1-05-74\4

arvestamise eelduseks on siiski süü tunnistamine. Oma süüd A.F. A.F. tunnistanud ei ole. Töökoha ja perekonna olemasolu ei ole karistuse kergendamise aluseks. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 15.02.2006.a. otsuse A.F. suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Igor Amann 5 Priit Pikamäe Need ütlused avaldas kohus prokuröri taotlusel kohtuistungil pärast tunnistaja ristküsitlust KrMS § 289 kohaselt/. K. Sauka ütlustega haakuvalt on A.F. A.F. võõra kaubiku roolis kinnipidamisele eelnevat olustikku kirjeldanud kaubiku seaduslik valdaja Taago Tulf ja tema kaaslane Andri Oras. T. Tulfi ja A. Orase sõnul valisid nad pubis laua teistest külastajatest eemal ja panid oma joped toolikorjule. Kaubiku võtmed olid T. Tulfi jope taskus. Baarileti ees seistes nägid nad, et keegi noormees on võtnud istet just nende poolt valitud laua kõrval, kuid mõne minuti pärast oli see noormees lahkunud. Kaubiku tuled vilkusid veel enne kui nad jõudsid einestama hakata ning nad tormasid välja. A. Oras on täpsustanud, et kõne all olev noormees oli pannud pubis oma jope samuti toolikorjule, just nende jopede vastu /II kd 23-25, 30-33/. Kohtukolleegium on seisukohal, et kannatanu T. Tulfi ja tunnistajate A. Orase ning K. Saukase ütlustes ei ole alust kahelda. Kahtlust pole ka selles, et kannatanu ja tunnistajad kirjeldavad ühe ja sama isiku tegevust pubis. Neist ütlustest tulenevalt on välistatud, et pubis toolikorjule asetatud jope taskust varastas kaubiku võtmed keegi kolmas isik. A.F sai hõivata üksnes A.F. A.F.span class="_ _a">. ise. Et kaubik just T. Tulfi jope taskust pärit võtme abil avati ja käivi tuleneb nii kannatanu kui süüdistatava enda ütlustest. Kohtukolleegium on seisukohal, et eelpool käsitletud tõendid kogumis kummutavadki süüdistatava versiooni toimunu kohta. Eelnevast tulenevalt ei ole põhjendatud apellandi väide ka süüdistatavale omistatud kuriteo subjektiivset külge puudutavas osas. A.F. A.F., hõivanud kannatanu jope taskust kaubiku võtme koos puldiga, avas selle abil sõiduki, käivitas ja lülitas sisse käigu, misjärel kaubik liikuma hakkas. Seega ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahtis seda. Apellandi väide, nagu poleks maakohtu otsuses kajastatud tunnistaja A. Orase ütlused vastavuses tema kohtuistungil antud ütlustega, on eksitav. A. Orase ütluste kohaselt nägi ta, et keegi mees nende kõrvallauda oli istunud ja oma jope samuti toolikorjule oli pannud. Ei kohtuistungi protokollis ega ka kohtuotsuses kajastatud ütlustest ei nähtu, nagu oleks A. Oras nende kõrvallauas istunud ja hiljem kaubikus kinnipeetud isikut samastada suutnud. Ta on üksnes kinnitanud, et tunneb süüdistatavas ära mehe, kes oli auto roolis /II kd tl 29-35/. Kohtukolleegium on seisukohal, et A.F. A.F.span class="_ _0">. on põhjendatult KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p järgi süüdi tunnistatud. A.F-ilt apellatsioonis esitatud seisukohale leiab kohtukolleegium, et A.F. A.F-ile mõistetud karistus on kohtu poolt motiveeritud ning kohtu järelduste kujunemine arusaadav. Asjaolu, et apellant kohtuotsuses esitatud põhjendustega ei nõustu, ei ole käsitletav motiivide puudumisena. Maakohus on A.F.span class="_ _a">. A.F.span class="_ _a">. karistust mõistes lähtunud KarS §-s 56 sätestatu suurust, vastutust raskendavate ja kergendavate asjaolude puudumist ning pidanud silmas ka karistuse eripreventiivseid eesmärke ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus on põhjendatult märkinud, et A.F.span class="_ _0">. A.F. on kõne all oleva kuriteo toime pannud 06.10.2003.a. kohtuotsu määratud katseajal ja et