1-07-4303\13

1-07-4303 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg, koht

1. jaanuaril 2008.a., Tallinn Kohtukoosseis Jüri Paap, Igor Amann, Julia Katškovskaja Sekretär Tatjana Derkatš Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 27.09.2007.a. kohtuotsus V.N süüdistuses Apellant süüdistatav V.N Prokurör Natalja Lebed Kaitsja adv. Mirjam Frey RESOLUTSIOON
2. tühistada Harju Maakohtu 27.09.2007.a. kohtuotsus V.N-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 200 lg 1-25 lg 2 järgi ning väljamõistetud sundraha summa osas.
3. tunnistada V.N süüdi KarS § 274 lg 1 järgi ja mõista karistuseks 1 aasta vangistust.
4. tunnistada V.N süüdi KarS § 121 järgi ja mõista karistuseks 4 kuud vangistust.
5. liitkaristuseks KarS § 64 lg 1 alusel mõista 1 aasta vangistust. 1
6. väljamõistetava sundraha summaks määrata 5400 krooni.
7. apellatsioon rahuldada. EDASIKAEBUS Kohtuotsuse peale võib kaevata kassatsioonikorras Riigikohtule 30 päeva jooksul. Selle õiguse kasutamise soovist tuleb samale ringkonnakohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Asjaolud ja menetluse käik V.N, sünd. xxx, kodakondsuseta, varem karistatud kriminaalkorras kümme korda, vahi all, tunnistati KarS § 200 lg 1-§ 25 lg 2 järgi süüdi röövimise katses, mille eest teda karistati 2 aastase vangistusega. Kohtuotsuse kohaselt püüdis V.N 14.02.2007.a. kella 13.45 ajal Tallinnas Kärberi tn. 42 asuva Säästumarketi müügisaalist kassapiiri tagant väljuda ebaseadusliku omastamise eesmärgil kauplusest võetud 24 paki suitsukalaga koguväärtusega 492.60 krooni, tema kinnipidamisel lõi käte ja jalgadega mitu korda vastu käsi ja jalgu kauplusemüüja R. F ning jalgadega mitu korda vastu jalgu ja korra rusikaga vastu lõuga turvatöötajat J. M. Turvatöötaja pidas V.N-i kinni. Apellatsioon ja taotluse sisu Apellant kinnitab kaebuses jätkuvalt, et ta püüdis küll sooritada vargust ja vabaneda tema kinnipidajatest peale varastatud kaubaga koti purunemist, kuid mingit vägivalda ta tahtlikult ei tarvitanud. Tollel hetkel, kui temast haarati kinni, kotti koos selles olnud kaubaga tema käes ei olnud, ta mitte ei soovinud viia vargust lõpule (ei püüdnud maast tõsta mahakukkunud kotti), vaid põgeneda, seejuures võisid kannatanud kogemata saada kehavigastusi. Kaebaja arvates tuleb tema tegevust hinnata vargusena KarS § 199 tähenduses ja kas kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 tähenduses või vägivallana avalikku korda kaitsva isiku suhtes KarS § 274 tähenduses. 2 Veel heidab apellant maakohtule ette, et see vaatas videosalvestust liialt väikeselt ekraanilt, andis süüdistajale voli küsitleda isikuid ilma piiranguteta, samal ajal takistades süüdistatavat ja kaitsjat küsimuste esitamisel, samuti on kohtuistungi protokollis ja kohtuotsuses muutnud kannatanute ja tunnistaja poolt antud ütluste sisu. Kaebaja arvates kinnitavad need asjaolud kohtu erapoolikut suhtumist tema süüasja arutamisse. Ringkonnakohtu seisukoht
8. Ringkonnakohtu arvates arutas maakohus käesolevat kriminaalasja erapooletult. Materjalidest nähtuvalt pole maakohtu koosseisu vastu esitatud taandust. Ka ei taotlenud ükski menetlusosaline enne kriminaalasja kohtuliku uurimise lõpetamist menetlustoimingute täiendavat läbiviimist (näiteks isikutele täiendavate küsimuste esitamiseks) või kordamist (näiteks videosalvestuse vaatamist selliselt, et süüdistatav saaks paremini jälgida jäädvustust). Samuti tegi kohus süüdistatava taotlusel täpsustusi kohtuistungi protokollis. Süüdistataval tekkisid menetluslikud pretensioonid ja kohtu süüdistamine erapoolikuses alles peale kohtuotsuse lõpposa teatavakstegemist, st peale kohtu poolt tõendite hindamist. 1.
9. Neist asjaoludest järeldub, et süüdistatav esitas vormilised etteheited eesmärgiga suunata tähelepanu kõrvale kriminaalasja sisuliseks lahendamiseks tähtsust omavatelt asjaoludelt. Ringkonnakohtu arvates on meelevaldne tõlgendada kohtu ebaobjektiivsusena kohtuistungi protokolli, mida hiljem täpsustati seaduslikul viisil. Vastupidi- hoopis apellant taotles viia kohtuistungi protokolli parandused, millega maakohus kollegiaalselt osaliselt ei nõustunud. Põhjendamata taotluse esitamine näitab taotluse esitaja soovi käsitleda tõendeid meelevaldselt. 1.
10. Apellant ei ole apellatsioonis taotlenud kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist põhjendusega, et maakohus rikkus menetlusõigust.
11. Ringkonnakohtu arvates on maakohus ebaõigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid, mis on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Süüdlase poolt kasutatud vägivald polnud suunatud vara hõivamisele, vaid avalikku korda kaitsnud isikute vastupanu mahasurumisele. 2.
12. KarS § 200 lg 1 kohaselt loetakse röövimiseks võõra vallasasja äravõtmist selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga. Sellise tegevuse eesmärk on omastamine ja see on viidud lõpule asja enda kasuks pööramisega ehk asja üle võimu saavutamisega. Maakohus oma 3 apelleeritud otsuses on õigesti osutanud, et röövimise teokoosseis koosneb esiteks vallasasja äravõtmisest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ehk valduse muutumisest ja teiseks vägivallast kui valduse ülemineku vahendist. Seejuures vägivald võib olla nii füüsiline (näiteks kehaline väärkohtlemine KarS § 121 tähenduses) kui ka psüühiline (näiteks ähvardamine KarS § 120 tähenduses). Röövimise objektiivset koosseisu on võimalik realiseerida ka kaudse tahtlusega. 2.
13. Käesoleva kriminaalasja menetluse käigus on vaieldamatult kindlaks tehtud, et V.N oli kavatsus omastada kaupa, mille ta müügisaalis asetas kaasasolnud kilekotti. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tekkis kahtlus, et V.N soovib toime panna varguse, esmaselt müüja R.F. Süüdistatav kinnitas maakohtu istungil 21.09.2007.a., et müüja palus tal koti sisu ette näidata, millele ta vastas, et seal midagi ei ole ja ta püüdis peita kotti selja taha, ta ei kavatsenud kaupa ära anda, lootes, et müüja jätab ta rahule, ta hakkas ära jooksma koos kotiga, kuid kui haarati kinni tema jopest, siis laskis ta koti lahti maha kukkuda. Veel on ta korduvalt kinnitanud, et tema, olles tabatud kauba varguse katsel, edasiselt püüdis teda teolt tabanud isikute haardest vabaneda ja sündmuskohalt pageda, kuid mitte koos müügisaalist võetud kaubaga, vaid ilma nendeta (need koos purunenud kotiga olid kukkunud maha). Sellega soovib apellant öelda, et tema käitumine kinnipidamise käigus (rabelemine ja võimalik kehavigastuste tekitamine) ei seondunud vara hõivamise tahtlusega. Kõnesolevatele sündmustele järgneval päeval kinnitas V.N, et kott varastatud pakenditega rebenes heitluse käigus ja pakendid pudenesid põrandale (toimik I köide, lk. 104-108). 2.
14. Need süüdistatava ütlused haakuvad kannatanute ütlustega. Kannatanu R.F kinnitas maakohtus, et kakluse ajal oli süüdistataval kott käes, kannatanu püüdis talt seda käest ära võtta, kuid kilekott rebenes ja koti sisu pudenes maha, ta abistas turvatöötajat varga kinnipidamisel, ta sai tervisekahjustuse. Kannatanu J.M kinnitas kohtuistungil, et tema sai teate vargusest müüjalt ja ta pidas varga kinni, süüdistatav kasutas kassast 6-7 meetri kaugusel kaupluse välisukse juures tema suhtes vägivalda sooviga temast vabaneda, midagi tal käes ei olnud, kilekott kukkus maha enne kaklust. Mõlemale kannatanule põhjustatud tervisekahjustused on fikseeritud meditsiiniasutustes. 2.
15. Neist tõenditest järeldub, et kõnesolev kilekott koos varastatuga ei pudenenud põrandale juhuslikult ja V.N jäi kavatsus realiseerimata st. hõivatud asjade üle võim saavutamata mitte vara enda kasuks pööramise tahtlusest vabatahtliku loobumise tõttu, vaid kaupluse müüja R.F, turvatöötaja J.M ja ostja O.N vahelesegamise tõttu, kes takistasid tal koos hõivatuga kauplusest lahkuda. Samuti sulgeti kaupluse väljapääs. Kui teda poleks 4 takistatud, oleks ta kauplusest lahkunud koos hõivatud kaubaga. Süüdlase senist käitumist saab vaadelda varguse katsena KarS § 199 lg 2 p 4 ja p 5- § 25 lg 2 mõttes, tegu jäi lõpule viimata süüdlase tahtest mitteolenevatel asjaoludel. Alates 15.03.2007.a. jõustunud seadusemuudatusest on vargus, kus varastatu väärtus on alla 1000 krooni, käsitatav väärteona.
16. Kauplusest lahkumiseks kasutas V.N füüsilist vägivalda kannatanute J.M ja R.F suhtes. Materjalidest nähtuvalt olid müügisaalist hõivatud kaubad koos purunenud kilekotiga vägivalla kasutamise ajal kaupluse kassade ja väljapääsu vahel põrandal ning V.N ei püüdnud neid enam oma valdusse saada. Kõnesolevas situatsioonis polnud tal põrandal laialioleva kauba uuesti enda valdusse saamine reaalne. Seega ei kasutanud süüdlane seda vägivalda osana varavastasest süüteost st. valduse ülemineku vahendina. Vägivalla kasutamise eesmärgiks oli soov vabaneda kinnipidajate haardest ja sündmuskohalt põgeneda. 3.
17. Kannatanute ja tunnistaja käitumine oli suunatud süüteo toimepanija tabamisele st. avaliku korra kindlustamisele, seega põhjendatud ja õiguslikult aktsepteeritav. Avaliku korra kaitsmine ei eelda avaliku korra rikkumist, ka õiguserikkumiste ennetamine on vaadeldav avaliku korra kaitsmisena (RKKK III-3/1-41/95). Seevastu V.N püüdis ahistajatest vabaneda mitte üksnes takistuste kõrvaldamise teel (näiteks kinnipidajate käte eemalelükkamisega), vaid aktiivse rabelemisega ning kahe isiku korduva löömisega jalgade ja kätega. Selliselt ta soovis tekitada kannatanutele valu, samuti pidas võimalikuks neile tervisekahjustuste tekitamist KarS § 121 mõttes.
18. Vägivald J.M suhtes tuleb kvalifitseerida KarS § 274 lg 1 järgi vägivallana avalikku korda kaitsva isiku suhtes. Süüdlane sai aru, et ametivormis olev isik, keda ta ründab, on turvatöötaja.
19. Vägivald R.F suhtes tuleb kvalifitseerida KarS § 121 järgi kehalise väärkohtlemisena, sest kaupluse müüja ei teosta avalikku võimu, ta ei pea oma füüsilise kohalolekuga tõkestama reaalselt asetleidvaid avaliku korra rikkumisi.
20. KarS § 121 ja § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod on KarS § 4 lg 3 kohaselt teise astme kuriteod. Maakohtu poolt KarS § 200 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod on aga esimese astme kuriteod. Iseenesest see asjaolu põhjustab V.N-ile mõistetud karistuse muutmise. Ringkonnakohtu arvates KarS § 121 ja § 274 lg 1 sanktsioonis nimetatud alternatiivkaristuse kohaldamine käesoleval juhul pole mõeldav põhjustel, et V.N pani arutuselolevad kuriteod toime vähem kui 1 kuu möödudes peale eelmisest vangistusest vabanemist ja paljukordsed karistamised pole suutnud teda suunata seadusekuulekale käitumisele. 5
21. Kuriteo raskusastme muutumine põhjustab ka väljamõistetava sundraha summa muutumise, KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on see 1,5 palga alammäära.
22. Kohtuotsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 2 alusel osaliselt tühistada ja teha uus kohtuotsus. Apellatsioon rahuldada. Jüri Paap Igor Amann Julia Katškovskaja 6