1-06-13461\12

(05260201341)Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Kohtuistungisekretär Piia Saar Kriminaalasi D.M-i süüdistuses KarS § 424 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu

1. märtsi 2007 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava D.M-i kaitsja advokaat Rene Varul Prokurör Tatjana Tamm Süüdistatav D.M isikukood: XXX elukoht: XXX XX-XXX töökoht: OÜ A, tööline varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja RESOLUTSIOON advokaat Rene Varul Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
2. märtsi 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-06-13461 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. juunist
4. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
5. juunist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. juunist
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
9. märtsi 2007 otsusega tunnistati D.M süüdi KarS § 424 järgi ning mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 200 päevamäära, s.o 17 800 krooni. KarS § 66 alusel määrati rahalise karistuse tasumine ositi selliselt, et D.M tuleb 10 kuu jooksul alates kohtuotsusele jõustumisele järgnevast kuust tasuda igakuiselt 1780 krooni. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti lisakaristusena D.M-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 kuuks. Maakohus arutas D.M-i süüdistust KarS § 424 järgi selles, et tema isikuna, keda on 06.06.2005 Lõuna Politseiprefektuuri otsusega karistatud liiklusseaduse (LS) § 7419 järgi mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobe seisundis rahatrahviga 8100 krooni, juhtis 15.12.2005 kella 22.35 ajal Elva linnas Konguta teel mootorsõidukit Mazda 626, reg. märgiga XXX, olles alkoholijoobes. D.M rikkus kehtiva liikluseeskirja (LE) § 76 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on D.M-i süü tõendatud joobeseisundi tuvastamise protokolliga, mille kohaselt 15.12.2005 kella 22.35 ajal Elva linnas Konguta teel tegi politseinik indikaatorvahendiga LION S-L2 nr 95-2193 D.M-i poolt väljahingatavas õhus kindlaks alkoholisisalduse, D.M nõustus joobeseisundi kohapealse tuvastamisega ja tunnistas endal joobeseisundi olemasolu. Tunnistaja Lõuna Politseiprefektuuri liiklustalituse konstaabli Reio Vahi ütlustega, mille kohaselt tema ise küll ei näinud süüdistatava juhitud autot liikumas, kuid 10-20 sekundit hiljem sündmuskohale jõudnud, kontrollis ta auto jälgi ning tal jäi kohe silma, et need olid värsked. Kui politseinikud 10-20 minutit enne seda teed mööda sõitsid, siis D.M-i autot seal ei seisnud. Seega tulenes R.V. ütlustest, et D.M ei saanud tarbida kohapeal alkoholi tema poolt kirjeldatud viisil, vaid juhtis sõidukit, olles eelnevalt alkoholi tarbinud. Samuti ei ole sündmuse toimumise aega ning ilmastikutingimusi arvestades tõepärane, et auto otsustati parkida väikese kõrvalise tee peale, eemal oma elukohtadest, ja oldi nõus sealt peale veinijoomist jalgsi koju minema. Loogilised ei ole ka süüdistatava ja tunnistajate M.K. ning K.N. ütlused selle kohta, et nad märkasid politseiautot alles siis, kui D.M pani oma autol tuled põlema. Arvestades seda, et tegemist oli pimeda ajaga, teel tegeles politseipatrull teise sõiduauto kontrollimisega, ei saanud maanteel paiknevad valgustatud autod kuidagi jääda D.M-ile ja teistele tema autos viibijatele märkamatuks. Seda enam veel, kui eeldada, et D.M oli seal enne politsei patrullauto saabumist. Kuna 15.12.2005 õhtul sadas tihedat lund või lörtsi, ei saanud D.M enne politseinike tulekut kohapeal umbes 20 minutit seista nii, et autojäljed oleksid jäänud kattumata maha sadanud lume või lörtsiga. R.V. politseiametnikuna teadis, 2 millistele asjaoludele tähelepanu pöörata - tema ameti eripära tingis vilumuse ning kogemuse taolistes olukordades. Tema hinnang autojälgede värskuse osas ei saanud olla ekslik. Samuti nägi Lõuna