teda on varem karistatud just samalaadse kuriteo toimepanemise eest. Neil asjaoludel ei ole tunduvalt alla KarS § 199 lg 2 sanktsiooni keskmist määra mõistetud karistuse leevendamiseks alust. Apellatsioonis märgitud kahetsus ei ole käsitletav karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, kuivõrd puhtsüdamliku kahetsuse 4 on seisukohal, et KarS § 12 sätestatud süüteo koosseis pole tõendatud. Eelesitatud põhimõtete järgimata jätmisega on kohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 p 7 mõttes. Kohus ei ole suhtunud ka tõendite analüüsi ja hindamisse küllaldase põhjalikkusega, mistõttu kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohus on tõendeid laiendavalt hinnanud ja lubanud ebatäpsusi. Tunnistaja A. Orase seletus on kohtuotsuses edasi antud mõttega, nagu oleks tunnistaja näinud isikut, kes kannatanu kõrvallauas istus. Kohtuistungi protokollist sellised ütlused ei nähtu. Apellant leiab, et kohus on jätnud karistuse mõistmise motiveerimata. A.F.span class="_ _a">. A.F mingit materiaalset kahju kannatanule ei tekitanud, ta on isik, kellel on töökoht ja perekond, oma mõtlematust on ta kohtu eest kahetsenud. Sellegipoolest pidas kohus võimalikuks karistada teda suhteliselt pikaaegse vangistusega. Alternatiivselt leiabki kaitsja, et süüdimõistva kohtuotsuse muutmatajätmisel on küllaldane alus mõistetud karistuse vähendamiseks. POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS Prokurör leidis, et kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon rahuldamisele ei kuulu. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Apellandi põhiargumendiks õigeksmõistva kohtuotsuse taotlemisel on asjaolu, et auto võtmete sattumine süüdistatava kätte on tõendamata ning selgusetu, millest tulenevalt ei ole võimalik anda objektiivset hinnangut ka kuriteo subjektiivsele küljele, tahtlusele. Kohtukolleegium apellandiga ei nõustu ning leiab, et maakohus on KrMS §-s 61 sätestatut silmas pidades tõendeid analüüsinud ja hinnanud ning jõudnud põhjendatult järeldusele, mille kohaselt süüdistatava esitatud versioon on paljasõnaline ja kummutatud teiste tõenditega. Kohus on oma seisukohti põhistanud, kohtuotsuse resolutiivosa järeldused on vastavuses tõendamiseseme tuvastatud asjaoludega. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada järgmist. Tunnistaja Kristjan Sauka, Hiiu pubi turvamehe ütluste kohaselt sisenesid pubisse kaks meest, ostes temalt piletid. Peaaegu nende kannul tuli veel ca 30-aastane, tumedas, kapuutsiga jopes mees piletit ostmata, vaatas ringi ja väljus. Paari minuti pärast tuli sama mees aga tagasi, ostis pileti ja läks saali, viibis seal ca 5 minutit ja väljus uuesti. Pärast seda kui esimesed kaks meest olid välja tormanud ja ka tema väljunud, nägi ta punase kaubiku roolis sama meest, kes oli kahe mehe järel pubis ringi vaadanud, siis uuesti tulnud ja jälle lahkunud. Kinnitab, et mäletab seda täpselt. Keegi teine pubis edasi-tagasi ei liikunud, välja ei läinud peale selle noormehe kindlasti keegi. Roolis kinnipeetu ei osanud näidata, kes oli olnud see väidetav joobnu, kes palunud autot käivitada, sellist inimest sündmuskohal ei olnudki /I kd tl 16-17. 3 soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK A.F. A.F. tunnistati süüdi KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p 4, 6 järgi ja karistati 1 aastase vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 06.10.2003.a. otsusega mõistetud kandmata karistuse – 2 aasta võrra ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat vangistust. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud 9 kuud ja 10 päeva. Tõkend – kautsjon – jäeti kohtuotsuse jõustumiseni muutmata. A.F. A.F. tunnistati süüdi selles, et ta varem varguse katse toime pannud isikuna püüdis 26.11.2004.a. kella 22 paiku varastada Tallinnas Pärnu mnt 325 asuva Hiiu pubi ees seisnud AS-le Sampo Liising kuuluvat ja Taago Tulfi kasutuses olevat kaubikut Renault Trafic 295 000 krooni väärtuses. Olles eelnevalt varastanud Hiiu pubis Taago Tulfi jope taskust nimetatud auto võtmed koos puldiga ning avades selle abil sõiduki juhipoolse ukse, käivitades mootori ja lülitades sisse käigu. Kuritegu jäi lõpule viimata, sest A.F.span class="_ _0">. A.F peeti sündmuskohal kinni. APELLATSIOONI SISU Süüdistatava kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist kohtuliku uurimise ühekülgsuse ning puudulikkuse ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Uue otsusega palub kaitsja oma kaitsealune õigeks mõista. A.F. A.F. ei ole ennast süüdi tunnistanud, küll on ta aga esitanud oma versiooni juhtunu kohta. Kohus käsitles seda kui paljasõnalist ja naiivset ning leidis, et A.F. A.F.span class="_ _a">. süüditunnistamiseks tõendid küllaldased. Kaitsja leiab, et tõendid võivad anda küll aluse süüdistatava seletuse täies ulatuses tõelevastavuses kahtlemiseks, kuid ei ole piisavad tema süüditunnistamiseks. Kohus ei lähtunud KrMS § 7 lg 3 sätetest ega tõlgendanud kõrvaldamata kahtlusi süüdistatava kasuks. Tõendite ahela peamine lüli on tõendamata. Selleks on auto võtmete sattumine süüdistatava kätte. A.F. A.F. väide, et võtme andis talle keegi kolmas isik, kes tema arvates oli auto omanik, ei ole ühegi tõendiga kummutatud. Seega on tõendamata kuriteo subjektiivne külg, pole teada, kas A.F. A.F.span class="_ _0">. oli teo toimepanemise ajal selge arusaamine oma teo keelatusest. Kannatanu tunnistajad ei kinnita, et just süüdistatav oli see, kes võis võtmed kannatanu toolikorjule jäetud jope taskust võtta. Kaitsja kordab, et kontrollitud tõenditest saab järeldada, et süüdistataval ei saanud olla subjektiivselt selget ettekujutust sellest, et ta võtab ebaseaduslikult oma valdusse võõra vara, kui ta istub temale antud võtmetega auto rooli ja käivitab selle. Isiku vastutusele võtmiseks kuriteo katse eest peab tema tegu KarS § 25 lg 1 kohaselt olema tahtlik ning olema suunatud kuriteo toimepanemisele. Tahtluseks on tarvis, et isik teab süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamisest ja tahab või vähemalt möönab seda. Apellant 2 KOHTUOTSUS EESTI A.F-i NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. aprill 2006.a Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasja number 1-05-74 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Igor Amann ja Priit Pikamäe Kohtuistungi sekretär Külli A.F-ina Tõlk Irina Leetberg Kriminaalasi A.F. A.F.span class="_ _a">. süüdistus KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p 4, 6 järgi. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 15. veebruari Apellatsiooni esitaja Süüdistatava A.F. A.F.span class="_ _a">. kaitsja adv. Natalia Lausmaa Prokurör Raivo Kala Süüdistatav A.F. A.F. 2006. a otsus sünd .kodakondsuseta, elukoht . Tallinnas, töötab . karistatud 06.10.2003.a. Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 15 lg 2 – 139 lg 3 p 1 ja 115 lg 2 p 1 järgi 4 aastase vangistusega, millest koheselt kuulus kandmisele 2 aastat, 2 aastat jäeti tingimisi täitmisele pööramata katseajaga 3 aastat, vabanes 08.06.2004.a. Kaitsja Adv. Natalia Lausmaa RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 15. veebruari 2006.a. otsus A.F.span class="_ _0">. A.F.span class="_ _0">. süüdit muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise