lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 12 septembri 2007 otsus Apellatsiooni esitaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokurör ja kaitsja M.Greinoman Prokurör Ringkonnaprokurör Leelet Kivioja Süüdistatav G.N, ik: xxx, varem ühel korral kriminaalkorras karistatud, viibis vahi all 15.10-03.11.2006, so 20 päeva. Kaitsja Vandeadvokaat Maksim Greinoman RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 12 septembri 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-06-16639 G.N-i süüdimõistmises ja karistamises
Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 12 1 detsembrist 2007 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates
vägivald võimuesindaja suhtes seoses tema ametikohustuste täitmisega. HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Kohus leidis, et G.N-ile esitatud süüdistus
lg 1 järgi ei ole tõendamist leidnud, puudub antud süüteokoosseisu objektiivses teokoosseisus nõutav erisubjekt, s.o. avalikku korda kaitsev võimuesindaja, kelle suhtes oleks vägivalda tarvitatud seoses ametikohustuste täitmisega. Kohus luges tõendatuks, et G.N-i tegevuse vastab
3. Harju Maakohus tunnistas G.N-i süüdi
järgi ning karistas rahalise karistusega 60 päevamäära ulatuses, mis lähtudes keskmisest päevasissetulekust 105 krooni, on 6 300 krooni.
20 päeva. Kuna ühele eelvangistuspäevale vastab rahalise karistuse kolm päevamäära, siis luges mõistetud karistus (rahaline karistus 60 päevamäära) kantuks. APELLATSIOONID: 4. Ringkonnaprokuröri poolt esitatud apellatsioonis taotletakse Harju Maakohtu otsuse tühistamist kvalifikatsiooni ja mõistetud karistuse osas ja uue otsusega G.N-i süüdi tunnistamist
Arvestades eelvangistuses viibitud aega lugeda kandmisele kuuluvaks karistuseks 11 kuud ja 10 päeva. Kohaldada
lg 1 ja 3 sätteid ja määrata katseajaks 18 kuud, kohustada teda täitma
2 Apellant leiab, et kohus on õigesti avanud politseiseaduse § 12 lg 3 sisu, kuid ekslikult vaadelnud kannatanu käitumist mitte kui ametikohustusi täitnud politseiametniku käitumist vaid kui naabri või kõrvalise isiku käitumist. Politseiniku ülesanne muuhulgas on ka võimalike õigusrikkumiste ennetamine, mitte ainult nö tagajärgede likvideerimine. Samuti on politsei kohustuseks looduskeskkonna, loodusvarade ja – objektide kaitse. Lisaks prokurör leiab, et ükski järelvalveametnik ei saa anda politseinikule korraldust, mismoodi õigusrikkumist lahendama peaks. Politseinikul on kohustus ka töövabal ajal reageerida võimalikule õigusrikkumisele ning just seda kannatanu U.Veldi tegi. Prokurör leiab, et kui ka selguks, et tegu millele politseinik reageeris ei osutu õigusrikkumiseks, ei muuda see veel politseiniku käitumist sündmuse kontrollimisel ja selle peatamisel, so oma ametikohustuste täitmisel, ebaseaduslikuks. Sellest tulenevalt ei pea prokurör põhjendatuks kvalifikatsiooni muutmist. Prokurör ei pea motiveerituks kohtu järeldust G.N-i karistamises rahalise karistusega. Prokurör, avades karistuse eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid, märgib, et G.N on varem juba karistatud rahalise karistusega, tal puudub töökoht, seega sissetulek. Apellant