Politseiprefektuuri vanemkonstaabel Urmas Solovjov D.M-i autot liikumas. Eeltooduga on tõendatud, et D.M juhtis 15.12.2005 kella 22.35 ajal Elva linnas Konguta teel mootorsõidukit Mazda 626, reg märgiga XXX, olles alkoholijoobes. Karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. D.M-i käitumises karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu D.M-i kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha õigeksmõistev otsus. Apellatsiooni kohaselt ei ole tõendatud, et D.M pani toime KarS §-s 424 sätestatud teo. Süüdistatav D.M ja sõidukis kaasreisijateks olnud tunnistajad K.N. ja M.K. selgitasid, et sõiduk pargiti kõigepealt teeserva ning alles seejärel asus sõidukit juhtinud D.M veini jooma. Peale alkoholi tarvitamist enam sõidukit kohapealt ei liigutatud. Toimikumaterjalide hulgas ei ole täpset teavet selle kohta, millised ilmastikuolud sündmuskohal valitsesid, puudub sündmuskoha vaatluse protokoll, puuduvad fotod sõidukist ja selle jälgedest. Antud asjas omab tähtsust asjaolu, kas sadas lörtsi või lund, sest lume puhul kattub teekate, lörtsi puhul sulab see maandudes ära. Samuti on oluline teekate, mis on jäänud tuvastamata. Auto jäljed võisid ka peale 20 minutilist sõiduki seismist tunduda värsked. Nimetatud kahtlust ei ole kõrvaldatud. Tunnistajate K.N. ja M.K. ning süüdistatava ütluste kohaselt ei pargitud sõidukit suvalisse kohta, asukohal oli põhjendus. Tunnistaja M.K. ütluste kohaselt oli tema elukoht sõidukist ca 500 meetrit eemal ning sõiduki parkimist teeäärde selgitas tunnistaja sellega, et sealt oli lihtne minna edasi 100 meetrit eemal asuvasse tanklasse või koju. Tunnistaja K.N. väitis, et kuna Reno tahtis ka juua, siis panime auto Reno elukoha lähedale, samas oli hea sealt ka tanklasse minna, kui oleks jooki vaja olnud. Süüdistatava D.M-i ütluste kohaselt, ei tahetud tema juurde minna, kuna ta elab koos vanematega. D.M selgitas, et kuna ta elas sellest kohast 400 meetrit ja tunnistaja M.K. elas 500-600 meetrit eemal, siis ei olnud neil probleem jalgsi koju minna ja vajadusel oleks saanud lähedalolevast tanklast süüa juurde tuua. Seega on tegemist olukorraga, kus veedetakse aega müügikoha ja kodudega vahetus läheduses, kuhu jõuaks jalgsi kõndides ca 5-10 minutiga, mistõttu ei olnud tegemist suvalisse kohta sõiduki parkimisega. Süüdistatava sõiduk oli pargitud asukohta, kust oli piiratud vaade maanteele, kus seisis patrullpolitseiauto. Sõidukis olnud seltskond märkas politseid momendil, kui D.M pani auto mootori käima, et sooja saada, millega koos läksid peale ka autotuled ja valgustasid ümbruskonda. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei 3 kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
10. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhiosas (tl 95-98) esitatud järeldustega süü tõendatuse osas. Samuti on põhjendatud seisukoht, et mootorsõidukit juhtima asudes süüdistatav teadis, et tal on kehtiv karistus mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest, seega pidi ta möönma vähemalt kaudse tahtluse vormis oma tegu kui asus sõiduki rooli. Apellatsioonis korratakse juba maakohtus esitatud kaitseversiooni, mille kohaselt pole süüdistatav 15.12.2005 kella 22.35 paiku sõidukit joobeseisundis juhtinud. Mingeid uusi, maakohtule mitteteadaolevaid asjaolusid pole apellatsioonis esitatud. Õigeksmõistva otsuse tegemiseks taotletakse ringkonnakohtult maakohtus uuritud tõendite pinnalt tehtud süüstavate järelduste ümberhindamist. Ringkonnakohtus jäi süüdistatav maakohtus antud ütluste ja kaitseversiooni juurde. Ta väitis, et ei juhtinud sõidukit pärast alkoholitarvitamist. Nimetatud asukohta Konguta teel oli ta varemgi jätnud sõiduki seisma kui tahtis kaaslastega alkoholi tarvitada. Vanemate juurde koju ei saanud alkoholi tarvitama minna. Punane vein, mida tarvitama hakati, oli tal sõidukis juba nädal aega. Kui ta sõiduki esmalt