menetluses ei ole õhupüssi kohta läbi viidud mitte mingisugust ekspertiisi, mistõttu puudub igasugune seisukoht ka küsimuses, kas antud õhupüssist saab üldse optilist sihikut kasutades ca 60 meetri pealt täpse lasu teha. Puudub ka seisukoht (tõend) küsimuses, kas antud õhupüss laseb ca 60 meetri kaugusele. Süüdistatava tegevuses puudub kaudne tahtlus, 4 tegu on toime pandud kergemeelsusest ning tuleks kvalifitseerida
Kaitsja peab käesoleval juhtumil oluliseks viidata tema arvates põhjapanevale Riigikohtu seisukohale, mis on väljendatud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-128-06 . kaitsja on seisukohal, et rääkimaks kaudsest tahtlusest
p 1 (raske tervisekahjustuse tekitamine, kui sellega on põhjustatud oht elule) tähenduses, pidi süüdistatav teo toimepanemisel möönma kannatanu surma saabumise võimalikkust. Juhul kui süüdistatav ei möönnud kannatanu surma saabumise võimalikkust, vaid lootis seda tõsimeeli vältida, ei ole tegemist kaudse tahtluse, vaid kergemeelsusega. mistõttu süüdistatav ei ole realiseerinud
Riigikohtu seisukohast tuleneb , et lootus, et selline tagajärg - konkreetne ja vahetu oht elule, mis on lähedal võimalikule surmale - ei saabu, peab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest nr 3-1-1-142-05 tulenevalt olema aga isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Kaitsja on seisukohal, et tuvastatud asjaolude pinnalt kolmanda mõistliku isiku vaatepunktist teo asjaolusid analüüsides ning üldisest elukogemusest lähtudes ei möönnud ega saanudki süüdistatav möönda kannatanu surma saabumise võimalikkust. Tuvastatud asjaoludena tuleb kaitsja arvates arvestada, et: 1) tegu pandi toime õhupüssiga, mille soetamiseks ei ole vaja eraldi luba, vaid sellise relva võib igaüks poest omale soetada, mistõttu tegemist ei ole kuigivõrd ohtliku relvaga; 2) süüdistatava ütluste kohaselt avas süüdistatav akna ning tulistas lihtsalt suvaliselt ühe lasu Marja poe suunas, st ei sihtinud konkreetselt kannatanut ehk süüdistatava eesmärgiks ei olnud kannatanule või mõnele teisele kanntanuga koos viibinud isikule pihtasaamine ega vigastamine, eesmärk oli üksnes hirmutamine seoses pauguga, mille õhupüss laskmisel teeb; 3) süüdistatav ütluste kohaselt olid lumepalliga loopinud isikud lasu ajal tema majast ca 60 meetri kaugusel; 4) lumepalliga loopinud isikud liikusid oma ütluste kohaselt süüdistatava majast eemale, st tegemist oli liikuvate objektidega; 5) sündmus leidis aset 30.11.2007 kl 19.40 ehk pimedal ajal; 6) kannatanul oli toimiku materjalide põhjal seljas talvejope, mille all oli veel dressipluus, millistest niivõrd pika vahemaa pealt õhupüssi kuuli läbimine iseenesest on äärmiselt ebatõenäoline. 7) kuigi õhupüssi kohta ei ole mingit ekspertiisi läbi viidud, on sisuliselt üldteada, et sellist tüüpi relvaga ei ole võimalik kuigivõrd kaugele lasta, rääkimata täpselt laskmisest (kaugele laskmisel muudab õhutakistus kuuli trajektoori ning vähendab oluliselt kuuli löögijõudu). Kaitsja peab oluliseks viidata ka asjaolule, et kohtuotsuse lk-l 5 väljendatud kohtu seisukoht, et , on õigusteoreetiliselt väär. Tegemist on üldistamisega, mida kaudse tahtluse olemasolu tuvastamisel ei ole võimalik teha. Kaitsja arvates on ilmne, et tahtluse eristamisel ettevaatamatusest tuleb ja peabki konkreetseid kohtutoimikus olevate tõenditega tõendatud faktilisi asjaolusid kogumis kaaludes ning analüüsides hindama, kas selliste asjaolude pinnalt pidi süüdistatav möönma kannatanu surma saabumist enda tegevuse tulemina või lootis, et see ei saabu. 3. Kohus on materiaalõigusnorme kohaldamata jättes jätnud tähelepanuta osa karistust kergendavaid asjaolusid. 5 Süüdistatav on kinnitanud, et ta on nõus vabatahtlikult kõik tema poolt tekitatud mõistliku ja põhjendatud kahju hüvitama. Valmisolek kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks on