leiab, et mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ning süüdimõistetu isikule. Arvestades kuriteo küünilist iseloomu, asjaolu, et taas on tegemist vägivallaga seotud kuriteoga ning arvestades süüdlase isikuga, leiab prokurör, et süüdistataval on raskusi enda vaos hoidmisega ja käitumise kontrollimisega. Järelikult ei ole G.N-i võimalik karistada kõige kergemaliigilise karistusega. Prokurör leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja mõistnud süüdistatavale karistuse, mis ei vasta kuriteo raskusele ja süüdismõistetu isikule. 5. Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat M Greinoman taotleb Harju Maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Apellant leiab, et kohtulik uurimine maakohtus toimus ühekülgselt ja puudulikult ning kohtuotsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust. Kohus on rajanud otsuse ebausaldusväärsetele tõenditele. K.Veldi andis kohtuistungil ilmselgelt tegelikkusele mittevastavaid ütlusi väites et kopajuht ründas kannatanut, kuigi seda kuritegu ei ole kindlaks tehtud. K.Veldi on kannatanu abikaasa ja tunneb isiklikku vaenu süüdistatava suhtes, seetõttu toetab samuti süüdistatavat vihkava kannatanu positsiooni. Kannatanu ja tema abikaasa tunnevad viha süüdistatava vastu ja pidevalt esitavad tema suhtes erinevaid kaebusi, mistõttu on nad erapoolikud ja annavad teadvalt süüstavaid ütlusi et G.N-ile kätte maksta. Kohus ülaltooduga ei arvestanud, mille tagajärjeks on uurimise ühekülgsus. Materiaalõiguse rakendamisel on kohus valesti tõlgendanud AÕS § 41 lg 1 ja
. Kaitsja avades AÕS § 40 lg 1,2, § 41 lg 1,
lg 1, VÕS § 1045 lg 2 p 4 ja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-123-05 sisud leiab, et antud kriminaalasja on tõendamist leidnud, et 15 oktoobril 2006 toimus tegevus süüdistatava krundil. Asja omanik on asja valdaja ja oma valduses kivide lükkamine on vaieldamatult kinnisasja üle võimu teostamine. Kaitsja ei soostu kohtu järeldusega, et kannatanu tegevust ei saa käsitleda takistava tegevusena. Süüdistatava ütluste kohaselt kannatanu karjus, takistas süüdistataval töö tegemist ja kasutas füüsilist vägivalda. Kannatanu on kinnitanud, et ta takistas kopa tööd ja kaitsja leiab, et U.Veldi keeldusid apellandi krundil tööde jätkamiseks võib käsitada vaimsete rünnetena, mis jätkusid füüsiliste rünnetena, mida võib vaadelda omavolina AÕS § 40 mõttes, mida süüdistataval oli õigust jõuga tõrjuda ja valduse kaitseks tarvitada teatud vahendeid. U.Veldi poolt tööde tegemise takistamist kinnitavad tunnistaja T.V ütlused. Kuna kannatanu oli varasemalt süüdistatava suhtes tarvitanud jõudu, siis süüdistatav eeldas et kannatanu võib 3 jälle jõudu kasutada ja ennetas seda kasutades oma valduse kaitseks ja enesekaitseks pipragaasi. Süüdistatava kättemaksust kannatanu suhtes tõendid puuduvad. U.Veldi rünne oli õigusvastane, süüdistatava käitumine aga õiguspärane. Mõistes süüdistatava süüdi
järgi kuigi süüdistus oli esitatud
MS § 309 lg 2, § 268 lg 2 sisu ja Riigikohtu seisukohad, märgib et
ei ole kergem kuritegu võrreldes
kuna mõlemad on teise astme kuriteod millede eest on ette nähtud ka rahaline karistus.
