kulgemise enda kontrolli all hoidmise. Kohtukolleegium on seisukohal, et kõik süüdistatavad on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse väljapressimise realiseerimisse. Kohtukolleegium on seisuk

§ 214

lg 2 p 4,5 järgi ning **

§ 214lg 2 p 1, 4, ja 5 järgi.

Igor Amann Malle Preimer 16 Ene Randmäe Linnakohus leidis, et süüdistatavate tegutsemine grupis väljapressimise toimepanemiseks ei ole tõendamist leidnud. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Apellatsioonis viitab prokurör põhjendatult Riigikohtu

1. jaanuari 2005.a. otsusele nr 3-1-197-
2. Nimetatud otsuses selgitab Riigikohus, et objektiivses mõttes panevad isikud süüteo toime ühiselt, kui nad valitsevad toimuvat funktsionaalselt tööjaotuslikus koostoimes. See tähendab, et igaüks (kaas)täideviijatest peab lisama tagajärje saabumisse teoühtsust hinnates olulise teopanuse, millest kokkuvõtvalt sõltub taotletava eesmärgi saavutamine. Tegemist peab olema kõigist täideviijatest sõltuva ühtse teovalitsemisega, kus kõik isikud tegutsevad ühtsest teoplaanist lähtuva tööjaotuse alusel. Subjektiivses mõttes eeldab kõnealusest teooriast lähtuvalt mõistetav kaastäideviimine ühist teootsust, mis sisaldub KarS § 21 lg 2 lause 1 mõistes kooskõlastatult. Kaastäideviijad peavad olema kokku leppinud rollijaotuses ja selle vastastikusest sõltuvusest - st süütegu pannakse toime läbi teadliku ja soovitud koostegutsemise. Kaastäideviimise korral soovib isik enda teopanust näha just osana ühtsest tegutsemisest. Teovalitsemise teooria tähenduses tuleb seda mõista teovalitsemise tahtlusena. See kokkulepe ei pea olema suuline ega eelnema süüteokatsele ja seda on võimalik saavutada ka vaikimisi ning konkludentsete tegudega juba süüteo toimepanemise käigus. Erinevalt formaal-objektiivsest teooriast on ühine ja kooskõlastatud tegu kui tervik teovalitsemise teooria mõttes olemuselt jagamatu ja omistatav kõigile kaastäideviijatele ka siis, kui keegi neist kaastäideviijatest mingit üksikut tegu n.ö omakäeliselt toime ei pannud. Selle ühise teoga on hõlmatud ka kaastäideviijate koosseisupärase tegevuse kõik ebaolulised kõrvalekalded, mis pole käsitletavad ekstsessina. Teovalitsemise teooria tähenduses pole nõutav, et täideviijana käsitletav isik paneks toime objektiivsesse teokoosseisu kuuluva teo. Küll on aga nõutav "ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine". Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud süüdistatavate poolt toimepandu järgmiselt: **nõuab kannatanult 30 000 ja 100 000 krooni maksmist psüühilise surve abil. Hoidmaks ära **poolt esitatud ähvarduste täideviimist, pöördub kannatanu **poole, kes aga nõuab 100 000 krooni maksmist, hoiatades, et vastasel korral läheb kannatanul halvasti. **teavitab kannatanut kasulikust ärikohtumisest tundmatute isikutega ja sõidutab kannatanu Mustamäele hoonestamata alale, kus viibib juba **Samasse kohta saabub ka teise autoga**, kaasas tuvastamata isik ja**. **kinnitab kannatanule, et need ongi isikud, kellega kohtuma tuldi. A.**, saades kannatanult vastuse, et tema ongi Andrei, lööb viimasele käega näkku. Kannatanu juurde tuleb**, nuga käes ning ähvardades tapmisega, annab korralduse istuda V. **autosse.** seob kinni kannatanu silmad, **seob kinni käed. Kinniseotud A. Aleksandrov sõidutatakse nelja isiku poolt Männikule A. Bertovi suvilasse, mille uksed avab **ja mille teisele korrusele toimetab kannatanu**. ** ja **lähevad järele**, valvama jäävad A. **ja tuvastamata isik. Kohalesaabunud **lööb paar korda kannatanut ribidesse ja nõuab vastust, miks pole **makstud. Kannatanu nõustub **suvilasse tulekuga, minnakse viimasele järele, valvab**.**, jõudnud suvilasse, esineb kannatanu ees nõudmisega maksta 200 000, sest 100 000 pidanud kannatanu paljuks, teatab, et haud A. Aleksandrovi jaoks on kaevatud. Kannatanu lubab maksta 60-70 tuhat, mis tal kodus olevat, ülejäänud hiljem. **ja **viivad kannatanu koju, **läheb ka A. Aleksandrovi korterisse, kuid kuuldes, et raha pole, annab käsu tuua see järgmisel päeval. Seega valitsesid süüdistatavad toimuvat funktsionaalselt tööjaotuslikus koostoimes, tegemist oli ühtse teoplaaniga, teopanusega igaühe poolt, nende koostegutsemine oli teadlik ja soovitud. Süüdistatavate ühtne tahe hõlmas väljapressimise tunnustele vastava sündmuste 15 kohale tõi. Veel teatati**, et A. Aleksandrovit valvatakse kogu aeg** annab aga nõu, et pole vaja kannatanule läheneda /I kd tl 121-126/. Kannatanu ütluste kohaselt oli ** see, kes teda 24.08.2004.a. nn „ärikohtumisele“ kutsus. Sõideti Mustamäele, kuhu sõitis veel üks auto **juhtimisel. Tema auto juurde tuli A. **küsis, et kas tema on Andrei ning lõi käega näkku. **sõnul oligi vaja nende meestega kokku saada, kes Mustamäel olid /IV kd tl 93-94/. Nagu eelpool märgitud, teatatakse** vanglasse, et kinni on võetud Gena, kes selle sinna tõi /I kd tl 122/. Kannatanu kinnitas, et 24.08.2004.a. tuli ** suvilasse koos **ja **ning päris, miks ta V. **raha ei anna ning et kas keegi võiks teda käendada, lõi paar korda jalaga ribidesse, küsis veel, mida ta politseile teatanud on. Suvilast viidi ta ära autoga **juhtimisel, autos oli veel H. **/IV kd tl 93-95/. 09.03.2005.a. jälitusprotokolli kohaselt **24.08.2004.a. telefoniühenduses olnud **ja V.**, on viibinud lõuna paiku kannatanu kinnihoidmise kohas, vahepeal kesklinnas samas piirkonnas **kella 16 paiku liikunud Männiku poole /I kd tl 103-114/. 11.03.2005.a. jälitusprotokollis kajastub **ja **vestlus, kõne all on **ja Kabani (**kinnipidamine /I kd tl 124-125/. **oli kannatanu sõnul selle auto roolis, milline tema ja **saabumisel Mustamäele samuti kohale sõitis, teda viidi suvilasse just **autoga, **avas ka suvila ukse /IV kd tl 93-94/. 09.03.2005.a. jälitusprotokoll kinnitab kannatanu sõnu **viibimisest Männikul, tema vahepealset ärakäimist. 11.03.2005.a. jälitusprotokoll kajastab aga kõnet, kus jutuks just V. **vahistamine. A. Aleksandrovi sõnul oli ** see, kes tuli Mustamäel tema auto juurde, küsis, kas ta on Andrei ning lõi käega näkku, kui **sidus kinni tema silmad, siis sidus käed. viibis ka Männikul /IV kd tl 93, 95, 96/. Linnakohus on osaluse 24.
3. sündmustest üldse välistanud, kuivõrd ei pea usaldusväärseiks ei kannatanu ütlusi ega seda, et kannatanu on **ära tundnud /lk 26/. Isiku äratundmiseks esitamise protokollist nähtub, et kannatanu on **ära tundnud pea kuju, soengu ja näo järgi ja kinnitanud, et just äratuntuks osutunud isik lõi teda tühermaal Mustamäe rajoonis käega näkku ja pärast autos istus tema kõrval paremal pool /I kd tl 74-7, 78-79/. Linnakohus heidab kannatanule ette, et ta pole äratundmiseks esitamisel andnud ühtki selgepiirilist ja veenvat tunnust, mille alusel ta **ära tundis, et öeldud on vaid üldised pidepunktid. Kohtukolleegium leiab, et linnakohus on kõne all oleva tõendi põhjendamatult kõrvale jätnud, seda tegelikult motiveerimata. Arusaamatuks jääb, mida mõista selgepiirilise ja veenva tunnuse all olukorras, kus isiku näos tõesti vaieldamatud eritunnused puuduvad. Ka kohtuistungil on kannatanu **eksimatult ära tundnud /IV kd tl 93/. Eelnevat arvestades on kohtukolleegiumi arvates kõikide süüdistatavate osalus A. Aleksandrovilt raha väljapressimises tuvastatud, nende roll selgepiiriliselt kindlaks tehtud. Kohtukolleegium peab vajalikuks korrata apellatsioonis esitatut selle kohta, et kannatanu isikuomadused, varasem karistatus, varem kuritegusid toime pannud isikute vahel võlaküsimuste lahendamise tavade teadmine, ei võta ära õigust karistusõiguslikule kaitsele tema vastu suunatud karistatavate tegude suhtes. 14 väidetavad ähvardused kannatanu suhtes olnuks reaalsed, oleks ta politsei poole pöördunud kohe. Kohus viitab üksnes kannatanu nendele ütlustele, kus ta selgitas, et eeldas võimalust asju rahumeelselt lahendada ning viivitas seetõttu /lk 28/. Linnakohus aga jätab siinjuures kõrvale kannatanu ütlused sellest, et pärast temalt vabaduse võtmist uuriti välja tema elukoht, helistati, ähvardati tappa, Šibanov teatas, et tema mõrv on juba tellitud /IV kd tl 95/. Seega on kannatanu politseile teatamise viivitamist põhjendanud ja seda loogiliselt. Arvestades seda, et mitmeid süüdistatavaid tundis kannatanu varem mingit vihavaenu omamata, on loogiline ka see, et lootes rahumeelsele lahendusele, ei kiirustanud kannatanu politseile avalduse esitamisega. Kokkuvõtvalt nõustub kohtukolleegium apellandiga selles, et linnakohus on alusetult ja eelarvamuslikult kannatanu ütlustest kui tõendist loobunud, kaldudes kõrvale KrMS §-s 61 sätestatud tõendite kogumis hindamise põhimõttest. Kannatanu varasem karistatus ei anna iseenesest alust loobuda reeglist, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Võttes aluseks kohtus kontrollitud tõendid, sealhulgas nii kannatanu kui tunnistajate ütlused, süüdistatavate ütlused osas, mis langevad kokku teiste tõenditega, on tuvastamist leidnud süüdistatavate süü väljapressimises: Kannatanu ütluste kohaselt nõudis ** temalt 2003.a. suvel 30 000 krooni endale ja veel 100 000 teistele isikutele, põhjendust ei esitanud** helistas, ähvardas, käis tema kodu juures. Detsembris otsis teda jälle kodust, mispeale ema politsei kutsus. Kui **24.08.2004.a. teda väidetavale ärikohtumisele viis, oli **kohal, nuga käes, ähvardas tappa, käskis teise, V. **juhitavasse autosse istuda. **kleepis kinni tema silmad, pea tõstmise korral käskis lüüa. Suvilas jagas korraldusi samuti **peksis teda kõhtu ja pähe. Vahepeal käis **suvilast ära ning siis tuli **keda ta hääle järgi ära tundis, nõudis vastust, miks ta on **halvasti käitunud ega pole raha andnud. **ja **käisid vahepeal **järel /IV kd tl 93-94/. Asjaolu, et **24.08.2004.a. koos kannatanuga viibis, vahepeal suvilast ära käis ning G.**; **ja **ühenduses oli ja nimetatud päeval koos viibis, kinnitab 09.03.2005.a. jälitusprotokoll /I kd tl 95-114/. Tunnistaja Z. Aleksandrova kinnitusel käis **tema poega kodus otsimas, ta kutsus politsei. A. Aleksandrovi sõnul esitas 2004.a. jaanuaris ** talle nõudmise, et **seotud probleemide lahendamise eest tuleb maksta 100 000 krooni ning et kui probleemid ei lahene, läheb A. Aleksandrovil endal halvasti. 24.08.2004.a. Männikul suvilas teatas **talle, et kuna ta ei tahtnud küsimust varem lahendada, peab nüüd 100 000 asemel 200 000 krooni maksma ning et haud temale on juba valmis kaevatud. Kui ta **teatas, et 60-70 tuhat krooni on kodus olemas, tuli viimane temaga koju kaasa ja kui selgus, et raha ei ole, käskis tuua järgmisel päeval, kui raha ei too, ei ole ka elu /IV tl 93-94/. Tunnistaja Z. Aleksandrova kinnitusel tuli 2004.a. augusti lõpus tema poeg ühel õhtul kella 78 paiku koju koos kellegi mehega, poeg oli rahutu moega, küsis raha, kuid temal mingit raha ei olnud. Kui mees nende kodust ära läks, ütles poeg, et see mees oli tšetšeen ja et teda viidud kinniseotud silmade ja kätega linnast välja, nõutud 200 000 krooni, vastasel juhul tapetakse /IV kd tl 96/. **liikumist ja teiste süüdistatavatega telefonitsi ühenduses olemist kinnitab 09.03.2005.a. jälitusprotokoll /I kd tl 104-106/. 11.03.2005.a. jälitusprotokollist nähtub, et H. **on helistatud vanglasse, teatatud **ja Gena vahistamisest, Gena olla see, kes selle Koplist 13 käendada /IV kd tl 94/). Kohtukolleegium on seisukohal, et kannatanu ütluste sisu ja järjepidevus on loogilised ega viita vähimalgi määral tühipaljale ettekujutusele. Prokurör märgib põhjendatult, et linnakohus on jätnud analüüsimata kannatanu ja süüdistatavate ütluste riimumise teiste tõenditega. Kannatanu sõnul saanud nad **kokku kella 12 paiku, edasi viibinud kuni kojujõudmiseni süüdistatavatega koos /IV kd tl 93/. Tunnistaja Z. Aleksandrova ütluste kohaselt tulnud tema poeg A. Aleksandrov koju õhtul kella 7 paiku /IV kd tl 96/. 09.03.2005.a. jälitusprotokolli kohaselt kestsid kannatanuga toimunud sündmused orienteeruvalt kell 12 – 18.30, s.o ca 6,5 tundi /I kd tl 98-106/. **väitis kohtuistungil, et oli kannatanuga koos 2-3 tundi /IV kd tl 100/. **sõnul ei kestnud Aleksandrovi, **,** kohtumine kaua /IV kd tl 102/. Teised süüdistatavad sündmuste kestust ei nimeta. Seega, ühelt poolt ei haaku süüdistatavate väited jälitusprotokolli ja tunnistaja ütlustega. Teisalt aga riimub tuvastatud minimaalne aeg – 6,5 tundi – kannatanu kirjeldusega sündmustest – tema kinnihoidmine, ähvardused erinevate isikute poolt, erinevate isikute kinnihoidmise kohta toomine, kannatanu mõjutamine nende poolt. Süüdistatavate sõnul toimus üksnes kahe isiku vabatahtlik ja kokkulepitud vestlus võlast, mille juurde oli kutsutud teised isikud, keda probleem ei huvitanud ning olid kohal vaid lühikest aega. See versioon ei haaku aga kohtukolleegiumi arvates kuidagi kindlakstehtud sündmuste kestmisega üle kuue tunni. Kannatanu väitel valvasid teda suvilas vahepeal ainult **ja tundmatu isik, teised käinud vastas **ja**. Süüdistatavate väitel viibinud **kogu aeg suvilas. Jälitusprotokollis sisalduvad telefonide kõneeristused aga kinnitavad, et **ja **on mõlemad ühel ajal viibinud suvilast ära ligi tunni /I kd tl 105-106/. Seega on teised kohtus kontrollitud tõendid kannatanu ütlustega haakuvad, süüdistatavate väiteid aga ei kinnita. Linnakohus on hinnanud 11.03.2004.a. jälitusprotokollis kajastatut kui sisulist tähtsust mitteomavat tõendit, kuivõrd sellest nähtub üksnes omavaheline informatsioonivahetus kaassüüdistatavate kinnipidamise kohta ning mille pinnalt ei saa teha järeldusi, nagu oleksid sündmused kannatanu sõnade kohaselt aset leidnud /lk 27/. Kohtukolleegium möönab, et kõne all olev tõend ei kinnita iseenesest kannatanu ütluste sisu, kuid see on arvestatav teiste tõendite, sealhulgas süüdistatavate ütluste tõepärasuse hindamisel. Apellant viitab põhjendatult H. **kohtus antud ütlustele, mille kohaselt ta teab **kui isikut, kes viis teda kohtumispaika, **ei tunne aga üldse /IV kd tl 100/. Jälitusprotokollis kajastatud telefonivestlusest nähtub aga, et **teab **hüüdnime Kaban ja teatas ka **kinnipidamisest /I kd tl 124-125/. Veel nähtub jälitusprotokollist, et **informeeritakse kannatanu kaitsmisest, peetakse nõu, kuidas kannatanut mõjutada. Peale kannatanu ütluste on kohus seadnud kahtluse alla ka tunnistaja Z. Aleksandrova ütlused, leides, et need pole objektiivsed, nende kaal ei ole samaväärne näiteks kannatanuga veresugulust mitteomava isiku ütlustega. Otsuses esitatud põhjendustest nähtuvalt on linnakohus silmas pidanud süüdistatavate ütlusi, eelistades neid tunnistaja sõnadele. Apellant märgib ka siinkohal põhjendatult, et kannatanuga veresugulust mitteomavateks isikuteks on süüdistatavad, kellel on paratamatult huvi ennast süüdistuse vastu kaitsta. Kohtukolleegium on seisukohal, et tunnistaja Z. Aleksandrova ütluste ebaobjektiivseks tunnistamine ja kõrvalejätmine ei ole kohtuotsuses põhjendatud. Kannatanu ütluste ebausaldusväärsuse põhjenduseks esitab linnakohus veel asjaolu, et kannatanu pöördus õiguskaitseorgani poole alles 2 kuud pärast sündmuse toimumist ning kui 12 Kohtuotsuses analüüsitakse **ja **esitatud süüdistuse tõendatust 2003.a. augustist 2004.a. augustini ning kohus leiab, et **süü selles, et ta nimetatud ajavahemikul nõudis kannatanult 30 000 krooni tasumist, sealjuures kannatanut ähvardades, on tõendatud. Analüüsist nähtub, et kohus on nii kannatanu kui **ütlusi valikuliselt aluseks võtnud, põhjendamata oma eelistusi ja järgimata ka ütluste omavahelist riimumist. A. Aleksandrov kinnitas, et 2003.a. augustis-septembris nõudis **temalt 30 000 krooni endale, 100 000 Šibanovile ja Junussovile kummalegi. Tema neile võlgu ei olnud ega olnud lubanud raha ka **maksta. Raha nõudmisega kaasnesid ähvardused maha lasta. H. **ta kohtus, rääkis, et Sauškin on võlgu ja **nõuab raha. **käskis mõelda ja nõudis 100 000 krooni. **öelnud, et kui probleemi praegu ei lahenda, lõpeb see halvasti temale, kannatanule. Ta lubanud **50 000, sest rohkem pole /IV kd tl 93-95/. **väitel oli neil kannatanuga 30 000 krooni maksmiseks kokkulepe, ta nõudis seda raha küll, kuid ei ähvardanud /IV kd tl 99/. Apellatsioonis märgitakse põhjendatult, et kohtu poolt esitatud analüüs ja selle järeldused ei ole loogilised. Kohtuotsuses mainitakse kannatanu ütlusi silmas pidades üksnes 30 000 krooni nõudmist **poolt. Miks on kõrvale jäetud ülejäänud 100 000 krooni nõudmine, see kohtuotsusest ei nähtu. Kohus on tõeseks pidanud rahasumma osas **ütlusi, mida kinnitavat ka tunnistaja V. Šibanov. Viimatinimetatu on aga üksnes möönnud, et talle olevat jäänud mulje, nagu oleksid A. Aleksandrov ja **mingi rahalise kokkuleppe sõlminud, mingile kindlale summale tunnistaja ei viita /IV kd tl 99/. Seega on **ütlustele kui tõepärasele tõendiallikale viitamine kohtuotsuses oletuslik. Kohus luges tõendatuks kannatanu lubaduse maksta **50 000 krooni. See asjaolu ei riimu aga loogiliselt, kuivõrd on väheusutav, et 30 000 kroonise nõude kaitsmise eest nõustutakse tasuma 50 000 krooni. Kannatanu ütlused on aga oma sisult loogilised. **omavoli inkrimineerimine linnakohtu poolt ei tugine kindlakstehtud tehioludele tervikuna, kohtu sellise järelduse aluseks on üksnes tõendite katked, mis haaku omavahel ega ole ka loogiliselt mõistetavad. Linnakohus, analüüsides süüdistuses kirjeldatud sündmusi 24.08.2004.a., on jõudnud järeldusele, et kannatanult vabaduse võtmine ning tema suhtes psüühilise ja füüsilise vägivalla kasutamine süüdistatavate poolt ei ole tõendamist leidnud, kuigi nii süüdistatavad kui kannatanu viibisid Männikul tunnistaja A. Bertovi suvilas /lk 25-28/. Linnakohus on lähtunud eeldusest, nagu oleksid kannatanu ütlused ebausaldusväärsed, kuid samas on jätnud tähelepanuta vastuolud süüdistatavate ja teiste tõendite vahel. Muuhulgas leidis linnakohus, et kannatanu võis oma psüühilisest ja emotsionaalsest seisundist tingituna olukorda valesti hinnata. Viimatinimetatud järeldus on kohtukolleegiumi arvates oletuslik ega ole tõsiselt võetav. Kohtukolleegium on oma otsuses eespool objektiivsetele tõenditele tuginedes sellise võimaluse välistanud. Teisalt on linnakohus jätnud analüüsimata ka kannatanu ütluste sisu. Apellant rõhutab põhjendatult, et kannatanu on andnud korduvalt ja üksikasjaliselt ütlusi temalt vabaduse võtmise ja vägivalla kasutamise asjaolude kohta Mustamäel. Kannatanu ütluste tõepärasusele annab kaalu just tema kui seotud silmadega inimese poolne sündmuste kirjeldamine - tema viimine teadmata suunas, jõudmine majani, kus teda kinni hoiti, sinna majja sisenemine ja seal olemise asjaolud. Ta ei kirjelda maja tervikuna, ei tea selle aadressi, oskab seletada ainult üksikuid detaile, mida ta silmakatte pilude vahelt nägi, maja asukoha määratlemiseks oskab nimetada ainult kuskil lähedal regulaarset tulistamist, pidades seda lasketiiru läheduseks. Majja tulnud isikuid tunneb hääle järgi. Sündmusi ja süüdistatavate tegevust kirjeldab nende järjestikuses seoses. Nii kinnitas kannatanu **sõnu „pidasid 100 000 krooni kallimaks kui elu, nüüd pead maksma 200
4. Samuti kirjeldab kannatanu O. **i tegevust, kes oli osalenud varem **rahanõudmise juures viimase poolel (**küsis, miks kannatanu **raha ei andnud ja miks nii käitub ning kas keegi teine võiks raha anda või 11 Korduvalt on linnakohus kannatanu ütluste usaldusväärsuse analüüsis viidanud kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti anamneesis sisalduvatele asjaoludele ja leidnud, et kannatanu hinnangutesse sündmuste ja asjaolude interpreteerimisel tuleb suhtuda eriti kriitiliselt /lk 21/. Kohtukolleegium leiab, et linnakohus on ekspertiisiakti vääralt käsitlenud. Kohtupsühhiaatriaekspertiisi eesmärk oli kindlaks teha A. Aleksandrovi psüühiline seisund, tema võime eeluurimises osalemiseks ja kohtus esinemiseks, tema võime 24.08.2004.a. toime pandud kuriteo ajal tema suhtes ja ümber toimunust aru saada. Ekspert on sellele küsimusele üheselt mõistetava arvamuse andnud. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks eksperdiarvamus, mitte aga mõned asjaolud üksikult võttes, millele tuginedes on ekspert oma arvamuse kujundanud. Eksperdiarvamusele aga linnakohus oma otsuses viidanud ei ole. Üksikud laused ekspertiisiakti kontekstist väljarebituna, nagu linnakohus oma otsuses on esitanud, ei saa olla tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisel aluseks. Kohtupsühhiaatriaeksperdi arvamuse kohaselt on A. Aleksandrov aruselge, õigesti orienteeritud enda isikus, ajas ja situatsioonis. Kontakt on sisukohane, kuid mitte usalduslik, kuivõrd uuritav ei taha rääkida oma elust detailselt, ei vasta otse, kasutab ebamääraseis väljendeid. Luulu ega meelepetteid ei esine, kirjeldused temale avaldatud survest langevad kokku toimiku materjalidega ega ole luululise või hallutsinatoorse iseloomuga. Emotsionaalselt pinges, usaldamatu. Olemasolevate andmete põhjal pole alust arvata, et A. Aleksandrovil oleks pärast 27-28.08.2003.a. psühhiaatriahaiglas viibimist esinenud psühhootilisi episoode. Ekspert jõuab järeldusele, et A. Aleksandrovil ei esinenud 24.08.2004.a. psüühikahäireid, mis oleksid tal takistanud aru saada tema suhtes ja tema ümber toimuvast. Käesoleval ajal on uuritav oma psüühilise seisundi poolest võimeline osalema eeluurimises ja esinema kohtus. Ta ei vaja meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendite kohaldamist /II kd tl 115-116/. Seega on linnakohtu seisukoht, nagu peaks kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktist nähtuvalt kannatanu ütluste paikapidavusse reservatsioonidega ning tema hinnangutesse sündmuste ja asjaolude interpreteerimisel eriti kriitiliselt suhtuma, põhjendamatu. Põhjendatult pöörab apellant tähelepanu linnakohtu järeldusele, mille kohaselt ei saa kannatanu ütlustel põhinevaid asjaolusid kriminaalasja lahendamisel arvestada, sest kannatanu eitab juba tõendatud asjaolusid – enda sõbralikke suhteid R.N-iga, kes viis oma autoga haiglasse ja rongijaama kannatanu ema /lk 21/. Selline järeldus ei ole kooskõlas kannatanu enda ütlustega kohtuistungil, kus ta ei ole eitanud sõbralikke suhteid R.N-iga enne konflikti tekkimist /IV kd tl 94/. Sellesisulisi ütlusi refereerib kohus muuhulgas ka ise oma otsuses /lk 14/. Apellant rõhutab kohtukolleegiumi arvates põhjendatult, et linnakohus, püüdes järjekindlalt leida asjaolusid, mis kinnitaksid kannatanu ütluste mitteusaldusväärsust, on väljunud KrMS § 62 sätestatud tõendamiseseme asjaolude raamidest. Kannatanu isikuomaduste vaagimine, mis peaks olema toimunud kõikide neid asjaolusid puudutavate tõendite analüüsiga, oleks tõendamiseseme raamides siis, kui isiku menetluslik seisund oleks süüdistatav ja oleks kaalumisel tema suhtes psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadus. Linnakohus on kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel tõendeid ühekülgselt hinnanud, mis viib omakorda ebaseaduslike järeldusteni kuriteo asjaolude tõendatuse hindamisel. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis on põhjendatult kummutatud need asjaolud, milliste alusel linnakohus kannatanu ütlused mitteusaldusväärseks tunnistas. Kannatanu ütlusi tuleb käsitleda võrdselt teiste tõenditega, võttes need süüdistatavate süüküsimuse lahendamisel aluseks. 10 Prokurör jäi esitatud apellatsiooni juurde ning taotles linnakohtu otsuse tühistamist süüdistatavate KarS § 214 järgi õigeksmõistmises, uue otsusega nende süüditunnistamist ja karistamist. Süüdistatavad ning nende kaitsjad leidsid, et kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik ning taotlesid apellatsiooni rahuldamatajätmist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et prokuröri apellatsioon on põhjendatud. Nii nagu linnakohus oma otsuseski märgib, lasub kohtul kohustus hinnata tõendeid KrMS § 61 kohaselt, s.o tõendite kogumis hindamise põhimõttest lähtudes, kus ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. KrMS § 63 lg-s 1 sätestatakse tõendina nii süüdistatava kui kannatanu ütlus, kusjuures ei eelista nimetatud seadusesäte ühtesid tõendeid teistele. Kohtukolleegium peab aga vajalikuks siinjuures märkida, et kannatanu poolt teadvalt vale kaebuse esitamisele või vale ütluse andmisele võib järgneda vastutus KarS § 319 või 320 järgi. Veel märgib kohtukolleegium, et vaidlusaluse kriminaalasja näol on tegemist kohtupraktika kohaselt üsna tüüpilise väljapressimisteoga, kus tõenditeks on kannatanu ütlused ja neid mittekinnitavad mitme süüdistatava ütlused. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga, et linnakohus on kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel tõendeid, sealhulgas kannatanu enda ütlusi, ühekülgselt analüüsinud, mis on omakorda viinud ebaõigete ja paljasõnaliste järeldusteni. Esmalt analüüsib linnakohus kannatanu poolt S. Sauškinile 340 000 krooni laenamist, seadmata seda fakti iseenesest kahtluse alla. Linnakohus heidab aga kannatanule ette, et ta pole põhjendanud, kust tema rahalised vahendid pärinesid ega peatunud ka oma äritegevusel. Kohtukolleegium märgib, et etteheide on põhjendamatu, kuivõrd kannatanu on kohtuistungil kinnitanud, et töötab ja teenib, tegutseb firmas, mis eksportis kala Ukrainasse /Iv kd tl 94, 95/. Ka ei ole täpne kohtuotsuses väidetu, nagu oleks kannatanu asunud S. Sauškinilt laenu tagasi nõudma enne kokkulepitud tähtaega, asudes sellega oma õigusi enne kaitsma kui neid S. Sauškini poolt rikuti. Kannatanu on selgitanud, et kuigi laenutähtaeg oli 1,5 aastat, asus ta 3 kuu pärast seda tagasi nõudma, kuna raha on läinud vasakule /IV kd tl 95/. Seega märgib apellant õigustatult, et kohus on laenuga seonduvate kannatanu ütluste analüüsil kasutanud tema ütlusi valikuliselt ja meelevaldselt, kuivõrd raha enne tähtaega nõudmine tulenes siiski raha mittesihipärasest kasutamisest laenusaaja poolt. Linnakohus on kannatanu ütluste kahtluse alla seadmiseks analüüsinud tema psüühilist seisundit. Selles analüüsis kasutas kohus süüdistatava **väidet, nagu poleks kannatanu sageli adekvaatselt käitunud, tunnistaja S. Sauškini poolt väljendatut, mille kohaselt olnud kannatanu sageli purjus ning tunnistaja T. Kirsi ütlusi, mille kohaselt kohtunud ta kannatanuga 2004.a. oktoobris, kannatanu sõnul olevat teda tappa üritatud, soovinud, et kontrollitaks tema elukohta, kuid mingeid ähvarduste jälgi korteris ei olnud. /lk 21/. Apellant märgib põhjendatult, et pole õige analüüsida kannatanu psüühilist seisundit süüdistatava hinnanguliste ütluste abil. Mis puutub S. Sauškini ütlustesse, siis kannatanu ise ei olegi eitanud perioodi, mil ta tarvitas rohkelt alkoholi, ka uimasteid. Taavi Kirsi ütlused seonduvad samuti kannatanu enda ütlustega selle kohta, et ta oli sunnitud politseilt kaitset otsima. 9 Appellant on seisukohal, et analüüsides tõendeid, tuleb kannatanu ütlusi käsitleda võrdselt teiste tõenditega, hinnates neid kogumis ja mitte loobuda neist eelarvamuslikult, nagu seda on kohus oma analüüsis korduvalt teinud, kaldudes kõrvale KrMS § 61 sätestatud nõuetest. Kannatanu varasemad seaduse- ja eetikanormide rikkumised ei anna alust tema ütluste hindamisel kõrvale kalduda reeglitest, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja millised kohustavat kohut hindama tõendeid kogumis. Prokurör leiab, et tõendeid objektiivselt ja kogumis hinnates on süüdistatavate süü tõendatud ning esitab tõendite analüüsi ja loetelu süüdistatavate kaupa. Kõikide süüdistatavate süüd kinnitavad ka nende endi ütlused, millised ei riimu jälitusprotokollides sisalduvate tõenditega, kinnitavad aga kannatanu ütlusi kuriteosündmuse aja ja koha asjaolude kohta. Prokurör ei nõustu ka kohtu poolt antud materiaalõigusliku hinnanguga süüdistatavate käitumisele ning rõhutab, et kohus ei ole hinnanud süüdistatavate tegevust tuginedes kõigile uuritud tõenditele ja on kitsendavalt tõlgendanud kaastäideviimise mõistet. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskoosseis
5. jaanuari 2005.a. otsuses nr. 3-1-1-97-04 on märkinud, et täideviija mõiste ei ole tingimata ja alati seotud objektiivse teokoosseisu realiseerimisega. Kaastäideviimise korral soovib isik enda teopanust näha just osana tegutsemisest. Teovalitsemise teoorias tuleb seda mõista teovalitsemise tahtlusena. See kokkulepe ei pea olema suuline ega eelnema süüteokatsele ja seda on võimalik saavutada ka vaikimisi ning kooskõlastatud tegevusega juba süüteo toimepanemise käigus. Järelikult võib süüteo kaastäideviija olla teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teoplaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja ( RT III 2005, 4, 36) Apellatsioonis leitakse, et tõendamist leidnud asjaolude kohaselt on süüdistatavate käitumine vastavuses süüdistustes kirjeldatuga. Prokurör märgib, et kannatanu isikuomadused, varasem kuriteo toimepanemine, teadmine selle kohta, kuidas varem kuritegusid toimepannud isikute vahel lahendatakse võlaküsimusi, ei võta temalt ära õigust karistusõiguslikule kaitsele tema vastu suunatud karistatavate tegude suhtes. Olgugi et kõik süüdistatavad eitavad kuriteokoosseisuga hõlmatud tegusid kannatanu vastu ja ka omavahelist tegevuse koordineerimist ning kokkuleppeid, on igaühe käitumises kooskõlastatud tegevuse tunnused, millised lubavad kõiki kirjeldatud osategevusi teovalitsemise teooria kohaselt käsitleda kaasvalitsemisena ja seega ka kaastäideviimisena KarS § 214 lg 2 p 4,5 toodud kuriteo koosseisutunnuste täitmisel.
6. Prokuröri apellatsioonile esitasid vastuväited **kaitsja adv. T. Meidra ja **kaitsja adv. L. Olovjanišnikov. T. Meidra leiab, et linnakohtu otsus on veenvalt põhjendatud, kohtuotsus rajaneb tõendite kogumis hindamisele, on objektiivne, mistõttu tuleb apellatsioon rahuldamata jätta. L. Olovjanišnikov märgib vastuväites, et linnakohtu poolt esitatud tõendite baas on oluliselt laiem ja mahukam kui süüdistuse baas. Prokuröri järeldus **süü kohta põhineb üksnes kannatanu ütlustel, millistele kohus on oma hinnangu andnud, seetõttu tuleb linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata jätta. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 8 - Kannatanu kirjeldab, et vahepeal valvasid teda ainult **ja talle tundmatu isik, kuna teised käisid vastas süüdistatavatel **ja hiljem**. Süüdistatavate ütluste kohaselt viibisid kannatanu ja **kogu aeg suvilas. Jälitusprotokolliga 09.03.2005 kindlaks tehtud isikute liikumine kõneeristuste kohaselt, milliste üksikasjalik analüüs oli kohtule esitatud koos süüdistuskõne teesidega, aga kinnitab kannatanu, mitte süüdistatavate ütlusi. Kohus ei ole tähelepanu pööranud, et süüdistatavad **ja**, kes olid nende ütluste kohaselt kannatanu ainsad kaaslased suvilas enne **saabumist on mõlemad ühel ajal viibinud suvilast ära ligi 1 tunni (minimaalne ajavahemik kell 14.33-15.27) Hinnates kogumis süüdistatavate ütluste vastuolusid eelnimetatud protokollist tulenevate tõenditega saab teha järelduse, et suvilas toimunud sündmused vastavad kannatanu antud ütlustele. Süüdistatavad, kes 24.08 toimunu kohta enne kohtuistungit keeldusid ütlusi andmast, on endi esitatud versiooni kokku leppinud pärast kogutud tõenditega tutvumist, mitte olles seejuures aga tähelepanelikult analüüsinud 09.
7. 2005 koostatud jälitusprotokollist tulenevat. Kuna süüdistatavate esitatud versiooniga (vägivallatud läbirääkimised ainult varem probleemiga kokku puutunud isikute osavõtul) ei kattu lisaks nendele veel kahe isiku isiku suvilas viibimine, ongi eelpooltoodud vastuolu tekkinud. Kohus on andnud hinnangu tõenditele, millised saadi süüdistatavate poolt peetud telefonikõnede pealtkuulamisega ja on kajastatud jälitusprotokollis 11.03.2005.a. Sellise hinnangu juures on kohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et süüdistatavate kuriteojärgse tegevuse hindamisel, kui tegemist on eeldatavate kaastäideviijatega, võib sellest teha kaudseid järeldusi, millised riimuvad teiste kogutud tõenditega. Süüdistatav **andis kohtus ütlusi et ta tunneb kaassüüdistatav** kui isikut, kes viis teda kohtumispaika ja **ei tunne üldse. Telefonivestluses ta aga teab **hüüdnime Kaban ja on edasi andnud ka teabe **kinnipidamisest. Veelkord asjaolu, milline ei riimu süüdistatavate ütlustega üksteise tundmise kohta, vaid riimub kannatanu ütlustega nendest isikutest, kes koos tema mõjutamiseks tegutsesid. Samuti on eelnimetatud jälitusprotokolli kohaselt teavitatud **sellest, et kannatanut kaitstakse ja peetud temaga nõu, kuidas kannatanut mõjutada. Väheveenev on ka kohtu järeldus kannatanu ema kui tunnistaja ütluste mitteusaldusväärsuse kohta. Kohus on jätnud motiveerimata, miks kannatanuga veresugulust mitteomavate isikute, kes kõik on varem kuritegusid toime pannud, kes käsilolevas menetluses omavad ilmset huvi kaitsta end esitatud süüdistuse vastu, ütlused on kaalukamad kannatanu ema ütlustest. Tunnistaja Z. Aleksandrova ütluste usaldusväärsust hinnates on kohus jätnud täitmata KrMS § 312 p 2 nõuded, millised kohustavat kohut põhjendama, miks ta nimetatud tõendeid usaldusväärseks ei pea. Analüüsides asjaolusid, miks kohus ei pea kannatanu esitatud sündmuste kirjeldust veenvaks on kohus tõendite hindamisel eksinud tõendite käsitlemise ühekülgsuse tõttu. Kannatanu on andnud muuhulgas ütlusi, et politseisse pöörduma sundisid teda vangistamisele järgnenud perioodil tehtud korduvad ähvardused, sealhulgas ka tunnistaja Šibanovi teade, et on tellitud kannatanu tapmine. Seega on tema viivitamine just kooskõlas kohtu poolt analüüsitud tavapärasest kõrvale kalduvate jõuliste meetodite kasutamisest arusaamisega. Ka selles analüüsis ei ole kohus kasutanud kannatanu ütlusi kogumis. 7 ütluste kohta siseveendumuse, milline viib ebaseaduslikele järeldustele kõikide kuriteo asjaolude tõendatuse hindamisel. Kohtu poolt kujundatud hinnang kannatanu ütluste usaldusväärsusele ilmneb, kui kohus hakkab analüüsima **ja **esitatud süüdistuse tõendatust perioodil august 2003.a. kuni august
8. Analüüsi käigus räägitakse kannatanu ütlustele viidates ainult 30 000.- krooni nõudmisest süüdistatava poolt. Sealjuures tuginedes süüdistatava ütlustele ja tunnistaja Šibanovi oletuslikule ütlusele mulje jäämise kohta süüdistatava ja kannatanu oletatava kokkuleppe kohta raha maksmise kohta, teeb kohus kannatanu kinnitusi kokkuleppe puudumise kohta arvesse võtmata järelduse, et kokkulepe 30 000.- maksmisest oli olemas. Tähelepanuta on jäänud kannatanu ütlused selle kohta, et süüdistatav **poolt temale esitatud nõue sisaldas 30 000.- krooni temale ja 100 000.- krooni Šibanovile ja Junussovile. Kohus on jätnud ka tähelepanuta, et kohtu poolt aktsepteeritavalt tõendamist leidnud kannatanu lubadus maksta **50 000.- krooni, kui ta kaitseb teda **esitatud 30 000.- nõude eest, ei riimu loogiliselt. Selline lubadus riimub aga kannatanu ütlustega talle esitatud nõude suurusega. Selliselt tõendite analüüsimise tulemusena ongi kohus teinud järelduse: - Kohtu hinnangul on tõendatud **süü selles, et tema ajavahemikul august 2003 31.detsember 2003 nõudis kannatanult 30 000.00 krooni tasumist, sealjuures kannatanut ähvardades. Järeldust tehes on kohus lugenud tõeseks kannatanu ütlused talle esitatud ähvarduste osas, kannatanu ütlusi temalt tegelikult nõutud summa osas ei ole aga tõeseks lugenud. Samuti ei ole kohus lugenud tõeseks kannatanu ütlusi, et tema kohtumisel H. **nõudis viimane 50 000.- asemel temalt 100 000.- krooni, ähvardades kannatanud psüühilise vägivallaga sõnalise viitega sellele, et muidu võib midagi halba juhtuda. Kohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatavatele süüdistustuses inkrimineeritud 24.08.2004.a. tegevuse tõendeid. Ka nende tõendite analüüsil on kohus lähtunud asjaolust, et kannatanu ütlused on ebausaldusväärsed, kogutud tõendeid on võrreldud süüdistatavate ütlustega asjaolude kohta, tähelepanuta on jäetud vastuolud süüdistatavate ütluste ja teiste analüüsitud tõendite vahel. Kohtu järeldused üldistatuna on sellised, et ei ole tõendatud kannatanult vabaduse võtmine sellel päeval, tema suhtes psüühilise ja füüsilise vägivalla kasutamine. Hinnates tõendeid ja jättes tähelepanuta kannatanu ütlused 24.08.2004 sündmuste kohta, ei ole kohus analüüsinud kannatanu ütluste sisu, millest saab järeldada, et ütlused on loogilised ja tõepärased. Samuti ei analüüsi kohus kannatanu ja süüdistatavate ütluste riimumist teiste esitatud tõenditega. Kui teostada analüüs nende nõuete kohaselt, mida kohus ei ole järginud, selgub: - Kannatanu ütluste kohaselt viibis ta ajavahemikul tema vangistamisest kuni kojujõudmiseni kogu aeg süüdistatavatega koos. See on lisaks kannatanu ütlustele tuvastatud 09.03.2005 koostatud jälitusprotokollis ja tunnistaja Z. Aleksandrova ütlustest tulenevate tõenditega ajavahemikuna orienteeruvalt 12.00-18.30, s.o. minimaalselt 6,5 tundi. Süüdistatav **pakkus koosoldud ajavahemikuks 2-3 tundi, teised süüdistatavad ajavahemikku öelda ei osanud. Selle ajavahemiku pikkus aga riimub kannatanu poolt kirjeldatud sündmustega, tema kinnihoidmine, korduvad ähvardused erinevate isikute poolt, et elusalt ta ei lahku, erinevate isikute kinnihoidmiskohta toomine, nende poolt tema mõjutamine. Süüdistatavate versiooni kohaselt, kus kaks isikut vabatahtlikul kokkuleppel vestlesid oma võlast, kutsudes sinna juurde isikuid, keda enda väitel küsimus ei huvitanud ja seetõttu viibisid kohal ainult lühikest aega, on sellise ajavahemiku kulumine sündmusele ebausutav. 6 uue otsuse tegemist ning süüdistuses esitatud asjaoludel**, **, **, **,** süüditunnistamist KarS § 214 lg 2 p 4,5 järgi, **süüditunnistamist KarS § 214 lg 2 p 1, 4, 5 järgi ja nende karistamist vastavalt toimepandud kuritegudele. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. Kohus on otsuse aluseks võtnud vaid osa tõendeid, jättes põhjendamata teiste süüdistuse aluseks olevate tõendite kõrvalejätmise. Erinevate menetlusosaliste poolt uurimise käigus antud ütlusi on kohus samuti kasutanud valikuliselt. Kohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja pealiskaudselt ning ka rida kohtu õiguslikke järeldusi on vastuolus kehtiva seaduse ja kohtupraktikaga. Kohtu poolt viidatud hinnangupõhimõtte järgimisel on kohus püstitanud eesmärgi mitte vastavalt esitatud süüdistusele, mille kohaselt kannatanu kallal kasutati psüühilist ja füüsilist vägivalda ja temalt vabaduse võtmist, samuti ei ole kohus igakülgselt hinnanud tõendeid, millele kohtupoolne kannatanu ütluste usaldusväärsuse hinnang rajaneb. Kohtuotsuses toodud seisukoht kannatanu tulude kohta ei põhine kannatanu kohtueelsel menetlusel ja kohtus antud ütlustel. Kannatanu on selgitanud, et tema vahendid pärinesid ammusest äritegevusest ja ka peale vangistuses viibimist on ta tegelenud äriga. Küll on aga kohus kasutanud kannatanu ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks tunnistajate oletuslikke ütlusi või kannatanu rahaallikate mitteteadmist, samuti süüdistatava kannatanut kuriteos süüstavaid ütlusi. Analüüsides kannatanu ja S. Sauškini laenusuhteid, on kohus ka selle analüüsi puhul kasutanud kannatanu ütlusi meelevaldselt ja valikuliselt. Nimelt on kannatanu kinnitanud kohtueelsel menetlusel ja kohtus antud ütlustes, et tema poolt ennetähtaegne võlanõude esitamine tulenes tema antud raha mittesihipärasest kasutamisest laenusaaja poolt Andes hinnangut kannatanu psüühilisele seisundile on kohus kasutanud süüdistatava hinnangulisi ütlusi. Tunnistaja ütlustega riimuvalt ei ole kannatanu eitanud, et tal on esinenud periood, kus ta on tarvitanud rohkelt alkoholi ja ka uimasteid. Kohus on jätnud tähelepanuta Taavi Kirss’i ütlustega riimuvad ütlused, milles kannatanu kirjeldab peale vabaduse võtmist oktoobrikuus aset leidnud sündmusi, millised sundisid teda politseilt kaitset otsima. Mitmel korral on kohus kirjeldanud otsuses kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolliks kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi andmeid, kuid jätnud tähelepanuta eksperdi järeldused, mille kohaselt pole alust arvata, et uuritaval oleks pärast 27.-28.08.2003.a. psühhiaatriahaiglas viibimist esinenud psühhootilisi episoode. Ekspert jõuab järeldusele, et Andrei Aleksandrovil ei esinenud 24.08.2004.a. psüühikahäireid, mis oleksid tal takistanud aru saada tema suhtes ja tema ümber toimuvast. Sellises kohtu järelduses, mille kohaselt kannatanu ütlusi võib aluseks võtta üksnes niivõrd, kuivõrd need teiste tõenditega haakuvad, kajastub tõendite ühekülgne, kontekstist eraldatud ja subjektiivne valik, millele kaasneb järjekordne kannatanu ütlusi mitte objektiivselt kajastav järeldus, kuna kannatanu ei ole eitanud enne konflikti tekkimist olnud sõbralikke suhteid ** Püüdes leida asjaolusid, millised kinnitaksid kannatanu ütluste mitteusaldusväärsust, on kohus väljunud KrMS § 62 kirjeldatud tõendamiseseme asjaolude raamidest. Ühekülgne tõendite analüüs kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on kujundanud kohtul kannatanu 5 Mustamäele hoonestamata alale, kuhu samaaegselt tulid ka**, **, **ja tuvastamata isikud. A. **avas **auto ukse ja lõi seal istunud A. Aleksandrovile rusikaga näkku.**, ähvardades A. Aleksandrovit noaga ning lubades A. Aleksandrovi keeldumise korral viimase kohapeal tappa, nõudis, et A. Aleksandrov istuks **autosse.**, **ja tuvastamata isik lükkasid A. Aleksandrovi Fordi tahaistmele, **istus rooli** kleepis autos A. Aleksandrovi silmad ja suu teibiga kinni. **koos tuvastamata isikuga sidus kinni A. Aleksandrovi käed ning tõmbas jope üle pea. **andis kaaslastele käsu, et A. Alaksandrovi pea tõstmise puhul, tuleb viimasele vastu pead lüüa. A. Aleksandrov viidi Harjumaale Saku valda Männiku külla Liivaku 7 maja teisele korrusele, kus kõik eelnimetatud sidusid tal jalad kinni, panid käed raudu ja jätkasid A. Aleksandrovi tahte vastaselt kinnihoidmist **saabumiseni, mil **avaldas, et kui A. Aleksandrov nõutud summat ei anna, lõpeb see tema jaoks halvasti. Seejärel, nõudes, et A. Aleksandrov teataks, kelle nimed ta politseile esitatud avalduses kirjutas, lõi **kannatanule jalaga kõhtu ja käskis A. Aleksandrovil mõelda, kes saaks tema eest käendada või raha anda. Samas lõi **A. Aleksandrovile kaikaga mitu korda vastu pead, ähvardades, et heal juhul jätab ta A. Aleksandrovi invaliidiks. Samal aja avaldasid**, **, **, **ja tuvastamata isikud oma kohalolekuga kannatanule psüühilist survet. Füüsilise ja psüühilise vägivalla tagajärjel ütles A. Aleksandrov **nime, mis peale **lahkus, jättes A. Aleksandrovi teiste kohalolijate valve alla. Mõne aja pärast naases **koos**, kes ütles A. Aleksandrovile, et kuna viimane pidas raha oma elust tähtsamaks, on auk tema jaoks juba valmis kaevatud ning küsimus on vaid selles, kas matta ta elusalt või lasta enne maha. Seejärel nõudis **kannatanult konflikti lahendamise eest ja selle eest, et kui A. Aleksandrov tahab koos temaga majast ära sõita, juba mitte 100 000, vaid 200 000 krooni üleandmist temale, nõudes, et osa rahast antaks üle samal päeval, lõplik tähtaeg on aga 2004.a. oktoobri lõpp. Samaaegselt jätkasid*, **, A. **n, V.**, G. **ja tuvastamata isikud psüühilise vägivalla kasutamist, manipuleerides tema juures nugadega ja mängides revolvri trumliga. A. Aleksandrov, soovides pääseda, teatas H.**, et tal on kodus 67 000 krooni. Seejärel sõitsid **ja **minema. Mõne aja pärast sõidutasid V. **, A.**, **ja tuvastamata isik kinniteibitud suu ja silmade ja raudus kätega A. Aleksandrovi maanteele, kus paigutasid ta sõiduautosse, mida juhtis**. Autos oli ka**. **ja **võtsid A. Aleksandrovilt teibid ära ning viisid ta koju Tulemaa 15-8 eesmärgiga saada 67 000 krooni. **sisenes koos kannatanuga korterisse. Saades teada, et A. Aleksandrovil raha ei ole ja nähes, et korteris viibib veel A. Aleksandrovi ema, nõudis**, et A. Aleksandrov tooks talle raha järgmisel päeval. **inkrimineeritud kuritegu oli kvalifitseeritud KarS § 214 lg 2 p 1,4,5 järgi, kuivõrd tema oli varem toime pannud varguse. **tunnistati süüdi selles, et ta tuvastamata ajast kuni 14.12.2004.a., s.o ajani, mil politseitöötajad selle läbiotsimisel ära võtsid, kasvatas oma elukohas Mahla 78/80-98 ebaseaduslikult narkootilist ainet kanepit üldmassiga 2,84 grammi. Linnakohus luges tõendatuks **poolt A. Aleksandrovilt teenuse osutamise eest 30 000 krooni nõudmise ja tunnistas **KarS § 257 järgi süüdi. **süüditunnistamist ei vaidlustanud. Peale selle oli **esitatud süüdistus selles, et ta tuvastamata ajal ja kohast omandas suures koguses narkootilist ainet – 104,9 grammi marihuaanat ning hoidis seda ebaseaduslikult oma elukohas. **mõisteti õigeks.
9. Linnakohtu otsuse vaidlustas prokurör, kes taotleb apellatsioonis kohtuotsuse tühistamist **süüdimõistmises KarS § 257 järgi, **, **, **, **, **õigeksmõistmises KarS § 214 lg 2 p 4, 5 järgi, kuivõrd otsus on ebaseaduslik ja põhjendamatu. Apellatsioonis taotleb prokurör 4 § 64 lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga, mõista liitkaristuseks 4 aastat vangistust. Eelvangistuses viibitud 6 kuud ja 1 päev arvata karistusaja hulka. Kandmisele kuulub 3 aastat 5 kuud ja 29 päeva vangistust. Karistusaja alguseks lugeda karistuse kandmisele asumise päev.
10. Välja mõista**, **, **, **, **ja **igaühelt I astme kuriteo toimepanemise eest sundraha 6725 krooni riigituludesse.
11. Välja mõista**, **, **, **, **ja **solidaarselt kohtukuludena ekspertiisitasu 28 483 krooni (kakskümmend kaheksa tuhat nelisada kaheksakümmend kolm) riigituludesse.
12. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
13. Apellatsioon rahuldada. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
14. **tunnistati

§ 257järgi ja karistati 3 aastase vangistusega.

Eelvangistuses viibitud 7 kuud ja 19 päeva arvati karistuse hulka ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 aastat 4 kuud ja 11 päeva vangistust. Karistuse alguseks loeti 15.06.2005.a. **tunnistati

§ 188

lg 1 järgi ja karistati 6 kuulise vangistusega, mille hulka arvati eelvangistuses viibitud 6 kuud. Karistus loeti kantuks. KarS § 214 lg 2 p 4 ja 5 järgi mõisteti**, **, **, **õigeks. **mõisteti õigeks KarS § 214 lg 2 p 1,4,5 järgi. **mõisteti õigeks ka KarS § 184 lg 1 järgi.

1. Kõikidele süüdistatavatele oli esitatud süüdistus selles, et nad koos tuvastamata isikutega pressisid **välja 200 000 krooni järgmistel asjaoludel: 2003.a. suvel nõudis **** 30 000 krooni ja seejärel 100 000 krooni põhjendusega, nagu oleks tema aidanud viimasel S. Sauškinilt võlga tagasi saada. Kui A. Aleksandrov keeldus, hakkas **talle helistama, kohtumisi määrama, ähvardades füüsilise vägivallaga. 2004.a. jaanuaris pöördus A. Aleksandrov abi saamiseks **poole ning viimane nõustus konflikti lahendama 100 000 krooni eest. Kui A. Aleksandrov teatas endal raha puudumisest, hoiatas**, et situatsiooni pingelisuse tõttu on raha ruttu vaja, vastasel korral võib A. Aleksandroviga kõike juhtuda. Pärast **kohtumist jätkas **koos tuvastamata isikutega A. Aleksandrovilt 130 000 krooni nõudmist, avaldades psüühilist mõju tema vabaduse piiramisega – käisid varahommikul A. Aleksandrovi kodus, seisid tema korteri ukse taga ja jälitasid. Seetõttu oli A. Aleksandrov sunnitud korduvalt politseile teatama. 24.08.2004.a. pärast kella 11.00 G.**, kokkuleppel**, **, **ja **ning tuvastamata isikutega raha väljapressimise eesmärgil ning äriküsimuste läbirääkimise ettekäändel tõi oma autoga VW Passat A. Aleksandrovi 3 **, varem neljal korral kohtu poolt karistatud, viimati 29.10.1999.a. Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 107 lg 1 järgi 5 aastase vabadusekaotusega, mille kandmisel vabanes tingimisi enne tähtaega 26.11.2002.a. määruse alusel **, varem kahel korral kohtu poolt karistatud, viimati 28.10.1999.a. Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 2,3 järgi 1 aastase vabadusekaotusega, millele liideti kandmata karistus, lõplik karistus 3 aastat vangistust Kaitsjad Adv. Andres Gorkin, Anatoli Jaroslavski, Mare Lust, Tõnu Meidra, Aleksandr Mironov, Leonid Olovjanišnikov RESOLUTSIOON Tühistada Tallinna Linnakohtu
2. juuni 2005.a. otsus osaliselt:
3. **süüditunnistamises ja karistamises KarS § 257 järgi, k.a karistusaja alguse osas. 2**, **, **, **õigeksmõistmises KarS § 214 lg 2 p 4, 5 järgi.
4. **õigeksmõistmises KarS § 214 lg 2 p 1, 4, 5 järgi.
5. **, **, **, **ja **suhtes Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaldamises.
6. **ja **sundraha 4035 krooni väljamõistmises.
7. **ekspertiisitasu 4380 krooni väljamõistmises. Teha uus otsus:
8. Tunnistada **

§ 214lg 2 p 4, 5 järgi ja karistada teda 4 aastase vangistusega. Kar

S § 68 lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg karistuaja hulka ning lugeda karistuse kandmise alguseks 27.10.2004.a. 2. Tunnistada **

§ 214lg 2 p 4, 5 järgi ja karistada teda 4 aastase vangistusega.

Eelvangistuses viibitud aeg 27.10.2004 kuni 15.06.2005, s.o 7 kuud ja 18 päeva arvata karistusaja hulka. Kandmisele kuulub karistus 3 aastat 4 kuud ja 12 päeva vangistust. Karistusaja alguseks lugeda karistuse kandmisele asumise päev. 3. Tunnistada **

§ 214lg 2 p 4, 5 järgi ja karistada teda 4 aastase vangistusega. Kar

S § 74 lg 1 alusel määrata, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui **3 aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kohustused ja kontrollnõuded. Eelvangistuses viibitud aeg 23.11.2004 kuni 15.06.2005, s.o 6 kuud ja 22 päeva arvata karistusaja hulka ja lugeda kantuks. 4. Tunnistada **

§ 214lg 2 p 4, 5 järgi ja karistada teda 4 aastase vangistusega.

Eelvangistuses viibitud aeg 27.10.2004 kuni 15.06.2005, s.o 7 kuud ja 18 päeva arvata karistusaja hulka. Kandmisele kuulub 3 aastat 4 kuud ja 12 päeva vangistust. Karistusaja alguseks lugeda karistuse kandmisele asumise päev. 5. Tunnistada **

§ 214lg 2 p 4, 5 järgi ja karistada teda 4 aastase vangistusega.

Eelvangistuses viibitud aeg 23.11.2004 kuni 15.06.2005, s.o 6 kuud ja 22 päeva arvata karistusaja hulka. Kandmisele kuulub 3 aastat 5 kuud ja 8 päeva vangistust. Karistusaja alguseks lugeda karistuse kandmisele asumise päev. 6. Tunnistada **

§ 214lg 2 p 1, 4, 5 järgi ja karistada teda 4 aastase vangistusega. Kar

S 2 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2005.a Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasja number 2-1/603/05 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Igor Amann ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Klara Kuldjärv Kriminaalasi **, **, **ja **süüdistus KarS § 214 lg 2 p 4, 5 järgi; **süüdistus KarS § 214 lg 2 p 4, 5 ja 184 lg 1 järgi ning **süüdistus § KarS § 214 lg 2 p 1, 4, 5 ja 188 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tallinna Linnakohtu
2. juuni
3. a otsus Apellatsiooni esitaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokurör Jüri Kasesalu Prokurör Jüri Kasesalu Süüdistatavad ** varem kahel korral karistatud, viimati 15.09.1994.a. Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 186, 100 järgi 8 aasta ja 6 kuulise vabadusekaotusega. 01.11.2001.a. vabastatud tingimisi katseajaga 10 kuud ja 21 päeva ** karistatud 2.11.1996.a. Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 207 lg 1 järgi 2 aastase vabadusekaotusega **, varem kohtu poolt karistamata **, varem kahel korral kohtu poolt karistatud, viimati 08.06.2004.a. Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 195 lg 2 järgi 1 aasta ja 4 kuulise vangistusega tingimisi 1 aasta ja 6 kuulise katseajaga