1-07-11163\11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2008.a Tallinn Kriminaalasja number 1-07-11163 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Igor Amann ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. jaanuar 2008.a, avalik kohtuistung Kriminaalasi E.T süüdistus KarS § 266 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
3. novembri
4. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja adv Kersti Põld Prokurör Svetlana Maripuu Süüdistatav E.T sünd 11.11.1967.a. Eesti kodanik, x, töötas OÜ-s R ehitajana, varem kohtu poolt kolmel korral karistatud, viimati 01.06.2007.a Pärnu Maakohtu poolt KarS § 141 lg 1 järgi 2 aastase vangistusega tingimisi 2 aastase katseajaga, millest 3 kuud ja 8 päeva kantud. Vahi all alates 14.06.2007.a. Kaitsja Adv. Kersti Põld RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu
5. novembri 2007.a otsus E.T süüditunnistamises ja karistamises sisuliselt muutmata. Täpsustada kohtuotsuse põhiosa, lugedes lauseosa „Pidades E.T süü temale süüks arvatud II raskusastme eluvastase kuriteo toimepanemises tõendatuks“ asemel õigeks „Pidades E.T süü temale süüks arvatud II raskusastme avaliku rahu vastase kuriteo toimepanemisel tõendatuks“. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK E.T tunnistati süüdi KarS § 266 lg 1 järgi ja karistati 4 kuulise vangistusega, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse – 1 aasta 8 kuu ja 22 päeva võrra ja liitkaristuseks mõisteti 2 aastat ja 22 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti tema vahistamise päev 14.06.2007.a. E.T tunnistati süüdi selles, et ta 14.06.2007.a ajavahemikul kella 01 – 7.30 tungis alkoholijoobes olles valdaja tahte vastaselt ukseluku lahtikangutamise teel sisse endise abikaasa A. V korterisse x, kus lõhkus asju ja loopis neid laiali. APELLATSIOONI SISU Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega oma kaitsealuse õigeksmõistmist või alternatiivselt maakohtu otsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ja rahalise karistuse mõistmist ühes KarS § 74 lg 6 sätete kohaldamisega, st jättes E.T-le eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus täitmisele pööramata ja määrata, et rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt. E.T ei ole ennast süüdi tunnistanud. Ta andis selgitusi, et tema arvates oli tal suulisest üürilepingust tulenev õigus kasutada korterit x. Korteris olid tema ja A. V ühisvara hulka kuuluvad asjad, seal on nende ühiste laste elukoht ning temal on õigus lastega suhelda. Kaitsja arvates tuginevad kohtu järeldused tõendite ebaõigele hindamisele. Just süüdistatava ütlustele on andnud kohus väära hinnangu ja jättis alusetult kohaldamata KarS § 31 lg 1, st ei arvestanud teo õigusvastasust välistavat asjaolu. E.T kujutas korterisse sisenedes ette, et tema on jätkuvalt korteri kasutamise ja käsutamise õigus. Võib möönda, et tema ettekujutus oli ekslik, kuid tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Sellisel juhul vastutab isik seaduses ettenähtud juhtudel ettevaatamatusest toime pandud teo eest. Kuivõrd KarS § 266 lg 1 koosseis näeb ette subjektiivsest küljest tahtlust, tuleb maakohtu otsus materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada ja E.T õigeks mõista. Apellatsioonis esitatakse ka juhuks, kui E.T õigeksmõistmine pole võimalik, taotlus temale mõistetud karistuse kergendamiseks. Maakohus on ebaõigesti märkinud, et E.T süüdistatakse II raskusastme eluvastases süüteos. Tegelikult süüdistatakse teda II raskusastme avaliku rahu vastases süüteos. Apellant palub arvestada OÜ-st R antud positiivset iseloomustust E.T kohta. Samuti tuleb arvestada kohtu-psühhiaatria-psühholoogia eksperdiarvamust osas, milles osundatakse, et E.T pani talle süüks arvatava teo toime pikaajalise depressiooni seisundis. Eksperdiarvamusest võib järeldada, et E.T puhul ei ole tegemist väljakujunenud kuritegeliku mõtte- ja käitumislaadiga isikuga, ta on 2 kuritegusid toime pannud depressiooniseisundi tõttu, mis on põhjustanud ennasthävitava elulaadi. Apellant leiab, et maakohus ei ole KarS §-s 56 sätestatud asjaolusid karistuse mõistmisel küllaldaselt arvestanud. Kõnealusel juhul on karistuse eesmärke võimalik saavutada kergemaliigilise karistuse mõistmisega, jättes eelmise otsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramata. POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon rahuldamisele ei kuulu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on tõendeid, sealhulgas süüdistatava enda ütlusi, objektiivselt hinnanud. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks osundada just süüdistatava kohtuistungil antud ütlustele, millede kohaselt oli tema abielu kannatanuga lahutatud, ühist korterit kasutasid nad eluruumina kuni 2006.a detsembrini, A. V asus elama x tänavale, tema elas Y tänaval, külas pole ta x tänava korteris käinud, pole ka kutsutud. Ööl vastu
6. juunit külastas ta eksabikaasat töö juures, kuid viimane ei suhelnud temaga, mistõttu läks koju Y tänavale. Vastu hommikut aga, teades, et A.V on veel tööl, läks x tänava korteri ukse taha ning kuna keegi koputuse peale ei vastanud, kangutas ta ukse lahti ja sisenes A. V eluruumi. Tekkinud viha tõttu tühjendas lõhnaõli kraanikaussi, loopis kannatanu riided duši alla ja laskis vee peale /tl 76-77/. Seega tuleneb ainuüksi süüdistatava enda ütlustest, et x korteri otseseks valdajaks oli A. V, mitte tema, ning kuivõrd kannatanu ei soovinud süüdistatavaga isegi suhelda, sai A. V aru, et x korterisse sisenemiseks ei ole tal korterivaldaja nõusolekut. Tuvastatud tehiolud E.T enda ütluste pinnalt ei anna alust järelduseks, nagu oleks ta võinud ette kujutada, et tal on x korteri kasutamise ja käsutamise õigus. Eluruumi otseseks valdajaks ei saa pidada isikut ainuüksi seetõttu, et korteris on tema asjad. Õigus vaidlusaluse eluruumi valdamiseks oli kannatanul, mitte süüdistataval. Sellest tingitult kasutaski E.T korterisse pääsemiseks viisi, mis ei ole ette nähtud õiguspäraseks sisenemiseks – tungis lukustatud korterisse võtmeta, jõudu rakendades. Siinjuures tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt peetaksegi sissetungimiseks sisenemist viisil, mis ei ole ette nähtud õiguspäraseks sisenemiseks. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on käesolevas süüdistusasjas tõendamiseseme asjaolud objektiivselt tuvastanud ja andnud süüdistatava käitumisele õige juriidilise hinnangu. E.T-le mõistetud karistusse puutuvalt märgib kohtukolleegium, et maakohus on karistust mõistes KarS §-s 56 sätestatut täiel määral järginud. Apellatsioonis esitatud karistusliiki ja –määra mõjustavaid asjaolusid – süüdistatava positiivset iseloomustust ja kohtupsühhiaatria –psühholoogia kompleksekspertiisi arvamuses sisalduvat on maakohus arvestanud. Viimatimainitut on käsitanud kohus kui KarS §-s 57 lg 1 p 4 sätestatud 3 kergendavat asjaolu. Motiivid, miks on kohus välistanud E.T-le rahalise karistuse mõistmise ja leidnud, et tuleb kohaldada lühiajalist vangistust, on kohtuotsuses põhjalikult kajastatud. Kohtukolleegium nõustub kohtu põhjendustega ega pea nende kordamist siinkohal vajalikuks. Rõhutamist väärib, et E.T-le eelmiste kohtuotsustega mõistetud karistused ei mõjustanud teda kuritegude toimepanemisest loobuma ning kui eelmise, 01.06.2007.a süüdimõistva otsusega vabastati ta tingimisi vangistusest, siis pani E.T 14 päeva pärast määratud katseaja algust toime uue kuriteo. Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioon ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Samas on põhjendatud apellandi etteheide maakohtu otsuses märgitule selle kohta, et E.T on toime pannud II raskusastme eluvastase kuriteo (lk 7). Et kohtuotsuse kohaselt on maakohus käsitanud E.T süüdistust üksnes KarS § 266 lg 1 mõttes, s.o avaliku rahu vastase süüteona, siis saab olla tegemist eksitava veaga, mis on ringkonnakohtu poolt KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel kõrvaldatav kohtuotsuse täpsustamise teel. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 2, 342 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu
7. novembri 2007.a otsuse E.T suhtes sisuliselt muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, kuid täpsustab kohtuotsuse põhiosa, lugedes õigeks, et E.T on toime pannud II raskusastme avaliku rahu vastase süüteo. Malle Preimer Igor Amann 4 Ene Randmäe