ei konkretiseeri vägivalla mõistet, kohtupraktika kohaselt tuleb mõista vägivallategude all
Kui selgub, et kannatanu ei ole võimuesindaja ega avalikku korda kaitsev isik võidakse tema tegu kvalifitseerida
Kaitsja leiab, et antud juhul süüdistatav ja tema kaitsja on asetatud olukorda kus nad peavad ära arvama kuidas kohus võiks tegu kvalifitseerida, mis on aga Riigikohtu seisukohale tuginevalt lubamatu. Ja kaitsja peab selliseks lubamatuks üllatuseks ka menetluse lõpetamist ja asja tagastamist väärteomenetluse algatamiseks. Kaitsja leiab, et kohtu seisukoht, et kannatanu ei olnud politseiametnik ega avalikku korda kaitsev isik ning süüdistatavat ei saa süüdi mõista
Kaitsja viidates maakohtu istungi protokollidele märgib, et kannatanu ei näidanud politseitõendit ega tutvustanud end politseinikuna ega ka järginud politsei siseeeskirju. Oluliseks peab kaitsja asjaolu, et kannatanu ei saanudki seadusest tulenevalt politseiülesandeid täita kuna viibis eramaal ja kaitsja avab PS § 33 ja PolS § 13 lg 1 p 14 sätestatu, leides, et antud juhul ei saanud süüdistatava käitumine luua kuriteo kahtlust. Väärteo tõkestamisele ülalnimetatud seadus ei laiene. Ilma õigusaktist tuleneva volituseta tegutsema asuv isik ei kaitse õiguskorda vaid rikub seda ise. Kannatanu tegevuses esinevad
Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud menetlusnorme kuna süüdistatava süüdi tunnistamine on rajatud tema poolt ütluste andmisest keeldumisele, mis on aga tema õigus ja kaitsja viitab siinjuures Riigikohtu otsustes äratoodud seisukohtadele. Apellant asub arvamusele, et ütluste andmisest osaline keeldumine ei tõenda vastaspoole ütlusi. Oluline on ütluste usaldusvääruse kontroll. Kohus pole põhistanud miks peab tunnistajate ja kannatanu ütlusi usaldusväärsemateks apellandi ütlustest. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke ehk hinnata argumente kogumis. Kaitsja leiab, et kohus pole hinnanud tõendeid kogumis, mis on menetlusõiguse oluline rikkumine. Kohus jättis välja nõudmata tõendi süüdistatava kehavigastuste kohta kuigi isik oli nõus ja soovis tema isikuandmete avalikustamist. KAITSJA VASTUS PROKURÖRI APELLATSIOONILE: 6. Prokuröri apellatsioonile on oma kirjalikud vastused esitanud kaitsja, kes leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Lisab, et jääb enda poolt esitatud apellatsiooni juurde ja taotleb sealtoodud alustel kohtuotsuse tühistamist. Kannatanu ei täitnud sündmuste toimumise ajal politseiametniku ülesandeid. Kõnealusel juhul kannatanul seadusest tulenevat õigust politseivõimu teostamiseks ei olnud ning menetluskorda rikkuvalt ei näidanud ta töötõendit. Kaitsja märgib, et kannatanu ise asetas vaidlusaluste tööde ajal teisaldatavad kivid süüdistatava kinnistule ning oli ette teadlik, et õigusrikkumist ei saanud toimuda. Kannatanu rikkus ise õiguskorda ja süüdistataval oli õigus kasutada hädakaitset. Kuna süüdistatav eiras ehitustööde ohutusnõudeid, siis isiku eemaldamine ehitustöödelt oli ainuke õiguslikult ja faktiliselt võimalik abinõud kannatanut ähvardanud ohu kõrvaldamiseks. 4 Kannatanu elu, kaitstav huvi, on kahjustatavast huvist, kannatanu kehaline puutumatus, ilmselt olulisem seetõttu ei saanud kannatanu tegevus olla õigusvastane, mis seejuures ei välista hädakaitset. Kui kohus asub seaduse rakendamise osas kaitsjaga erinevale seisukohale, leiab kaitsja et keeruka ja ka hädakaitse, hädaseisundi ning politseiõiguse vastuolulise õigusliku regulatsiooni tõttu ei saa süüdistatavale ette heita eksimust tema enda tegevuse objektiivse ja subjektiivse õigusvastasuse osas, mistõttu kuuluks rakendamisele
Tegemist oli puhtalt naabritevahelise tüliga ja ekslik on teha sellest kaugeleulatuvaid järeldusi süüdistatava isiku kohta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
Kaitsja apellatsiooni palus jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS: 9. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei sea kahtluse alla ega kummuta kohtu järeldusi ega too kaasa põhistatud kohtuotsuse tühistamist. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga sellest, et maakohus on G.N-i poolt toimepandu kvalifitseerimisel
järgi oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja väljunud süüdistuse piiridest. Riigikohus on apellatsioonis avatud otsustes tõepoolest selgitanud, et süüdistuse radikaalne muutmine eeldab uue süüdistuse esitamist. Süüdistatavale peab olema tagatud võimalus aru saada, milles teda süüdistatakse ning kohaldatav säte ei tohi olla tema jaoks üllatuslik. Samas on aga lahendites leitud, et KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 annavad siiski kohtule pädevuse kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses algsest süüdistusest kõrvale kalduda ja anda süüdistatava käitumisele uus, prokuratuuri esitatud süüdistusest erinev õiguslik hinnang. Kasutades talle antud õigust kontrollida süüdistatava tegevuse karistatavust lisaks süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisule ka mõne muu kuriteokoosseisu järgi, peab kohus siiski täiendavalt arvestama KrMS § 268 lg 2 nõuetega/ RK otsused nr 3-1-1-96-06, 3-1-1-1307/. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul ei ole kohus väljunud süüdistuse piiridest ning tegemist ei ole süüdistuse olulise muutmise, täiendamisega mis süüdistatava olukorda raskendaks. G.N-ile oli esitatud süüdistus
lg 1 järgi mille sisuks oli vägivallategude toimepanemine ametikohustusi täitva võimuesindaja suhtes ja sanktsiooniks rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus.
näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest ning karistuseks rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Seega seaduses ettenähtud karistuse määra osas on
Esitatud süüdistuses kuriteo objektiivseks tunnuseks oli vägivallategude toimepanemine ja süüdistuses oli ka ära toodud milles need seisnesid. Täpselt analoogsete vägivallategude toimepanemise eest on maakohus ka G.N-i süüdi tunnistanud. G.N on ise maakohtu 5 istungil kinnitanud süüdistuses esitatud käitumise sh. pipragaasi kannatanule näkku laskmist. Kohus ei ole uusi, süüdistusest erinevaid, tunnuseid süüdistatava tegevusele hinnangu andmisel tuvastanud ega tõendatuks lugenud ning kaitsja väide sellest, et ülalnimetatud vägivalla toimepanemise tuvastamine oli süüdistatavale üllatuseks on meelevaldne. Kohtukolleegium nõustub kaitsja apellatsioonis esitatud väitega, et süüdistataval on õigus ütluste andmisest keelduda ning sellega ei saa põhjendada kuriteokahtluse olemasolu. Kuid kaitsja väide sellest, et süüdistatav keeldus ütluste andmisest ei ole kooskõlas kriminaalasja materjalidega. Vastavalt kohtuistungi protokollile ei ole süüdistatav G.N ristküsitlusel keeldunud ütluste andmisest. Ta on ristküsitluse käigus oma ütlused andnud ning on keeldunud vastamast vaid osalistele kohtu küsimustele. Ristküsitluse käigus ei ole menetluspooled taotlenud süüdistatava poolt kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamist KrMS § 294 lg 1, süüdistatava poolt kohtus ütluste andmisest keeldumise, alusel. Kohtukolleegium möönab, et maakohtu põhistus süüdistatava ütluste ebausaldusväärsuse kohta seetõttu, et ta keeldus vastamast kohtu küsimustele ei ole täielikus kooskõlas KrMS § 289 lg 1 ja Riigikohtu otsustes väljendatud seisukohtadega isikulise tõendi, süüdistatava ütluste, usaldusväärsuse kontrolli ning hindamise küsimises/ RK otsused 3-1-1-113-06, 3-1-13-07/, kuid kohtukolleegium leiab, et antud juhul ei too selline kohtu järeldus endaga kaasa kohtuotsuse tühistamist ega anna alust tuvastada, et kohtulik uurimine on olnud ühekülgne. Ka juhul kui ühe tõendina on alust hinnata süüdistatava ütlusi siis ei ole seaduslik tõendite kogumi puhul rajada kohtu järeldusi vaid süüdistatava ütlustele. KrMS § 61 kehtestab, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. KrMS § 61 lg 2 eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel. Harju Maakohus on nii kannatanu, tunnistajate kui ka süüdistatava kohtuistungil antud ütlustele andnud hinnangu kogumis koos teiste kohtuistungil vahetult kontrollitud seaduslike tõenditega ning kohus kooskõlas asja materjalidega on kohtuotsuses märkinud, et süüdistatav annab ütlusi valikuliselt kuna osadele küsimustele ei soovinud ta vastata. Asjaolude kohta millest süüdistatav keeldus ütlusi andmast oli kohus õigustatud oma järeldustes toetuma teistele kogutud ja vahetult kontrollitud tõenditele. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistuse ja järeldusega sellest, et antud juhul pole tuvastatav hädakaitseseisund ning seega ei saa rääkida hädakaitsest. Kohtuotsuses on analüüsitud kaitsjate poolt maakohtu istungil esitatud vastavasisulised väiteid ja analoogsete väited esitamine apellatsioonis kohtu põhistust ja järeldusi ei kummuta. Tuvastatav on nii kannatanu kui tunnistajate ütlustega, et kopajuhiga rääkivale kannatanule tungis selja tagant kallale ja hakkas teda traktorist välja kiskuma süüdistatav. Kannatanu hakkas talle vastu, nende vahel toimunud rüseluse käigus ei välista kannatanu et süüdistatav võis viga saada. Seega alustas rünnet, füüsilist kontakti süüdistatav. Kannatanu poolt kopajuhiga rääkimist ei saa käsitada kui vahetut rünnet süüdistatava suhtes, mis oleks kaasa toonud hädakaitseseisundit. Kohtukolleegium leib, et kohus on seaduslikult tulnud järeldusele, et antud juhul kannatanu oma käitumisega ei rikkunud G.N-i valdust ega takistanud edasiste tööde tegemist kopajuhi poolt, mis oleks vaadeldav omavolina AÕS § 40 mõttes. Tunnistaja, kopajuhi T.V poolt antud ütluste kohaselt käskis ta traktori juurde tulnud naabrimehele rääkida tööandajaga ehk siis G.N-iga, ise jätkas tööd. Teda ei seganud ka naabrimehe viibimine kopa laaduri ees, mingit ohtu ei olnud, ta jätkas tööd, siis tuli G.N ja lasi naabrimehele gaasi näkku ning nende vahel tekkis rüselus. Hiljem lõpetas ta töötegemise ja lahkus objektilt/ 2 kd. t.lk. 51-52/. 6 10. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendatud järeldusega, et G.N-i poolt toimepandu kuulub kvalifitseerimisele
Prokuröri poolt apellatsioonis esitatu on analoogne maakohtu istungil esitatud arvamuse ja taotlustega ning maakohus on otsuses neid käsitlenud ning põhjendanud miks antud juhul süüdistatava tegevus ei ole kvalifitseeritav
Kohtukolleegium ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata, tõdeb vaid, et kuigi ka õigusrikkumiste ennetamine on avaliku korra kaitsmine, peab võimuesindaja poolt ametikohustuste täitmine olema seaduslik st peab teostama oma pädevuse piires ja õigusaktides ettenähtud korras. Tuvastamist on leidnud, et kodust väljajooksnud naabrimees, kannatanu U.Veldi töötõendit ei näidanud ega selgitanud, mis annab talle õiguse teise isiku valdustes nõuda nii ehitusloa esitamist kui kivide ümberpaigaldamise lõpetamist. Tuvastamist on leidnud, et G.N-i poole ta üldse ei pöördunud vaid rääkis tööd teinud isikuga. Süüdistatava rünne ja tahtlus oli suunatud naabrimehe vastu, kellega tal olid juba pikaajalised vaenulikud suhtes ja olnud konflikte ka varem. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul pole tuvastatavad süüdistatava tegevuses
lg 1 koosseisulised tunnused ning süüdistatava poolt toimepandud vägivallateod on kohus õigesti kvalifitseerinud
Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetud karistust. Prokuröri apellatsioonis esitatud väited sellest, et süüdistatavat on juba rahalise karistusega karistatud ja taas oli tegemist vägivallaga, ei ole asjakohased. Vaidlustatud kuriteo toimepanemise ajaks ei olnud G.N kohtu poolt karistatud isikuks ning seega pole alust antud asjas karistuse mõistmisel arvestada tema kriminaalkorras karistatust. Seaduses ettenähtud karistust raskendavaid asjaolusid, mida maakohus poleks karistuse mõistmisel arvestanud või jättis vajaliku tähelepanuta prokuröri apellatsioon ei kajasta. Kohtukolleegium leiab, et pole alust põhistatud karistuse tühistamiseks ja uue, raskema karistuse mõistmiseks.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.