1-06-15850\6

Kriminaalasi nr. 1-06-15850 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL 02.04.2008.a. Harju Maakohus koosseisus: kohtunik sekretär prokurör kaitsja JULIA VERNIKOVA SILVI VÄIKMERI, tõlgi JULIA ZAUTINA juuresolekul RAIVO KALA OLEG NIŠAJEV osavõtul arutas avalikul kohtusitungil Tallinnas üldmenetluse korras kriminaalasja D.U, elukoht xxx, isikukood XXX, kodakondsuseta, keskharidus, töökoht OÜ L , varem kriminaalkorras karistamata Tõkend – elukohast lahkumise keeld süüdistuses KarS § 423 lg.1 järgi. D.U süüdistatakse selles, et tema 07.11.2005.a. kella 07.40 ajal juhtis sõiduautot XXXregistreerimismärgiga XXX, millega liikus Tallinnas mööda Kärberi tänavat Ümera tänava poolt Mahtra tänava suunas. Sõidukiiruse valikul D.U ei arvestanud oma sõidukogemusi, teeolusid, ilmastikutingimusi ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mistahes takistuse ees. Lähenedes Kärberi tänava maja 9 juures asuvale reguleerimata ülekäigurajale, ei olnud piisavalt tähelepanelik ning ei vähendanud vajalikul määral kiirust ega peatunud enne ülekäigurada, et anda teed jalakäijale. Seetõttu sõitis ta otsa 8-aastasele jalakäijale LP, kes ületas ülekäigurajal sõiduteed vasakult paremale sõiduauto liikumissuunas. Oma tegevusega D.U rikkus ettevaatamatusest Vabariigi Valitsuse 02.02.2001.a. määruses nr. 48 „Liikluseeskiri“ toodud järgmisi liiklusnõudeid: § 44 (juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat); § 46 (lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, peab juht vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale…jalakäijale); § 123 (juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi….teeolusid,….ilmastikutingimusi,…….ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mistahes takistuse ees). Liiklusnõuete rikkumisega ettevaatamatusest põhjustas ta jalakäijale LP eluohtliku tervisekahjustuse – pea kinnise tömbi trauma ilma koljuluude murdudeta, mille tagajärjel kannatanu suri. Seega D.U pani toime KarS § 423 lg.1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. sõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest, kui sellega põhjustati inimese surm. Süüdistatavana ülekuulatud ei tunnistanud D.U ennast esitatud süüdistuses süüdi ning seletas, et 07.11.2005.a. hakkas autoga sõitma kell 7.20, võttis peale kaks sõpra ja liikus mööda Kärberi tänavat, kurvil sõitis liinibussist mööda kiirusega ca 60-65 km/h ja edasi liikus kiirusega ca 40 km/h, tee peal nägi liiklusmärki „Ettevaatus, lapsed“. Lähenedes ristmikule ja sõites üle ülekäiguraja, nägi, et vastassuunas liigub pikk liinibuss, mis hetkel oli pööramas ning liinibussi tagumine osa oli täpselt pöördel. Kui liinibuss keeras ennast täielikult otseteele, jooksis sõiduteele välja liinibussi tagant tüdruk, keda märgates hakkas kohe pidurdama, kuid oli juba hilja ning sõitis tüdrukule otsa. Tunnistab, et enne ülekäigurada kiirust ei vähendanud, kuna ülekäigurajal jalakäijaid ei olnud. Arvab, et otsasõitu ei olnud võimalik vältida, kuna pikk liinibuss segas nähtavust ning tüdruk ei ületanud teed ülekäigurajal vaid jooksis sõiduteele välja peaaegu ristmikul. Kannatanu LP andis kohtule ütlusi, et hukkunu oli tema 8-aastane tütar, kes tol hommikul läks kooli. Kool asub ülekäiguraja kõrval ning tütar oli õpetatud teed ületama ainult ülekäigurajal, seljas oli tütrel heleroosa jope helkuriga varruka küljes, jalas helesinised teksapüksid, peas – oranž müts. Tunnistajana ülekuulatud KS andis kohtule ütlusi, et õpib XXX asuvas koolis, 07.11.2005.a. oli teel kooli, viibis kioski juures, mis asub ülekäigurajast ca 30 m kaugusel ja nägi, et tüdruk oli peaaegu tee ületanud ja praktiliselt kõnniteele astunud, kui sai löögi sõiduautolt ja lendas õhku. Tüdruku riietus oli hästi märgatav, liikus ta küllaltki rahulikult. Tunnistaja nägi tüdrukule otsasõitu ning väitis kindlalt, et see toimus ülekäigurajal. Tunnistaja AB andis kohtule ütlusi, et tema liinibussi juhina liikus 58 või 51 marsruudil kiirusega ca 30-40 km/h, kuna ees oli siksakitaoline teelõik. Hetkel, kui tunnistaja poolt juhitud liinibuss väljus kurvist, sõitis ootamatult temast mööda sõiduauto XXX nii, et tunnistajal tekkis mulje, et sõiduki juht ei saa juhitavusega hakkama, mistõttu oli tunnistaja sunnitud pidurdama. Ca 30-40 m kaugusel oli ees enne ristmikku ülekäigurada, kus tunnistaja nägi erksa mütsiga ja seetõttu kaugele nähtavat ülekäigurajal teed ületamas tüdrukut. Tüdruk ei jooksnud, vaid liikus normaalse sammuga. Kokkupõrke momenti tunnistaja ei näinud, kuid nägi, kuidas tüdruk lendas. Hetkel, kui XXX sõitis liinibussist mööda, nägi tunnistaja, et sõiduki juht kallutas end paremale, nagu rääkides kõrvalistujaga. Tunnistaja AK andis kohtule ütlusi, et 07.11.2005.a. sõitis koos süüdistatavaga ühes sõiduautos, istus tagaistmel ja vaatas aknast välja. Kui sõiduauto sõitis ülekäigurajast üle, toimus järsk pidurdus ja juhtunut nägi tunnistaja alles siis, kui tuli autost välja. Liinibuss liikus neile vastu ja tüdruk, kellele otsa sõideti, väljus bussist. Enne juhtunut sõiduauto, mida juhtis D.U, kellestki mööda ei sõitnud. Tunnistaja AS andis kohtule ütlusi, et samuti sõitis koos D.U ja K ühes sõiduautos, istus juhi kõrvalistmel ja kui sõitsid ülekäigurajast üle, nägi last, kes hüppas bussist välja ja jooksis tee peale. Ta hüüdis, kuid toimus kokkupõrge auto esimese parema küljega. Laps ilmus bussi tagant, mistõttu ei olnud võimalik teda kohe märgata. Tunnistaja ei mäletanud samuti, et enne otsasõitu oleks auto kellestki mööda sõitnud, tema arvates oli tee sirge. Tunnistaja AL andis kohtule ütlusi, et 07.11.2005.a. oli teel kooli. Tüdrukut nägi siis, kui ta astus ülekäigurajale. Tunnistaja seisis valgusfoori juures, kui kuulis pidureid ja siis nägi, et tüdruk lamas tema taga ja tüdruku saapad ja müts asusid ülekäiguraja juures. 2 Kohtumenetluse käigus viidi läbi liiklustehniline ekspertiis tuvastamaks süüdistatava poolt juhitud sõiduauto kiirust enne kannatanule otsasõitu, kokkupõrke toimumise kohta ja süüdistatava poolse võimalust vältida kannatanule otsasõitu. Vastavalt ekspertiisiaktile nr.LL235-07/5462 02.11.2007.a. lähteandmete puudumise tõttu ei osanud ekspert arvutuslikult kindlaks määrata sõiduauto XXX liikumiskiirust, kuid andis arvamuse, et jalakäijale otsasõit võis toimuda vöötrajal ja sõiduauto juhil oli hetkel, kui jalakäija alustas sõidutee ületamist, võimalik enne jalakäijale otsasõidu kohta sõiduk peatada ja sellega otsasõitu vältida. Hinnanud kõiki kriminaalasjas kohtueelsel uurimisel ja kohtumenetluse käigus kogutud ja kontrollitud tõendeid kogumis, asub kohus seisukohale, et D.U süü talle KarS § 423 lg.1 järgi esitatud süüdistuses on täielikult tõendamist leidnud. Süüdistatava süü otsustamisel jääb võtmeküsimuseks tuvastada kannatanule otsasõidu asukoht. Süüdistatav ja tunnistajad A.Sja A.K väitsid kohtus, et kannatanu jooksis sõiduteele välja bussi tagant pärast ülekäigurada ning asus otsasõidu hetkel peaaegu keset ristmikku. Tunnistajate K.S , A.B ja A.L ütlustest aga järeldub üheselt, et kannatanu ületas tee ülekäigurajal ja otsasõidu hetkeks oli praktiliselt sõidutee ületanud ja kõnniteele astunud. Tunnistajate ütlusi selles osas kinnitab samuti liiklusõnnetuse aktile lisatud skeem (t.l.2-3), eksperdi arvamus ekspertiisiaktist nr. LL-235-07/5462 02.11.2007.a.ja kriminaalmenetluse käigus tuvastatud asjaolud, mille alusel võib järeldada, et kannatanu ületas sõidutee (sõltumata antud juhul sellest, kas ülekäigurajal või väljaspool seda) sõiduauto liikumise suunas vasakult paremale ja sai löögi sõiduauto esimese parema poolega. Kohus leiab, et tunnistajate A.K ja A.S ütlused ei või ei kinnitada ega ümber lükata eelpool nimetatud tunnistajate ütlusi kannatanu poolt sõidutee ületamise koha osas. A.K ütlused on umbisikulised ja puudulikud, ta istus autos tagaistmel, ei näinud isegi seda, et auto sõitis suure kiirusega liinibussist mööda ning toimunut nägi alles siis, kui tuli autost välja. A.S ütlustest nähtub, et ta eriti teele tähelepanu ei pööranud ning tüdrukut nägi viimasel sekundil, hüüdis, alles siis hakkas süüdistatav pidurdama, kuid oli juba hilja. Kohtu veendumust, et kannatanule otsasõit toimus ülekäigurajal, süvendavad veel sellised asjaolud, et liiklusõnnetuse aktile lisatud skeemi kohaselt (t.l.2-3) asus sõiduauto XXXülekäigurajast 22,8 m kaugusel, tunnistaja A.L seletas kohtule, et kannatanu saapad ja müts asetsesid pärast otsasõitu ülekäiguraja lähedal ning sellest lähtuvalt on ekspert jõudnud järeldusele ja kinnitas sama ka kohtule, et otsasõit jalakäijale võis toimuda enne esimesi sõiduteele pudenenud esemeid, s.t. vöötrajal, kuivõrd enne teekattel lõplikku peatumist toimub esemete sõiduki liikumissuunaline kaasaliikumine. Kohus leiab, et D.U-le süüks arvatud Liikluseeskirja § 44, 46 ja 123 sätestatud normide nõuetekohane täitmine süüdistatava poolt oleks LP otsasõidu ära hoidnud, seega kannatanule otsasõit on süüdistatava poolse liiklusnõuete rikkumisega põhjuslikus seoses. Liikluseeskirja § 46 näeb ette juhi kohustuse vähendada sõidukiirust kuni teatud juhtudel sõiduki täieliku peatamiseni, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale, siinjuures nimetatud sätte kohaselt ei ole oluline, kas jalakäija on astunud kõnniteelt sõiduteele või ootab sõidutee ületamise võimalust kõnniteel. D.U ei olnud süüdistuses nimetatud päeval ja kellaajal piisaval määral tähelepanelik ning lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, ei vähendanud kiirust ega kohandanud oma sõiduki kiirust, vastavalt LE § 123 nõuetele, selliseks, mis arvestaks eespool reguleerimata ülekäiguraja ja koolihoone olemasolu, päeva aega, mil lapsed esimeseks tunniks kooli jõuavad ja omas noorjuhina väikest sõidukogemust, mis nõuab kõrgendatud ettevaatlikkust ja tähelepanelikkust. Olemasolevate tõenditega on aga tuvastatud, et süüdistatav, lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, ei vähendanud oma sõiduki kiirust ega asunudki kiirust vähendama. 3 Kohtu taolisele järeldusele viitavad tunnistaja A.S ütlused, millistest on näha, et D.U hakkas pidurdama alles siis, kui tunnistaja märkas tüdrukut sõiduteel ja hüüdis, samuti ekspertiisiakti uurimisosas toodud arvutused, milles on aluseks võetud peatusteekonna pikkus (29,3 m), sõiduki asukoht ülekäiguraja suhtes pärast liiklusõnnetust (22,8 m), sõiduki pikkus (4 m) ja juhi reageerimisaeg (0,8 sek), sellest tulenevalt süüdistatav reageeris ohule alles hetkel, kui sõiduk oli just jõudnud ülekäigurajale. Süüdistatava tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 423 lg.1 järgi. Liikluseeskirja nimetatud sätete rikkumine toimus ettevaatamatusest. Tegemist on hoolsuskohustuse rikkumisega. Süüdistatav ei olnud nõuetekohaselt ettevaatlik ja hoolikas ning ei käitunud süüdistuses märgitud ajal ja kohas piisavalt vastutustundlikult, et tagada liikluse sujuvust ja vältida ohtu ja kahju tekitamist. Karistuse mõistmisel kohus arvestab isiku süü suurust, kergendavaid ja raskendavais asjaolusid, võimalust mõjutada D.U edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Sellest lähtuvalt tuleb arvestada raskendavate asjaolude puudumist, kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Kuna aga süüdistatava poolt liikluseeskirja rikkumisega, olgugi ettevaatamatusest, on põhjustatud teise isiku surm, ei ole rahalise karistuse mõistmine kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Seda eriti juhul, kui surma sai 8-aastane laps. Seega D.U tuleb karistada vangistusega. Vangistuse pikkus võib olla sanktsiooni keskmise määra lähedane. Arvestades D.U isikut, leiab kohus, et kogu talle mõistetava vangistuse ärakandmine ei ole otstarbekas. Samas tuleb arvestada seda, et D.U, vaatamata oma noorjuhi staatusele, on nii enne arutatavat liiklusõnnetust, kui ka pärast korduvalt karistatud liikluseeskirja rikkumise eest, s.h. ka raske liiklusalase rikkumise eest nagu mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes, samuti 2007.a. kiiruse ületamise eest rohkem kui 40 km/h. Seega kohus on seisukohal, et D.U puhul oleks lühiajalise nn šokivangistuse kohaldamine põhjendatud, et anda talle tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes liikluseeskirja nõuete täitmisega seoses. Juhindudes KrMS §-dest 306, 309 lg.3, 313, 315 lg.4, kohus KrMS § 175 lg 1 p 4, 9, § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1 alusel välja mõista D.U-lt menetluskulud: II astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha summas 6525 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis) krooni ja ekspertiisi tasu summas 9200 ( üheksa tuhat 4 kakssada) krooni riigituludesse, mis tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr 221023778606, viitenumber mõlemal juhul 2800049777. Maksekorraldusele märkida selgitus: D.U, 1-06-15850, menetluskulud. Kviitungid tasumise kohta esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kriminaalkantseleile. Kohtuotsusele võib süüdistatav ja tema kaitsja 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse Harju Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse Harju Maakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates 15 päeva jooksul. KOHTUNIK 5