peatas, siis ta ristmikul politseiautot ja politseinikke ei märganud. Politseinikud jõudsid nimetatud ristmikule pärast seda kui tema seltskond oli veinijoomisega alustanud. Politseitöötaja Reio Vahi ütluste õigsuse seadis süüdistatav endiselt kahtluse alla. Sõiduki rehvimustri jäljed ei saanud maapinnal värsked olla, sest kogu aeg sadas märga lobjakat, vihmasegust lörtsi. Sõiduk oli pargitud puude alla kruusateele. Tema poolt enne ristmikku puude alla pargitud auto asukohas polnud mingit lumekatet. Tunnistaja R.V. olevat paljuski tuginenud jälgede tajumisel kaastöötaja U.S. ütlustele. Süüdistatav leiab, et politseitöötajad pole andnud tema vastu teadvalt valeütlusi, kuid neile on jäänud ekslik mulje kohapeal tajutud liiklussituatsioonist. Politseinikud on pidanud tema sõidukit ekslikult liikuvaks ja seda just pärast kohapeal automootori käivitamist ja tulede sisselülitamist. Mootori käivitas ta seetõttu, et pikaaegsest autos istumisest hakkas autosalongis külm. Auto juurde ilmunud politseinikele ütles ta, et on alkoholi tarvitanud. Süüdistatav väitis, et tema pole tunnistajaid (autos viibinud K.N. ja M.K. ) ütluste andmisel mõjutanud. M.K. vanemate koju oli nimetatud peatumiskohast u. 500-600 meetrit ja K.N. pidi ööseks tema poole minema. Veini jõid nad topsidest ja peatumisest kuni politseinike tulekuni ( u 20 minutit) jõudsid nad pudelist ära juua veerandi. Süüdistatav arvas, et tema poolt oli viga alkoholitarvitamist seisvas sõidukis alustada. Samuti leidis, et kui politseitöötajad oleks olnud kindlad vahetult eelnevalt tema auto liikumises, siis nende töövõtted oleks olnud teised. Maakohus hindas süüdistatava sõidukis viibinud tunnistajate M.K. ja K.N. ning neile vastandina politseitöötajast tunnistaja Reio Vahi ütlusi. K.N. poolt sündmuskohal antud ja hiljem prokuröri poolt lisamiseks taotletud ütlused luges maakohus mitteusaldusväärseteks ja järeldas, et need pole tõendina hinnatavad. Tunnistaja M.K. ütluste osas leidis maakohus, et need ei ole küllaldaselt usaldusväärsed ja ei vasta tõele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et süüdistatav ja tunnistajad M.K. ja K.N. on ütlused kooskõlastanud. Maakohtu otsusega on isikulistest tõenditest kõrvale jäetud politseitöötajate U.S. ja A.K. ütlused. Siinkohal on maakohus viidanud KrMS §-le 66 lg 2 ja Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-69-
11. 4 Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigustatult lugenud usaldusväärseks R.Vahi ütlused, mis seonduvad politseitöötajast kolleegi reageeringu ja verbaalse hõike ning kohese suundumisega süüdistatava D.M-i sõidukit kontrollima. Nõustuda tuleb ka seisukohaga, et kui üks patrullis viibinud politseitöötajatest (käesoleval juhul U.S. ) poleks näinud politseinike suunas sõitnud autot, siis ei oleks sedavõrd kiiret ja operatiivset reageeringut nende järgnev tegevus sisaldanud. Maakohus pole seda järeldanud küll politseitöötaja U.S. ütlustele rajanevalt, kuid tegi seda läbi tunnistaja R.V. ütluste, et U.S. tajus ja nägi D.M-i juhitud sõidukit liikumas. Ringkonnakohtul pole alust sellises järelduses kahelda. Ringkonnakohus loeb usaldusväärseks politseitöötaja U.S. poolt tajutut ja väljendatut, mida tunnistaja R.V. kinnitas oma ütlustes maakohtus. Tunnistaja selgitas, et D.M-i sõiduki juurde läks ta seetõttu, et kaastöötaja U.S. hõikas talle, et üks auto jäi seisma. „Mina läksin kiiresti patrullautosse ja sõitsime selle auto juurde.“ R.V. väitis maakohtus et D.M-i sõiduki juurde jõudsid nad umbes 10-20 sekundiga (tl 63). Tunnistaja on leidnud, et politseiauto ja D.M-i sõiduki vahemaa võis olla sel hetkel 40-50 meetrit. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus ka kaitsja seisukohaga, et maakohus on teinud süüdimõistva otsuse pelgalt sõiduki jälgede pinnalt. Ringkonnakohus ei nõustu süüdistatava väheveenva väitega, et kui politseitöötajad oleksid olnud kindlad vahetult eelnevalt tema auto liikumises, siis oleksid nende töövõtted olnud teised ja nad oleks koheselt protokolli koostanud. Politseitöötajad tegutsesid vastavalt süüdistatava D.M-i enda käitumisele ja vastuväidetele, kelle ütluste kohaselt tema istus seisvas sõidukis ja oli ka alhoholitarvitamist alustanud seisvas sõidukis. Sellest väitest johtuvalt pididki politseitöötajad tundma järgnevat huvi ümbritseva olustiku vastu. Kaitsja apellatsioonis on kahtluse alla seatud patrullis osalenud politseitöötajate tajumistingimused ja väidetud, et nad ei saanud näha D.M-i juhitud sõiduki sõitmist, selle füüsilises liikumises. Seejuures kaitsja rõhutab ka asjaolu, et süüdistatava sõiduki juurde jõudes asusid politsetöötajad selgitama, kas sõiduk oli liikunud või mitte. Samuti tegevat kaitsja arvates politseinike adekvaatses käitumises kahtlusi asjaolu, et sõidukis istujad üksteisest lahutati. Ringkonnakohus leiab, et on alusetu ja väheveenev seada kahtluse alla adekvaatsete, tööülesandeid täitvate politseitöötajate tajumisvõimet, hindamaks olukorda, kas sõiduk on peatunud või sõidab. Miks pidid politseitöötajad käesoleval juhul mitteadekvaatselt tajuma toimuvat, polegi asja materjalidest ja kaitsja väidetest selgunud. Tunnistaja R.V. ütlustest ja temaga koos patrullis viibinud politseitöötajate tegutsemisest johtuvalt ei olnudki süüdistataval võimalik sedavõrd lühiajaliselt (hetkest kui politseitöötajad märkasid D.M-i juhitud sõiduki liikumist ja jõudsid u. 20-30 sekundi jooksul tema sõidukini) veinipudelit avada, joogitopsid välja jagada ja alustada seltskonnaga veinijoomist. Tunnistaja R.V. ei ole ise näinud süüdistatava sõidukit liikumas, küll aga leidis ta kontrollimisel, et sõiduki taga olevad rehvijäljed on pinnasel värsked. Maakohus on rehvijälgede osas uskunud R.V. ning ringkonnakohus nõustub sellekohaste põhjenduste ja järeldusega. Ringkonnakohus nõustub mõneti apellatsioonis märgituga, et politseitöötajad ei ole süüdistatava sõidukiga piirnevas olustikus näidanud tõendite kogumisel üles piisavalt hoolikust. Samas olid aga politseitöötajad tajutu tehiolude põhjal veendunud, et sõiduk, milles istus D.M, oli vahetult enne ajaliselt sõitnud ja kuna tal tuvastati indikaatorvahendiga joove, 5 siis ei asetunud neile kohustust talitada sarnaselt sündmuskoha vaatlusega liiklusõnnetuse puhul ja viia läbi detailset olustiku vaatlust. Maakohus on õigustatult tõendite analüüsil ja süüdistatava süüditunnistamisel arvestanud ja hinnanud ka süüdistatava ütluste „elulist usutavust“ ja viidanud sellekohasele Riigikohtu lahendile. Ringkonnakohus leiab samuti, et esitatud kaitseversioonina on väheveenev, kui talvistes ilmastikutingimustes jäetakse varalist väärtust omav sõiduk maakohas mitteturvaliselt suvalisse olustikku maanteel, samas kui oleks sellele võimalik leida turvaline asukoht. Samuti on väheusutav, et talvistes tingimustes otsustatakse ebamugavalt sõidukis esmalt alkoholi tarvitada ja seejärel väljuda külma talveöhe ning alustada joobeseisundis vaevarikast kodutee otsingut. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et süüdistatava käitumisharjumuste kohaselt oli ta varem sõidukit alkoholijoobe seisundis juhtinud. Ringkonnakohus arvestab siseveendumuse kujunemisel ka KarS § 424 kuritegude puhul käesoleval juhul kohtupraktikas süüdistatavate poolt sagedasti kasutatavat kaitseversiooni. Olukorras, kus liiklusalast kontrollimist läbiviiv politseitöötaja(d) on sõidukijuhist kauguse mõttes kuigivõrd distantseeritud, asutakse võimaluse korral ajalisest võidust (sekundid kuni mõned minutid) tingituna väitma, et süüdistatav polnud sõiduki roolis või sõiduk on seisnud pikemat aega jne.. Väidetakse, et alkoholi tarvitati alles pärast sõiduki seiskamist. Eelkõige on analoogne tendents täheldatav varem sõidukit alkoholijoobes juhtinud isikute puhul. Aarne Sarjas Mati Kartau 6 Tiit Lõhmus