1-05-675\10

(99278003448)Kohtukoosseis Mati Kartau, Agu Timmi, Aarne Sarjas Kohtuistungi sekretär Piia Saar Kriminaalasi J.J-i süüdistus KrK § 100 ja § 207 lg 1, 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu

1. detsembri 2005 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav J.J ja tema kaitsja Ann Saar Prokurör Tatjana Tamm Süüdistatav J.J varem kriminaalkorras karistatud kahel korral, karistatus kustunud Kaitsja vandeadvokaat Ann Saar. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
2. detsembri 2005 kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. märtsist
4. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
5. aprillist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. aprillist
8. 1 Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
9. detsembri 2005 otsusega mõisteti J.J süüdi ja karistati KrK § 100 järgi 8-aastase vangistusega ja KrK § 207 lg 1, 2 järgi 2aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti J.J-ile liitkaristuseks 8 aastat vangistust, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga. KarS § 68 lg 1 alusel loeti mõistetud karistusest kantuks eelvangistuses viibitud ajavahemik 31.10.-18.11.2002, s.o 19 päeva ning ärakandmisele kuuluv karistus on 7 aastat 11 kuud 11 päeva vangistust karistuse kandmise aja algusega
10. juulist
11. Maakohus arutas J.J-ile KrK § 100 järgi esitatud süüdistust selles, et tema
12. novembril 1999 kella 01 paiku Tartumaal Elva linnas Tartu maanteel asuva Arbimäe bussipeatuse juures tulistas isiklike suhete pinnal tekkinud tüli tõttu tahtliku tapmise eesmärgil korduvalt 9 mm kaliibriga püstolist A.K. suunas, tabades ühe kuuliga A.K. ülakõhu piirkonda, millise vigastuse tagajärjel A.K.
13. novembril 1999 kella 04.40 ajal Maarjamõisa haiglas suri. A.K. surma põhjuseks oli ülakõhu peetuslasuvigastus kuuliga sisenemisavaga vasakul pool roidekaare all koos hulgaliste veresoonte ja kõhuõõne elundite vigastustega, haavakanali suunaga alt paremalt põiki üles vasakule, kuuli rikošeteerumisega vasakpoolselt X roidelt ja peetumisega paremal pool selja nahaaluses koes, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus sisemisest verekaotusest. Samuti arutas maakohus J.J-ile KrK § 207 lg 1 ja 2 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, omamata luba vastava tulirelva omandamiseks, hoidmiseks ja kasutamiseks, omandas ebaseaduslikult eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal ja kohast eeluurimisel tuvastamata marki 9-millimeetrise kaliibriga püstoli, mida hoidis kuni ööni vastu
14. novembrit 1999 enda juures ja mida kasutas
15. novembril 1999 kella 01 paiku Tartumaal Elva linnas Arbimäe bussipeatuse juures vähemalt 5 lasu sooritamiseks. Omamata luba vastava laskemoona omandamiseks, hoidmiseks, kandmiseks ja kasutamiseks, omandas eeluurimisel tuvastamata ajal ja kohast vähemalt 5 püstoli “Parabellum” padrunit, kaliiber 9 millimeetrit, hoidis neid kuni ööni vastu
16. novembrit 1999 enda juures, kandis neid ööl vastu
17. novembrit 1999 Elva linnas ringi liikudes kaasas ning kasutas neid
18. novembril 1999 kella 01 paiku Tartumaal Elva linnas Arbimäe bussipeatuse juures laskude sooritamiseks. Omamata luba vastava tulirelva kandmiseks, kandis ööl vastu
19. novembrit 1999 Elva linnas ringi liikudes endaga kaasas eeluurimisel tuvastamata marki 9millimeetrise kaliibriga püstolit. Sellise tegevusega rikkus J.J relvaseaduse (
20. juuni 1995 redaktsioonis) §de 20; 24; 26; 35 ja 38 sätteid. J.J end süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on tunnistaja A.K. ja süüdistatava ütlustega on tõendatud, et
21. novembril 1999 olid A.K. ja J.J-i vahel pingelised suhted A.M. pärast, kes oli süüdistatava elukaaslane. J.J otsis A.M. taga ja helistas korduvalt A.K. le, et seda probleemi lahendada. Nad leppisid 2 kokkusaamise kokku Arbimäe bussipeatuses Elvas. Eeltooduga on tõendatud, et J.J-i edasise käitumise ajendiks oli armukadedus, mille põhjuseks oli A.M. . A.K. ütlused tõendavad, et ta sõitis koos A.K. ga Arbimäe bussipeatusesse, jäädes sinna seisma autonina Valga suunas. Nende taga peatus T.R. Jeep. Tunnistajad T.R. ja M.K. kinnitavad, et neile helistati (M.K. ütluste kohaselt oli helistajaks A.K. ) ja paluti tulla Elvasse, kuna A.K. l on mingi probleem. Tunnistajad J. D., T.U. ja H.M. andsid ütlusi selle kohta, et nad sõitsid juhuslikult Arbimäe bussipeatusest mööda ja nähes tee ääres seismas tuttavat autot, keerasid ümber ja peatusid Jeebi taga. Nemad sõitsid Mitsubishi Jeebiga, mille roolis oli H.M. . Tunnistajate M. K, T.R. , T.U. ja J.D. ning samuti A.M. ütlustega on tõendatud, et J.J sõitis oma sõiduautoga BMW tahtlikult sisse A.K. sõiduauto ukse ja alles seejärel algas tulistamine. Kuna H.M. e ütlused on ainukesena vastuolus teiste tunnistajate ühesuguste ütlustega selles, et tulistamine algas enne autode kokkupõrget, ei pea kohus neid usaldusväärseks. Kohtueelsel uurimisel on ka H.M. andnud ütlusi selle kohta, et laskma hakati pärast kokkupõrget. Ükski tunnistajatest, v.a H.M. , ei ole näinud, et A.K. oleks olnud kokkupõrke ajal autost väljas, mistõttu kohus luges tõendatuks, et A.K. viibis hetkel, mil algas tulistamine, oma sõiduki roolis. Selles osas on usaldusväärsemad M.K. , T.R. ja A.K. ütlused, kes viibisid A.K. le kõige lähemal ja said sündmusi näha kõige paremini. Nii T.R. kui M. K on tunnistanud, et peale kokkupõrget hakkas J.J kohe üle oma sõiduki tulistama A.K. auto suunas. Ainukesena on H.M. kohtueelsel uurimisel väitnud, et A.K. tulistas algul vähemalt ühe korra J.J-i autot. Selliseid ütlusi ei võta kohus arvesse, kuna need on vastuolus teiste tunnistajate ütlustega, samuti J.J-i sõiduauto BMW vaatlusprotokolliga, millest nähtub, et nimetatud sõiduautol ei olnud lasuvigastusi. Kohus leidis, et tunnistaja M.M. , kes viibis J.J-i autos, ütlused, et ta nägi pärast seda, kui J.J oli sõitnud vastu esimest tumedat autot ja hüpanud autost välja, laskmist; lasud tulid tagantpoolt, läksid üle J.J-i auto ja tema nägi sinist kuulileeki, ei ole tõesed. Kuul ei jäta liikumisel nähtavat valgusjälge, seega ei saanud M.M. näha tuld, kui tulistati tagantpoolt. Tal oli võimalik näha valgusjälge juhul, kui tulistaja asus temast eespool, sest nähtav on tulirelva suudme leek. M.M. st eespool oli ainult J.J. Seega sai M.M. näha ainult J.J-i tulistamist. Sellega on kooskõlas eksperdi arvamus, mille kohaselt on lasuvigastused nr 1-3 A.K. sõiduautol tekitatud tulistamisel eest vasakult, s.o kohast, kus asusid J.J-i sõiduauto ja süüdistatav ise. Sündmuskoha vaatlusprotokoll tõendab, et Arbimäe bussipeatuses leiti maast viis padrunikesta, mis paiknesid auto protektorijälgede ümbruses. J.J-i ütluste kohaselt oli pärast kokkupõrget tema auto esitiib ratta kinni kiilunud ja autoga ei saanud sõita, I käiguga nihutas ta sõiduki teepeenrale. Seega saavad sündmuskohal fikseeritud sõiduki protektorijäljed kuulda J.J-i BMW-le, padrunikestad on ümber selle. See haakub tõenditega, mis tõendavad, et tulistati sõiduauto BMW juurest. Eksperdi arvamusega on tõendatud, et viis sündmuskohalt leitud padrunikesta olid heidetud ühest ja samast tulirelvast tulistamisel. Samuti on eksperdi arvamusega tõendatud, et A.K. sõiduautost eksperdi poolt leitud püstoli Parabellum deformeerunud otsaga täismantelkuul ja A.K. kehast eemaldatud samasugune kuul on tulistatud ühest ja samast tulirelvast. 3 Kohus luges tõendatuks, et A.K. oli autode kokkupõrke hetkel oma sõidukis ja ei väljunud sealt pärast seda, mistõttu J.J puudus võimalus kasutada A.K. tulirelva, juhul kui see oleks kannatanul kaasas olnud. Kuna sündmuskohalt on leitud ainult ühest relvast heidetud padrunikestad ja ühest ja samast relvast tulistatud kuulid, on tõendatud, et A.K. ei tulistanud J.J. Tunnistaja I.T. nägi A.K. autos väikest püstolit, mille viimane tõstis autot remonti jättes teise autosse. Ka tunnistaja A.M. nägi
22. novembril 1999 A.K. l relva, mille kohta viimane ütles, et see on jahilkäimiseks. Kohus leidis, et I. T ütlustes ei ole alust kahelda – A.K. võis tulirelva omada. Samas ei ole tõendamist leidnud, et A.K. oli käsitletavate sündmuste toimumise ajal relvastatud või et ta oleks mingit tulirelva selle käigus kasutanud. Seda, et A.K. oli autos, kinnitab ka eksperdi arvamus: vigastuste tekitamise hetkel võis A.K. kehaasend olla istuv või poolistuv. Ajal, kui J.J tulistas oma sõidukis viibivat A.K. t, oli juhipoolne esiuks kinni, kokkupõrke tagajärjel deformeerunud ja sissepoole muljutud. Ka aknaklaas oli suletud, sest vastasel juhul oleks juhiukse läbinud kuulid purustanud alla keritud aknaklaasi. Kohus ei nõustunud kaitsja järeldusega, et nahamarrastus A.K. vasakul säärel kinnitab seda, et kannatanu viibis autode kokkupõrke hetkel väljas, kukkus selle tagajärjel ja sai nimetatud vigastuse. Ekspert Tanel Vaas selgitas, et ei ole võimalik määrata, kas nimetatud vigastus on saadud löögist või kukkumisel. Kohus leidis, et kuna A.K. viibis hetkel, kui J.J sõitis tema autole otsa, oma sõiduki roolis, sai ta vigastuse säärel, lüües jala ära vastu autosalongi kõvasid pindu. Kuna puudus vahetu rünne, ei tegutsenud J.J hädakaitseseisundis. Kohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et relvaeksperdi arvamus ei ole kasutatav tõendina, kuna on tehtud oletuste põhjal. Ekspert on tuginenud tema käsutusse antud A.K. sõiduauto MB vaatlusele, on fikseerinud sellel läbivate lasuvigastuste puhul lasusuunad, leidnud ekspertiisi käigus lasusuunda fikseerides ühe kuuli. Lasusuund on muutumatu näitaja ja ei sõltu laskja pikkusest ega asendist. Arvestades laskja keskmiseks pikkuseks 180 cm, on ekspert välja arvestanud laskja võimaliku kauguse A.K. sõidukist lasuvigastuste tekitamise hetkel. Samas on ekspert selgitanud, et nimetatud näitajad ei muutu oluliselt, kui võtta laskja pikkuseks muu suurus kui 180 cm, sest laskja kaugus autost on antud ainult 0,5 m täpsusega. Antud juhul ei oma tähtsust, kui kaugel täpselt laskja A.K. sõidukist asus, kuna sündmuskoha vaatlusel tuvastatuga, tunnistajate ütlustega ja relvaeksperdi arvamusega lasusuundade kohta on üheselt tõendatud, et A.K. autot tulistati kohast, kus viibis ainult süüdistatav. Kohtuarst on andnud arvamuse, et kannatanul esinevad lasuvigastused on tekitatud kauglasust. Kohtuliku uurimise käigus ei õnnestunud kindlaks teha, kes tekitas A.K. sõiduauto tagumises osas oleva lasuvigastuse. Ei ole välistatud, et selle tekitas keegi tunnistajatest, kes viibisid väljas paremal pool autode kõrval. Seda kinnitavad ka J.D. ütlused, et üks lask kostus hästi lähedalt. Kuid see lask ei olnud esimene ja ei oma süüdistatava käitumisele juriidilise hinnangu andmisel tähtsust – enne kui J.J asus tegutsema, puudus tema või M.M. vastu suunatud õigusvastane rünne, mis annaks aluse väita, et ta oli hädakaitseseisundis. Sel hetkel, kui J.J otsustas tahtlikult sõita A.K. autole otsa, puudus A.K. ja teiste sündmuskohal viibinud inimeste poolt temale igasugune rünne ja J.J oleks olnud võimalik mööduda ootavatest autodest. Seetõttu ei saanud J.J 4 ka ekslikult arvata, et teda rünnatakse, mis annaks aluse käsitleda tema käitumist eksimusena õigusvastasust välistavas asjaolus vastavalt KarS §
23. J.J pani A.K. tapmise toime tahtlikult – kaudse tahtlusega. Sooritades lasud mõne meetri kauguselt juhipoolse autoukse sisse, mille taga temale teadvalt istus inimene, pidi ta arvestama sellega, et võib põhjustada kannatanu surma. KrK § 100 käsitlemisel analüüsitud tõenditega luges kohus tõendatuks, et J.J tulistas tulirelvast A.K. ja see tulirelv oli J.J endal kaasas. Sündmuskohalt leiti viis püstoli Parabellum padrunikesta, kaliibriga 9,0 mm. J.J puudus relvaluba. Seega on KrK § 207 lg 1, 2 nimetatud kuritegude toimepanemine J.J-i poolt tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. J.J on varem kriminaalkorras karistatud Eesti Vabariigis kahel korral, karistatus on kustunud. Lisaks sellele on J.J-ile mõistetud Hispaania Kuningriigi Marabella kohtu poolt karistus narkokuriteo eest ning tema vabanemistähtaeg on
24. veebruar
25. Seoses Hispaanias toime pandud narkokuriteoga on J.J vahistatud
26. novembril 2002 ning enne seda võetud
27. oktoobril 2002 vahi alla Eesti väljaandmistaotluse alusel. Seega tuleb ajavahemik 31.10.-18.11.2002, s.o 19 päeva, arvestada käeolevas kriminaalasjas mõistetava karistusaja hulka. Karistuse kandmise algusajaks tuleb lugeda päev, millal J.J saabus
28. juunil 2004 koostatud Euroopa Vahistamismääruse alusel Eesti Vabariiki, s.o
29. juuli
30. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu J.J-i kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega J.J mõistetakse õigeks. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on kohus uurinud tõendeid ühekülgselt, kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnormi ja rikkunud oluliselt menetlusõigust KrMS §-de 339 lg 1 p 7 ja 8 tähenduses. Rikutud on põhimõtet, mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Süüdimõistev kohtuotsus on rajatud oletustele. Kohus on rikkunud KrMS § 12 lg 1 p 2 ja 4 sätteid, jättes rahuldamata kaitsja taotluse tunnistaja M.M. ülekuulamise ajaks istungi osaliselt kinniseks kuulutamiseks tunnistaja eraelu ja julgeoleku huvides. Seetõttu võis saamata jääda informatsioon, mis olnuks vajalik objektiivse tõe väljaselgitamiseks. KrMS § 339 lg 2 alusel tuleb see tunnistada oluliseks kriminaalmenetlusõiguse muuks rikkumiseks, millega kaasnes põhjendamatu kohtuotsus. Asjas ei ole tõendatud, et J.J oleks soovinud A.K. surma ja ta tahtlikult tapnud. Kohus on meelevaldselt asunud seisukohale, et J.J-i käitumise ajendiks oli armukadedus. Ka A.K. l võis olla soov J.J-i eemaldamiseks. Kohus on ebaõigesti ja ebajärjekindlalt aluseks võtnud tunnistajate A.K. i, M.K. ja T.R. eeluurimisel antud ütlused. Ka nende eeluurimisel antud ütlused on 5 vastuolulised ja ei kattu omavahel. Kohus on ebaõigesti M.K. ja T.R. ütlustega lugenud tõendatuks, et sõiduauto BMW juhipoolsest uksest hüppas välja mees, kes hakkas üle enda auto kapoti tulistama A.K. ja nende auto suunas. M. K on kohtus rääkinud, et tema väljus autost, kuid läks Land Cruiseri taha peitu. Seega ei olnud tal võimalik näha, et kuulide teekond oli nende suunas. Kõrvaldamata on ka vastuolu tunnistaja eeluurimisel ja kohtus antud ütlustes. Eeluurimisel väitis M. K, et tõmbas automaatselt pea alla, st oli autos, ja ka Tõnis peitis end armatuuri taha. T.R. on eeluurimisel märkinud, et tõmbas pea alla, kohtus ütles ta, et kuulide lendu oli kuulda, kuid isik, kes istub sõidukis ja hoiab pead armatuurlaua all, ei saa näha ega kuulda kuulide lendu. Eelnevast järeldub, et kummalgi tunnistajal ei olnud võimalik näha tulistamise suunda. Pealegi ei tõenda M.K. poolt vähemalt viie lasu ja T.R. poolt nelja lasu kuulmine, et tulistajaks oli ainult J.J. Hinnangut ei ole antud A.K. ütlustele, mille kohaselt tema ei mäleta, et J.J oleks autost välja tulnud. Lisaks väidab A.K. , et tema hakkas kartma ja jooksis eemale, kuid seda väidet ei kinnita ükski teine tunnistaja. Jääb kõrvaldamata kahtlus, et A.K. jätab asjaolud kohtule avaldamata. Kohtus kinnitas A.K. , et ei näinud ega kuulnud midagi, kuna oli tuuline ilm. Kui kohus luges M.K. , T.R. , A.K. ütlused usaldusväärsemateks, siis pidanuks ta kõrvaldama kõik kahtlused ja vastuolud nende ütlustes. Liiati ei saa pidada õigeks kohtulikku uurimist, mille tulemusena otsuses tuginetakse ainult eeluurimisel antud ütlustele. Tegemist on sündmusega, mis ei ole tavapärane, mistõttu toimunu ununemine tuleb seada kahtluse alla. KrMS § 291 mõttest lähtuvalt mittemäletamine ei ole ütluste avaldamise alus ja on vastuolus põhimõttega tõendite vahetust uurimisest. Kohus on tunnistaja H.M. e ütlusi analüüsinud meelevaldselt. Tunnistaja on nii eeluurimisel kui kohtus andnud kattuvaid ütlusi selle kohta, et Arbimäe bussipeatuses seisis kolm autot. Tunnistaja on rääkinud, et nägi A.K. sõidukist väljas ja niipea, kui tagant tuli BMW, kostsid eest lasud; lasud olid ka paremalt poolt. Tunnistaja on rääkinud temale tundmatust mehest, kes hüppas nende autosse. H.M. nägi, et Toyota Jeepist paremal pool tee ääres on kaks meest kükakil auto varjus, üks neist lasi kindlasti ettepoole. H.M. e ütlusi kinnitavad tunnistajad T.U. ja J.D. , samuti süüdistatav. H.M. viibis oma auto roolis, mistõttu sai tema kõige paremini näha ees toimuvaid sündmusi. Kohus on T.U. ütluste analüüsimisel jätnud tähelepanuta, et ka T.U. räägib mehest, kes tuli nende autosse. Tunnistaja ütlustest saab teha järelduse, et sündmuskohal viibis peale tunnistajate veel isik(uid), kes tulnuks uurimise käigus tuvastada. Samuti T.U. nägi, et eesoleva Jeepi taha varjub üks mees, seega kinnitab ta H.M. e ütlusi ja neid ütlusi ei ole kummutatud teiste tõenditega. Ka J.D. ütlused kinnitavad H.M. e ja T.U. ütlusi selles, et bussipeatuses oli kolm autot. J.D. kuulis osa laskusid kaugemal, osa lähemal, st lasud olid erineva kõlaga ja erinevast kaugusest, millest järeldub, et tulistajaid oli mitu. Kohus ei ole pööranud tähelepanu tunnistaja ütlustele, et temale tundmatu mees hüppas nende autosse, mida kinnitavad ka H.M. ja T. U. Kohtulikul uurimisel jäi kõrvaldamata kahtlus, kes oli isik, kes tormas võõrasse autosse ja milline oli tema osalus sündmustes. Kindel on, et see isik ei olnud J.J , A.K. , T.R. ega M.K. . Jääb kahtlus, et see võis olla A.K. , selleks võis olla ka keegi keskmisest autost, kellel võis olla ülesanne rünnata J.J. Kriminaalasjas ei ole ühtegi tõsikindlat tõendit, mis kinnitaks, et J.J oli 6 autost väljudes relvastatud ja hakkas kohe A.K. või tema sõidukit tulistama. Kohus on möönnud, et A.K. l võis olla relv, samuti on kohus möönnud, et ka kellelgi tunnistajatest võis olla relv, kes tekitas A.K. sõiduauto tagumises osas oleva lasuvigastuse. Nimetatust järeldub, et sündmuskohal võis olla palju relvastatud isikuid, kes võisid ka relva kasutada. Kui kohus luges õigemateks M.K. , T.R. ja A.K. eeluurimisel antud ütlused, siis pidanuks ta arvestama ka H.M. e eeluurimisel antud ütlustega, sest ka H.M. kinnitas, et eeluurimisel mäletas ta toimunut paremini kui kohtus. Kohtulikul uurimisel on tõendatud, et laskmise ajal viibisid autodest väljas lisaks A.K. le veel M.K. , T.R. ja A.K. . Kuivõrd kohus on vääralt lugenud usaldusväärsemateks M.K. , T.R. ja A.K. vastuolulised ütlused, siis on ta tulnud ebaloogilisele järeldusele, et A.K. sõidukist ei väljunud. Samuti on ebaloogiline kohtu seisukoht selles, et J.J-i sõiduauto BMW vaatlusprotokollist nähtub, et nimetatud sõiduautol ei olnud lasuvigastusi, mistõttu kohtu arvates J.J-i ja tema sõiduki suunas üldse ei tulistatudki. Kohtu järeldus, et J.J sõitis oma sõiduautoga BMW tahtlikult sisse A.K. sõiduauto ukse ja alles seejärel algas tulistamine, ei tugine objektiivsetele asjaoludele ja on seega vale. M.M. avaldas kohtus, et tema ei ole varem kokku puutunud relvadega. Seetõttu võis tunnistaja ekslikult nimetada nähtud sähvatusi tulejuttideks või leegiks. M.M. eeluurimisel ja kohtus antud ütlused kattuvad sündmuskohal kolme auto olemasolu kohta. Tema mäletamist mööda seisis A.K. auto kõrvalistuja pool keegi väljas. M.M. väitis nii eeluurimisel kui ka kohtus kindlalt, et J.J ei olnud enne kokkusaamisele minekut relva. M.M. palus, et tema ülekuulamise ajal ei viibiks kohtusaalis kõrvalisi isikuid. Seega on alust arvata, et tunnistaja võis jätta tähtsust omava informatsiooni avaldamata. Kohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta tunnistaja A.M. ütlused, millest selgub, et A.M. sõitis koos A.K. ja A.K. iga Tõrva, kuhu jõuti enne südaööd. Mõlemad Andrused väljusid autost ja läksid nurga taha. Võib järeldada, et keegi ootas neid seal, sest A.M. kuulis sõnavahetust ja mõne aja pärast viskas A.K. taha istme peale kaltsu, milles oli midagi sees. Äärt tõstes nägi A.M. relva, mille pikkus võis olla ca pool meetrit. Kohus on jätnud analüüsimata A.M. ütlused A.K. mobiiltelefonile helistamise kohta, kus meeshääl vastas A.M. le, kui sul on elu armas, siis jookse sealt ära. Kohus on sündmuskoha vaatlusprotokolli põhjal teinud väärad järeldused. Kriminaaltoimikus olevate erinevate sündmuskoha kirjelduste ja vaatluste põhjal ei ole võimalik tuvastada, milline oli autode ja isikute asetus kokkupõrke momendil. Sündmuskoha vaatlust on läbi viidud kehtinud KrMK §-de 79 ja 153 sätteid eirates. Sündmuskoha vaatluse protokollist nähtub, et Elva politseijaoskonna konstaabel P. Vister korjas
31. novembri 1999 öösel sündmuskohalt ära neli kullakast metallist padrunikesta markeeringuga 9 mm LUGER ning avarii tõttu teele kukkunud autodetailid. Enne sündmuskoha vaatlust näitas P. Vister ära kohad, kust ta leidis padrunikestad ning need tähistati numbritega 1, 2, 4 ja
32. Politseikonstaabel ei ole näidanud autodetailide asukohta. Eelnevast lähtudes võib kogu sündmuskoha vaatluse protokolli seada kahtluse alla, kuna ei ole teada, kas sündmuskoht on kahe vaatluse vahelisel ajal säilinud endisel kujul. 7 Eelneva põhjal saab asuda seisukohale, et kohtu järeldus viie padrunikesta asetuse suhtes on vale ja ei ole kooskõlas I kd tl 19 sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde koostatud skeemiga. Mainitud skeemi põhjal saab järeldada, et tulistajaid sai olla rohkem kui üks isik. Sündmuskoha vaatluse protokolli ja ballistikaekspertiisi akti põhjal saab teha järelduse, et laskmiseks kasutatud tulirelva(de) liiki ja süsteemi ei olnud võimalik kindlaks teha. Kaitsja küsimusele, kas ekspert välistab sõidukile MB vigastuste tekitamise mitmest relvast, vastas ekspert Hardi Reisenbuk, et autot võis olla tulistatud väga mitmest relvast. Kõrvutades sündmuskoha vaatlusprotokolli ja selle lisasid ning ballistikaekspertiisi akti, saab järeldada: • Tl 19 skeemil tähistusega 6 padrun võis jääda ühelt isikult, kellel oli relv; • Tl 19 skeemil tähistustega 1, 2, 3, 4, 5 padrunikestade asetuse kohta võib väita, et need on tulistatud erinevate isikute poolt; • Sündmuskohalt leitud ja A.K. kehast leitud kuulid võivad olla tulistatud kolmandast relvast. Lisaks eeltoodule on vaatlusprotokollis ja ballistikaekspertiisiaktis fikseeritud sõiduautole MB vigastuse nr 2 tekitanud kuuli sisenemise ja väljumise ava, kuid uurimine ei ole kindlaks teinud, kuidas sai kuul tungida A.K. kehasse ja tekitada temale vigastuse, mis on märgitud laiba lahangu kohtuarstliku ekspertiisi aktis. Olemasoleva materjali põhjal on võimatu väita, et süüdistatav, kes tulistas sõiduki suunas, soovis tahtlikult tappa A.K. t. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ja ballistikaekspertiisiaktist saab järeldada, et sündmuskohalt leitud padrunikestad ja kuulid ei pruugi olla tulistatud ühest ja samast relvast. Seega võis sündmuskohal olla kolm erinevat relvastatud isikut. Tekib põhjendatud kahtlus, et J.J ei tabanud üldse A.K. autot ja autole võis tekitada vigastused isik, keda käesoleva ajani ei ole suudetud tuvastada. Ballistikaekspertiisiakt ei kinnita, et kuulid ja kestad on samad, millest järeldub, et sündmuskohal viibijad võisid kuulda laskusid (mille täpne arv on piiritlemata), aga kaks lasku, mis ballistikaekspertiisiaktis on märgitud sõiduautol MB vigastustena nr 1 ja 2, saavad olla tulistatud teisest relvast. Kuivõrd ballistikaekspertiisiakt on tehtud oletatavate lähteandmete alusel ja on seega tervikuna oletuslik, siis ballistikaekspertiisiakt ei tõenda J.J-i süüd, pigem kummutab selle. Kohtu seisukoht, et nahamarrastus A.K. vasakul säärel ei saanud tekkida autode kokkupõrke hetkel libisemisest ja kukkumisest, on ümber lükatud ekspert T. Vaasi vastusega kaitsja küsimusele, et nahamarrastus võis tekkida samal ööl ja kukkumisest vastu maapinda. Kui kohus asus seisukohale, et A.K. viibis oma sõiduki roolis ja sai vigastuse säärel, lüües jala ära vastu autosalogi kõvasid pindu, siis pidanuks ta märkima, millised olid sõidukis pinnad, mille vastu A.K. jala ära lõi. Ükski tunnistajatest ei väida, et A.K. oleks sellel päeval või õhtul mingisuguseid vigastusi saanud varem. J.J-i poolt toimepandud tegu kuulub kvalifitseerimisele KrK § 13 lg 2 järgi. Kaitsja osundab siinjuures Riigikohtu praktikale kriminaalasjades nr 3-1-1-17-04; 3-1-1-38-04; 3-1-1-111-
33. Vastavalt Riigikohtu juhistele pidanuks kohus analüüsima M.M. ja A.M. ütlusi, et A.K. ja J.J pidid kohtuma kahekesi. Kohtumispaigas oli kolm sõidukit ja palju inimesi ning J.J ja M.M. l tekkis hirm. Kolme auto ja relvastatud isikute olemasolu sündmuskohal kinnitasid ka I.M. , T.U. ja J.D. . Kohtul tulnuks hinnata A.M. , kes on selgitanud nii varasematel päevadel kui ka
34. novembril 8 1999 toimunut, ütlusi. Kohus on põhjendamatult jätnud käsitlemata süüdistatava ütlused, et ka tema arusaama kohaselt pidi tulema kokkusaamisele A.K. üksi või koos A.M. ga. Jõudnud sündmuskohal seisnud teisest autost natuke ettepoole, märkas J.J relvastatud A.K. t, kes tulistas J.J-i suunas. Seega oli tegemist vahetu või vahetult eesseisva õigusvastase ründega. Alates sellest momendist oli J.J hädakaitseseisundis. J.J-i loomulikuks reaktsiooniks oli sõita A.K. le vastu, et teda peatada. A.K. libastus ja kukkus, mille tagajärjel tekkis tal nahamarrastus vasakul säärel. J.J-i eesmärgiks oligi aktiivne tegevus – teha ründaja kahjutuks, milleks ta hüppas üle enda auto kapoti kohta, kuhu A.K. oli kukkunud ja pillanud maha käesolnud relva. A.K. liikus enda auto tagumise otsa poole. J.J võttis mahakukkunud relva. J.J-i , I.M. , T.U. , J.D. ja M.M. ütlustega on tõendatud, et ka tagantpoolt kostusid lasud, mida I.M. ja T.U. nägid, aga J.D. kuulis. Sündmuskoha vaatlusprotokoll ja ballistikaekspertiisiakt ei välista mitmest relvast tulistamist. M.M. nägi sähvatusi, mida ta ekslikult on nimetanud kuulileegiks. Kõik toimus väga kiiresti ja J.J tundis ennast uuesti hädaseisundis olevat: oht oli nii laskudena tagantpoolt kui A.K. poolt eest. J.J tegi hoiatuslasud ettepoole. Tuleb ka arvestada, et kõik tunnistajad on avaldanud, et neil oli hirm, ühel nii suur, et ei suutnud vahet teha, millisesse autosse hüpata. J.J on kinnitanud, et tema ei tahtnud A.K. maha lasta, vaid tema relv oli suunatud juhi ukse eespoolsesse ossa. J.J ei olnud võimalik kaalutleda ja otsustada, kuhu täpselt tulistada, et ründajat kahjutuks teha. Kui J.J-i poolt sõiduauto MB suunas tulistatud kuulid võisid tabada sõidukit ballistikaekspertiisiaktis fikseeritud vigastustena nr 1, 2, 3, siis saab järeldada, et sõiduki pihta tulistamine oli võimalikest kaitsevahenditest säästvaim. Hädakaitseseisundi olemasoluks on oluline ka ründe lõppemise hetke tuvastamine: salapärane hele auto, mida on peetud Mercedeseks, oli sündmuse käigus lahkunud. Ka A.K. sõitis sündmuskohalt ära. Jeep, milles olid M.K. ja T.R. , lahkus koheselt A.K. sõiduki järel. Rünne oli lõppenud. Kohtu seisukoht, et J.J pani A.K. tapmise toime tahtlikult – kaudse tahtlusega, on vastuolus Riigikohtu praktikaga (kriminaalasjad nr 3-1-1-77-05 ja 31-1-16-05). Tapmise subjektiivne tunnus on tahtlus, mis peab esinema kõigi objektiivsete tunnuste – surmav tegu, surm ja nendevaheline kausaalseos – suhtes. Kohtulik uurimine ei kajasta asjaolusid, et J.J oli tahtlus A.K.
35. novembril 1999 toimunud kohtumise käigus tappa. Samuti ei viita toimiku materjal ja kohtulik arutamine, et ta oleks A.K. tapnud ettevaatamatusest. Tahtliku tapmise eesmärgil kohtumispaika minekul ei oleks J.J kaasa võtnud tunnistajat, A.M. ema M.M. . J.J ei pidanud võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja ei möönnud seda. Asjas ei ole ühtegi tõendit, mis osundaksid J.J relva ja laskemoona olemasolule, mistõttu kuulub ta ka KrK § 207 lg 1 ja 2 järgi õigeksmõistmisele. Kui tinglikult asuda seisukohale, et J.J kuulub süüdimõistmisele mingi karistusseadustikus ettenähtud süüteo eest, siis on kohus karistuse kandmise aja algust valesti arvestanud. J.J peeti kinni Tartu Maakohtu
36. detsembri 1999 määruse alusel, millele on viidatud kohtuotsuses Villa de Madridis
37. novembril
38. Viimases on märgitud, et otsus kaotab kehtivuse kui 40 päeva jooksul tõkendina vahi alla võtmise päevast alates ei ole esitatud väljaandmisnõuet. Eesti 9 Vabariigil oli teada J.J-i vahistamine Hispaanias ja J.J-i Eestisse toimetamiseks ei esinenud takistusi. Kohus ei ole põhjendanud, miks arvestatakse karistusest kantuks eelvangistus viibitud aega ainult 19 päeva. J.J-i apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei ole J.J talle inkrimineeritud kuriteos süüdi. Kohus ei ole hinnanud fakte objektiivselt. Juba eeluurimisel ei ole nõuetekohaselt üle kuulatud tunnistajaid, põhimõtteliste vigadega on ballistiline ekspertiis ja puudulikult on maha märgitud kuriteopaiga asendiplaan. Ka pole tehtud asjakohaste telefonikõnede väljavõtteid. Kuriteopaigal toimus mitmepoolne tulevahetus erinevatest relvadest, milliseid ei ole identifitseeritud, rääkimata ballistilisest ekspertiisist iga relva suhtes. Kuna sündmuspaigal oli pime ja tuiskas, siis on raske orienteeruda tuginedes ainult tunnistajate ütlustele ja suureneb ekspertide osakaal. Kuna eksperdid võisid lähtuda ebaõigetest algandmetest, võisid ka nemad kujutada sündmuste käiku ebaobjektiivselt. Kohtuprotsess oleks tulnud osaliselt kinniseks kuulutada, seda eelkõige M.M. ja võib-olla ka mõne teise tunnistaja suhtes. Problemaatiline on J.J-i esinemine korraga kahes kohtuasjas, mille asjaolud ja otsustajad isikud kas osaliselt või täielikult episoodiliselt kattuvad. J.J ei ole kunagi tahtnud A.K. tappa. J.J tahtis leida A.M. ja selleks võttis A.K. ga kohtumisele minnes kaasa M.M. . Tunnistajate I. T ja A.M. ütlustega on tõendatud, et A.K. l oli autos relv. Tunnistajad T.R. ja M.K. kinnitasid, et neile helistati tol õhtul ja paluti tulla Elvasse, kuna A.K. l on mingisugune probleem. Tunnistajate J.D. e, T.U. ja H.M. e ütluste kohaselt nägid nad Arbimäele sõites tee ääres seismas tuttavat autot ning otsustasid peatuda. See auto sai olla ainult A.K. enda hele auto, kuna tunnistajad ei tundnud seda esimest MB, millega oli tegelikult A.K. , ja ka ei saanud tunnistajad teada võõrast Jeepi nende taga. Seda teisena seisvat valget autot on maininud ka M.M. ja J.J. Kohus märgib, et nii J.D. , H.M. kui T.U. nägid erinevalt Toyota Jeepist paremal pool väljas olevaid inimesi, kuid inimesed ei saagi selles olukorras kõike ühtemoodi näha, sest nende endi asukoht oli erinev. Kuna nemad peatusid teise Jeepi taga, siis vaatevälja piiras kõigile erinevalt auto nurk. Kuna H.M. oli roolis, siis sai ta väga hästi näha eespool toimuvat. T.U. istus tema kõrval ja J.D. tema taga ja nemad ei saanudki näha kokkupõrget. Nad nägid paremini Toyota parempoolse külje peal tegutsevaid isikuid, kust tulistati. Seda on nad ka kohtus väitnud. M.M. ja H.M. tunnistasid, et otsasõidu momendil seisis keegi väljas. M.K. , T.R. ja A.K. ütlused ei ole usaldusväärsed, nad on rääkinud nii eeluurimisel kui kohtus täielikku valet. A.K. oli enda auto ukse juures, sihtides J.J relvaga, mistõttu J.J oli sunnitud seda rünnet takistama. M.M. on rääkinud, et nägi tuld või sähvatusi kuskilt tagantpoolt. Kui M.M. istus tagaistmel, näoga A.K. MB suunas, siis vaadates paremale, A.K. auto taga olevate autode poole, siis saigi ta näha valgussähvatusi ehk tulistamist tagantpoolt ja vasakult, kohalt, kus seisid Toyota Jeepi kõrval paremal pool väljas inimesed, kes tulistasid, nagu väidavad ka J.D. , T.U. ja H.M. . See, kust leiti padrun (nr 6) ongi sama koht, kust tulistati J.J-i suunas, st Toyota juurest. Eksperdi arvamus on puudulik. Lasuvigastused nr 1-3 võivad olla J.J-i lastud, kuid sellest nurgast, kuhu A.K. oli kukkunud ja suundadega tagant ettepoole. Sellepärast saigi esitiiva auk nr 3 hoiatuslasust; kui seda oleks teistpidi 10 lastud, nagu ekspert on märkinud, siis oleks pidanud ta kuuli autost kätte saama, suunaga esitiiva juurest koopasse. Sellist suunda ei olnud, sest kuul lendas ettepoole stange alt välja. Kuhu on liikunud kuul august nr 3, ekspert ei teadnud. Skeemilt vaadates seisis J.J-i BMW peale kokkupuudet MB nina kõrval, seega ei oleks J.J saanud esitiiba lasta, sest auto seisis ju ees. Samamoodi on puudulikult märgitud ka vaatlusprotokolli seosed J.J-i auto ja padrunikestadega. Skeemi (tl 19) järgi on padrunikestad nr 1 ja 2 pisut eraldi teistest ja selle põhjuseks on see, et need said lennata automaatrelvast tulistades laskja seljataha – paremale 2 m. Nii ütles ka ekspert kohtus. Padrunikestad nr 1 ja 2 said lennata ainult A.K. käest ja suunaga J.J-i tuldud teed vastu. Kui J.J küsis eksperdilt, kus on kuul, mis tulistati A.K. MB tagumisse tiiba ja kuhu see liikus, siis ekspert vastas, et tema ei pidanud neid otsima ja võib-olla on kuul siiamaani autos. Sellega on tõendatud, et ekspertide töö oli puudulik. Kui A.K. avas J.J-i pihta tule, siis tõmbas J.J järsult rooli laskja suunas ja tõmbas pea alla. Järsust kursimuutusest ja ilmastikutingimustest sõltuvalt libises J.J-i auto vastu A.K. ja tema autot. A.K. kukkus ja pillas relva maha, niikaua, kui J.J üle kapoti sinna nurka hüppas. A.K. liikus koheselt tagant poolt ümber enda auto ja kusagilt kõrvalt autost hüppas välja keegi, kes varustas A.K. uue relvaga, misjärel viimane hüppas teiselt poolt enda autosse ja sihtis J.J läbi küljeakna. Hoiatuseks laskis J.J läbi esitiiva ja seejärel, nähes, et A.K. sihib J.J, lasi läbi juhiukse jalgadesse, et teda takistada. Ilmselt üks nendest kuulidest, mis oli tekitanud vigastuse juhiuksel nr 1 ja 2, muutis suunda, rikošeerides käepidemest. Lasusuundade mõõtmine ekspertide poolt on puudulik. Teadmata on, kes lasi A.K. MB tagumise osa lasuvigastuse. Ka kohtu arvates ei ole välistatud, et lasuvigastuse nr 5 võis tekitada keegi tunnistajatest, kes olid Toyota juures väljas. Üldse pole vaadeldud A.K. osalust asjas. Tuleks vaadata tema eeluurimisel antud seletust ja joonistatud skeemi (tl 88, 89). Analüüsitud ei ole imelikke manöövreid ja 40 cm pikkust kurikat. Skeem tl 89 näitab tõepärast haaki, kuidas A.K. autost relvad ära viidi. Nahamarrastuse vasakul säärel sai A.K. J.J-i BMW stangest. Kui ta oleks löögi ajal istunud, pidanuks nahamarrastus olema sääre külgmisel pinnal. Eestpoolt ei saa sellise kokkupõrke korral jalga ära lüüa. J.J ei ole kunagi omanud ei relva ega laskemoona. Mitte keegi ei ole öelnud, et J.J oleks relv olnud. Kohus on aktsepteerinud vääraid kuupäevi J.J-i vahi all pidamise osas. J.J peeti kinni
39. oktoobril 2002 Interpoli orderi alusel, mis on välja kirjutatud
40. detsembril 1999 Tartus. Euroopa Vahistamismäärus koostati
41. novembril
42. Kuna uurija oli selle ebakompetentselt koostanud, tuli see ümber teha, ümber tehti see
43. juulil
44. Sel ajavahemikul Hispaania võimud J.J ei vabastanud ja ta oli pea 3 aastat Hispaanias ooterežiimis. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja apellatsioonide juurde ja palusid need rahuldada. 11 Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, leides, et need on põhjendamatud. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, tema kaitsja, prokuröri ja tutvunud kriminaalasja materjalidega nende kogumis, leiab, et Tartu Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid põhjendusi käesolevas otsuse korrata. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav maakohtus antud ütluste juurde. Süüdistatava ütluste kohaselt sõitis ta
45. novembril 1999 kella 01.00 paiku Elvas Arbimäe bussipeatuse juurde, et kohtuda seal A.K. ga. Tema elukaaslane A.M. oli tema juurest lahkunud ning ta sai teada, et A.M. võib viibida koos A.K. ga. Selgitamaks, kus A.M. asub, leppisidki nad A.K. ga
46. novembri 1999 ööseks kohtumise kokku.
47. novembri 1999 päeval oli ta küll vestelnud A.K. ga A.M. st, kuid kuna A.M. sama päeva õhtupoolikul taas lahkus kodust, soovis ta veelkord A.K. ga kokku saada. Süüdistatava ütluste kohaselt ütles talle tema siseveendumus, et sellele öisele kohtumisele tuleb A.K. koos A.M. ga. Sõites A.K. ga kohtumisele kutsus ta kaasa ka A.M. ema M.M. . Sõites Elva poolt kohtumispaika, märkas ta Arbimäe bussipeatuse juures seismas kolme sõidukit. Esmalt seisis tumedat värvi Merzedes-Benz, seejärel heledamat värvi Mercedes-Benz ja nende taga heledat värvi Jeep. Märgates seismas temast vasakul pool teepeenral kolme sõidukit ta ehmatas, sest A.K. ei tulnud kohtumisele üksinda. Ta sõitis aeglaselt nendest autodest mööda kuni ristmikuni, kust tee pöörab Tartu maantee viaduktile. Kuna ta soovis siiski A.M. ga kohtuda, tegi ta autoga ristmikul tagasipöörde ja sõitis teepeenral seisvate autode suunas. Tema arvates viibis A.K. esimeses, see on musta värvi Mercedes Benzis ja ta lootis, et selles autos on ka A.M. . Olles oma autoga liginenud A.K. autole, nägi ta kuidas A.K. väljus autost ja hakkas tema suunas tulistama. See oli ootamatu ja instinktiivselt, enda ja M.M. päästmiseks, keeras ta oma auto A.K. suunas. Toimus autode kokkupõrge. Enne autode kokkupõrget tabas tema auto riivamisi ka A.K. t, kes saadud kokkupõrkest kukkus. Kui tema auto pärast kokkupõrget oli peatunud, tuli ta autost välja, hüppas üle oma auto kapoti ja jäi seisma A.K. ja tema auto vahel moodustunud kolmnurka. A.K. jooksis selle momendil ümber oma auto tagaosa. Ta nägi maas A.K. poolt mahapillatud relva ning haaras selle enda kätte ning liikus A.K. le järgi. Selleks momendiks oli A.K. juhi kõrvalistuja uksest jõudnud siseneda oma autosse ja istus juba juhiistmel. Tema ise seisis sellel momendil oma auto pagasiruumi juures. Ta nägi, kuidas A.K. istudes juhiistmel, tõstis relva ja sihtis tema suunas, tahtes tulistada. Enda ja M.M. kaitsmiseks, tulistas ta auto suunas. Mitu lasku ta tegi süüdistatav täpselt ei mäleta, aga neid võis olla kolm. Kas tema poolt tulistatud kuulid ka A.K. tabasid, seda ta tol momendil ei teadnud. Ta sihtis auto alumise osa suunas, et tabada A.K. jalgadesse. Pärast seda, kui ta oli A.K. auto suunas tulistanud, sõitis A.K. autoga Tartu suunas minema. Juba siis, kui ta tulistamist alustas, oli minema sõitnud see heledamat värvi Mercedes-Benz. A.K. autole järgnes kohe ka Jeep. Kui kõik autod olid sündmuskohalt lahkunud, siis viskas ta käes olnud relva sellele Jeepile järgi. Kuhu see relv hiljem jäi, seda tema ei tea. Kellelt ja kuidas A.K. sai teise relva, seda kohtualune öelda ei oska, kuid arvab, et ta võis selle saada isikult, kes oli selles heldemat värvi Mercedes-Benzis. Miks A.K. teda pärast uue relva saamist kohe ei tulistanud, vaid istus taas autosse, süüdistatav seletada ei oska. 12 Süüdistatav leiab, et ta tegutses hädakaitse seisundis ning taoline seisnud algas momendist, kui A.K. tulistas relvast tema suunas. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et J.J viibis
48. novembril 1999 kella 01.00 ajal Elvas Arbimäel ning ta tulistas seal tulirelvast A.K. sõiduki suunas. Ringkonnakohtu arvates, tulenevalt apellatsioonides esitatust, milles palutakse J.J õigeks mõista kuna ta tegutses hädakaitseseisundis, ei vaidlusta J.J ka asjaolu, et tema poolt tulistatud kuulist võis A.K. saada surmava kehavigastuse. Seega tuleb J.J-i süüküsimuse üle otsustamisel anda hinnang kas J.J viibis 30 novembril 1999 hädakaitse seisundis. Hädakaitse jaguneb hädakaitseseisundiks (vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või mõne teise isiku õigushüve vastu) ja teiseks hädakaitsetegevuseks (ründaja õigushüvede kahjustamine sobiva ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga, mis peab vastama ründe ohtlikkusele). Selleks, et oleks võimalik üldse rääkida hädakaitsest, tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisundi olemasolu. Hädakaitseseisundi olemasoluks peab esinema õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Seejuures peab rünne olema vahetu või seisma vahetult ees (peab olema vahetu oht ründeks). Seega võib hädakaitseseisund tekkida enne seda, kui ründaja tegevus jõuab katse staadiumisse karistusõiguslikus mõttes ehk enne vahetu ründe algust. See aga tähendab, et rünnatav isik ei pea ootama, et ta satuks ründajaga vahetusse võitlusolukorda, vaid ta võib enda või teise isiku õigushüvede kaitseks hakata tegutsema hetkest, kui seda õigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks. Selleks, et määratleda, kas ründaja käitumine annab aluse kartuseks, et nüüd võib järgneda vahetu rünne, tuleb igal konkreetsel juhul olukorda hinnata ja tuvastada, kas oht kaitsja või mõne teise isiku õigushüvele oli olemas või mitte. Ründest tuleneva ohu hindamiseks kasutatakse nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet, mis tähendab, et olukorda püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada konkreetses sündmuses osalejal. Kui selline "objektiivne kõrvalseisja" leiab, et õigushüve kahjustamine oli tõenäoline, siis tuleb asuda seisukohale, et ründe oht oli olemas. Hädakaitseseisundi olemasoluks on olulise tähtsusega ka ründe lõppemise hetke tuvastamine. Üldjuhul ei ole rünne veel lõppenud, kui kaitsja saab oma tegevusega anda juhtuvale veel n-ö tagasikäigu. Kui rünne on lõppenud, on hädakaitse välistatud. J.J-i ütluste kohaselt sõitis ta pärast ristmikul sooritatud tagasipööret A.K. sõiduki suunas, et veenduda, kas A.M. on A.K. autos. Sõites A.K. auto suunas märkas ta A.K. t, kes tulistas relvast tema suunas. Enda ja M.M. kaitsmiseks pööras ta oma sõiduki instinktiivselt A.K. poole, et tagada enda ja M.M ohutus. Süüdistatav leiab, et alates sellest momendist tegutses ta hädakaitseseisundis. Ringkonnakohus leiab, et A.K. taolised ütlused on paljasõnalised ja ümber lükatud teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Tunnistaja M.K. ütluste kohaselt sõitis tema koos T.R. ga
49. novembril 1999 Elvasse Arbimäele. Seal pidid nad kokku saama A.K. ga. Kui nemad Arbimäele jõudsid oli E. K juba oma auto teepeenrale parkinud. Nemad parkisid oma auto 13 A.K. auto taha. Kui nad auto peatasid, siis ta A.K. le kuuluva Mercedes-Benzi kõrval väljas kedagi seismas ei näinud. Vaevalt olid nad saanud oma auto pargitud, kui tagant poolt lähenes tumedamat värvi BMW, mis rammis teadlikult A.K. sõidukit. Pärast kokkupõrget hüppas BMW-st välja mingi kogu ja siis algas tulistamine. Laske võis olla neli või viis. Laskude lõppedes sõitis A.K. sündmuskohalt minema ja nemad järgnesid oma sõidukiga A.K. sõidukile. Tunnistaja T.R. ütluste kohaselt jõudsid nad Arbimäele pärast A.K. ning peatasid oma sõiduki A.K. autost tagapool. Ta soovis autost väljuda, kuid samal momendil tuli tagant poolt tumedamat värvi BMW, mis rammis A.K. sõidukit juhipoolse esitiiva piirkonnas. Pärast kokkupõrget nägi tunnistaja BMW juhipoolse ukse juures mingit liikumist ning seejärel toimusid lasud. Laske kuuldes tõmbas ta automaatselt pea alla. Pärast laskmise lõppemist sõitis A.K. sündmuskohalt minema ja ka nemad järgnesid talle. Tunnistaja A.K. ütluste kohaselt viibis tema
50. novembril 1999 koos A.K. ga. Koos sõideti ka Arbimäele, sest J.J soovis tungivalt A.K. ga seal kohtuda. Kui nad olid oma sõiduki parkinud, nägi ta kuidas Elva linna poolt sõites, möödus neist J.J-i BMW. J.J-i sõiduki möödumisel väljus A.K. sõidukist ja rääkis midagi telefoniga. Seejärel istus ta autosse tagasi. Vaevalt oli A.K. autosse istunud, kui neid rammis J.J-i BMW. Kokkupõrkest ehmudes hüppas ta autost välja ja jooksis sündmuskohalt minema. Minema joostes kuulis ta selja tagant mingeid laksatusi, justkui oleks tulistatud. Ülaltoodust nähtuvalt kinnitavad nimetatud tunnistajad üheselt, et esmalt toimus autode kokkupõrge millise tingis J.J-i poolne käitumine, kes tunnistajate ütluste kohaselt sõitis tahtlikult otsa E. K sõidukile. Kõik tunnistajad väidavad, et A.K. istus sõidukite kokkupõrke momendil oma sõiduautos juhiistmel ning mingit tulistamist J.J-i sõiduki suunas ei toimunud. Ringkonnakohus, erinevalt apellatsioonides väidetule, leiab, et puudub alus kahelda tunnistajate M.K. , T.R. ja A.K. ühetaoliste ütluste usaldusvääruses. Apellatsioonides on leitud, et nimetatud tunnistajate ütluste usaldusvääruse seavad kahtluse alla vastuolud nende kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütluste vahel. Ringkonnakohus ei nõustu taolise järeldusega. Kõrvutades nimetatud tunnistajate kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, ilmneb, et Arbimäel toimunud sõidukite kokkupõrke ja sellele järgnenud tulistamise kohta, on tunnistajad andnud üheseid ütlusi ja need on kokkulangevad. Samas on nimetatud tunnistajad, vastuolude kõrvaldamise käigus kohtus, selgitanud, et vastuolud, mis nende ütlustes ka esinevad, on tingitud ajafaktorist kuid kinnitanud samas, et kohtueelsel uurimisel mäletasid nad paremini ning kohtueelsel uurimisel antud ütlused on tõesed. Ringkonnakohtu arvates suurendavad M.K. , T.R. ja A.K. ütluste usaldusväärsust autode kokkupõrke ja toimunud tulistamise kohta ka tunnistajate M.M. , T.U. ja J. Tobruse ütlused. Tunnistaja M.M. , kes viibis
51. novembril 1999 koos J.J-iga tema sõidukis, andis kohtuistungil ja ka eeluurimisel ütlusi, et pärast seda, kui J.J oli teinud tagasipöörde, sõitis ta teepeenral peatunud sõidukite suunas. Sõites pargitud sõidukite suunas, ütles J.J talle millegipärast, et ta kinni hoiaks. Seejärel sõitis J.J oma BMW-ga sõidukite reas esimesena seisvale autole otsa. Miks ta nii tegi, seda tunnistaja aru ei saanud. Pärast kokkupõrget hüppas J.J 14 autost välja ja seejärel algas kohe tulistamine. Tema arvates toimus tulistamine neist tagapool. Kes tulistas, ta öelda ei oska. Mingil momendil ta nägi kuidas J.J tulistas, kuid kust ta oli saanud relva, ta ei tea. Tunnistaja T.U. ütluste kohaselt sõitsid nemad koos H.M. e, J.D. L.L. ja M. S
52. novembril 1999 mööda Elva linna. Kuskil pärast keskööd sõitsid nad Arbimäe suunas. Arbimäel märkasid nad A.K. sõidukit. H.M. sõitis esialgu teepeenral olevatest sõidukitest mööda tegi ristmikul tagasipöörde ning parkis paremal teepoolel seisnud Jeebi taha. T.U. ütluste kohaselt hakkas ta autost väljuma, kui neist sõitis mööda BMW. Olles juba autost väljas kuulis ta eespool „mütsu“ ja kohe seejärel hakkas tulistamine. Lasud olid eespool ja neid võis olla 5-
53. Tunnistaja J.T. andis sarnaseid ütlusi T.U. ga Arbimäele jõudmise osas. J. T ütluste kohaselt kuulis tema siis, kui ta autost väljunud oli, laske. Lasud kostsid eespoolt. Kes tulistas ja kuhu, seda tunnistaja ei näinud. Seejärel läksid nad kohe autosse tagasi ja lahkusid sündmuskohalt. Tema ja T.U. olid paremal teepeenral. Tunnistaja H.M. kinnitas T.U. ja J. T ütlusi
54. novembri 1999 öösel Arbimäele sattumise asjaolude osas. Kohtueelsel uurimisel on H.M. andnud ütlusi, et tema parkis nende auto paremal teepeenral seisva Jeepi taha. Momendil kui ta oli oma sõiduki parkinud, sõitis neist mööda J.J oma sõidukiga. Hetkel kui tema väljus autost, sõitis J.J oma autoga kõige esimesena seisnud autole otsa. Oli kuulda autode kokkupõrkele iseloomulikku heli. H.M. e ütluste kohaselt hüppas pärast autode kokkupõrget Mercedes-Benzist välja A.K. ja hakkas tulistama J.J-i suunas. Sellel hetkel kui A.K. tulistas, hüppas tunnistaja autosse tagasi, et sündmuskohalt minema sõita. Kohtuistungil on H.M. andnud kohtueelsel uurimisel antud ütlustest erinevaid ütlusi. Nii on H.M. kinnitanud, et kui ta olid auto parkinud, sõitis neist mööda BMW. Seejärel, erinevalt eeluurimisel antud ütlustest, kinnitas tunnistaja, et kuulis eespoolt ühte lasku ja siis kostus autode kokkupõrke heli. Pärast autode kokkupõrget kuulis ta paremalt veel laske. Pärast tulistamise algust hüppas ta autosse ja nad sõitsid sündmuskohalt minema. Samas ei osanud H.M. selgitada esinenud vastuolusid, kuid arvas, et eeluurimisel mäletas ta paremini. Arvestades H.M. e poolt kohtus ja eeluurimisel antud ütlustes esinevaid vastuolusid ning asjaolu, et H.M. e poolt antud ütlused on vastuolus teiste kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajate ütlustega, on maakohus õigesti leidnud, et need ei ole usaldusväärsed ning jätnud need kõrvale. Tunnistajate M.K. , T.R. , A.K. i, M.M. ja T. U ütlustest nähtub üheselt, et
55. novembril 1999 Arbimäel, sõitis J.J esmalt oma autoga vastu A.K. sõidukit ja alles seejärel algas tulistamine. Seega ründas J.J A.K. t, mitte aga vastupidi, nagu väidab süüdistatav. Ükski nimetatud tunnistajatest ei ole näinud, et A.K. oleks kokkupõrke momendil olnud autost väljas ning tulistanud J.J-i suunas. Tulenevalt tunnistajate ütlustest nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et A.K. viibis hetkel, kui toimus sõidukite kokkupõrge, oma sõiduki juhiistmel ning ei tulistanud J.J. Ringkonnakohus leiab, et J.J-i ütlused selle kohta nagu oleks tema A.K. tulistanud alles pärast seda, kui viimane oli saanud pärast autode kokkupõrget 15 kelleltki teise relva, istunud uuesti oma autosse ning sihtis saadud relvaga tema suunas, ei ole usaldusväärsed. J.J-i ütluste kohaselt seisis tema momendil, kui ta A.K. auto suunas tulistas, oma auto pagasiruumi juures. Seega, J.J-i ütlustes tulenevalt, tulistas ta A.K auto suunas tagant poolt ettepoole. Nimetatud ütlused on ümber lükatud kohtuballistika eksperdi arvamusega, mille kohaselt on sõiduautol Mercedes-Benz esinevad vigastused nr 1, 2 ja 3 tulistatud suunaga diagonaalis auto eest, kusjuures vigastused nr 2 ja 3 on tulistatud diagonaalis eest vasakult ülevalt taha paremale alla. Kohtuballistika eksperdi arvamusest tuleneb üheselt, et tulistaja viibis A.K. sõidukile vigastuste nr 2,3 tekitamise momendil A.K. sõiduki ees ning sõidukist vasakul. Seoses J.J-i eespool esitatud väitega jääb ringkonnakohtule ka mõistetamatuks, miks pidanuks A.K. , kelle eesmärgiks oli J.J rünnata, pärast teise relva saamist istuma autosse ja püüdma tabada J.J läbi kinnises asendis olevate aknaklaaside, selle asemel, et tulistada J.J koheselt pärast teise relva oma valdusse saamist. Ülaltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas pole kogutud ühtki tõendit (peale J.J-i paljasõnaliste ütluste, et A.K. teda ründas, tulistades tema suunas ja ähvardas hiljem veelkord tulistada), mis annaks aluse väiteks, et A.K. oleks oma tegevusega kuidagi ohustanud J.J-i või M.M. elu või tervist. Kuivõrd kriminaalasjas kogutu tõendid annavad alust tõsikindlaks väiteks, et A.K. ei rünnanud mingilgi moel J.J ja M.M ning J.J puudus ka igasugune alus arvata, et A.K. kavatseb seda teha, siis ei esine J.J-i suhtes ka hädakaitseseisundit. Seega puudub ka alus väiteks, et J.J tulistas A.K. sõiduki suunas hädakaitseseisundis viibides. Ringkonnakohtu arvates ei aseta J.J hädakaitseseisundisse ka asjaolu, et A.K. ei tulnud temaga kohtumisele üksinda. Ainuüksi asjaolu, et sündmuskohal viibis rohkem isikuid kui ainult A.K. , ei andnud ringkonnakohtu arvates J.J-ile alust arvata, et tema või M.M. elu või tervis on ohustatud. Seda enam, et mingit rünnakut J.J-i vastu sündmuskohal viibinud teiste isikute poolt J.J-i vastu ei olnud. Apellatsioonis esitatud väide, et A.K. le ja tema sõidukile võis vigastused tekitada keegi tundmatu kolmas isik, on oletuslik ning vastuolus kriminaalasjas tõendamist leidnud asjaoludega. Nii nähtub ballistika eksperdi arvamusest, et A.K. l ja tema sõidukil olevad vigastused 1,2,3 on tekitanud isik, kes seisis A.K. autost eespool, vasakul. Kohtumeditsiini eksperdi arvamusest tuleneb, et A.K. tabanud kuul on tulistatud A.K. st eespool seistes. Aluse selliseks järelduseks annab asjaolu, et A.K. tabanud kuul on peatunud A.K. paremal pool selja nahaaluses koes. Eeltoodust saab teha järelduse, et see keegi oletatav kolmas isik pidanuks seisma A.K. auto ees, vasakul, s.o J.J-i sõiduki parema esinurga või esiukse juures ja tulistama A.K. suunas. Taolist kolmandat isikut, kes lisaks J.J-ile oleks seisnud tema auto juures, pole aga keegi kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajatest maininud. Nimetatud isiku olemasolu pole kinnitanud ka J.J ise ega ka tulistamise ajal tema autos viibinud M.M. , kes ometi nimetatud isikut oleksid pidanud märkama. 16 Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud väitega nagu saaks ballistika eksperdi arvamusest ja sündmuskoha vaatlusprotokollist lähtudes teha järelduse, et sündmuskohalt leitud kuulid ja padrunikestad ei ole tulistatud ühest ja samast relvast. Ballistika eksperdi arvamuse kohaselt on sündmuskohalt leitud viis padrunikesta tulistatud ühest ja samast relvast. Samuti on ühest ja samast relvast tulistatud A.K. kehast ja sõidukist leitud kaks kuuli. Ringkonnakohutu arvates ei anna asjaolu, et padrunikestadel ja kuulidel kujunenud tunnuste kogum ei andnud eksperdile võimalust kindlaks teha, kas uuritud kuulidest või padrunikestadest mõni on varem moodustanud ühtse terviku, veel alust väiteks, et tulistatud on erinevatest relvadest. Apellatsioonis esitatud sellekohase väite lükkab ümber asjaolu, et sündmuskohalt leitud viis padrunikesta olid tulistatud ühest relvast. Juhul kui kuulid oleksid tulistatud mingist teisest relvast, leidunuks sündmuskohal ka padrunikesti, mis ei oleks ühtinud sündmuskohalt leitud viie padrunikestaga. Võimaluse, et tulistaja oletatavad teisest relvast tulistatud padrunikestad pärast tulistamist kaasa võttis, on ringkonnakohtu arvates välistatud öise kellaaja ja sündmuses osalenud isikute kiire lahkumisega sündmuskohalt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsustusega mille kohaselt pani J.J A.K. tapmise toime kaudse tahtlusega. Kaudse tahtluse olemasolu tuvastamine isikul saab ringkonnakohtu arvates toimuda tahtelise elemendi alusel, s.t kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, antud juhul seega surma põhjustamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Seega eeldab tahtlus (selles asjas kaudne tahtlus) muuhulgas ka seda, et isik kujutaks endale üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost tema teo ja saabuva tagajärje vahel. Tulistades 2-3 meetri kauguselt tulirelvast mitmel korral kannatanu suunas kujutab inimene ette mistahes vigastusi ja mistahes tagajärje, sealhulgas ka surma saabumise võimalust. J.J suhtus sellisesse tagajärge aga ükskõikselt. Kui süüdlane nägi ette ja möönis kannatanu surma saabumise võimalikkust, mis tegelikult saabuski tema tegude tagajärjel, tuleb tema tegusid kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonides väljendatud seiskohaga nagu ei oleks kriminaalasjas kogutud tõenditega leidnud kinnitamist J.J-i süü KrK § 207 lg 1 ja 2 järgi. Kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes luges ringkonnakohus, nagu ka maakohus, tõendatuks, et 30 novembril 1999 ei tulistanud A.K. J.J ning luges paljasõnaliseks J.J-i väite, et tema tulistas A.K. viimase poolt mahapillatud relvast. Tuginedes taolise järelduseni viinud tõenditele ja asjaolule, et J.J tulistas A.K. t, leiab ringkonnakohus, et J.J tulistas A.K. relvast, mis oli tal endaga sündmuskohal kaasas. Samuti pidi tema käsutuses olema vähemalt viis tema valduses olevale relvale sobivat padrunit. Kuivõrd J.J on ka kinnitanud, et tal relvaluba puudus ja selle üle ei ole ka vaidlust, leiab 17 ringkonnakohus, et maakohus on J.J-i õigustatult süüdi tunnistanud KrK § 207 lg 1 ja 2 järgi. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt peeti J.J Eesti Vabariigi politseitöötajate poolt kinni
56. juulil 2005, mil süüdistatav anti Hispaania Kuningriigi ametiisikute poolt üle Eesti Vabariigi ametisikutele.
57. detsembril 1999 on Tartu Maakohus andnud loa J.J-i suhtes kohaldada tõkendina – vahi all pidamist – alates tema tabamisest tähtajaga neli kuud (I kd tl 129).
58. novembri 2002 Hispaania Kuningriigi Esimese astme kohtu nr 1 kohtuotsusega määrati J.J-ile, Tartu Maakohtu
59. detsembri 1999 määruse alusel, eelvangistus alates
60. oktoobrist 2002 (I kd tl 181-182). Eurojusti Eesti liikme R. Sepa informatsioonist nähtuvalt tunnistati J.J Hispaania Kuningriigis süüdi narkootikumidega seotud kuriteo toimepanemises ning
61. novembril 2002 võeti ta nimetatud kuriteo menetlemiseks vahi alla (II kd tl 135). Alates sellest kuupäevast kannab J.J karistust Hispaania Kuningriigis toimepandud kuriteo eest. Eeltoodust nähtuvalt viibis J.J Eesti Vabariigi väljaandmistaotluse alusel vahi all ajavahemikul 31 oktoober 2002 kuni 19 november 2002, see on 19 päeva. Seega on maakohus õigesti leidnud, et J.J-ile mõistetud karistusaja hulka tuleb KarS § 68 lg 1alusel lugeda loovutamisvahistuses viibitud aeg. Kuivõrd J.J võeti käeolevas kriminaalasjas Eesti Vabariigis vahi alla
62. juulil 2005, siis on maakohus nimetatud kuupäevast lähtudes ka õigesti määranud J.J-i karistuse kandmise aja alguse. Aarne Sarjas Mati Kartau 18 Agu Timmi