Kaitsja arvates pidanuks kohus arvestama kergendava asjaoluna ka süüteo toimepanemist õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul (
Kaitsja arvates on ilmne, et teiste isikute akendesse lumepallidega loopimine ei ole ühiskonnas aktsepteeritud tegevus ning õiguslikult võib seda hinnata ka avaliku korra rikkumisena. Süüdistatava ütluste kohaselt oli süüdistatav vahetult enne sündmusi üritanud oma väikest last magama panna, mistõttu on kaitsja arvates arusaadav, et vastu akent lennanud lumepallist põhjustatud tugev „kõmakas”, mis muu hulgas äratas ka süüdistatava lapse, kutsus süüdistatavas esile tugeva hingelise erutuse
4. Motiveerimata süüdistusakti tõttu ei saanud kohus tõekindlalt tuvastada subjektiivset koosseisu. Süüdistusaktist ei selgu, millistele tõenditele tuginedes on süüdistatava käitumine kvalifitseeritud
p 1 alusel, mitte aga
Süüdistusakt ei käsitlegi subjektiivset süüteokoosseisu. Kuivõrd kohtueelse menetluse kokkuvõttest ega ka süüdistusaktist ei nähtu, et oleks subjektiivset külge üldse soovitudki tuvastada, ei ole käesoleval juhtumil ka selge, millise tahtluse või ettevaatamatuse vormiga on tegemist. Süüdistusaktis puuduvad mistahes selgitused, põhjendused ning viited tõenditele, millest järeldatakse süüdistatava poolt
MS § 339 lg 1 p 8 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks olukord, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kaitsja arvates käesoleval juhtumil antud olukorraga ongi tegemist. Eeltoodust tulenevalt palub G.S-i kaitsja Tallinna Ringkonnakohtul: 1) tühistada Harju Maakohtu 11.02.2008 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-1153 ning teha uus kohtuotsus, millega tunnistada G.S süüdi kergemas kuriteos (
) ja mõista kergem karistus; 2) kui ringkonnakohus ei rahulda punktis 1) esitatud taotlust, siis palub kaitsja tühistada Harju Maakohtu 11.02.2008 kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-08-1153 ning teha uus kohtuotsus, millega tunnistada G.S süüdi kergemas kuriteos (
Kaitsja apellatsioonile esitas vastuväite kannatanu esindaja Tiit Härma, kes väidab, et süüdistatava tegu oli tahtlik ja kahetsus kohtus oli silmakirjalik. Oma seisukohta põhjendab sellega, et politsei lahkudes ähvardas G.S maja ees seisnud lapsi sellega, et järgmisel korral läheb hullemini. Tegemist oli väga võimsa relvaga ja väga hea snaipriga. Seda kinnitab fakt, et relvast oli võimalik pimedal ajal tabada 60 m kaugusel liikuvat objekti. Kaitsja väide, et G.S püüdis lapsi vaid pauguga hirmutada ei vasta tõele, sest G.S, kes oli ka varem sellest relvast lasknud, teadis, et relva kasutamisel ei teki mitte pauk vaid vilin. Kaitsja väide, et kannatanu tervislik seisund ei vajanud kirurgilist sekkumist näitab vaid kaitsja kergemeelset suhtumist, et tegemist on mingi väikese kriimuga mitte kopsu kui elutähtsa organi vigastusega. Lastehaigla arst avaldas lootust, et kuul jääb kopsu pidama ja siis ei ole vajalik kirurgiline sekkumine, vastasel juhul tuleb pool rindkerest lahti lõigata, et kuul kopsust kätte saada. Kuuli liikuma hakkamise tagajärjed ilma õigeaegse sekkumiseta võivad olla fataalsed. Kuul võib hakata liikuma suure pingutuse või trauma tagajärjel. Oma tegevusega on G.S võtnud 6 14-aastaselt R.Härmalt võimaluse elada normaalse inimesena täisväärtuslikku elu. Eluaegne teadmine, et tervisega võib midagi juhtuda vähendab elu kvaliteeti. Kannatanu on süütu isik, kes ei ole ühtegi lumepalli G.S-i aknasse visanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosalised leiab, et kaitsja apellatsioon on põhjendamatu ning selles esitatud seisukohad ei saa olla vaidlustaud kohtuotsuse tühistamise aluseks. 1) Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et
prg. 118 objektiivne koosseis seisneb raske tervisekahjustuse tekitamises. Tervisekahjustus on inimese kehalise või vaimse heaolu häirituse seisund, mis objektiivsel hinnangul vajab väljaravimist. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kannatanule oli tekitatud tervisekahjustus. Sisuliselt ei vaidlusta seda ka kaitsja kuna taotleb süüdistatava tegevuse kvalifitseerimist
prg. 121 või 119 järgi. Vaidlust ei ole ka selles , et kannatanul esines tervisekahjustus parema rindkerepoole mitteläbistav rinnaõõnde tungiv laskehaav kuuli sisenemisavaga paremal pool selja piirkonnas, millega kaasnes parema kopsu alasagara vigastus ning osalise vesi-õhkrinna teke. Selline vigastus oli kannatanul tuvastatud 30.11.2007.a. Lastehaiglas. Veel märgib kohtukolleegium, et nii süüdistatava ütlusest lähtudes, kui ka kaitsja poolt esimese astme kohtus ja apellatsioonis väljaöeldud seisukohti arvestades (vaidlustatakse ainult kvalifikatsiooni), ei ole ka vaidlust selles, et kannatanule esinenud tervisekahjustus oli tekitatud süüdistatava poolt 30.novembril 2007.a. õhkpüssist tulistades. Eeltoodu tähendab seda, et on tuvastatud põhjuslik seos süüdistatava tegevuse – tulistamise - ja tagajärje – kannatanul esinenud kehavigastuse vahel. Järelikult on ka ainetud kaitsja arutlused selle üle, et õhkpüssist ei ole võimalik tulistada 60 m kaugusele, et sellekohast ekspertiisi ei ole õhkpüssile tehtud ja et kannatanul esinenud kehavigastus ei saa tekkida juhul, kui seljas on paks jope. Kui kaugelt kannatanu pihta sai, see ei oma süüdistatava käitumisele juriidilise hinnangu seisukohast määravat tähtsust. Fakt on see, et süüdistatav tulistas õhkpüssist ja sellest lasust sai pihta kannatanu, kellele oli just selle lasuga ka tekitatud temal esinenud ja arstide poolt tuvastatud kehavigastus. 2)
prg. 118 näeb tagajärjena ette kindlatele tunnustele vastava tervisekahjustuse. Süüdistatavale oli esitatud süüdistus ja ta oli mõistetud süüdi
prg. 118 p.1 alusel, s.o. sellise tervisekahjustuse tekitamises, millega on põhjustatud oht elule e. eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise eest. Eluohtlik on selline tervisekahjustus, mis ohustab kannatanu elu tervisekahjustuse tekitamise ajal või selle järel, olenemata arstiabi osutamisest, haiguse kulust ja lõpptulemusest. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et süüdistatavat ei süüdistata tapmise katses ega ka surma põhjustamises, mistõttu ei ole asjassepuutuv kaitsja poolt apellatsioonis esitatud analüüs teemal, et kui süüdistatav ei möönnud kannatanu surma saabumise võimalikkust , vaid lootis seda tõsimeeli vältida, ei ole tegemist kaudse tahtlusega, vaid kergemeelsusega (apellatsiooni p.2.3.3; 2.3.5;2.3.6;2.3.8). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks selles 7 osas oma seisukohta väljendama hakata, sest tegemist on arutlusega, mis väljub süüdistuse piiridest. Kaitsja on meelevaldselt võtnud apellatsioonis analüüsida tagajärje, mis on süüdistatavale esitatud süüdistuses toodud tagajärjest tunduvalt raskem ning milles isegi prokurör teda ei süüdista. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga selles, et käesolevas kriminaalasjas tervisekahjustuse tuvastamiseks läbiviidud ekspertiis on toimunud ebaseaduslikult ja ekspertiisi tulemusena vormistatud eksperdiarvamus on lubamatu tõend. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et kaitsja viited Riigikohtu otsustele selles osas ei ole asjassepuutuvad kuna viidatud otsustes ei ole tegemist tervisekahjustuse raskuse kindlaksmääramiseks läbiviidud ekspertiisidega. Tervisekahjustuse tuvastamiseks kriminaalmenetluses on kehtestatud eraldi kord ja antud juhul on seda ka järgitud. Nimelt, Karistusseadustiku rakendamise seaduse prg. 32 lg 3 sätestas, et tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. 1.09.2002.a. jõustus Vabariigi Valitsuse poolt 13.augustil 2002.a. määrusega nr.266 vastuvõetud Tervisekahjustuse tuvastamise kord, mis sätestas tervisekahjustuse kohtuarstliku ekspertiisi tegemise ja ekspertiisiakti koostamise korra. Korra prg. 2 lg 1 kohaselt tuvastatakse tervisekahjustus objektiivsete uuringute ja kliinilise leiu alusel. Vaidlusalune ekspertiisi akt vastab nimetatud nõuetele – ekspertiisi läbiviimisel on lähtutud ekspertiisimääruses märgitud eelandmetest, kannatanu seletusest, temal ekspertiisi tegemise ajal esinenud kaebustest, objektiivsest uuringust ja meditsiinidokumentides kajastatust. Kõik need andmed on äramärgitud ka ekspertiisiakti kirjeldavas osas ja lähtudes nendest andmetest ning Tervisekahjustuse tuvastamise korra sätetest, on ka eksperdi arvamus kannatanul esinenud tervisekahjustuse raskuse osas ning selle võimaliku tekitamise aja ja tekkemehhanismi osas igati põhjendatud ja arusaadav. Mingit põhjendatud alust lugeda vaidlusalune ekspertiisi akt ja selles esitatud arvamus lubamatuks tõendiks ei ole. Korra prg. 7 loetleb eluohtlikud tervisekahjustused ja p. 9 loeb eluohtlikuks rindkere- või kõhuõõnde ulatuva haava, sh siseorganite kahjustuseta – kannatanul oli tuvastatud parema rindkerepoole mitteläbistav rinnaõõnde tungiv laskehaav kuuli sisenemisavaga paremal pool selja piirkonnas, millega kaasnes parema kopsu alasagara vigastus ning osalise vesi-õhkrinna teke. Seega ei ole kohtukolleegiumi arvates vaidlust selles, et kannatanul esinenud kehavigastus oli eluohtlik kehavigastus. 3) Alusetud on ka kaitsja etteheited eksperdile selles, et ekspert on justkui lahendanud õiguslikke küsimusi, mis ei kuulu tema kompetentsi. Korra prg. 5 lg 1 määrab, millised küsimused peab lahendama ekspert eksperdiarvamusega ja nimetatud sätteid arvestades ei ole alust süüdistada eksperti, et ta on oma pädevust ületanud – arvamuses on kinnitatud tervisekahjustuse olemasolu, välja toodud tervisekahjustuse olemus e. diagnoos , tervisekahjustuse tekkimise viis ja tervisekahjustuse eluohtlikkus. Eksperdiarvamus on lubatud tõend ja maakohus on seda põhjendatult ka hinnanud kogumis teiste tõenditega. Kaitsja märkused selles osas, et ei ole arvestatud asjaolu, et kannatanu oli haiglaravil vaid 5 päeva ja koolist puudus 2 päeva, ei ole süüdistatava käitumisele juriidilise hinnangu andmisel arvestatav , sest eluohtliku tervisekahjustuse puhul ei oma see asjaolu kvalifitseerivat tähtsust. Nimetatud asjaolu on kvalifitseerivaks tunnuseks
prg. 118 p. 2 ettenähtud tagajärje puhul. Kuna kannatanule tekitatud tervisekahjustuse raskus on tuvastatud vastavalt ettenähtud korrale, siis ei oma 8 mingit tähtsust tervisekahjustuse raskuse määramisel kannatanu isa poolt sündmuskohal kannatanu seisundile antud hinnang – seda enam , et visuaalse pildi järgi oli tegemist n.ö. „auguga seljas ja verd ei olnud“ nagu kannatanuga koos olnud tunnistajad on avaldanud. Seega on süüdistatava poolt kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse tekitamine usaldusväärselt tõendatud ja sellega on välistatud ka süüdistatava käitumise kvalifitseerimine
prg. 121 järgi. 4) Kohtukolleegium leiab, et põhjendatult on maakohus tulnud järeldusele, et G.S-i poolt oli kannatanule tekitatud raske kehavigastus tahtlikult, mistõttu puudub alus ka tema tegevuse ümberkvalifitseerimiseks
prg. 119 järgi nagu seda taotleb apellant. Maakohus tuli järeldusele, et Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega selles osas ja ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väited , millega püütakse umber lükata maakohtu järeldusi, ei ole veenvad. Kohtukolleegium ei pea oluliseks küsimust , kas süüdistatav tulistas Marja pole või linna suunas. Tähtis on fakt, et süüdistatav tulistas õhkpüssist 3-nda korruse aknast ja tabas mööda maad jooksvat last. Seega on maakohus õigesti järeldanud, et süüdistatav ei tulistanud õhku. Veel enam, ta ei tulistanud ka mitte otsesuunas n.ö. kolmanda korruse kõrgusele vaid just tulistas allapoole maa suunas, kus kõnnivad inimesed. Fakt, et süüdistatav tabas isikut, kelle suhtes õigusvastaseks käitumiseks oli tal olemas ka motiiv, kinnitab kohtu veendumust selles, et süüdistatav tulistas just konkreetse isiku suunas. Kõik nimetatud asjaolud annavad põhjendatud aluse apellatsioonikohtule maakohtu otsuse motiividega nõustumiseks. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks märkida järgmist. Kaitsja poolt on apellatsioonis viidatud Riigikohtu otsusele nr.3-1-1-124-03, kus Riigikohus on tõesti kvalifitseerinud KrK prg. 107 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo ümber KrK prg. 111-le. Kohtukolleegium on seisukohal, et viidatud Riigikohtu otsuses väljendatud Riigikohtu seisukoht pigem kinnitab vaidlustatud maakohtu otsuse järeldusi süüteo subjektiivse koosseisu osas. Nii on Riigikohus oma otsuses nr. 3-1-1-124-03 märkinud järgmist : Riigikohtu põhjendus, millega eitatakse konkreetsel juhul süüdistatava käitumises kaudse tahtluse voluntatiivset elementi on rajatud sellele, et kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et süüdistataval oleks olnud motiiv kannatanut rünnata ja seetõttu usuti ka süüdistatava ütlusi, et ta soovis konkreetsel juhul visata pudelikillu kannatanu selja taha põõsasse. Ka kaitsja poolt viidatud Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-142-05 väljendatud Riigikohtu seisukoht toetab pigem kohtu poolt G.S-i käitumisele 9 antud juriidilist hinnangut, kui kaitsja poolt taotletavat. Nii on Riigikohus selgitanud, et Käesoleval juhul kinnitavad kohtukolleegiumi arvates süüdistataval kaudse tahtluse olemasolu nii tema teoeelne – kui ka teojärgne käitumine ja objektiivsed asjaolud - motiiv kannatanule kätte maksta aknasse lumepalliga viskamise eest, süüdistatava elukaaslase poolt kirjeldatud süüdistatava emotsionaalne seisund teo toimepanemise ajal – võttis püssi, sest oli ärritunud sellest, et lumepalliga aknasse visati. Tunnistaja T.T ütlustest nähtuvalt ütles G.S peale tulistamist , et teda häirivad väiksed“ patakad“ või „tatikad“ kes pidevalt tema akende all karjuvad ja röögivad ning võtavad autode küljest ära auto tootja firma tunnusmärke. 5) Kohtukolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et G.S-ile esitatud süüdistus on puudulik kuna tuvastamata on subjektiivne süüteokoosseis. Ka leiab kaitsja, et süüdistusakt on koostatud puudulikult. Kohtukolleegium märgib, et süüdistusakti puudulikkus ja motiveerimatus ei mõjuta kohtuotsuse seaduslikkust, küll võib aga süüdistusakti lõpposa e. süüdistuse puudulikkus kujutada endast kaitseõiguse rikkumist. Kohtukolleegium leiab, et G.S-ile esitatud süüdistuses kirjeldatud tegevus vastab
prg. 118 p.-1 ettenähtud süüteokoosseisule. Asjaolu, et süüdistuses ei ole eraldi ära märgitud tahtlikult kuriteo toimepanemist tuleneb
sätetest. Nimelt,
prg. 15 lg 1 kohaselt on karistatav
järgi üksnes tahtlik tegu, kui seadustik ei sätesta karistust ettevaatamatu teo eest. Seega olenemata sellest, millise tahtluse liigiga on konkreetselt tegemist, on alati tegemist tahtlikult toimepandud teoga. Tõsiseltvõetava ei ole ka kaitsja etteheide kohtueelsele menetlusele osas, mis puudutab menetluse puudulikkust ja süüteokoosseisu tuvastamata jätmist. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et menetlusosalised on nõustunud kriminaalasja arutamisega lühimenetluses, kus süüküsimus otsustatakse kriminaalasja materjalide põhjal. Eeltoodu aga tähendab seda, et kohtu käsutuses olid samad tõendid, millised olid kogutud kohtueelses menetluses ja kohus pidas võimalikuks G.S-i süüküsimuse otsustamise lühimenetluses. Ei süüdistatav ega ka tema kaitsja ei ole taotlenud tõendite puudulikkusele viidates mingite tõendite juurdekogumist. 6) G.S-ile mõistetud karistusse puutuvalt märgib kohtukolleegium järgmist. Nõustuda ei saa kaitsja apellatsioonis esitatud väitega, et kohus ei ole arvestanud kõiki G.S-ile mõistetud karistuse kergendavaid asjaolusid. Maakohus on mõistnud G.S-ile karistuseks 4 aastat vangistust, mis on
prg. 118 sanktsioonis ettenähtud karistuse alammäär. Seda karistust vähendati veel 1/3 võrra ja lõplik karistus on seega mõistetud tunduvalt alla sanktsiooni alammäära. 10 Veel on maakohus pidanud kõiki kuriteo tehiolusid ja G.S-i isikut arvestades kohaldada tema suhtes
prg. 74 sätteid ja määranud , mis on lühem mõistetud karistusest. Seega mõistes esimese astme isikuvastase kuriteo eest süüdistavale karistuse, mis on sisuliselt tunduvalt alla sanktsiooni alammäära ja määrates katseajaks mõistetud karistusest lühema katseaja , on maakohus eiranud Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-59-07 väljendatud seisukohta. Riigikohus on nimetatud otsuses märkinud, et Kohtukolleegium ei ole tuvastanud asjaolusid, millised annaksid alust kergendada veel maakohtu poolt G.S-ile mõistetud seaduses ettenähtud sanktsiooni alam- ja ülemmäära arvestades niigi kerget karistust. 7) Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega motiveeritud kohtu järeldusi G.S-i süüküsimuse otsustamisel , tema käitumisele juriidilise hinnangu andmisel ja karistuse mõistmisel tähtsust omavates küsimustes. Maakohtu järelduse kujunemine on kohtuotsuse lugejale arusaadav ja jälgitav. Seega ei saa rääkida kohtukolleegiumi arvates maakohtu otsuse motiveerimatusest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab oma motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et maakohtu otsus on motiveerimata. KrMS prg. 339 lg 1 p.7 sätestab, et kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine on kohtuotsuses motiivide puudumine. Apellatsioonist nähtub et sisuliselt apellant ei nõustu maakohtu poolt esitatud põhjendustega ja tema arvates on maakohus teinud tõenditest ebaõigeid järeldusi. Kohtukolleegium leiab, et kohtuotsuses toodud järeldustega ja põhjendustega mittenõustumist ei ole alust käsitleda motiivide puudumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Motiivide olemasolu või selle puudumise sedastamisel ei saa lähtuda ainuüksi põhjenduste hulgast. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus ei ole oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse norme sellega, et on jätnud kohtuotsuse motiveerimata. Riigikohtu praktikas väljakujunenud arusaama kohaselt on KrMS prg.339 lg 1 p.-s 7 sätestatud rikkumisega tegemist siis, kui kohus ei ole üldse motiveerinud oma mingit otsustust (Riigikohtu otsus 3-1-1-97-98 ). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta hindab samu tõendeid maakohtust diametraalselt erinevalt ning asub nende alusel võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale, ära näidata ka esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel. Seejuures tuleb põhjusi, miks antakse tõenditele senisest vastupidine hinnang, erilise hoolikusega selgitada – „lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega“ (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust ümber 11 lükata maakohtu tõendamisprotsessi ning siseveendumuse kujunemist, mis kohtuotsust lugedes on täielikult arusaadav. Veel märgib kohtukolleegium vastuseks kaitsja väitele, mis puudutab kohtuotsuses põhjenduste puudumist KrMS prg. 339 lg 1 p.7 mõttes, et nimetatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine ei saa olla aluseks maakohtu otsusega tuvastatud kuriteo ümberkvalifitseerimiseks nagu seda taotleb apellant. Vastavalt KrMS prg. 341 lg 1 sätetele on ainukeseks võimaluseks sellise rikkumise tuvastamise kriminaalasja saatmine esimese astme kohtule uuesti arutamiseks. Sama kehtib ka kaitsja poolt apellatsioonis viidatud KrMS prg. 338 lg 1 p.-s 8 nimetatud rikkumise puhul Kuid kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud maakohtu otsuses on omavahel kooskõlas kohtuotsuse motiveeriv- ja resolutiivosa. Maakohus on tuvastatud asjaolude pinnalt motiveerinud süüdistatava süüd
prg. 118 p.1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja selle paragrahvi järgi süüdustatava ka süüdi mõistnud. Ka selles osas on apellandi etteheited maakohtule põhjendamatud. 8) Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 11.veebruarist 2008.a. G.S-i suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Ene Randmäe Igor Amann
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.